Oleme olnud abielus 7 a, mina olen 27 ja mees 34. Meil on 4 aastane poja. Mees on suurepärane, teenib hästi, elame oma suures korteris, mina ei pea tööl käima(kuid käin paar korda nädalas) laps on kodune ja käime palju huviringides jne. Mees armastab meid väga, kohe väga väga. Tooks kuu ja tähed taevast alla ka meie jaoks, sõna otseses mõttes. Pole olnud päevagi kui mees poleks öelnud\”ma armastan sind\” lapsega algusest peale väga lähedane, vahetas mähkmeid, tegeles, jalutas jne jne. Praeguseks nad parimad sõbrad ja kõik mängud üheskoos. Töötab kellaajast kellaajani, kunagi ei tee ületunde vms. Puhkame palju koos. Baaris vms kuskil mees ei käi, ei tarbi alkoholi üldse ja ei suitseta. Seks omavahel on ikka ausalt öeldes super. Petnud me teineteist pole. Viimasel ajal, aga tunnen, et ma olen nii tüdinenud temast. Tahaks seda armumise tunnet uuesti tunda, kõik on nii igav lihtsalt. Iga liigutus mis ta teeb käib mulle närvidele. Voodis klapime tõesti, aga muu elu mõtlen just. Kas sellest on võimalik üle saada? Ei tahaks lapsele katkist perekonda 🙁
Teema: Kas te olete oma mehest tüdinenud?
Oh jah, ei oska need naised hinnata seda, mis neil on… Tundub, et sul on lihtsalt liiga palju vaba aega, seepärast mõtled endale probleeme välja.
Oleks mul nii tühised probleemid, oleks ma lausa üliõnnelik!
kõlab ideaalsena
vahetame ära
minu meest ei huvita lapsed, kodu ega naine, teda huvitab mööda baare jõlkumine, sõbra juures õlletamine ja omaette arvutis naiste otsimine
reisida ta ei viitsi, väljas käib üksi
LIBA
Jah ole õnnelik sellega, mis sul on!
11 aastat koos, 2 last. Jube tüdinud. Isegi mingeid liblikaid ei taha. Tahaks lihtsalt rahu. Aga me ei klapi ka.
Teemaalgatajal soovitaks rohkem tööl käia kui paar päeva nädalas. See ravib su probleemi korralikult.
Tõesti, sul on liiga hea elu. Ja ma ei ütle seda näägutades, vaid lähtudes tõsiasjast, et enamikel inimestest on siiski vaja väljakutseid, isegi probleeme ning võimalust neid lahendada, närvikõdi, et elu täisväärtuslik tunduks. Ma olen natuke kauem samuti väga toreda mehega abielus olnud ja paar korda on tõesti selliseid tüdimuse hetki tekkinud. Aga olen endale alati teadvustanud, et tegelikult ei ole ju asi mehes ja et minu asi on oma rahulolematuse põhjustele jälile saada ning asi lahendada. Ning alati oleme sellest perioodist võitjatena koos välja tulnud ja mina olen sellel ajal oma mehesse igatahes jälle täiesti ülepeakaela ka uuesti armunud olnud.
Hetkel loen ma su kirjutisest välja, et sul on väga mugav, aga küllaltki üksluine elu ning sa soovid mingit adrenaliinisööstu. Sulle kõige tuttavam, mälestustes kõige selgemaks sellise \”rush´i\” allikaks on tugev armumistunne. See on sul oma mehe suhtes hetkel lahtunud ja oled pettunud. Nüüd on see koht, et sa pead ise otsima endale mingi asja, mis sulle vajalikku pinget pakuks, olgu selleks siis töö, hobi vms ning vabasta mees oma peas eksisteerivast \”kohustusest\” olla just see ainuvõimalik põnevuse allikas. Pikemates suhetes käivadki enamsti tunnetes tõusud ja mõõnad. Ja mõõna ajal tuleb lihtsalt oodata ja ka ise natuke pingutada, et uus tõus saaks tulla. Ja katsuda kogu suhet sellel ajal mitte untsu ajada (nagu seda teevad näiteks ka paljud põnevusenäljas mehed armukest võttes, kuigi oma pereelu on tegelikult täiesti korras). Meil kõigil on vaja rohkem või vähem põnevust ja täiskasvanud vastutustundlike inimestena on meie oma asi õppida seda leidma. Viisil, mis arvestab ka meie lähedastega.
Pole mingi üllatus – abielukriisid tekivadki iga 7 aasta tagant. Suuremal hulgal läheb see siiski iseenesest üle, kui mingigi armastusejupp säilinud on. Neil, kes ilma armastuseta paari läinud, on olukord muidugi raskem.
Mina arvan, et asi pole mehes, vaid sinus. Naistel hakkab enne 30ndat tekkima teatav vaimne kriis umbes nagu kunagi teismelisena, kui maailm oli hästi vastik paik ja kõik käis närvidele ning keegi sinust aru ei saa. Sul on see samamoodi käes ja selle nimi on hirm saada 30seks ehk hirm vananeda. Meest pole mõtet vahetada, paari aastaga läheb see sul üle. Kui tahad, otsi endale nõustajalt abi, aga ma võin sulle kinnitada, et absoluutselt kõik naised elavad seda psühholoogilist etappi üle, niiet sa ei ole ainuke. Ka minul oli 27-28-aastaselt meeletu segadus just enese suhtes, mis tänaseks on üle läinud.
Kõik on mööduv. See on elu mantra. Õppige, nautige , laske minna ja avage end uuele. Ainuke, mis siin elus on kindel- surm tuleb järgi meile kõigile…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oleme olnud abielus 7 a, mina olen 27 ja mees 34. Meil on 4 aastane poja. Mees on suurepärane, teenib hästi, elame oma suures korteris, mina ei pea tööl käima(kuid käin paar korda nädalas) laps on kodune ja käime palju huviringides jne. Mees armastab meid väga, kohe väga väga. Tooks kuu ja tähed taevast alla ka meie jaoks, sõna otseses mõttes. Pole olnud päevagi kui mees poleks öelnud\”ma armastan sind\” lapsega algusest peale väga lähedane, vahetas mähkmeid, tegeles, jalutas jne jne. Praeguseks nad parimad sõbrad ja kõik mängud üheskoos. Töötab kellaajast kellaajani, kunagi ei tee ületunde vms. Puhkame palju koos. Baaris vms kuskil mees ei käi, ei tarbi alkoholi üldse ja ei suitseta. Seks omavahel on ikka ausalt öeldes super. Petnud me teineteist pole. Viimasel ajal, aga tunnen, et ma olen nii tüdinenud temast. Tahaks seda armumise tunnet uuesti tunda, kõik on nii igav lihtsalt. Iga liigutus mis ta teeb käib mulle närvidele. Voodis klapime tõesti, aga muu elu mõtlen just. Kas sellest on võimalik üle saada? Ei tahaks lapsele katkist perekonda :([/tsitaat]isegi siis, kui mees omab vigu, isegi siis peaks ette tulema helgeid hetki, et armutakse oma mehesse ikka uuesti. Kui aga nii olulised asjad on korras, siis on ikka jama kui nii tunned. Muidugi on liblikad head, aga sa ju ei tunneks neid halvema mehe vastu kui su oma mees? Milleks siis vahetada mehi ja riskida. Ka need liblikad oleks varsti minevik. Liblikad pole igavesed-mitte iialgi mitte kellelgi. Mul on teine mees ja oli kole lahutus kunagi ja jah, sain liblikaid tunda vanemas eas. Ega need liblikad ka selles kooselus enam \”nii\” ju ei lenda 🙂 aga oii kui tihti ma armun temasse uuesti, sest ta on niiii hea ja kui veel meenutan meie alguse liblikaid. Oi jummal. Ma ei tahagi kellegi teisega liblikaid, sest need olid parimad lihtsalt
Just seetõttu tulebki enne ringi vaadata, nö sarved maha joosta ja siis pere luua. 20a on väga vara. Ka 30a pole veel kuhugi hiljaks jäänud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kõik on mööduv. See on elu mantra. Õppige, nautige , laske minna ja avage end uuele. Ainuke, mis siin elus on kindel- surm tuleb järgi meile kõigile…[/tsitaat]
Tühja neist lastest, eks ole?
no mina ei ole küll oma mehest tüdinenud. me käime laste pärast tööl niimoodi, graafiku alusel, et meil polegi koos veedetavat aega.
ma saan aru, et see elu pole ka päris normaalne, aga tüdimust küll pole 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]no mina ei ole küll oma mehest tüdinenud. me käime laste pärast tööl niimoodi, graafiku alusel, et meil polegi koos veedetavat aega.
ma saan aru, et see elu pole ka päris normaalne, aga tüdimust küll pole :)[/tsitaat]
Just just, selle pärast sa polegi tüdinenud 😉 Meil oleks kohe lahkuminek, kui LIIGA PALJU aega koos veedaksime.
Kui seks super, siis tüdimust ei tohiks olla, seega valetad.
Kindlasti soovib teema-algataja teravaid elamusi.
Teravaid elamusi saad:
1.Hakka kirjavahetust pidama vangidega.Usu,saad kindlasti taas armuda kirja teel.Üks minu eksidest armus ja hakkas sinna saatma raha,hea,et ta liitumislepinguga järelmaksuga mobiiltelefoni sinna ei saatnud nagu soovis too kinnipeetav.
2.Otsi mõni töötu külajoodik.Usu,ka nemad oskavad sind armuma panna.Sünnitad talle mõned lapsedki ja lähed laste kõrvalt tööle,et end,lapsi ja ka meest ära toita,ning,et mehele ka õlle- ja suitsuraha järgi jääks.Usu,see mees armastab sind jäägitult,kõige raha eest mis teenib/varastab ja mis joomingust üle jääb,ostab ta sulle lilli,riideid,ehteid jms.mis su meele rõõmsaks teeksid.Ja sa mõtleksid,et küll on sul ikka hea ja armastav mees ja selle nimel käiksid puhkepäevadeta tööl,laste kõrvalt(nagu üks minu eksidest käis 4 väikelapse kõrvalt karjalaudas lüpsjaks,et toita ka töötut joodikut).
Usu,teravaid elamusi saad kuhjaga.Ka minu eksid olid lastega kodused ja otsisid teravaid elamusi.
Liba, loll või valetaja… pigem siiski provokaator. Ütle Yxikmehele vähemalt aitäh nõuannete eest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Tühja neist lastest, eks ole?[/tsitaat]
Kuidas on lapsed sellega seotud, et üks vanem otsustab elu nautida – uue armastuse nautimisega ei kaasne kuidagi kohustuslik laste diskrimineerimise pakett – lastele jäävad ju vanemad alles.
Mnjaa, mina soovitan võimalikult lähedalt vaadelda surma ja mõtiskleda selle üle. Kui sa tõsiselt süvened mõttesse, et meie aeg siin maailmas on piiratud ja peale seda ei tule enam MITTE MIDAGI, hakkad aina enam tunnetama, kui ilus on elu ja iga väike asi meie päevades. Eriti hakkad aga hindama ja armastama oma pere, kaasa arvatud oma kallist meest. Olen viimastel aastatel lähedalt näinud, kuidas eluaeg koos elanud abielupaarist on üks haiguse tõttu lahkuma pidanud ja seejärel olnud tunnistajaks teise poole sügavale igatsusele ja kahetsusele, et nende aeg otsa sai. Kui ma sellele mõtlen, siis tunnen iga päev, kui palju ma oma meest ja lapsi armastan ja kui palju hindan nendega koos oldud aega. Kõik on kinni mõtlemises ja seda saad sa muuta. Oleme koos elanud 14 aastat ja tunnistan, et kopp-ees hetki on olnud küllalt. Samuti tahtsin liblikaid ja saingi. Aga ega enne ei saa aru, et seda sa ei taha kui ise oled selle tee läbi käinud. Paljudel ei lõpe seiklemine hästi ja nad jäävad ilma enamusest, mis neil on. Pöördumatult.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oeh kui palju vastuseid. Tänan kõiki arvamuse eest. On nii nagu kirjutasin ja saan aru, et mul on väga vedanud abikaasaga. Algusest peale mind ja hiljem meid väga hoidnud ja peret peab kõige tähtsamaks. Saan sellest kõigest aru. Vahel, aga tundub, et elu on täiesti ette kirjutatud ja kõike juba teab mis tuleb. Tean oma mehe igat liigutust, sõna jne jne jne. Tunneme üksteist nii palju. Seks on tõesti super, oleme seda ka ise egutanud (ostan seksikat pesu jne) Räägin puhtast igavusest. Nüüd saan muidugi aru, et oleksin võinud veel maailma avastada, üksi reisida jne. Armumine kestis meil pikalt, väga pikalt. Eelmine aasta alles hakkasin tundma, et ehk tegin ikka vea. Soovisingi teada, et kuidas teistel olnud on, kas olete kuulanud südant ja lõhkunud pere või talitanud õieti(st lootnud et oma lollid mõtted lähevad üle) ja jäänud kokku. Tänan kõiki.[/tsitaat]
Soovitan tungivalt endale väljakutseid pakkuv töö leida ja endale elu hankida! See kõlab õelalt ja õõnsalt, aga nii ma ei mõtle. Kui leiad endale pingutust nõudvad väljundid, kaob ka see nõme tunne sinus. Mine tea, ehk proovid ka armukese pidamise ära, kuid ole väga ettevaatlik ja hoidu pere lõhkumisest! sa kahetseksid valusalt.
Muuda ennast ise.
Lihtsalt uskumatu, et naised ei oska hinnata seda, mis neil on. Ma tean päris mitmeid pikaajalisi suhteid, mille naised on lõpetanud just samal põhjusel nagu teemaalgatajal on ja siis mõne aja möödudes löntadi-löntadi kõrvad ludus oma endise mehe juurde tagasi läinud. Reaalsus on see,et ega need muud puud ei ole lähedalt vaadates ja katsudes pooltki nii huvitavad kui eemalt paistsid.
Olen 31, oma praeguse abikaasaga tutvusin kui olin 17, nädal hiljem olime juba paar ja selle aasta lõpuks oleme koos olnud 15 aastat, neist 8 abielus. Mu mees vastab täpselt teemaalgataja mehe kirjeldusele, hooliv, hea, armastav, hoiab mind ja lapsi, teenib piisavalt, et mina saaksin lastega kodus olla ja on selle üle uhke, et suudab meid üleval pidada, iga päev ütleb, et armastab mind, kallistab jne, jne. Ja ma tunnen iga päev aina rohkem ja rohkem kui väga ma teda armastan, kui õige on see tunne, kui õhtul voodisse minnes ta mind kaissu haarab, ta lihtsalt on fantastiline inimene.
Mingeid 7 aasta kriise vmt pole meie suhtes kunagi olnud, need on vaid väljamõeldised, et mitte tegeleda probleemi tõelise olemusega.
Soovitan tõsiselt mõelda nendele põhjustele mille tõttu sa temasse kunagi armusid ja need tunded uuesti üles leida. On üsna tõenäline, et kui sa otsustadki mehega lahku minna, siis hiljemalt 2-3 aasta pärast tahad sa teda tagasi, sest ega ka uue mehega ei kesta liblikad igavesti. Ükskord tuleb ikka argipäev ja siis hakkavad sind tema puudused häirima, tõsiselt häirima kohe ja endine mees tundub tagantjärgi nii imeline, armas, ilus ja hea, ning sa hakkad tõsiselt oma teguviisi kahetsema.
Ma tüdinesin oma eelmisest mehest ära siis, kui ta oli mind aastaid petnud.
Voodis oli ta ka igavavõitu, aga lõpuks jäi isegi seda igavat mu jaoks väheks. Siiski oleks võinud kooselu hädapärast veel jätkuda, kui ma poleks avastanud mitmeid mehepoolseid altvedamisi ja lohkutõmbamisi. Seda suppi sain ma veel kaua pärast lahkuminekut helpida.
Armastus on argipäev, armumine meeltesegadus. Kui hakkad riskima ja oma õnnega mängima, võid lõpuks aru saada, kui loll sa oled. \”Sarved maha jooksmine\” ei tähenda, et oled paljudega ja pärast enam ei viitsi, vaid see, et alles pärast mitmeid \”liblikaid\” ja \”argipäevasid\” saad aru, et kõik kordub ja asi ei ole põhiliselt mitte partneris, vaid sinus endas. Sul on igav? Räägi temaga, tehke midagi, mida te enne pole teinud – see mitte ainult ei raputa rutiini, vaid paneb sind oma meest nägema uuest küljest ja sa saad tunda neid \”liblikaid\” uuesti.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oleme olnud abielus 7 a, mina olen 27 ja mees 34. Meil on 4 aastane poja. Mees on suurepärane, teenib hästi, elame oma suures korteris, mina ei pea tööl käima(kuid käin paar korda nädalas) laps on kodune ja käime palju huviringides jne. Mees armastab meid väga, kohe väga väga. Tooks kuu ja tähed taevast alla ka meie jaoks, sõna otseses mõttes. Pole olnud päevagi kui mees poleks öelnud\”ma armastan sind\” lapsega algusest peale väga lähedane, vahetas mähkmeid, tegeles, jalutas jne jne. Praeguseks nad parimad sõbrad ja kõik mängud üheskoos. Töötab kellaajast kellaajani, kunagi ei tee ületunde vms. Puhkame palju koos. Baaris vms kuskil mees ei käi, ei tarbi alkoholi üldse ja ei suitseta. Seks omavahel on ikka ausalt öeldes super. Petnud me teineteist pole. Viimasel ajal, aga tunnen, et ma olen nii tüdinenud temast. Tahaks seda armumise tunnet uuesti tunda, kõik on nii igav lihtsalt. Iga liigutus mis ta teeb käib mulle närvidele. Voodis klapime tõesti, aga muu elu mõtlen just. Kas sellest on võimalik üle saada? Ei tahaks lapsele katkist perekonda :([/tsitaat]
Sul on kõik hästi, hoia seda, mis sul on. Minge käige kusagil mehega, reisil, spas, no mida iganes tehke koos, mida tavaliselt ei tee. Sul tundub olevat supper mees, sa ei pruugi enam nii head meest endale leida. PÄrast kahetseda on hilja!
Mees käib sulle liiga palju pinda. Mul oli samasugune mees/suhe, mina tüdinesin ikkagi nii ära, et läksin minema ja leidsin selle, kes äratas ikka sellised tunded..St ma leidsin mehe ajal ja siis läksin ära.
rutiin ja igavus tapab. aga süüdi ei ole mees. süüdi ei ole keegi. vea oled teinud, kui mõtled, et leiad lahenduse kuskilt väljaspoolt- reisidest, maailma avastamisest vms. Töögi ei pruugi olla lahendus, see kõik on ühel või teisel viisil ajatäide. Sul on vaja otsida vastust enda seest, tegeleda endaga, enese hingelise ja vaimse arenguga. seejuures mitte liialt enesekeskselt, vaid seostatult oma lähedaste ja sugulastega- nii, et see, kui sa saad iga päevaga paremaks ja õnnelikumaks inimeseks, teeks õnnelikuks ka sinu lähedasi ja kõiki,kes sinuga kokku peaks puutuma- siis sa tead, et oled õigel teel. st tegemist ei ole soovitusega joosta ühelt enesearenduskursuselt teisele, vaid leida päris oma tee, tasapisi samme seades, enesesse süüvides vaatad ja otsustad, mis on see, millega hing ihkab tegeleda. Ja ära unusta tänulikkust selle eest mis sul on, oled väga õnnelik inimene. Kuid inimene keskendub alati sellele, mida tal ei ole, soovib seda, mida ei ole. sul ei ole pinget, muret ellujäämise nimel, stressi – siis hakkabki igav ja hakkad unistama millestki muust…Kui sul oleks pingeline, stressirohke elu ja töö, vajadus jagada end lapse-töö-mehe-kodu-sugulaste-sõprade jne vahel, oleks su unistus ehk just saada endale selline elu nagu praegu…
Aega sul eneseleidmiseks peaks jaguma. Kui leiad enesearengu töös, on hästi. Kui leiad mõne muu pideva rahuldustpakkuva tegevuse, ka hästi. Katsu olla hästi olevikus, keskendu teadlikult oma teadvusele ja pane tähele oma mõtteid. Need kipuvad korduma (mul on igav, mees tüütab mind vms), sa ei keskendu endale vaid teistele (antud juhul mehele, kes tüütab), selles on viga- sinu teadvuse kese peaks asuma sinus eneses, siis ei häiri sind muu maailma müra niivõrd…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
