Nagu iga ravimiga, mida hetkel üldse rasedatel lubatud võtta on, tuleks ka seda valuvagistit võtta vaid vajadusel, ja seda minimaalne vajalik kogus. Usun, et ilma tõsise hädata ei nämmuta neid niisama ükski lapseootel naine.
Jah, mina ise ka ei tahtnud raseduse ajal üldse ravimeid võtta ning seega hoidsin pöialt, et ikka talv läbi terve püsiks. Katsin pead iga tuuleõhu eest rohkem kui muidu.
Esimese rasedusega ei õnnestunud päris – sain ikkagi ühe nohu/palavik haiguse külge. Kõige karmimal hetkel võtsin tableti või paar palavikualandajat, et magada saaks (kogu aeg palavikualandaja mõju all ma ennast haiguste ajal ei hoia). Seda teadsin, et raseduse ajal ühte rahvaravi võtet ehk jalavanni kuuma veega pole soovitav teha (loodusravijatel pidi olema põhimõte: “Käed eemale raseda jalgadest” ehk raseduse ajal jalgu mõjutada olevat riskantne).
Teise rasedusega oli nohu, mille puhul närveldasin, et ega see ometi põskkoopapõletikuks üle ei lähe, mis vajaks antibiootikumiravi – nohu ei tahtnud üle minna ning põskkoobaste kohalt oli valus. Sain siiski hapu lahusega loputamisega asja korda – huh, ei läinud mingeid rohtusid vaja. Kolmanda raseduse ajal hakkaksid iga päev kõrvad lukku minema mingis ajaks. Käisin igaks-juhuks kõrvaarstil (et ega kõrvas pole ummistust), kes ütles, et mingi kõrvakäikude ajutine ahenemine hoopis. Ja seda saaks ravida sudafediga, aga no raseduse ajal seda ravimit pole soovitav ja kui laps on ära sündinud, kaob kõrvede luksus olemise probleem niikuinii.
Usun ka, et paljud on seda ikka kuulnud, et raseduse ajal kergekäeliselt ravimit ei võta. Ja kui vähegi võimalik, hoiduvad ravimitest. Raskem on muidugi nendel, kellel mingid kroonilised pea- või muud valud käivad.