See solvab mind ja kuni ma lahkumisavaldust pole saanud lauda panna, see äkiline telefonikõne ajal, kui mul on 4 pisikest last, keskmise palgaga hea mees, voodihaige ema ja kodulaen, võtab veidi vesiseks. Perse saata ülemusi oskame me kõik. Aga kas see ka abikstaks.
Ok. Siis sa tegelikult ei nuta mitte ülemuse ütluse peale, vaid seepärast, et su olukord on ebameeldiv. Ma ei nori ega mõtle midagi halba sellega, lihtsalt hakkasin juurdlema, et kas nii asjalike asjade kui töö pärast tõesti ka nutta võib. Aga sa ei nutagi töö pärast, vaid väljapääsmatu olukorra pärast.
Tööasjade pärast. Kui tööasjad poleks probleemi aluseks, poleks probleemigi.