Siin neid viskajaid hulgim. Need on needsamad inimesed, kes lippavad poodi ja seal riiulilt midagi kaasa haaravad.
Mis sul nende fraseologismidega on, et sa kord nädalas kiunud, kui keegi neid kasutab? 🙂 Õpi ka, kui pea võtab, muutub sinugi keel ilmekamaks.
Siin neid viskajaid hulgim. Need on needsamad inimesed, kes lippavad poodi ja seal riiulilt midagi kaasa haaravad.
Mis sul nende fraseologismidega on, et sa kord nädalas kiunud, kui keegi neid kasutab? ???? Õpi ka, kui pea võtab, muutub sinugi keel ilmekamaks.
Kõik ei pea rääkima, kui eestikeelne Jamie Oliver.
Siin neid viskajaid hulgim. Need on needsamad inimesed, kes lippavad poodi ja seal riiulilt midagi kaasa haaravad.
Mis sul nende fraseologismidega on, et sa kord nädalas kiunud, kui keegi neid kasutab? ???? Õpi ka, kui pea võtab, muutub sinugi keel ilmekamaks.
Kõik ei pea rääkima, kui eestikeelne Jamie Oliver.
Ja viskad ise kujundliku näite sisse 🙂 Teise konto alt, ilmselt? Kuidas sulle siis närvidele käib, kui keegi sama kujundlikult ütleb, et “lippas poodi”? Kui sinu jaoks on okei öelda, et “räägib nagu eestikeelne Jamie Oliver” ?
Ahju viskamisega tuleb tõesti täpne olla.
Autistid ka platsis
Absoluutselt igas inimess on mingi osa pervasiivset sümptomaatikat. Kõike ja kõiki ei diagnoosita, aga tundub, et sina oled juba kellegi ära diagnoosinud. Teeb sulle selline erivajadus nalja?
ma ka imestan, kui palju süüakse. Kolm täismõõdus söögikorda päevas?
Meil on nädalavahetuse hommikusöök hiline ja selleks on nagu tööpäevalgi kohv ja paar võileiba. Lõuna nihkub siis samuti õhtu poole (nii nelja-viie paiku) ja selleks teen siis sooja söögi. Õhtuks mingit eraldi sööki küll enam tegema ei hakka. Vahel küpsetan nädalavahetusel, siis seda süüaksegi.
Loomulikult teen sest mulle ja minu perele meeldib hea toit. Meil tundub see nii elementaarne, alati mõtlen, et kuidas küll teised teisiti saavad.
Siin neid viskajaid hulgim. Need on needsamad inimesed, kes lippavad poodi ja seal riiulilt midagi kaasa haaravad.
Mis sul nende fraseologismidega on, et sa kord nädalas kiunud, kui keegi neid kasutab? ???? Õpi ka, kui pea võtab, muutub sinugi keel ilmekamaks.
Kõik ei pea rääkima, kui eestikeelne Jamie Oliver.
Ja viskad ise kujundliku näite sisse ???? Teise konto alt, ilmselt? Kuidas sulle siis närvidele käib, kui keegi sama kujundlikult ütleb, et “lippas poodi”? Kui sinu jaoks on okei öelda, et “räägib nagu eestikeelne Jamie Oliver” ?
Mina ei kirjutanud seda ja mul on vaid üks konto. Oliveri näite tooja tegi pealegi komavea, mina seda ei teeks iialgi.
Küsimus oli kas teete nv süüa, mitte, kas keegi on erivajadusega.
Ahju viskamisega tuleb tõesti täpne olla.
Autistid ka platsis
Absoluutselt igas inimess on mingi osa pervasiivset sümptomaatikat. Kõike ja kõiki ei diagnoosita, aga tundub, et sina oled juba kellegi ära diagnoosinud. Teeb sulle selline erivajadus nalja?
Ei tee nalja, see tüütab ja väsitab.
ma ka imestan, kui palju süüakse. Kolm täismõõdus söögikorda päevas?
Meil on nädalavahetuse hommikusöök hiline ja selleks on nagu tööpäevalgi kohv ja paar võileiba. Lõuna nihkub siis samuti õhtu poole (nii nelja-viie paiku) ja selleks teen siis sooja söögi. Õhtuks mingit eraldi sööki küll enam tegema ei hakka. Vahel küpsetan nädalavahetusel, siis seda süüaksegi.
Palun lisa siia, millised on sinu vanus, pikkus ja kaal sellise toitumise juures.
ma ka imestan, kui palju süüakse. Kolm täismõõdus söögikorda päevas?
Meil on nädalavahetuse hommikusöök hiline ja selleks on nagu tööpäevalgi kohv ja paar võileiba. Lõuna nihkub siis samuti õhtu poole (nii nelja-viie paiku) ja selleks teen siis sooja söögi. Õhtuks mingit eraldi sööki küll enam tegema ei hakka. Vahel küpsetan nädalavahetusel, siis seda süüaksegi.
Palun lisa siia, millised on sinu vanus, pikkus ja kaal sellise toitumise juures.
aga palun: 51a 166cm 53 kg
Mõnda aega tagasi just nii veel toimetasin. Kolm nö täismõõdus söökorda päevas. Nädavahetusel nüüd pigem 2: hiline hommikusöök (pudru ja omlett/praemuna+ võileivamaterjal), enne laste lõunaund (poisid 2a ja 4 a) oode (smuuti või jogurt kamapallidega, õun, hommikune allesjäänud võiku vms). Soe õhtusöök 5-6 vahel õhtul. Ja enne ööund viimane toidurünnak (banaan, tee küpsisega vms).
Nädala sees teine teema. Kuna väiksem kodune, siis soe toit 3x päevas, lisaks 1 oode. Tihti on nii, et sama päeva lõuna järgmise päeva õhtusöök, ja õhtusöök on järgmise päeva lõunasöök. Jah, ma olen sellest tüdinud, aga mul pole ideid kuidas see üks toidukord tervislikult lahendada, niiet laps kohe jälle süüa ei nõuaks. Puuvilju-smuutisid süüakse niigi juba palju, jogurteid jms pigem vähem. Ja enda kaal ka tõuseb sellest söögimaaniast????
Ei tea, kas see läheb 3x kokkamise alla. Ei ole just tunde mässamine.
Laupäev:
Hommikul pannkoogid (Vilma pulbrist) mustsõstramoosiga. Kohv.
Lõunaks kana-ananassi karri riisiga, riisi keetsin rohkem.
Õhtuks krabipulga-riisi salat (muna, konservmais, väike sibul, till, majonees, hapukoor, sool-pipar ka).
Pühapäev:
Hommikul härjasilmad, tomat kõrvale. Kohv.
Lõunaks keedan hulga kartulit ja soojendan mulgikapsast (ise tehtud, purkidega külmikus).
Õhtupoole praen lõunase kartuli üle, kõrvale kodujuust tilliga, tomati-küüslagu salat ja soovijatele praetud räimed marinaadis (poe kaup).
Õuna, mandariini, banaani, avokaadot ja võileivamaterjali on jooksvalt vabalt saada kui keegi soovib.
Näljane pubekas teeb endale vahel praeleiba purustatud avokaadoga ja praeb muna sinna otsa.
Hästi kena kirjeldus. Lihtsalt küsin, miks kohv on eraldi menüüs välja toodud? Teisi jooke pole kirjas või ei joogi?
Loen ja muigan. Me elame perega USA-s ja siin piirkonnas on märtsist saati pandeemia pärast põhimõtteliselt kõik kodused olnud. Meie mehega töötame kodust, lapsed õpivad kodus. Ma olen pea 9 kuud järjest iga päev kolm korda päevas süüa teinud. Menüüsid ei viitsi üles lugeda, aga poolfabrikaate me üldjuhul ei söö, seega kokkamist on palju. Õnn, et ma ainult poole kohaga hetkel tööl olen.
ma ka imestan, kui palju süüakse. Kolm täismõõdus söögikorda päevas? Meil on nädalavahetuse hommikusöök hiline ja selleks on nagu tööpäevalgi kohv ja paar võileiba. Lõuna nihkub siis samuti õhtu poole (nii nelja-viie paiku) ja selleks teen siis sooja söögi. Õhtuks mingit eraldi sööki küll enam tegema ei hakka. Vahel küpsetan nädalavahetusel, siis seda süüaksegi.
Sinu toitumisega sureks ma nälga ilmselt. Ei tea, kas 1000 kcal ikka tuleb täis?
meil on soe söök ainult kord päevas – lõunal. kooli- ja tööpäevadel sööme kõik seda väljaspool kodu. õhtuks salat, sushi või midagi kergemat, kindlasti mitte soe toit, hommikuti võtab igaüks ise (kellele maitsevad kamapallid, piimaga, kellele võileiva, müsli jne). praegu on kodukontor ja lõuna tellime wolti/boltiga. reaalselt valmistan toitu paar-kolm korda nädalas (salatit jms teen sagedamini).
. Ja enda kaal ka tõuseb sellest söögimaaniast????
Mismoodi? Kõike ei pea ju suhu toppima, siis ka ei tõuse kaal.
Loen ja muigan. Me elame perega USA-s ja siin piirkonnas on märtsist saati pandeemia pärast põhimõtteliselt kõik kodused olnud. Meie mehega töötame kodust, lapsed õpivad kodus. Ma olen pea 9 kuud järjest iga päev kolm korda päevas süüa teinud. Menüüsid ei viitsi üles lugeda, aga poolfabrikaate me üldjuhul ei söö, seega kokkamist on palju. Õnn, et ma ainult poole kohaga hetkel tööl olen.
Ja mis täpsemalt muigama ajab? Mingitsorti üleolevus?
ma ka imestan, kui palju süüakse. Kolm täismõõdus söögikorda päevas? Meil on nädalavahetuse hommikusöök hiline ja selleks on nagu tööpäevalgi kohv ja paar võileiba. Lõuna nihkub siis samuti õhtu poole (nii nelja-viie paiku) ja selleks teen siis sooja söögi. Õhtuks mingit eraldi sööki küll enam tegema ei hakka. Vahel küpsetan nädalavahetusel, siis seda süüaksegi.
Sinu toitumisega sureks ma nälga ilmselt. Ei tea, kas 1000 kcal ikka tuleb täis?
Kokku pole kaloreid lugenud, aga kuni kehakaalud on stabiilsed/normaalsed, siis näljasurma olukorraga tegu pole, ma arvan 🙂 Ega tänapäeva probleem pole ju kalorite vähesus? Lausa nuumama hakata pole ju mõtet.
Meil ka, kui päeval on söödud juba lõuna (puhkepäeval kodus, argipäeval koolis/lasteaias), süüakse õhtul sümboolselt. Eriti lapsed, kuna nemad hakkavad juba unisemaks jääma ega suuda enam eriti söömisele keskenduda – nokivad midagi ja ongi lauast läinud.
Ei tee. Hommikusöögiks vaatab igaüks ise, mida sööb (ärkame erineval ajal). Lapsed teevad röstsaia, praevad muna, söövad kama või jogurtit või joovad smuutit, mille järele parajasti isu on ja mida ise teha oskavad. Kui enam-vähem samal ajal ärkame ja purduisu on, siis on hommikusöögiks puder. Kord päevas siis selline korralik soe toit, supp või pasta või kartulid-kaste vmt. Mõnikord see toekam toit lõunaks ja õhtuks midagi kiiremat ja kergemat. Nädalavahetusel on see toekam soe söök pigem lõuna- või pärastlõunasöök, õhtusöögiks siis jälle midagi kergemat.
USA kägu: sa tee söögid mitmeks toidukorraks, näiteks ühel päeval kahe päeva lõuna, teisel päeval kahe päeva õhtusöök, siis kohe juba ei pea enam iga päev kolm korda päevas süüa tegema.
Loen ja muigan. Me elame perega USA-s ja siin piirkonnas on märtsist saati pandeemia pärast põhimõtteliselt kõik kodused olnud. Meie mehega töötame kodust, lapsed õpivad kodus. Ma olen pea 9 kuud järjest iga päev kolm korda päevas süüa teinud. Menüüsid ei viitsi üles lugeda, aga poolfabrikaate me üldjuhul ei söö, seega kokkamist on palju. Õnn, et ma ainult poole kohaga hetkel tööl olen.
Mul sai sellest 3 x nädalas perele süüa tegemisest vist elu lõpuni kõrini pärast 4 aastat, mis lastega järjest kodune olin. Iga päev, hommikusöök, lõuna, õhtusöök. Õnneks on mees söögitegemise suures osas üle võtnud. Mul lihtsalt kadus selle koduse elu perioodi lõpuks täiesti huvi kokkamise vastu, vastikus tekkis lausa, kui pidin jälle mõtlema, mis süüa teha. Enne seda olin üsna suur kokkamishuviline, otsisin uusi retsepte, katsetasin erinevaid asju. Ja seegi hea, et pere ei ole pirts, et iga söögikord peab midagi uudset olema, saab ka eelmise päeva toitu soojendada.
Kevadine eriolukord, kui lapsed kodus õppisid ja ise ka kodus töötasime, õnneks ka seda sundust ei tekitanud, et peaks jälle 3 x päevas sooja sööki vaaritama. Lastel on endal käed otsas ja tihtipeale tahavadki pigem ise teha, õnneks nad ka midagi toekat väga ei taha 3 x päevas, pigem lõiguvad juurikaid endale ja söövad värsket kraami, võtavad mõne puuvilja või teevad kama vmt. Muna keetmise või praadimisega saavad ka hakkama või pudru tegemisega.
Loen ja muigan. Me elame perega USA-s ja siin piirkonnas on märtsist saati pandeemia pärast põhimõtteliselt kõik kodused olnud. Meie mehega töötame kodust, lapsed õpivad kodus. Ma olen pea 9 kuud järjest iga päev kolm korda päevas süüa teinud. Menüüsid ei viitsi üles lugeda, aga poolfabrikaate me üldjuhul ei söö, seega kokkamist on palju. Õnn, et ma ainult poole kohaga hetkel tööl olen.
Mul sai sellest 3 x nädalas perele süüa tegemisest vist elu lõpuni kõrini pärast 4 aastat, mis lastega järjest kodune olin. Iga päev, hommikusöök, lõuna, õhtusöök. Õnneks on mees söögitegemise suures osas üle võtnud. Mul lihtsalt kadus selle koduse elu perioodi lõpuks täiesti huvi kokkamise vastu, vastikus tekkis lausa, kui pidin jälle mõtlema, mis süüa teha. Enne seda olin üsna suur kokkamishuviline, otsisin uusi retsepte, katsetasin erinevaid asju. Ja seegi hea, et pere ei ole pirts, et iga söögikord peab midagi uudset olema, saab ka eelmise päeva toitu soojendada.
Nädalamenüü aitab selle vastu. Võtad nädala jooksul ühe hetke, kus tundud olevat piisavalt lainel, et järgmise nädala söögid välja mõelda. Paned asjad kirja ja teed ka näiteks toidupoest tellimuse ära, kui see võimalus on. See on minul aidanud vältida olukorda, kus toiduvalmistamisest täiesti vastikus peale tuleks.
Mul ka mees samavõrd pädev köögis kui ma ise, aga ma ei oleks tahtnud sellesse auku langeda, et enam süüa teha ei meeldi, sest enne lapsi meeldis ka väga. Ennetavalt siis võtsingi menüü ja toiduasjade korraga ostmise plaani ja väga mugav on nii, stressi igapäevaselt ikka hulga vähem selle toidutemaatika ümber, kui tead juba hommikul, et täna on plaanis see ja see ja kõik asjad on ka olemas.
Nii mõnigi kurdab, et ei suuda sellise plaanimajanduse järgi elada, aga noh, mina ei oleks suutnud selle toidu üle stressamisega elada. Lisaks kõigele muule ju vaja veel jälgida, et toitumine oleks tasakaalus ja ei sööks nädal aega näiteks hakklihatoite. Nädalamenüüga on see lihtsam.
Ja nädalavahetused on meil alati plaanivabad, need söögid vaatame jooksvalt, kas teen mina, teeb mees või üldse tellime.
Nädalavahetusel hommikul iga üks teeb ise, mida soovib. Lapsed 11 ja 16. Lõuna ja õhtu tõesti alati teen ning igaks korraks uus toit. Mulle ei meeldi endale soojendatud toit ja teised pole ka harjunud sööma. Valmistan toitu sellise koguse, et sööme enamasti korraga ära. Kui ahjuliha üle jääb, siis jah läheb supi sisse. Kui ahjukala üle jääb, saab sellest pasta jne. Igatahes saab selles uus toit.
Kui tõesti ei jaksa teha süüa või olen haige näiteks pea valutab ülepingest tööl, siis tellime või läheme välja.
Täitsa arusaadav, et inimesed on erinevad. Kuna nädala sees on alati kiire, siis mina just naudin nädalavahetustel kokkamist. Aga see on minu hobi ja sellepärast viitsingi.
Koolipäevadel on nii, et hommikul tõstan kraami lauale ja igaüks võtab, mida soovib. Lõuna on koolis-töö juures ja õhtuks teen midagi kiiret ja kerget (salatid, pasta, ostan ka söökohtadest kaasa).
See-eest nädalavahetustel naudin. Laupäeva hommikuks teen ahjuomletti, erinevaid katteid võileibadele, ahjuvõileibu vms), lõunaks katsetame tavaliselt mingit uut retsepti (kui kodus oleme), õhtul on saun ja siis teeme lastega erinevaid snäkke. Pühapäeval pannkoogid ja lõunaks mingi toit, mis võtab kaua aega (ahjuroad jms).
Loen ja muigan. Me elame perega USA-s ja siin piirkonnas on märtsist saati pandeemia pärast põhimõtteliselt kõik kodused olnud. Meie mehega töötame kodust, lapsed õpivad kodus. Ma olen pea 9 kuud järjest iga päev kolm korda päevas süüa teinud. Menüüsid ei viitsi üles lugeda, aga poolfabrikaate me üldjuhul ei söö, seega kokkamist on palju. Õnn, et ma ainult poole kohaga hetkel tööl olen.
Mul sai sellest 3 x nädalas perele süüa tegemisest vist elu lõpuni kõrini pärast 4 aastat, mis lastega järjest kodune olin. Iga päev, hommikusöök, lõuna, õhtusöök. Õnneks on mees söögitegemise suures osas üle võtnud. Mul lihtsalt kadus selle koduse elu perioodi lõpuks täiesti huvi kokkamise vastu, vastikus tekkis lausa, kui pidin jälle mõtlema, mis süüa teha. Enne seda olin üsna suur kokkamishuviline, otsisin uusi retsepte, katsetasin erinevaid asju. Ja seegi hea, et pere ei ole pirts, et iga söögikord peab midagi uudset olema, saab ka eelmise päeva toitu soojendada.
Nädalamenüü aitab selle vastu. Võtad nädala jooksul ühe hetke, kus tundud olevat piisavalt lainel, et järgmise nädala söögid välja mõelda. Paned asjad kirja ja teed ka näiteks toidupoest tellimuse ära, kui see võimalus on. See on minul aidanud vältida olukorda, kus toiduvalmistamisest täiesti vastikus peale tuleks.
Mul ka mees samavõrd pädev köögis kui ma ise, aga ma ei oleks tahtnud sellesse auku langeda, et enam süüa teha ei meeldi, sest enne lapsi meeldis ka väga. Ennetavalt siis võtsingi menüü ja toiduasjade korraga ostmise plaani ja väga mugav on nii, stressi igapäevaselt ikka hulga vähem selle toidutemaatika ümber, kui tead juba hommikul, et täna on plaanis see ja see ja kõik asjad on ka olemas.
Nii mõnigi kurdab, et ei suuda sellise plaanimajanduse järgi elada, aga noh, mina ei oleks suutnud selle toidu üle stressamisega elada. Lisaks kõigele muule ju vaja veel jälgida, et toitumine oleks tasakaalus ja ei sööks nädal aega näiteks hakklihatoite. Nädalamenüüga on see lihtsam.
Ja nädalavahetused on meil alati plaanivabad, need söögid vaatame jooksvalt, kas teen mina, teeb mees või üldse tellime.
Mina mõtlen selle plaanimajanduse juures, et kuidas säilivad ained nädal aega värsked ja apetiitsed? Jaa, ma olen sügavkülmast kuulnud, aga osta poest, et panna sügavkülma, tundub mulle jälle pointless .
Mina mõtlen selle plaanimajanduse juures, et kuidas säilivad ained nädal aega värsked ja apetiitsed? Jaa, ma olen sügavkülmast kuulnud, aga osta poest, et panna sügavkülma, tundub mulle jälle pointless .
Nädalamenüü ei tähenda 1x poeskäimist ometigi. Veel parem on, kui nädalamenüü koostavad (ka) teised pereliikmed, siis saavad kõik seda, mis isutab ja omal nuputamist vähem.
Loen ja muigan. Me elame perega USA-s ja siin piirkonnas on märtsist saati pandeemia pärast põhimõtteliselt kõik kodused olnud. Meie mehega töötame kodust, lapsed õpivad kodus. Ma olen pea 9 kuud järjest iga päev kolm korda päevas süüa teinud. Menüüsid ei viitsi üles lugeda, aga poolfabrikaate me üldjuhul ei söö, seega kokkamist on palju. Õnn, et ma ainult poole kohaga hetkel tööl olen.
Mul sai sellest 3 x nädalas perele süüa tegemisest vist elu lõpuni kõrini pärast 4 aastat, mis lastega järjest kodune olin. Iga päev, hommikusöök, lõuna, õhtusöök. Õnneks on mees söögitegemise suures osas üle võtnud. Mul lihtsalt kadus selle koduse elu perioodi lõpuks täiesti huvi kokkamise vastu, vastikus tekkis lausa, kui pidin jälle mõtlema, mis süüa teha. Enne seda olin üsna suur kokkamishuviline, otsisin uusi retsepte, katsetasin erinevaid asju. Ja seegi hea, et pere ei ole pirts, et iga söögikord peab midagi uudset olema, saab ka eelmise päeva toitu soojendada.
Nädalamenüü aitab selle vastu. Võtad nädala jooksul ühe hetke, kus tundud olevat piisavalt lainel, et järgmise nädala söögid välja mõelda. Paned asjad kirja ja teed ka näiteks toidupoest tellimuse ära, kui see võimalus on. See on minul aidanud vältida olukorda, kus toiduvalmistamisest täiesti vastikus peale tuleks.
Mul ka mees samavõrd pädev köögis kui ma ise, aga ma ei oleks tahtnud sellesse auku langeda, et enam süüa teha ei meeldi, sest enne lapsi meeldis ka väga. Ennetavalt siis võtsingi menüü ja toiduasjade korraga ostmise plaani ja väga mugav on nii, stressi igapäevaselt ikka hulga vähem selle toidutemaatika ümber, kui tead juba hommikul, et täna on plaanis see ja see ja kõik asjad on ka olemas.
Nii mõnigi kurdab, et ei suuda sellise plaanimajanduse järgi elada, aga noh, mina ei oleks suutnud selle toidu üle stressamisega elada. Lisaks kõigele muule ju vaja veel jälgida, et toitumine oleks tasakaalus ja ei sööks nädal aega näiteks hakklihatoite. Nädalamenüüga on see lihtsam.
Ja nädalavahetused on meil alati plaanivabad, need söögid vaatame jooksvalt, kas teen mina, teeb mees või üldse tellime.
Mina mõtlen selle plaanimajanduse juures, et kuidas säilivad ained nädal aega värsked ja apetiitsed? Jaa, ma olen sügavkülmast kuulnud, aga osta poest, et panna sügavkülma, tundub mulle jälle pointless .
Mis asjad need täpsemalt siis on, mis ei seisa värsked? Ma tellin nädala alguses viie päeva toidu. Liha- ja piimatoodete säilivusaeg on nii palju päevi küll, et ma ei pea neid sügavkülma panema. Välismaiseid puuvilju ma eriti palju ei söö, banaane ostan, need säilivad ka nädal aega kenasti.
Köögiviljad samuti ei kaota oma värskust viie päeva kestel, eriti arvestades, et vaid ühe päeva toiduained peavad seisma viis päeva, muu saab varem ära tarvitatud. Ja värsked pole nad talvisel ajal poes niikuinii.
Kulleriga toitu tellides pole mul veel juhust olnud, et pandaks liiga varase kuupäevaga asjad, et ei jõua ära tarvitada ja peaks vahepeal sügavkülmutama. Kalatoitude puhul jah kala ma jätan kulleriga tellimata ja käin ostan samal päeval poest.
Mina ei tee. Siis elakski terve päev köögis. Üks täis ei jõua ära seedida, kui pead juba uuesti kööki kebima. No mis elu see on, eksoleonju!? : )
Aga mäletan aega, kus tegin. Isegi neli korda. Lapsed olid siis väikesed. Egase meelakkumine polnud.
Loen ja muigan. Me elame perega USA-s ja siin piirkonnas on märtsist saati pandeemia pärast põhimõtteliselt kõik kodused olnud. Meie mehega töötame kodust, lapsed õpivad kodus. Ma olen pea 9 kuud järjest iga päev kolm korda päevas süüa teinud. Menüüsid ei viitsi üles lugeda, aga poolfabrikaate me üldjuhul ei söö, seega kokkamist on palju. Õnn, et ma ainult poole kohaga hetkel tööl olen.
Mul sai sellest 3 x nädalas perele süüa tegemisest vist elu lõpuni kõrini pärast 4 aastat, mis lastega järjest kodune olin. Iga päev, hommikusöök, lõuna, õhtusöök. Õnneks on mees söögitegemise suures osas üle võtnud. Mul lihtsalt kadus selle koduse elu perioodi lõpuks täiesti huvi kokkamise vastu, vastikus tekkis lausa, kui pidin jälle mõtlema, mis süüa teha. Enne seda olin üsna suur kokkamishuviline, otsisin uusi retsepte, katsetasin erinevaid asju. Ja seegi hea, et pere ei ole pirts, et iga söögikord peab midagi uudset olema, saab ka eelmise päeva toitu soojendada.
Nädalamenüü aitab selle vastu. Võtad nädala jooksul ühe hetke, kus tundud olevat piisavalt lainel, et järgmise nädala söögid välja mõelda. Paned asjad kirja ja teed ka näiteks toidupoest tellimuse ära, kui see võimalus on. See on minul aidanud vältida olukorda, kus toiduvalmistamisest täiesti vastikus peale tuleks.
Mul ka mees samavõrd pädev köögis kui ma ise, aga ma ei oleks tahtnud sellesse auku langeda, et enam süüa teha ei meeldi, sest enne lapsi meeldis ka väga. Ennetavalt siis võtsingi menüü ja toiduasjade korraga ostmise plaani ja väga mugav on nii, stressi igapäevaselt ikka hulga vähem selle toidutemaatika ümber, kui tead juba hommikul, et täna on plaanis see ja see ja kõik asjad on ka olemas.
Nii mõnigi kurdab, et ei suuda sellise plaanimajanduse järgi elada, aga noh, mina ei oleks suutnud selle toidu üle stressamisega elada. Lisaks kõigele muule ju vaja veel jälgida, et toitumine oleks tasakaalus ja ei sööks nädal aega näiteks hakklihatoite. Nädalamenüüga on see lihtsam.
Ja nädalavahetused on meil alati plaanivabad, need söögid vaatame jooksvalt, kas teen mina, teeb mees või üldse tellime.
Minu eesmärk ei olegi uuesti toidulainele saada. Oli selline periood elus, kui kokkamine huvitas, nüüd on muud huvid ja hobid, nii et parem kulutan oma aega neile. Hindan rohkem omaenda aega, mida saan muudeks asjadeks kasutada, ja kuna lapsed on suuremad, siis on selleks ka võimalust. Mul on hea meel, et peres teised söögitegemise üle on võtnud. Ja ausalt öelda on huvi toidu ja selle maitse vastu ka aastatega vähenenud, mida lihtsam ja vähematest komponentidest, seda parem, nii et minu lemmiktoit on näiteks kaerahelbepuder, lõunasöök võib minu pärast ka keedupeedist koosneda, väga hea ja maitsev.
Üleplaanimisel pole ka mõtet. Söögitegemine oleneb meie peres pigem sellest, kui pikaks kujuneb mu enda tööpäev, kui pikaks mehe oma, kas on kellelgi peres mingi eriline isu, nt kui lapsed tahavad tatart, siis seda saabki, ei vaja mingit plaanimist ega nädalakava.
Meie pere ilmselt sööb üsna lihtsalt, nii et kui põhiasjad kapis olemas, saab õhtul või nädalavahetusel keset päeva lihtsalt vaadata, et mis sellest kokku keerab söögiks. Ma eelistan vabalt võtta. Sellest, mida tavaliselt nädalaks kappi ostame, annab alati midagi kombineerida, ei pea eriliselt ette mõtlema, ega kogu nädalat kavandama. Ja lastele meeldivad niikuinii peamiselt juurikad ja nende toorelt näksimine või toiduks valmistamine ei vaja mingit eraldi plaani.
Ja eks ma süüa mingil määral ikka teen, see, et korraks arvutist ja tööst paus teha ja kähku kartulid keema panna ja kartulipuder teha vmt, ei nõua palju aega ja saab möödaminnes tehtud. Või kähku mingi ühepajatoit ahju. Aga söögitegemist ületähtsustada ja plaanida ja valmistuda, seda tõesti enam ei taha.
