ei tülitse, me pole muidu ka kunagi tülitsenud. üks minu jaoks pingeline hetk oli norra mägedes, muidu ka oli väsitav päev olnud ja mingeid probleeme ja asju – vihm, väsimus jne. istusime autos ja hakkasime võikusid tegema ja mul läksid sportid õlis autos ümber!!!! ÕUDNE! tundsin nii süüdi ennast ja et ma olen tema ilusat autot nii kahjustanud ja no see on ikka väga ebameeldiv, jääb haisema jnejne. mul oli arvamus, et see hetk ta küll läheb endast välja. ise olin nutu äärel. aga ta hakkas hoopis naerma selle peale. pisarateni 😀 no kuidas sa sellise inimesega tülitsed 😀
Esileht › Pereelu ja suhted › Kas te tülitsete reisidel oma kaaslasega
Teema: Kas te tülitsete reisidel oma kaaslasega
Öeldakse, et tõeline sobivus saabki selgeks just reisides.
Mina olen seda ütlust pigem nii kuulnud, et remonti tehes.
Tuleb ette reisil nagistamist. Mees ei räägi inglise keelt, niisiis pean mina kõik tekkivad probleemid lahendama. Mulle ei meeldi, et kõik mured pean mina lahendama – autorendis, hotellis, lennujaamas, restoranis. Lennujaamas viidi kord mees “vastlusele”, õnneks sai ta venekeelset tõlki kasutada.
Reisimine on jube sressirikas ja seepärast ma reisida ei tahagi. Aga mees muudkui reisiks – küll naine kõik jutti ajab…
Kodus ei tülitse – pole stressi 😀
Mulle ei meeldi, et kõik mured pean mina lahendama – autorendis, hotellis, lennujaamas, restoranis.
Mis suured mured seal siis on kogu aeg? Mina suhtlen ka ise nende kohtadega, mis seal siis nii rasket on?
Hotelli ja lennu jms valimine jms on minu meelest veerand lõbu 🙂
Peale esmast autorendi kogemust välismaal oleme otsustanud, et kui lendame ja kohapeal liikuda tahame siis rendime auto ainult äärmisel vajadusel ja eelistame kohalikku rongi/bussi. Kui aga autoreise teha siis sõiduaeg peab olema väga mõistlik. Näiteks on totaalne idiootsus ühe raksuga läbi Läti-Leedu-Poola vajutada. Poolas ja Leedus palju ilusaid väikelinnu kus puhata.
Peale esmast autorendi kogemust välismaal oleme otsustanud, et kui lendame ja kohapeal liikuda tahame siis rendime auto ainult äärmisel vajadusel ja eelistame kohalikku rongi/bussi.
Kus see nii õudne autorendi kogemus siis oli, et buss parem tundub?
Meil on tihti siselennud tühistatud; oleme pidanud muutma lennupileteid ja ööbimiskohti; oleme haiglasse sattunud; autorendis pidanud selgitusi andma, suhtlema lennukompaniiga hüvitiste asjus.
On paiku, kus teenindajad ei räägi inglise keelt või räägivad nii kohutava aktsendiga, et ma lihtsalt ei saa neist aru. Viimane kord Cabo Verdes olin taksojuhiga ikka püstihädas.
Varsti minek Kambodzhasse ja juba väike stress hakkab tulema. Nii loodan, et seekord kulgeb kõik plaanipäraselt.
Öeldakse, et tõeline sobivus saabki selgeks just reisides.
Mina olen seda ütlust pigem nii kuulnud, et remonti tehes.
Mina olen kuulnud, et ühises kanuus sõites.
Näiteks on totaalne idiootsus ühe raksuga läbi Läti-Leedu-Poola vajutada. Poolas ja Leedus palju ilusaid väikelinnu kus puhata.
Kui eesmärk on autoga näiteks Lõuna-Itaalias seigelda, siis on totaalne idiootsus see aeg Poola või Leedu peale raisata. Kõik sõltub sihtkohast. Euroopas on nii palju ilusaid kohti, aga kõikidesse peab enamasti läbi Poola sõitma. Väga jabur igast reisist poolenisti Leedu-Poola reis teha.
Hotelli ja lennu jms valimine jms on minu meelest veerand lõbu ????
Peale esmast autorendi kogemust välismaal oleme otsustanud, et kui lendame ja kohapeal liikuda tahame siis rendime auto ainult äärmisel vajadusel ja eelistame kohalikku rongi/bussi. Kui aga autoreise teha siis sõiduaeg peab olema väga mõistlik. Näiteks on totaalne idiootsus ühe raksuga läbi Läti-Leedu-Poola vajutada. Poolas ja Leedus palju ilusaid väikelinnu kus puhata.
Me sõidame tavaliselt suht ühe jutiga Kaunaseni. Ja järgmine ööbimine kusagil Poolas. Sõltub muidugi ka sellest, mis siht meil on.
üldjuhul me reisides ei tülitse (ka muul ajal eriti mitte) ning olen nõus oma mehega minema kusiganes maailma otsa 🙂
Ei tülitse kunagi. Eks väiksemaid vaidlusi ikka ette tuleb, aga et kohe ragistamist, seda kindlasti mitte.
Ega me ausalt öeldes koduski tülitse suurt.
Reisime muidu palju. Autot ei rendi kunagi (siit loen et paljudel see tüli põhjustab) Kas sõidame ise oma autoga või kasutame ühistransporti.
Ei tülitse. Õnneks pole tülisid ka muul ajal kodus, me pole kumbki seda tüüpi, et näägutaks või õiendaks teise kallal.
Teemaalgataja kahjuks ei anna teada millest neil tülid tekivad.
Meil algusaastatel olid reisidel tülid ja mina tean, millest – mina olin ebakindel ja vähese enesekindlusega, reisid olid tavaliselt kellegi teise korraldatud ja täpelt ei teadnud ka, mis järjekorras midagi tehakse jne (aga ma ei osanud tollal vooluga kaasa minna).
Nüüd oleme koos oma reisid planeerinud ja mina ei ole enam ebakindel ega vähese enesekindlusega. Samuti suudan ma vooluga kaasa minna ning see kõik on kaasa toonud selle, et reisidel enam tülisid ei ole.
Aga oma õega ei lähe ma mitte kusagile reisile – tema on närvis juba uksest väljudes ning kõik kannatavad selle all – väga närviline, õiendab iga asja peale, ükski asi ei sobi jne jne. Raske on nii.
Aga kõik ei peagi reisima (ja reisikaaslasi on võimalik valida ka).
Mul on kindel mats – 4. päeva tüli.
Kui reisi alguses pabistab naine ja asjad võivad kergemini eskaleeruda, oleme koos reisinud ~15 aastat, siis 4. päeval flipin ma mingi mõttetu teema pärast ära. Tavaliselt on see sitt söök, liiga umbne hotell, kohmakas teenindaja või liiklusummik. Edasi laabub kõik nagu valatult.
Näide: juulis tõi naine 4. päeva hommikul šampanja ja puuviljad voodisse, ise naeris et “noh, tuleb seekord ära või mitte”. Ei tulnud, tuli järgmisel päeval. Üks käpard ajas õhtusöögilauas pool suppi sülle.
Reeglina võtan sellist asja huumoriga, paneks näiteks kartuli või kalatüki supi seest teenindajale põlletaskuse, et siin on tipp ja tagasi pole vaja, aga seekord oli vaja jälle “pealt ära lasta”. Asi päädis garçoni väriseva lõua, restoranimanageri lõputute vabanduste ja kutsega homme tagasi tulla. Spetsiaalselt oli sama djuud pandud teenindama. Püüdis, mis jaksas ja sai 50 kulli tippi, uksel lõime plaksu.
istusime autos ja hakkasime võikusid tegema ja mul läksid sportid õlis autos ümber!!!!
Päriselt või?
Mõnikord tülitseme, kui kodutöö on jäänud tegemata ja mõlemad on väsinud. Näiteks pole õhtusöögikoht välja vaadatud, kõht on tühi, kõnnime ringi, kahes restoranis on öeldud, et vabu laudu ei ole, kolmanda menüü ei meeldi, taksot ei saa, et hotelli sõita.
istusime autos ja hakkasime võikusid tegema ja mul läksid sportid õlis autos ümber!!!!
Päriselt või?
jep. not proud of it 🙂
Natuke ikka, nagu muul ajalgi. Üldiselt ei ole meil suured tülid. Kuigi pulmareisi esimestel päevadel ragistasime tavapärasest rohkem, ei teagi miks. Ka nüüd 6a hiljem nõks kahju, et selline mõru algus oli. Ilmselt mingi stress või pingelangus sellest, et pulmad möödas.
Mu parim sõbranna on ainus, kellega ühistel reisidel pole tülli läinud. Tavaliselt on alati midagi…
/ninakaspreili
Reis näitab sobivust. Reis sunnib partneriga rohkem suhtema ja iga häiriv asi võimendub ning muutub nähtavaks. Need jamad on teil kogu aeg olemas olnud, lihtsalt tavaelus lahjenevad ära.
Eksabikaasaga oli tüi esimesed kolm päeva, siis sobitusime.
Praegusega null tülisid, üksteist töiendav kulgemine.
22a naisega koos elanud ja ühtegi riidu, nääklemist, vingumist, õiendamist jne pole olnud. Ei kodus ega reisidel.
Reisimine kahekesi on parim asi maailmas, nüüd kui lapsed suuremad siis nendega koos juba peaaegu sama hea. Päris ilma väikse ragistamise ja pingete aga tavaliselt ei pääse. Kipume üle planeerima ja sellest väsimus ning siis mehe kannatamatus, äkilisus ajab meid mõlemaid närvi. Ja vahel olen mina tõre, sest mees ei märka, et kahekesi reisides võiks ikka seksida ka ja ma väsin vastamata vihjete tegemisest. Kui seksiga hästi siis üldiselt ka reis viimase peal.
Meil on hoopis vastupidi. Kodus olles pigem selline probleemne ja palju tülisid. Nii kui lennujaama jõuame, ideaalne.
rentisime auto, tema sõitis ja ma siis pidin nt waze abil teekonda otsima. Millalgi sain nt selle eest, et kuidas ma sellise teekonna sain sinna leida, mis läbi kruusatee läheb. Nagu ma peaksin teadma, mis tüüpi teed kuskil võõras riigis on. Sain lause stiilis, et “ise istud siin kõrval ja midagi tegema ei pea, kui meile normaalne tee leida ainult, seda ka ei suuda teha”.
Meil oli aastaid laias laastus sama. Mees tahtis minult kinnitust, et tõesti kolmas mahasõit, kuhu keerata, kas sõita ümber selle linna ja kui, siis kuidas vms. Oli mitu tüli. Lõpuks tegin talle kategoorilises vormis selgeks, et tema on autojuht ja tema TÖÖ on teha sõidu eeltöö – marsruut, tasulised teed, kust kuhu pöörata, kus on teetööd, kus on kiirem või kaunim tee jms. Uurib niikaua, kuni aru saab. Vajadusel konsulteerib enne reiis minuga, mitte ei nõua, et ma peaksin nagu kotkas terve tee liiklusmärke jälgima. Minu probleemi sellest ei maksa teha. Tema vastutab sõidu eest, lasku tulla.
Mina vastutan söömise, hotellide ja selle eest, et kõik vajalik on kaasas. Tema ei pea otsima kämpingu, hotelli ega kauplema vastuvõtus tubade pärast – see on minu töö ja ma teen selle kas ette ära või kui see pole võimalik (näiteks on kuskil ootamatu teesulg vms), siis tegelen igasuguste vastuvõtutädide ja toa valimisega mina. Kui toas on midagi valesti – mina ajan korda. Hangin lisapadja vms. Mees tahab sõidu ajal võileiba – mina kas teen talle või olen juba kursis lähedalasuvate normaalsete söögikohtadega. Mees tahab hotellis klaasi veini, aga ei jaksa pärast pikka sõitu väsinuna minna seda otsima – mul on see kas kaasas või mina hangin talle selle.
Kui mina suudan omada või kiiresti omandada ülevaadet igast teekonna punktist selles osas, et kus saab süüa, magada või kempsu, siis niipalju võiks mees suuta, et omada ülevaadet kust kuhu pöörama peab ja palju maksab kiirtee ning kuidas kust kuhu saab. Lõpuks on see mul suur eeltöö (reisime suvilabussiga kämpingutesse, aga sageli vahelduseks oleme hotellides), et pakkida end autosse nii, et igal hetkel saan mehele ulatada veepudeli, kohvitopsi, energiabatooni, salvrätiku, peavalutableti jne.
Ei saa olla nii, et mees keerab ainult rooli ja pole viitsinud enne kaartigi lahti lüüa ega marsruuti kavandada ega viitsi sõidu ajal silte lugeda. Kaks inimest ei saa korraga roolis olla ja võttis rolli, täitku seda. Mina ei nõua, et tema toateenijatega jauraks selle üle, kas käterätid on puhtad ega pane teda mõtlema, kus kohvi saaks või kui roolis võileiba tahab, ma ei turtsata, et tee ise, kas sa sedagi ei suuda.
Lõpuks tegin talle kategoorilises vormis selgeks, et tema on autojuht ja tema TÖÖ on teha sõidu eeltöö – marsruut, tasulised teed, kust kuhu pöörata, kus on teetööd, kus on kiirem või kaunim tee jms. Uurib niikaua, kuni aru saab.
Mõtlen samamoodi ja mind on löönud täiesti tummaks mõne autojuhi hoiak, et tema ainult sõidab ning kõik muu agu tuleks kusagilt mujalt – navigaatorite-eelsel ajastul näiteks ei olnud mõnel juhul, kellega ma sõitsin, kaartigi kaasas ja teed ta ka ei teadnud, lootis üksnes märkide peale. Ja siis oli kiire ka veel. Ei, polnud minu mees, sõbranna mees oli.
Oma mehe puhul olen endamisi imestanud, et miks ta raskustesse sattudes kaardirakendusi ei kasuta. Et tal on ju samasugune telefon olemas ja mõnes riigis on temal eelis (sobivam netipakett). Mina olen nüüd enda telefoni laadinud offline kaardid ja panen taustale jooksma, et oleks kergem leida vajalikku söögipunkti või teha pissipeatust.
Aga kuna mina ei juhi, siis ma ei taha end mingitesse juhtimisalastesse asjadesse segada. Kes juhib, see vastutab sõidu eest. Mina, nagu eelminegi kägu, võin vastutada paljude teiste asjade eest.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kas te tülitsete reisidel oma kaaslasega