Loomulikult tahavad vanemad teada, kui nende lapsel selline probleem on! Aga miks te siis ei teata otse vanematele?
Õpetajad on muidugi väga erinevad, aga vähemalt oma lapse klassijuhataja ei aita lapsi, vaid teeb olukorra ainult veelgi hullemaks kui see enne niigi oli. Neid juhuseid oli mitu, nt oma 15-aastasel oli jama tupsuga (need valged padjakesed, mis suhu topitakse) ja samuti keegi teatas sedasi kooli. Kas klassijuhataja võttis minuga ühendust? EI! Kas ta kutsus lapse enda juurde ja vestles temaga? EI! Selle asemel rääkis ta sellest õpetajatetoas, samuti klassiüritusel teistele lastele ja nende vanematele, kui mind ennast polnud juures kuulmas. Mina, lapse ema, sain teada alles pool aastat hiljem, kui üllatuslikult oli lapsele pandud tunnistusele väga kehv käitumishinne, nii et hakkasin õpetajalt põhjust uurima. Ja alles siis – pool aastat hiljem ja vanema küsimise peale! – tegi õpetaja suu lahti ning nõustus suhtlema ka asjaosaliste endiga!
Tekib küsimus, mida head kõik need kolmandad karvased ja sulelised ette võtaks, kuidas last see aitab? Seevastu asjaosalised ise, ehk laps ja tema eest vastutavad vanemad, jäeti täielikult infosulgu ja lapsel lasti pool aastat rahulikult tupsu edasi tõmmata.
Seetõttu olen väga seda meelt, et esimeses järjekorras peab siiski suhtlema vanematega. Kuna vanemad on ainukesed, kes selle lapse eest vastutama peavad.