Esileht Koolilaps Kas teatris käimine on vajalik?

Näitan 25 postitust - vahemik 1 kuni 25 (kokku 25 )

Teema: Kas teatris käimine on vajalik?

Postitas:

Noor inimene ei taha üldse teatris käia. Mis nii saab. Põhikooli lõpp ja kindlasti küsitakse vestlusel, et mis huvid/hobid sul on. 0 huvi teatri vastu. Teatris käimine laiendab silmaringi. Kampaania korras aidatakse lapsed teatrisse, kes sinna rahapuuduse tõttu ei saaks. see taaraautomaadi annetus. Minu lapsel on võimalused olemas, aga ei taha, ei ole huvi 🙁

+4
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Vajalik – kindlasti, laiendab silmaringi, arendab jne. Aga kui ei taha – ega siis sundida ei saa, siis ei lähe üldse. Käisin lastega väga palju teatris, pisikesest saadik – aga nüüd nad enam ei taha käia. Lasen neil olla – kunagi tuleb see huvi tagasi.

+11
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teatris käimine on huvidest tulenev hobi. Hobisid on erinevaid.

+12
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Põhikooli lõpp ja kindlasti küsitakse vestlusel, et mis huvid/hobid sul on. 0 huvi teatri vastu.

Kas see olekski lapse ainuke vastus huvide-hobide kohta?
No muidugi laiendab teatriskäimine silmaringi, aga sinu murest jääb mulje, nagu oleks teater selle jaoks kuidagi esmatähtis või põhiline. Et teater peaks noort inimest igal juhul huvitama, olgu muuga kuidas on.
Ma arvan, et kui laps oskab vestlusel hästi ära põhjendada, miks see kunstiliik teda külmaks jätab, seal kõrval on tal aga välja tuua süvenenud tegelemine paari muu hobi-huvialaga, siis jätab ta endast täiesti hea mulje. (Muidugi võib juhtuda, et vestlusel ei tule kellelgi pähegi ekstra just teatri kohta küsida.)

+18
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.09 08:46; 19.09 13:51;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aga kas tal kinos meeldib käia?
Ausalt öeldes pole mina ka teatrist vaimustuses, lugemine meeldib palju rohkem. Näiteks olen ‘Meister ja Margaritat’ nii lugenud kui ka lavastatuna vaadanud. Teatritükk oli hea, kuid raamat tundus palju parem (olen juba 3x seda lugenud, aga teist korda teatrisse vaatama minna ei viitsiks).

+15
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teatris käimise harjumus tuleb lapsepõlvest ja siin on suur osa vanematel endil.

Juba lasteaiaealised lapsed alustavad teatris käimisega. Teatrid käivad ka lasteaedades, aga siiski neist etendustest, mida lasteaias mängitakse, sügavama huvi ja harjumuse tekitamiseks ei piisa. Ikka ise tuleb last juba varakult teatrisse viia ja see on lapsevanema kohustus.
Nüüd, põhikooli lõpus, on tõepoolest raske lapses suurt huvi teatri vastu tekitada, kui väiksena pole teda teatrimaailmaga tutvustatud.

Kui sa lapse teatrihuvi puuduse osas muret tunned, siis ilmselt oled ise siiski suur teatrikäija? Miks sa siis last juba varakult endaga kaasa ei võtnud, et ta saaks vanematest eeskuju võtta?

Minu lapsed käivad nüüd juba ülikoolis, aga teatris hakkasid nad käima kohe, kui nende vanusele sobivaid lavastusi leida oli võimalik. Ja kogu aeg sai neid viidud teatrisse, see oli lausa traditsioon ja elu osa neil.
Umbes põhikooliealisena hakkasid nad juba ise soovi avaldama mõnda etendust näha ja käisid ka täiesti üksinda teatris, kui meile abikaasaga nende soovitud etendus huvitav ei tundunud.
Gümnaasiumis käisid juba regulaarselt vabatahtlikult teatris koos sõpradega või siis ka päris üksinda ja selline teatrihuvi ei ole ka nüüd vaibunud.
Meie abikaasaga käime ka väga palju teatris, paar-kolm korda kuus kindlasti, ja meie laste jaoks ei ole see mingi uudis, et üheks vaba aja veetmise viisiks ongi teatris käimine.
Aga selle kõigega tuleb varakult ja teadlikult alustada.

+5
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nõustun nendega, kes ütlevad, et see harjumus tuleb varakult kujundada. Mitte sundida, aga suunata ja tekitada huvi õigete valikute abil.
Minu lastel on vedanud – kõik klassijuhatajad on olnud suured teatrihuvilised ja ka lastele etendused organiseerinud. Kooliaasta jooksul 4-5 tükki kindlasti, erinevates Eesti teatrites. Muidugi valitakse etendused vastavalt eale ja huvidele, aga klassiga ei jäta keegi minemata, kõik osalevad ja ostavad oma pileti välja, tänu sellele, et õpetaja on osanud neile sobivad tükid välja valida ja huvitavaks rääkida. Julgen öelda, et lapsed on mul rohkem teatris käinud kui me mehega kahekesi viimase üheksa aasta jooksul (oma laiskus, viitsimatus organiseerida, ajapuudus, mis iganes).
Suurem poeg käib nüüd 9ndas ja vaatab juba ise omal algatusel Piletilevis etendusi, varsti lähemegi koos perega just tema valitud tükki vaatama Vanemuises.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meie abikaasaga käime ka väga palju teatris, paar-kolm korda kuus kindlasti, ja meie laste jaoks ei ole see mingi uudis, et üheks vaba aja veetmise viisiks ongi teatris käimine.

eestis elad ikka või? paar-kolm korda kuus teatris käimine (kui sa sinna hulka just lastelastega vaadanud nukutükke ei loe) tähendab seda, et inimesel on jumala ükskõik, mida vaadata. sel juhul ongi teatris käimine sõna otseses mõttes vaba aja veetmise viis – ah, sel nädalavahetusel ühelgi sõbral sünnipäeva ei ole, lähme siis teatrisse. midagi ikka kuskil näidatakse.

teemaalgatajale: kindlasti ei ole teatris käimine ainus intelligentse inimese tunnus. nt heal tasemel draamalavastusi on niivõrd vähe, et vahepeal ma lausa võõrdusin sõnateatris käimisest. pealegi ei ole see, et äkki vestlusel küsitakse, kuigi hea põhjus teatrisse minemiseks. proovi mõni teismelist huvitav tükk leida ja minge perega, ehk hakkab meeldima. või vähemalt on laps nõus ilma vastumeelsuseta edaspidigi minema. ma sooviada ei oska, mul lapsed üsna suured teatrihuvilised.

+11
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ikka ise tuleb last juba varakult teatrisse viia ja see on lapsevanema kohustus.

Minu poeg on näiteks nii tundeline, et ta kardab veel praegugi, seitsmesena, teatrit. See, mis laval toimub, tundub talle nii päris, ta elab sellele hirmsasti kaasa ja iga ärevama koha peal hakkab kartma, isegi nutma. St oleme temaga aastate jooksul ikka mõned korrad teatris käinud, aga tal ei ole head mälestust jäänud. Välja arvatud laste tantsulavastustega: “Inetu pardipoeg” meeldis, ka “Naksitrallidel” ei olnud väga viga. Kinos filmide vaatamisel on sama asi – ta ei taha kinos käia. Kodus telekast pole nii hull: võibolla kodune ümbrus rahustab. Ka raamatute ettelugemisel on ta ärevatel kohtadel kartma hakanud, aga siis saab ju lugemise katkestada ja rahustada. Raamatuid oleme talle lugenud igatahes hunnikute kaupa, aga teatrisse väga sundinud ei ole. Lasteaias neile näidati ka vahel etendusi, õpetaja teadis, et peab tal kätt hoidma.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.09 08:46; 19.09 13:51;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teatrihuvi on lihtne ära kaotada, kui last sunniviisiliselt vaatama viia mingeid etendusi, mis talle üldse ei meeldi. Eks sa proovi ise mitu tundi järjest vaikselt toolil istuda, kui sul on kohutavalt igav ja samal ajal ei tohi isegi telefoni näppida. Kui tahta lapses teatrihuvi tekitada, siis tuleb valida etendus, mis selle lapse puhul oleks suht kindla peale minek, et tema selle teemaga haakub. Lapsevanem võiks ju lapse muude huvide, raamatu- ja filmieelistuste põhjal suuta sellise valiku teha, kasvõi laps “ära osta” kuidagi selleks üheks korraks. Pärast ühte positiivset teatrikogemust on ehk ka hiljem lihtsam last teatrisse saada.

Aga samas olen nõus ka nendega, kes ütlevad et ei peagi tingimata teatris käima. Kui laps näiteks loeb palju ja on nõus vestlema raamatute teemal ning ütlebki, et ta eelistab raamatut teatrile, siis ei jätaks ka see vestlusel mingit halba muljet.

+9
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.09 14:45; 24.09 09:28;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina teatris käimist lemmiktegevuseks ei pea, hädapärast ikka käin. Ma ka pigem loen. Teatris härib kõige rohkem see parfüümide kokteil süda läheb pahaks ja see, et analüüsin rohkem näitlejaid ja nende tööd, kui suudan tervikule keskenduda. No ja siis istud, mõtled üle ja iiveldad, tüütu 🙂 Aga tütar käib vaatamata sellele kogu aeg teatris, üksi, sest raske on leida teisi nii suuri huvilisi. seega ainult kasvatuse kaela ei saa ka ajada seda lembust. Mõnikord tekib tühjalt kohalt ja mõnikord käiakse lapsena palju (mina), aga mingiks eriliseks lemmitegvevuseks ei kujune.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

minul oli põhi- ja keskkooli ajal klassijuhataja, kes vedas meid kogu aeg teatrisse ja muuseumi – selle tulemus on see, et peale kooli lõppu väldin ma mõlemat asutust nii palju, kui vähegi võimalik. teatrisse korra 3-4 a jooksul olen sattunud, kui keegi üliväga mõnd tükki on kiitnud ja mees piletid ostnud, muuseumi pole aastaid sattunud

+6
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nagu ka eespool öeldud, hobisid on erinevaid ja ei ole see teater mingi selline püha lehm, et justnimelt seal peab käima. Kõik etendused teatris ei ole automaatselt kuidagi harivad ja silmaringi avardavad, suurem osa on isegi hoopis päris halvad.

Mingil määral kultuuri vastu huvi võiks ju tunda, aga peale teatri saab käia ka kinos, lugeda raamatuid, käia kunstinäitusel, kontserdil, luuleõhtul… Seejuures ei pea kontsert üldse olema mingi klassikaline muusika ja väga diip ning kunstinäitus võib olla ka näiteks koomiksinäitus ja luuleõhtul võivad üles astuda räpparid. Teatris võib-olla meeldiks ka hoopis muusikal või operett, rock-ooper.

Kindlasti sõltub palju sellest, mis koolis laps käib ja kes on tema seltskond. Kui ta satub sellisesse gümnaasiumisse, kus on teatrifännid koos, siis nad käivad seal teatris karjakaupa nädalas mitu korda ja vaatavad sama etendust, nii et see peas on.

Samas võib hobi olla hoopis kultuurikauge ja mingi teater üldse ei koti. Kõige olulisem on lapsele selgeks teha, et teiste valikuid või meeldimisi ei ole vaja põlata. Selles osas saad sa ise kõige suuremat eeskuju anda.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teatris käimise harjumus tuleb lapsepõlvest ja siin on suur osa vanematel endil.

Juba lasteaiaealised lapsed alustavad teatris käimisega. Teatrid käivad ka lasteaedades, aga siiski neist etendustest, mida lasteaias mängitakse, sügavama huvi ja harjumuse tekitamiseks ei piisa. Ikka ise tuleb last juba varakult teatrisse viia ja see on lapsevanema kohustus.

Nüüd, põhikooli lõpus, on tõepoolest raske lapses suurt huvi teatri vastu tekitada, kui väiksena pole teda teatrimaailmaga tutvustatud.

Kui sa lapse teatrihuvi puuduse osas muret tunned, siis ilmselt oled ise siiski suur teatrikäija? Miks sa siis last juba varakult endaga kaasa ei võtnud, et ta saaks vanematest eeskuju võtta?

Minu lapsed käivad nüüd juba ülikoolis, aga teatris hakkasid nad käima kohe, kui nende vanusele sobivaid lavastusi leida oli võimalik. Ja kogu aeg sai neid viidud teatrisse, see oli lausa traditsioon ja elu osa neil.

Umbes põhikooliealisena hakkasid nad juba ise soovi avaldama mõnda etendust näha ja käisid ka täiesti üksinda teatris, kui meile abikaasaga nende soovitud etendus huvitav ei tundunud.

Gümnaasiumis käisid juba regulaarselt vabatahtlikult teatris koos sõpradega või siis ka päris üksinda ja selline teatrihuvi ei ole ka nüüd vaibunud.

Meie abikaasaga käime ka väga palju teatris, paar-kolm korda kuus kindlasti, ja meie laste jaoks ei ole see mingi uudis, et üheks vaba aja veetmise viisiks ongi teatris käimine.

Aga selle kõigega tuleb varakult ja teadlikult alustada.

Peab ikka vaimust vaene olema, et teatris nii tihti käia. Mida seal üldse vaadata on nii sageli? Mulle teater ei meeldi ja oma lastel ka ei luba käia vaatamas neid võltse taidlejaid haisvates kostüümides. Mind ajab teater alati haigutama ja kõik tundub nii võlts ja mõttetu.

+1
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 19.09 21:56; 25.09 20:23; 26.09 16:06;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kus te elate? Tallinna Linnateatril on aegajalt väga humoorikaid etendusi, need võivad teismelisele paremini peale minna. Ja eeskuju näitamise lugu on tõsi, nii teatri, raamatute kui muu taolise osas. Ainult ekraanidega seotu tuleb iseenesest, pole eeskuju vaja.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Peab ikka vaimust vaene olema, et teatris nii tihti käia. Mida seal üldse vaadata on nii sageli? Mulle teater ei meeldi ja oma lastel ka ei luba käia vaatamas neid võltse taidlejaid haisvates kostüümides. Mind ajab teater alati haigutama ja kõik tundub nii võlts ja mõttetu.

Kõige olulisem on lapsele selgeks teha, et teiste valikuid või meeldimisi ei ole vaja põlata. Selles osas saad sa ise kõige suuremat eeskuju anda.

🙂

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tegelikult on päris raske valida teismelisele sobivaid teatrietendusi. Algkooliomadega on veel ok – mõned nukuteatri etendused ja muudel teatritel ka 1-2 lasteetendust aastas. Samas 13-16 aastast enamusele täiskasvanute etendusele ei veaks ja kui ise pole ka etendustega väga kursis, siis on pileteid päris keeruline valida.
Lasteetendustel on hea – seal on vanuse soovitus. Täiskasvanute etendustel seda pole.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nagu ka eespool öeldud, hobisid on erinevaid ja ei ole see teater mingi selline püha lehm, et justnimelt seal peab käima. Kõik etendused teatris ei ole automaatselt kuidagi harivad ja silmaringi avardavad, suurem osa on isegi hoopis päris halvad.

Mingil määral kultuuri vastu huvi võiks ju tunda, aga peale teatri saab käia ka kinos, lugeda raamatuid, käia kunstinäitusel, kontserdil, luuleõhtul… Seejuures ei pea kontsert üldse olema mingi klassikaline muusika ja väga diip ning kunstinäitus võib olla ka näiteks koomiksinäitus ja luuleõhtul võivad üles astuda räpparid. Teatris võib-olla meeldiks ka hoopis muusikal või operett, rock-ooper.

Tahtsin enamvähem sama öelda.

Mina lapseeas käisin harva teatris – vanematel polnud alati raha ja elasime ka peaaegu metsa sees. Kooli ajal ikka paar korda käisime ja need kõik on mulle eredalt meelde jäänud – “Kardemoni linna rahvas ja röövlid” oli eriline lemmik siis. Täiskasvanuna olen palju käinud teatris ja üsnagi palju olen pettunud. Rohkem nendes täiskasvanutele mõeldud tükkides, kui laste omades. Lastega koos naudin lasteteatrit rohkem, kui etendust, mis on täiskasvanutele ja kus on vaid labasused ja allapoole vööd naljad. Viimasel ajal meie kanti tulevadki vaid sellised kahtlased tükid, enam ei kutsu isegi pileteid ostma. Lapsi olen väiksest saadik vedanud etendustele (ka kontsertidele, muuseumidesse, kinno). Sundima pole pidanud, nad on alati oodanud neid minekuid. Eriti kino muidugi.
Noorem laps ootab siiamaani igat külastust, kontserte rohkem kui teatrit, aga suurem on 10a ning tema loeb ja uurib hoolega enne näidendi/etenduse kohta ja siis otsustab. Oktoobris lähevad nad klassiga teatrisse, minek on vabatahtlik ja toimub koolitundide ajal. Kes kaasa ei lähe, neil on tunnid. Laps valis tunnid. Teatrist rohkem meeldib talle lugeda. Tänu tema lugemishobile avastasin ma raamatuesitlused. Seal talle meeldib käia, vist on juba kümmekonna autori autogrammid saanud raamatutesse.
Ainus, mis neid ei huvita üldse, on kunstinäitused. Ma ise olen otsapidi seotud ühe kunstimuuseumiga ja nad on minuga kaasas käinud. Ainult paar lastekunstniku näitust on meeldinud, ülejäänud on igav olnud nende jaoks. Aga nad on noored ka alles.
Tsirkus neile ka ei meeldinud, nad käisid seal esimest korda siis, kui olid 6 ja 8 – mõlemad kartsid. Rohkem pole läinud. Ega ma ise ka tsirkuse fänn pole.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

tõesti, kvaliteetset ja tõesti väga head teatrietendust on Eestis ikka ülimalt vähe, tööga seonduvalt olen pidanud neid keskmisest eestlasest rohkem vaatamas käima. Hea meelega 3/4 oleks vaatamata jätnud. Mul on üks sugulane, kes ei pea lugu muusikast, ei teatrist, ei kinost, noh mõnel vabaõhu üritusel käib Leigol vms. aga seda ka naise utsitamisel ja ta on intelligentne ja väga edukas härra. Raamatuid loeb küll palju ja kõiki žanre.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tegelikult on päris raske valida teismelisele sobivaid teatrietendusi. Algkooliomadega on veel ok – mõned nukuteatri etendused ja muudel teatritel ka 1-2 lasteetendust aastas. Samas 13-16 aastast enamusele täiskasvanute etendusele ei veaks ja kui ise pole ka etendustega väga kursis, siis on pileteid päris keeruline valida.

Lasteetendustel on hea – seal on vanuse soovitus. Täiskasvanute etendustel seda pole.

Kui laps on vähegi muusikahuviline, siis julgen soovitada kõiki Vanemuise muusikale. Just käisime 13-aastasega juba teist korda “Hüljatuid” vaatamas ja talle meeldis. Aga nii “Kaunitar ja koletis” (mis on kirjas lasteetendusena) kui “Sweeney Todd” (mis on ikka veits õudukas) on tegelikult teismelisele sobivad, samuti “Ooperifantoom”. Päris algkoolilapse puhul eelistaks muidugi neid asju, mis lasteetendusena kirjas.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.09 14:45; 24.09 09:28;
To report this post you need to login first.

Mina olen selles osas absoluutselt teist meelt, et teatriharjumus ja – armastus kujuneb ilmtingimata lapsepõlvest sõltuvalt!

Mu ema pole kunagi teatrit millekski pidanud, mitte kordagi ei viinud ta mind lapsena teatrisse, isegi klassiga ma eriti teatris ei käinud, sest ei osanud seda millekski pidada, kuna kodust oli selline arvamus kaasa tulnud, et see on midagi igavat ja on mõttetu raharaiskamine. Aga siis ülikooli minnes sattusin üle paljude aastate teatrisse ja armusin sellesse jäägitult! Mingi perioodi jooksul käisin tõesti iganädalaselt teatris ja ahmisin valimatult kõiki etendusi endasse – sest mulle nii kohutavalt meeldis see teatrimajas olev atmosfäär, see fluidum, see laval toimuv maagia! Hiljem muidugi oskasin juba etendusi valida, mõned meeldisid rohkem, mõned vähem, rohkem meeldinuid käisin korduvalt vaatamas. Armastan teatrit siiani meeletult!

Oma last olen seega mõistagi viinud väiksest peale teatrisse, ometi pole temas teatri vastu mingit huvi tekkinud, teatriarmastusest rääkimata. Poeg on praegu 15 ja tuleb küll vahel kaasa ning pole ka kurtnud, et otseselt igav on, ent kohe kindlasti ei tee ta ise ettepanekut teatrisse minna. Ütleb, et tema jaoks on teatriskäik selline käib-kah-aga-pigem-ei-viitsi-minna-värk. Ja on ometigi muidu igati intelligentne ja laiade huvidega noormees, armastab väga lugeda ja näiteks muuseumides käia.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.09 16:19; 26.09 00:20;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina olen selles osas absoluutselt teist meelt, et teatriharjumus ja – armastus kujuneb ilmtingimata lapsepõlvest sõltuvalt!

Mu ema pole kunagi teatrit millekski pidanud, mitte kordagi ei viinud ta mind lapsena teatrisse, isegi klassiga ma eriti teatris ei käinud, sest ei osanud seda millekski pidada, kuna kodust oli selline arvamus kaasa tulnud, et see on midagi igavat ja on mõttetu raharaiskamine. Aga siis ülikooli minnes sattusin üle paljude aastate teatrisse ja armusin sellesse jäägitult! Mingi perioodi jooksul käisin tõesti iganädalaselt teatris ja ahmisin valimatult kõiki etendusi endasse – sest mulle nii kohutavalt meeldis see teatrimajas olev atmosfäär, see fluidum, see laval toimuv maagia! Hiljem muidugi oskasin juba etendusi valida, mõned meeldisid rohkem, mõned vähem, rohkem meeldinuid käisin korduvalt vaatamas. Armastan teatrit siiani meeletult!

Oma last olen seega mõistagi viinud väiksest peale teatrisse, ometi pole temas teatri vastu mingit huvi tekkinud, teatriarmastusest rääkimata. Poeg on praegu 15 ja tuleb küll vahel kaasa ning pole ka kurtnud, et otseselt igav on, ent kohe kindlasti ei tee ta ise ettepanekut teatrisse minna. Ütleb, et tema jaoks on teatriskäik selline käib-kah-aga-pigem-ei-viitsi-minna-värk. Ja on ometigi muidu igati intelligentne ja laiade huvidega noormees, armastab väga lugeda ja näiteks muuseumides käia.

Lihtsa inimese rõõmud.
Teatris ja fluidum, maagia…mnjah.
Purjus näitlejad äkki?

0
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 19.09 21:56; 25.09 20:23; 26.09 16:06;
To report this post you need to login first.

Mina olen selles osas absoluutselt teist meelt, et teatriharjumus ja – armastus kujuneb ilmtingimata lapsepõlvest sõltuvalt!

Mu ema pole kunagi teatrit millekski pidanud, mitte kordagi ei viinud ta mind lapsena teatrisse, isegi klassiga ma eriti teatris ei käinud, sest ei osanud seda millekski pidada, kuna kodust oli selline arvamus kaasa tulnud, et see on midagi igavat ja on mõttetu raharaiskamine. Aga siis ülikooli minnes sattusin üle paljude aastate teatrisse ja armusin sellesse jäägitult! Mingi perioodi jooksul käisin tõesti iganädalaselt teatris ja ahmisin valimatult kõiki etendusi endasse – sest mulle nii kohutavalt meeldis see teatrimajas olev atmosfäär, see fluidum, see laval toimuv maagia! Hiljem muidugi oskasin juba etendusi valida, mõned meeldisid rohkem, mõned vähem, rohkem meeldinuid käisin korduvalt vaatamas. Armastan teatrit siiani meeletult!

Oma last olen seega mõistagi viinud väiksest peale teatrisse, ometi pole temas teatri vastu mingit huvi tekkinud, teatriarmastusest rääkimata. Poeg on praegu 15 ja tuleb küll vahel kaasa ning pole ka kurtnud, et otseselt igav on, ent kohe kindlasti ei tee ta ise ettepanekut teatrisse minna. Ütleb, et tema jaoks on teatriskäik selline käib-kah-aga-pigem-ei-viitsi-minna-värk. Ja on ometigi muidu igati intelligentne ja laiade huvidega noormees, armastab väga lugeda ja näiteks muuseumides käia.

Lihtsa inimese rõõmud.

Teatris ja fluidum, maagia…mnjah.

Purjus näitlejad äkki?

Sa tundud ise väheke lihtne olevat … peast. Ma pole päris kindel, mis kohas sa käid, et purjus näitlejatega kohtud, aga teater see kindlasti ei ole. Soovitan valida kohti, kuhu lähed, pisut paremini.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.09 16:19; 26.09 00:20;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina olen selles osas absoluutselt teist meelt, et teatriharjumus ja – armastus kujuneb ilmtingimata lapsepõlvest sõltuvalt!

Mu ema pole kunagi teatrit millekski pidanud, mitte kordagi ei viinud ta mind lapsena teatrisse, isegi klassiga ma eriti teatris ei käinud, sest ei osanud seda millekski pidada, kuna kodust oli selline arvamus kaasa tulnud, et see on midagi igavat ja on mõttetu raharaiskamine. Aga siis ülikooli minnes sattusin üle paljude aastate teatrisse ja armusin sellesse jäägitult! Mingi perioodi jooksul käisin tõesti iganädalaselt teatris ja ahmisin valimatult kõiki etendusi endasse – sest mulle nii kohutavalt meeldis see teatrimajas olev atmosfäär, see fluidum, see laval toimuv maagia! Hiljem muidugi oskasin juba etendusi valida, mõned meeldisid rohkem, mõned vähem, rohkem meeldinuid käisin korduvalt vaatamas. Armastan teatrit siiani meeletult!

Oma last olen seega mõistagi viinud väiksest peale teatrisse, ometi pole temas teatri vastu mingit huvi tekkinud, teatriarmastusest rääkimata. Poeg on praegu 15 ja tuleb küll vahel kaasa ning pole ka kurtnud, et otseselt igav on, ent kohe kindlasti ei tee ta ise ettepanekut teatrisse minna. Ütleb, et tema jaoks on teatriskäik selline käib-kah-aga-pigem-ei-viitsi-minna-värk. Ja on ometigi muidu igati intelligentne ja laiade huvidega noormees, armastab väga lugeda ja näiteks muuseumides käia.

Lihtsa inimese rõõmud.

Teatris ja fluidum, maagia…mnjah.

Purjus näitlejad äkki?

Sa tundud ise väheke lihtne olevat … peast. Ma pole päris kindel, mis kohas sa käid, et purjus näitlejatega kohtud, aga teater see kindlasti ei ole. Soovitan valida kohti, kuhu lähed, pisut paremini.

Nukuteatri laval olen kohanud.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 19.09 21:56; 25.09 20:23; 26.09 16:06;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma olin ka selline pubekas, kes ei tahtnud teatris käia. Lihtsalt ei viitsinud ja ei soovinud minna koos perega jälle teatrisse. Mäletan, et paar korda ikka jonnisin ja jätsingi minemata ning piletit pakkusid vanemad siis mõnele õe sõbrannale hoopis või võttis vend pruudi kaasa. Hiljem hakkas teater uuesti meeldima. Tänaseks olen ise õpetaja ja viin lapsi teatrisse ning käin seal ka ise vabatahtlikult juba ammu.
Mina seega ei muretseks, kui laps muidu tundub asjalik noor inimene olevat.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 25 postitust - vahemik 1 kuni 25 (kokku 25 )


Esileht Koolilaps Kas teatris käimine on vajalik?