Kodud on toitu täis ostetud, väljas ei käida, igavusest pole muud teha kui õgida…
Mina jälgin kaloreid ja makrosid, aga pere paneb pahaks, kui ma seda nende peal ka rakendada püüan.
Kodud on toitu täis ostetud, väljas ei käida, igavusest pole muud teha kui õgida…
Mina jälgin kaloreid ja makrosid, aga pere paneb pahaks, kui ma seda nende peal ka rakendada püüan.
Jep, ja tänase alkoralli saagi konsumeerimine annab kah rahva tervise halvenemisse oma osa.
Veinipoest väljusid inimesed kastidega. Riiulid olid lagedad.
Kardan küll paksemaks minna. Eks püüangi jälgida, mida söön ja ka trenni edasi teha.
Ei karda enam, sest ma juba suht olen.
Varun nädala toiduvaru koju ja jõhverdan paremad palad 2 päevaga endale kerre. Masendav.
Ma oleksin õnnelik, kui veidi paksemaks läheksin. Kahjuks see üsna asjatu lootus. Nii et on ka teistpidi muresid.
ma kindlasti lähen. Teen küll kodus trenni ja käin jooksmas ja olen ka kodukontoriga harjunud, aga kuna lapsed kodus, siis on toitu rohkem koju ostetud ja kuna olen natuke ärevil ka kogu olukorra pärast pluss tööl stressirohke aeg….nii need lõuad käivad koguaeg. Tütre pärast olen ka mures, elame maal sellise kohapeal, et pole kergliiklusteed ka maja juures. Eks tantsib siin youtube’i järgi ja püüame tervislikumad olla, aga kui ikka igapäevast liikumist pole üldse, siis pole midagi parata. Ehk lähevad ilmad natukenegi paremaks
Just tegin vahukooretorti, kogu pere sõi ja kõik on rõõmsad. Mingi rõõm võiks selles ilmas ikka alles jääda. :))
Mul oli ka esimene reaktsioon sellele, kui spordiklubi kinni pandi, et oeh, nüüd peab hakkama kaloreid kärpima ja vaatama, mis suhu läheb, et kuidas ma sellega hakkama saan. Nii hea oli ennast lohutada mõttega, et trennis kulutasin 300 kcal, nüüd võib natuke rahulikumalt võtta. Aga reaalsus on see, et kõik see eriolukorra väljakuulutamine ja murelikud mõtted selle üle, kuidas paljud inimesed selles kriisiolukorras hakkama saavad (just teised inimesed, ma enda pärast eriti ei muretse), mõjus söögiisule pärssivalt. Söön kolm korda päevas nagu ikka, aga stress on igavusest söömise vajadust isegi nagu vähendanud.
Ei karda. Hommikusöögi söön tugevama , lõuna teen pool portsu ja õhtusöögi jätan tihtilugu ära, kuna lõuna jääb kella 16 ringi.
Ei, sest käin tööl ja toitun ikka samamoodi.
see, et tööle ei saa minna, ei tähenda, et peaks vaid toas istuma. isegi just lõppenud valitsuse pressikonverentsil öeldi, et liikuge värskes õhus ja vältige lähikontakte.
nt mul oli eile päeval 7km jalutusring koeraga. talle sellest ei piisanud, õhtul tegi laps veel 10km otsa.
Jah kardan just nendel põhjustel
see, et tööle ei saa minna, ei tähenda, et peaks vaid toas istuma. isegi just lõppenud valitsuse pressikonverentsil öeldi, et liikuge värskes õhus ja vältige lähikontakte.
nt mul oli eile päeval 7km jalutusring koeraga. talle sellest ei piisanud, õhtul tegi laps veel 10km otsa.
Mina pean, sest olen haige 🙁 Aga mitte nii haige, et nii paha oleks, et isu kaoks.
Ma veidi küll pelgan, et kosun siin kodus. Sest ma olen hakanud siin rõõmsalt kooke küpsetama. Ma ei tea miks, aga kuidagi aitab pingeid maandada ja huvitav on retsepte katsetada.
Samas ostsin trennimati ja raskused ja tegin täna ka trenni. Eks näis..
Kodud on toitu täis ostetud, väljas ei käida, igavusest pole muud teha kui õgida…
Mina jälgin kaloreid ja makrosid, aga pere paneb pahaks, kui ma seda nende peal ka rakendada püüan.
Sa muidu ei paku neile tervislikku toitu?
Ma ei ole mitte kunagi igavusest ÕGINUD. Söön oma toidukorra ära ja isegi ei näksi, sest ei näe sel vajadust. Miks peaksin peale õhtusööki kuskil diivanil või arvutilaua taga veel midagi näksima? Kõhtu ei söö ka kunagi täis, alati on paras ruum liikuda ja hingata. Kui see harjumuseks võtta, siis ei ole mingit paksuksminekut.
Liigun oma metsas koeraga iga päev 2 x 1,5h + igal hommikul teen ~ 40 min. võimlemist. Spordiklubisid ei nuuma, teistega koos higistada ja dushiruumist jalaseent otsida ei näe mõtet. Olen igasuguseid trenne proovinud ja loobunud – minule sobib individualism ja liikumine värskes õhus. Tööle-koju (2km)rattaga, väga paksu lume korral jala, linnas ühistranspordiga (paar korda kuus autoga suuremat kraami ostmas), talvel suusatan (sain siiski enne reisikeeldu oma “laksu” mägedes kätte), suvel ujun ja mängin tennist. Paksuksminekut ei karda, olen ometi mõtlev täiskasvanud inimene.
Kodud on toitu täis ostetud, väljas ei käida, igavusest pole muud teha kui õgida…
Mina jälgin kaloreid ja makrosid, aga pere paneb pahaks, kui ma seda nende peal ka rakendada püüan.
Sa muidu ei paku neile tervislikku toitu?
Ma ei ole mitte kunagi igavusest ÕGINUD. Söön oma toidukorra ära ja isegi ei näksi, sest ei näe sel vajadust. Miks peaksin peale õhtusööki kuskil diivanil või arvutilaua taga veel midagi näksima? Kõhtu ei söö ka kunagi täis, alati on paras ruum liikuda ja hingata. Kui see harjumuseks võtta, siis ei ole mingit paksuksminekut.
Liigun oma metsas koeraga iga päev 2 x 1,5h + igal hommikul teen ~ 40 min. võimlemist. Spordiklubisid ei nuuma, teistega koos higistada ja dushiruumist jalaseent otsida ei näe mõtet. Olen igasuguseid trenne proovinud ja loobunud – minule sobib individualism ja liikumine värskes õhus. Tööle-koju (2km)rattaga, väga paksu lume korral jala, linnas ühistranspordiga (paar korda kuus autoga suuremat kraami ostmas), talvel suusatan (sain siiski enne reisikeeldu oma “laksu” mägedes kätte), suvel ujun ja mängin tennist. Paksuksminekut ei karda, olen ometi mõtlev täiskasvanud inimene.
Sa ütle nüüd. Me kõik oleme uhked Sinu üle, et niiii tubli oled ja tegelikult isegi natuke kadedad, sest meiesugused lihtsad ja vigadega inimesed nii tublid olla ei suuda.
Mis sest paksuks minemisest nii väga karta? Seda, et mõni Perekooli-tädi vaatab äkki paha pilguga ja teeb hiljem Perekooli teema või?
Ühesõnaga, mina ei viitsi ennast piinata – söön head-paremat, pühendun kokkamisele ning naudin vahelduseks elu ja iga suutäit. Hetkel tegin endale suure vaagnatäie ahjuõunu pruuni suhkru ja rosinatega ja sinna kõrvale teise vaagnatäie muna-piima-suhkrusegus praetud saia. Õhtuks teen suure kausitäie heeringasalatit hapukoorega ja sinna kõrvale praen kartulit.
Kodud on toitu täis ostetud, väljas ei käida, igavusest pole muud teha kui õgida…
Mina jälgin kaloreid ja makrosid, aga pere paneb pahaks, kui ma seda nende peal ka rakendada püüan.
Sa muidu ei paku neile tervislikku toitu?
Ma ei ole mitte kunagi igavusest ÕGINUD. Söön oma toidukorra ära ja isegi ei näksi, sest ei näe sel vajadust. Miks peaksin peale õhtusööki kuskil diivanil või arvutilaua taga veel midagi näksima? Kõhtu ei söö ka kunagi täis, alati on paras ruum liikuda ja hingata. Kui see harjumuseks võtta, siis ei ole mingit paksuksminekut.
Liigun oma metsas koeraga iga päev 2 x 1,5h + igal hommikul teen ~ 40 min. võimlemist. Spordiklubisid ei nuuma, teistega koos higistada ja dushiruumist jalaseent otsida ei näe mõtet. Olen igasuguseid trenne proovinud ja loobunud – minule sobib individualism ja liikumine värskes õhus. Tööle-koju (2km)rattaga, väga paksu lume korral jala, linnas ühistranspordiga (paar korda kuus autoga suuremat kraami ostmas), talvel suusatan (sain siiski enne reisikeeldu oma “laksu” mägedes kätte), suvel ujun ja mängin tennist. Paksuksminekut ei karda, olen ometi mõtlev täiskasvanud inimene.
Sa ütle nüüd. Me kõik oleme uhked Sinu üle, et niiii tubli oled ja tegelikult isegi natuke kadedad, sest meiesugused lihtsad ja vigadega inimesed nii tublid olla ei suuda.
Võite olla kadedad, ei keela. Olen loomulikult tubli ja ma ei häbene seda. Pole tõesti inimene, kes ei armastaks ennast. Kui sul on vead ja sa tunnistad seda juba, siis asu neid parandama. Eks midagi ole minulgi viga, aga praegu küsiti hirmu paksuksminemise ees. Seda tõesti ei tunne.
Sa muidu ei paku neile tervislikku toitu?
Loomulikult pakun, aga kui nad eelistavad muud sööki, siis pole ju mõeldav neile kõigile suukorvid paigaldada. Ja mina pole ainuke, kes toidupoes käib.
Seni polnud põhjust väga karta, lapsed käisid väljas, olid aktiivsed, käisid trennis, nüüd istutakse kodus ja hiilitakse vahel toidupoodi. Mees, noh… Ju tal on stressisöömine, veel enam, stressiostlemine, ostab nagu ürginimene kokku rammusat toitu ja pakub pärast lastele ka.
Eks ma katsun perele tegevusi leida, jalutama ajada endaga, aga see nii nipsust ei käi.
Sa ütle nüüd. Me kõik oleme uhked Sinu üle, et niiii tubli oled ja tegelikult isegi natuke kadedad, sest meiesugused lihtsad ja vigadega inimesed nii tublid olla ei suuda.
Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator
Paksufoobik leidis jälle loomingulise nurga, mille alt oma pingeid välja elada.
Veinipoest väljusid inimesed kastidega. Riiulid olid lagedad.
Nonoh, siis saab homme jälle üht Ilusa elu teemat vast lugeda.
Kodud on toitu täis ostetud, väljas ei käida, igavusest pole muud teha kui õgida…
Mina jälgin kaloreid ja makrosid, aga pere paneb pahaks, kui ma seda nende peal ka rakendada püüan.
Sa muidu ei paku neile tervislikku toitu?
Ma ei ole mitte kunagi igavusest ÕGINUD. Söön oma toidukorra ära ja isegi ei näksi, sest ei näe sel vajadust. Miks peaksin peale õhtusööki kuskil diivanil või arvutilaua taga veel midagi näksima? Kõhtu ei söö ka kunagi täis, alati on paras ruum liikuda ja hingata. Kui see harjumuseks võtta, siis ei ole mingit paksuksminekut.
Liigun oma metsas koeraga iga päev 2 x 1,5h + igal hommikul teen ~ 40 min. võimlemist. Spordiklubisid ei nuuma, teistega koos higistada ja dushiruumist jalaseent otsida ei näe mõtet. Olen igasuguseid trenne proovinud ja loobunud – minule sobib individualism ja liikumine värskes õhus. Tööle-koju (2km)rattaga, väga paksu lume korral jala, linnas ühistranspordiga (paar korda kuus autoga suuremat kraami ostmas), talvel suusatan (sain siiski enne reisikeeldu oma “laksu” mägedes kätte), suvel ujun ja mängin tennist. Paksuksminekut ei karda, olen ometi mõtlev täiskasvanud inimene.
Sa ütle nüüd. Me kõik oleme uhked Sinu üle, et niiii tubli oled ja tegelikult isegi natuke kadedad, sest meiesugused lihtsad ja vigadega inimesed nii tublid olla ei suuda.
Võite olla kadedad, ei keela. Olen loomulikult tubli ja ma ei häbene seda. Pole tõesti inimene, kes ei armastaks ennast. Kui sul on vead ja sa tunnistad seda juba, siis asu neid parandama. Eks midagi ole minulgi viga, aga praegu küsiti hirmu paksuksminemise ees. Seda tõesti ei tunne.
vot siis sellest vastusest – ei tunne hirmu – oleks täiesti piisanud, mitte enda upitamisest teiste arvelt. pealegi oli küsimus hetkeolukorra kohta, mitte selle kohta, mida tehakse suvel või talvel.
mis minu vigadesse puutub, siis neid on ainult üks – ma ei salli eputajaid ja teiste mutta tampijaid endale pai tegemiseks. söömisega on kõik korras 😀
ütleme, et Sul on mingi mure või küsimus ja lähed terapeudi juurde ning räägid sellest ja selle asemel, et Sind kuulata või nõu anda või kaasa elada hakkab tema Sulle selgitama, et Sa ei ole üldse mõtlev inimene ja lisaks räägib, mida kõike tema teeb teistmoodi ja kiidab, kui tubli ta ikka on ja imestab, kuidas Sina nii ei suuda. kuidas ennast tunneksid? umbes samamoodi tunnevad ennast praegu need, kes nii tublid söömise osas ei ole. Sa tekitad teistes ainult süümekaid oma kiidulauluga iseendale.
mõtle sellele.
Ei ole paksufoobik, aga ebatervislikud eluviisid suurendavad tõenäosust, et nakkuse saamisel muutuvad probleemid tõsiseks ja tekivad rängemad tüsistused. Rasvumine koormab immuunsüsteemi. Mul on täiesti ükskõik, mida teised teevad või kuidas välja näevad, mulle meeldiks omaenda pere hoida tervena ja haigustele vastupidavana.
see, et tööle ei saa minna, ei tähenda, et peaks vaid toas istuma.
Toas istumist saab vältida.
Probleem on pigem see, et kodus olles on toit iga hetk käeulatuses. Tööl on üks söögipaus ja vahel ka üks näksipaus. Kodus viivad jalad sagedamini köögi poole. Peab endale reeglid seadma.
Ma töötan muidu ka kodukontorist seega olen harjunud, et toit on koguaeg olemas ja käeulatuses aga ma ei ole igavusest sööja õnneks. Söön 3 x päevas + 1 vahepala ja nii olen toitunud juba aastaid ja aastaid. Tavaliselt käin küll trennis spordisaalis aga see pole ka probleem sest Youtube on treeningvideoid täis ja püüan iga päev leida ca 45 minutit, et nende järgi trenni teha. Lisaks on mul kodus olemas treeningmatt ja erinevad raskused nii et pole probleemi. Õues käime ka lastega iga päev jalutamas, kui ilm lubab. Lapsed peavad ikkagi värsket õhku ja liikumist saama. Väldime rahvarohkeid kohti lihtsalt.
Kapis olev toit ei aja paksuks, isegi seal on aasta varu šokolaadi. Paksuks ajab aiult see toit mida üleliia sisse sööd.
Kui sa ei suuda toiduga samas majas kinni olla, ajab sind paksuks su vaimne tervis, mitte toit ise.
Ma ei ole mitte kunagi igavusest ÕGINUD. Söön oma toidukorra ära ja isegi ei näksi, sest ei näe sel vajadust. Miks peaksin peale õhtusööki kuskil diivanil või arvutilaua taga veel midagi näksima? Kõhtu ei söö ka kunagi täis, alati on paras ruum liikuda ja hingata. Kui see harjumuseks võtta, siis ei ole mingit paksuksminekut.
Ma arvan, et sa pole ka mingi toidunautleja, vaid sööd selleks, et elada.
Lähen siis lähen, praegu on paljude muude asjade pärast vaja muretseda. Näitkes lapse pärast, kes pidi tulema koju sünnipäevale ja ei saa liikuma. Või vanemate pärast, kes on riskirühmas ja aru ei saa, ei tohi poodi minna .