Lugu nõnda siis. Kuu aega tagasi läks mu autol mootor katki. Sain ikka mõnuga mehe käest võtta. Et kuidas ma ei märganud seda ja teist. Igastahes tehti mulle selgeks, et olen loll ja mis iganes need sõnad veel olla võivad, need ka tulid.
Tüli oli pikk ja inetu.
Eile juhtus mehel autoga sama asi. Tuli koju ja kuulsin, et sõneleb telefonis ühega. No ok, ma olin surmväsinud ja ei viitsinud rääkida temaga ka.
Hommikul siis ütleb mulle, et auto läks tal katki. Ja tema vihane auto parandaja peale. Et oleks ikka pidanud uurima ja puurima. Kui küsisin tema käest, et kuidas see tal küll juhtuda võis, siis ütles, et ise läks katki.
Mina muidugi ütlesin et kuidas ta siis nüüd süüd omaks ei võta. Mul läks minu pärast auto katki, aga temal läks kõigi teiste pärast, ainult mitte enda. Sest kuidas saakski, tema pole ju kunagi süüdi.
Hommik siis lõppes hoopis meil riiuga ja sõimas mind jälle igasuguste ilusate sõnadega mispeale ma võtsin lapse, ütlesin, et mitte ükski mees pole minuga nii inetult veel rääkinud nagu tema ja läksin teise tuppa.
Aga tahes tahtmata mõtlen nüüd, et ta sai tagasi selle mida mulle tegi. Kuid ta ei taha seda tunnistada. Süüdistab jälle kõiki teisi.
Mis teie arvate, kas peaksin selle teema nüüd sinnapaika jätma ja parem rahus edasi elama sellise juraka kõrval, või siiski talle püüdma selgeks teha, et ta on süüdimatu rumal mees?
Teema: kas te usute karmasse?
Ta on rumal mats. Tegelikku iseloomu õpidki tundma halbadel aegadel. Sina said teada, milline ta tegelikult on, jäta ta maha ja liigu edasi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Lugu nõnda siis. Kuu aega tagasi läks mu autol mootor katki. Sain ikka mõnuga mehe käest võtta. Et kuidas ma ei märganud seda ja teist. Igastahes tehti mulle selgeks, et olen loll ja mis iganes need sõnad veel olla võivad, need ka tulid.
Tüli oli pikk ja inetu.
Eile juhtus mehel autoga sama asi. Tuli koju ja kuulsin, et sõneleb telefonis ühega. No ok, ma olin surmväsinud ja ei viitsinud rääkida temaga ka.
Hommikul siis ütleb mulle, et auto läks tal katki. Ja tema vihane auto parandaja peale. Et oleks ikka pidanud uurima ja puurima. Kui küsisin tema käest, et kuidas see tal küll juhtuda võis, siis ütles, et ise läks katki.
Mina muidugi ütlesin et kuidas ta siis nüüd süüd omaks ei võta. Mul läks minu pärast auto katki, aga temal läks kõigi teiste pärast, ainult mitte enda. Sest kuidas saakski, tema pole ju kunagi süüdi.
Hommik siis lõppes hoopis meil riiuga ja sõimas mind jälle igasuguste ilusate sõnadega mispeale ma võtsin lapse, ütlesin, et mitte ükski mees pole minuga nii inetult veel rääkinud nagu tema ja läksin teise tuppa.
Aga tahes tahtmata mõtlen nüüd, et ta sai tagasi selle mida mulle tegi. Kuid ta ei taha seda tunnistada. Süüdistab jälle kõiki teisi.
Mis teie arvate, kas peaksin selle teema nüüd sinnapaika jätma ja parem rahus edasi elama sellise juraka kõrval, või siiski talle püüdma selgeks teha, et ta on süüdimatu rumal mees?[/tsitaat]Mina usun et kaks ühesugust riiakat lolli elavad koos ja neil on kahjuks ka väike laps…
usun küll karmasse. ja usun ka 99% tõenäosusega, et sa sitsid selle mehe kõrval veel kaua ja osutad talle vaatamata tema mölaklikule käitumisele ka seksi-, koristus-, söögitegemis- ja lapsehoiuteenuseid. iga inimene väärib oma kaaslast. kui inimesele meeldivad kiuslikud inimesed, siis järelikult on nad ka ise kiustlikud jne…
Olen minagi seda elu jooksul märganud, et kõik tuleb elus varem või hiljem tagasi – iseasi kas seda märgatakse.
Karmasse usun kohe kindlasti. See nüüd vast karma päris polnud, mis teil juhtus – karma ikka läbi elude võlg oma tegude eest, sest kindlasti ei ela me ainult üks kord – kehad vahetuvad aga hing on sama ja tasub oma võlgu läbi õppetundide – areneb läbi elude.
Usun, et kõike mida teen ja mõtlen nähakse kuskil üleval pool ja seda,e t ma pole kunagi tegelikult päris üksi. Usun seda, mida ei saa silmaga näha ega käega katsuda.
Enamus naerab mu välja selle jutu peale, aga samas tahaks küsida, et kuidas te seda usute, et sõnumid ja pildid liiguvad läbi õhu ja kauguste ühest telefonist teise ja pilt tuleb telekasse nii et me seda õhus ei näe…!?
Kõik, mis siin elus meiega juhtub, juhtub mõttega… Juhuseid pole.
mina nägin selles loos hoopis ühte teist ja palju põnevamat arengut. sa isegi vist ei näe veel seda. aga see juba toimib ja selle oled sa ise endale küsinud. just pragugi küsisid. üks kommenteerija ennustas, et sitsid selle sind alandava mölaka kõrval veel palju aastaid. küllap see nii on. aga see areng, millest mina räägin: sa ütlesid oma mehele, et mitte ükski mees pole varem sinuga nii inetult rääkinud. mõtle nüüd hetke, mis sõnumi sa sellega saatsid nii endale kui eriti just mehele. mitte ükski mees pole sinuga nii inetult käitunud, aga see mees käitub ja jääbki käituma, sest iga ihurakuga näitasid sa talle kätte, et see on täiesti ok. läksid teise tuppa. so? mis sellest muutus? aga vastuseks su küsimusele, kui hakkad kellelegi tõestama, et tema on loll, siis üks on kindel – seda infot ei võeta tänuga vastu, saad lihtsalt üles kistud hiiglama riiu ja siis oled juba süüdistusi ja väärt. pereterapeut ehk oleks abiks. paistab, et ise te ühele meelele ei saa.
Eelmine kägu, mida siis nüüd teemaalgataja oleks pidanud tegema? mehele kolakat andma või? Teise tuppa minek oli õige tegu ja see ei anna mingil moel mehele signaali, et tolle käitumine oleks kuidagi õige olnud.
Ma ei saa aru, mida te teemaalgatajast tümitate.
Lihtsalt kurb kui üks pereliige leiab, et võib teistega inetult ja üleolevalt käituda. Iga asja pärast ei saa ju kohe lahutama joosta. Enne ikka otsitakse lahendusi ja loodetakse, et see ülbitseja veel mõistusele tuleb ja oma vigadest aru saab.
Paraku osatakse suhte alguses ikka väga dzentelmeni mängida enamasti. Ülbikuks muututakse tavaliselt siis kui naine on lapsega korralikult enda külge aheldatud – arvatakse ekslikult, et nüüd on õige aeg endaks hakata.
Paraku on kangeid naisi, kes sellist kohtlemist ei talu ja sellise mehe perest ilma jätavad, aga enne ikka kannatatakse ja loodetakse, et see mees tagasi sinu mehe kehasse tuleb, kellega kokku sai mindud.
Mina ei mõista hukka, tunnen kaasa ja loodan, et suudate üksmeele leida. Kindlasti oleks mõttekas maha istuda ja üks tõsine jutuajamine pidada. Kui ignoreerida sellist kohtlemist, siis aastatega see aina süveneb ja varsti oledki madalam kui muru kui mitte veel…
võib vabalt karma olla – praeguse aja energiad on teised, ei pea see laks tulema järgmises elus, tuleb selles ja ruttu 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Lugu nõnda siis. Kuu aega tagasi läks mu autol mootor katki. Sain ikka mõnuga mehe käest võtta. Et kuidas ma ei märganud seda ja teist. Igastahes tehti mulle selgeks, et olen loll ja mis iganes need sõnad veel olla võivad, need ka tulid.
Tüli oli pikk ja inetu.
Eile juhtus mehel autoga sama asi. Tuli koju ja kuulsin, et sõneleb telefonis ühega. No ok, ma olin surmväsinud ja ei viitsinud rääkida temaga ka.
Hommikul siis ütleb mulle, et auto läks tal katki. Ja tema vihane auto parandaja peale. Et oleks ikka pidanud uurima ja puurima. Kui küsisin tema käest, et kuidas see tal küll juhtuda võis, siis ütles, et ise läks katki.
Mina muidugi ütlesin et kuidas ta siis nüüd süüd omaks ei võta. Mul läks minu pärast auto katki, aga temal läks kõigi teiste pärast, ainult mitte enda. Sest kuidas saakski, tema pole ju kunagi süüdi.
Hommik siis lõppes hoopis meil riiuga ja sõimas mind jälle igasuguste ilusate sõnadega mispeale ma võtsin lapse, ütlesin, et mitte ükski mees pole minuga nii inetult veel rääkinud nagu tema ja läksin teise tuppa.
Aga tahes tahtmata mõtlen nüüd, et ta sai tagasi selle mida mulle tegi. Kuid ta ei taha seda tunnistada. Süüdistab jälle kõiki teisi.
Mis teie arvate, kas peaksin selle teema nüüd sinnapaika jätma ja parem rahus edasi elama sellise juraka kõrval, või siiski talle püüdma selgeks teha, et ta on süüdimatu rumal mees?[/tsitaat]
Mul oli kunagi sama lugu.
Läksin lastega esivanemate juurde ja üks poistest tahtis kiikuda ja üks tütardest oli nõus kiigutama.No tegelesime siis ülejäänutega muude asjadega.Natukese aja pärast kisa lahti,oli kiigelt kukkunud.
Hiljem sain tollase elukaaslase käest pragada,et lapse teise lapse järelvalve alla,ehk sisuliselt valveta.Nõus,olen süüdi.
Mõni aeg hiljem,oli elukaaslane lastega kodus ja üks lastest tegi kuumavee kraani lahti ja kõrvetas käed ära.
Ja kes pragada sai?No ikka mina,kuidas siis muidu.Et mina olla boileri temperatuuri liiga kõrge peale pannud.Ei juttugi sellest,kes nüüd lapse järelvalveta jättis.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja veel, selline mees ongi sinu – karma. Kas ja mida sa sellisest suhtest õpid, on ülesanne sinu praeguses elus. [/tsitaat]
Just nii ongi.
Kui googlisse sisse lüüa Karma – teo ja tagajärje seadus näiteks siis oleks võimalus mõista paremini, mis on karma. 🙂
See oli üks osa karmas, nagu ka see et sa selle teemaalgatusega moodustad endale uut karmat.
Mul tekkis küsimus, miks sa head meelt tunned, et su mehe auto ka katki läks?
Lisan veel ühe suvalise lingi, kus üritatakse karma seadust selgitada.
http://www.nyingma-buddhism.com/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=566&Itemid=2
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
