Esileht Pereelu ja suhted kas teha radikaalne otsus enne kui hilja.

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 47 )

Teema: kas teha radikaalne otsus enne kui hilja.

Postitas:

Olen 36 aastane naine, mehega koos olnud üle 10 aasta, 2 last. Mees on aga viimasel ajal väga depressiivne ja norutab palju. Istub palju kodus, töögraafik väga hõre. Mingit muud tööd ei saa, kuna on kõigiga raksu läinud (elame üpris väikeses linnas, kõik tunnevad kõiki). Mina käin täisajaga tööl, mis on väsitav. Ma ei tea, kas on armastust või ei ole. Selline norgus mees ei ei erguta mingeid tundeid lihtsalt. Mingi rääkimine ei aita, ta on täiesti passiivne ja uimane.
Üks tuttav soovitas mees julmalt maha jätta, enne kui veel vanemaks saan, suuremasse linna kolida ning uus mees otsida. Sest hiljem läheb mehe seisukord veelgi hullemaks ja mina olen liiga vana, et keegi mind veel tahaks. Kas tõesti peaks?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.06 16:04; 26.06 17:57;
To report this post you need to login first.
Postitas:

ma vist küll jätaks. elan ju ühe korra. miks kaasas lohistada inimesi, kes enam ei vaevu hoolimagi?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 26.06 16:17; 27.06 11:13; 27.06 11:32; 27.06 14:59; 28.06 11:07; 28.06 12:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

jah (mind häirib kõige rohkem see, et ta on kõikidega raksu läinud)

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Võib küll olla, et see võib osutuda õigeks otsuseks.

Siiski soovitaksin aususe nimel seda lühidalt mehele enne teatada. S.t. mitte algatada temaga ameerika-filmi stiilis \”we need to talk\” vestlust, sest see pole enmiku meeste puhul eriti produktiivne. Vaid teatada talle lühidalt ja (!) vastust ootamata, et kuna tema pole, hoolimata sinu korduvatest tähelepanujuhtimistest, midagi ette võtnud, siis kaalutled sa tõsiselt temast lahku minekut ja ära kolimist. Selle teatega lõpeta ka kohe vestlus, ära jää mingit vastust ootama.

Edasi mõelda juba ise ja tõesti võtta otsus üksi vastu. Sest muide, nii teevad enamasti ka mehed.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mehel on depressioon tõenäoliselt, seetõttu ka norutamine, vähene tööisu ja kõigiga tülliminek. Ehk soovitaks mehele psühholoogi. Ja miks ei võiks hoopis mehega kuhugi suuremasse linna kolida, kus talle rohkem töövõimalusi oleks?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Otsusta jah, mees ammu ootab, et saaks armukese legaliseerida.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

10 aastat kooselu ja viimasel ajal on olnud masenduses ja suhted sassis kõigiga. Su mehel on ilmselt depressioon (mis on haigus muide). Kuidas oleks tunne kui endal oleks kehva olla ja nullis olemine ja siis kõige lähedasem jätab maha. Nii lihtsalt ei saa ju alla anda. Mis te enne need 10 aastat tegite, kas oli hea koos olla- kui jah siis selle nimel ja kuna veel 2 last ka võiks ju anda talle aega toibuda ja kaastundlikum olla. Kuidagi kalk ja julm tundub teemaalgataja nägemus. Ma muidugi ei tea täpselt mis elu teil seal tegelikult on.
Mis puutub sellesse, et \”äkki pärast on juba hilja\”, siis see pole mingi absoluutne tõde, minu oma ema abiellus 58-aastaselt uuesti.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ja mis mina selle depressiooniga siis peale hakkan? Ja miks ma peaksin oma elu ohverdama lihtsalt ühe mehe nimel? Jah, meil pole suurt viga olnud aga elame siiski vaid korra ja kui ta ainult hullemaks läheb, läheb ka minu elu hullemaks. 10 aasta pärast olen juba vanamutt, tema aga depressiivne jobu, keda ei armasta isegi lapsed. Kes sellest võidab? Praegu saaksin veel uue mehe, kellega lapsed harjuksid, saaksin uuesti alustada, vaadata, mis huvitavat elu toob.
Teemaalgataja.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.06 16:04; 26.06 17:57;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Võib küll olla, et see võib osutuda õigeks otsuseks.

Siiski soovitaksin aususe nimel seda lühidalt mehele enne teatada. S.t. mitte algatada temaga ameerika-filmi stiilis \”we need to talk\” vestlust, sest see pole enmiku meeste puhul eriti produktiivne. Vaid teatada talle lühidalt ja (!) vastust ootamata, et kuna tema pole, hoolimata sinu korduvatest tähelepanujuhtimistest, midagi ette võtnud, siis kaalutled sa tõsiselt temast lahku minekut ja ära kolimist. Selle teatega lõpeta ka kohe vestlus, ära jää mingit vastust ootama.

Edasi mõelda juba ise ja tõesti võtta otsus üksi vastu. Sest muide, nii teevad enamasti ka mehed.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

kui mees probleemi ei tunnista, abi vastu ei võta, raviga (AD) pole nõus… siis pole tõesti mõtet temaga koos vegeteerida. aga oled sa sellest temaga rääkinud? soovib ta paraneda, muutusi?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

loe oma teksti ja mõtle natuke. 36-aastane, 10 aastat koos ja 2 last – ja jätaks mehe maha (ja lapsed isast ilma) tuttava soovitusel, peaasi et \”keegi mind veel tahaks\”? see tuttav sulle küll head nõu ei anna, oma südametunnistusega ju pead sa ise edasi elama.

kuna naise väärtus langeb kiiremini kui mehe oma ja mehed tüdinevad naistest kiiremini, siis tooks selline tegu sulle ajutiseks mõne sarnase mõttelaadiga mehe, kes sinu samamoodi jätab, kui sa enam tema \”tundeid ei erguta\”, näiteks haigeks või rasedaks jääd või lihtsalt ära tüütad. sellise \”võtan, jätan\” mõttelaadiga ei suhtuta isegi kodulooma, rääkimata haigest pereliikmest. ükski normaalne mees ei igatse endale pikemaks ajaks niisuguse suhtumisega naist, ammugi 36-aastast ja kahe võõra lapsega.

jah, depressioon on ravitav haigus. 36-a naisterahva arengutase peaks võimaldama haigele pereliikmele kaasa tunda ja abi otsida, mitte temalt oodata, et ta sinu \”tundeid ergutaks\”. vea mees arstile, hoia sellest tuttavast eemale (võibolla see tahabki teie peret lõhkuda) ja otsi enda seest inimene üles.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei sa mitte kuidagi aru sellest, miks naine, kellel on mehest kõrini, peaks lahkudes lapsed kaasa võtma?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.06 18:42; 27.06 12:30;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen sama vana kui sina ja ma ei kujutaks ettegi, et jätaks mehe maha sellepärast, et tal depressioon või mõni muu raske haigus on. Meie pere on vähemalt üles ehitatud nii, et koos ollakse nii heas kui halvas. Ja hakata juba lastele uut isakandidaati vaatama, no tere hommikust!!! Ma loodan, et kui sa nii kaugele oma jaburusega jõuad, siis lapsed saavad kasvades aru, et pole sa ei õige naine ega ema ja hoiavad isa poole. Ma tõesti ei suuda isegi natuke aru saada, mis su peas toimub, ma ei teeks oma mehele mitte kunagi nii, MITTE KUNAGI!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 26.06 19:03; 26.06 19:41; 26.06 20:35;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võib küll olla, et see võib osutuda õigeks otsuseks.

Siiski soovitaksin aususe nimel seda lühidalt mehele enne teatada. S.t. mitte algatada temaga ameerika-filmi stiilis \”we need to talk\” vestlust, sest see pole enmiku meeste puhul eriti produktiivne. Vaid teatada talle lühidalt ja (!) vastust ootamata, et kuna tema pole, hoolimata sinu korduvatest tähelepanujuhtimistest, midagi ette võtnud, siis kaalutled sa tõsiselt temast lahku minekut ja ära kolimist. Selle teatega lõpeta ka kohe vestlus, ära jää mingit vastust ootama.

Edasi mõelda juba ise ja tõesti võtta otsus üksi vastu. Sest muide, nii teevad enamasti ka mehed. [/tsitaat]
Täpselt nii tulebki teha. Mina tegin. Nüüd olen lahus ja onnelik. Elan uut ja huvitavat elu peale 3-4 aastat mossis mehe korval vegeteerimist, kes ainult kurja pilguga jollitas.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 26.06 19:09; 26.06 19:13; 26.06 19:26; 26.06 19:48; 28.06 13:12; 29.06 07:36;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei sa mitte kuidagi aru sellest, miks naine, kellel on mehest kõrini, peaks lahkudes lapsed kaasa võtma?[/tsitaat]
ja mis kasu on lastele hädapätakast isast, kes omaenda elugi ei oska elada, endale abi ei viitsi otsida ja ainult pahas tujus ja depressiivne on?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 26.06 19:09; 26.06 19:13; 26.06 19:26; 26.06 19:48; 28.06 13:12; 29.06 07:36;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]y0y0y kirjutas:[/small]
[tsitaat]

kuna naise väärtus langeb kiiremini kui mehe oma ja mehed tüdinevad naistest kiiremini, siis tooks selline tegu sulle ajutiseks mõne sarnase mõttelaadiga mehe, kes sinu samamoodi jätab, kui sa enam tema \”tundeid ei erguta\”, näiteks haigeks või rasedaks jääd või lihtsalt ära tüütad. sellise \”võtan, jätan\” mõttelaadiga ei suhtuta isegi kodulooma, rääkimata haigest pereliikmest. ükski normaalne mees ei igatse endale pikemaks ajaks niisuguse suhtumisega naist, ammugi 36-aastast ja kahe võõra lapsega.

[/tsitaat]

Tead, ära alaväärista naissugu. kui sinu väärtus sinu meelest langeb kiiremini, kui mingi suva mehe oma, siis see on su enda probleem. ära laienda siin oma alaväärsuskompleksi kogu naissoo peale. Teised naised teavad oma väärtust paremini ja ei pea absoluutselt muretsema. Ja üldse, naise elu pea-eesmärk ei olegi mehe leidmine. Teema-algatajal on lapsed olemas, tal pole enam meest vaja kellega pere luua. Aeg on elada iseendale, nautida elu ja kasvatada lapsi nii, et neil oleks roomus ja eluterve kodune ohkkond, mitte lasta nende mossid isal tervet pere oma depressiivsusega ära mürgitada.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 26.06 19:09; 26.06 19:13; 26.06 19:26; 26.06 19:48; 28.06 13:12; 29.06 07:36;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

ja mis kasu on lastele hädapätakast isast, kes omaenda elugi ei oska elada, endale abi ei viitsi otsida ja ainult pahas tujus ja depressiivne on?[/tsitaat]

Ega haigus pole näitaja, et inimene on hädapätakas. Depressioon on raske haigus ja seda peab ravima, on väga hea, kui kõrval on armastatud inimesed, kes toetavad ja julgustavad. Depressioonis inimene ei otsigi endale ise abi, vaid teda peab suunama või kasvõi väevõimuga viia. See ei käi nii, et ma võibolla 10 korda räägin ja siis hakkan juba lastele isa otsima, kuna olen tüdinenud. Ma ei suuda mõeldagi, et ma jätaksin oma mehe haigena hätta ja laseks jalga, lapsed kaasas. Vastik isegi mõelda. Ja kui naine ei suuda vaadata vegeteerivat ja depressioonis meest, siis lasub süü naisel, sest ta ei ole õigesti käitunud haige inimesega. Depressioon ei ole nohu ega köha, mis paari nädalaga kaob.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 26.06 19:03; 26.06 19:41; 26.06 20:35;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ega haigus pole näitaja, et inimene on hädapätakas. Depressioon on raske haigus ja seda peab ravima, on väga hea, kui kõrval on armastatud inimesed, kes toetavad ja julgustavad. Depressioonis inimene ei otsigi endale ise abi, vaid teda peab suunama või kasvõi väevõimuga viia. See ei käi nii, et ma võibolla 10 korda räägin ja siis hakkan juba lastele isa otsima, kuna olen tüdinenud. Ma ei suuda mõeldagi, et ma jätaksin oma mehe haigena hätta ja laseks jalga, lapsed kaasas. Vastik isegi mõelda. Ja kui naine ei suuda vaadata vegeteerivat ja depressioonis meest, siis lasub süü naisel, sest ta ei ole õigesti käitunud haige inimesega. Depressioon ei ole nohu ega köha, mis paari nädalaga kaob.[/tsitaat]
Ma olen ise elu jooksul 2 korda raskes depressioonis olnud. Ja sellest paranenud tänu arsti juurde minekule ja antidepressantidele. Ei poputanud mind keegi, ikka ise tuli ennast kokku votta ja abi otsida. Tegin seda laste pärast. Tean väga hästi, kuidas asjad on. Pole vaja teema-algataja mökust meest siin oigustada. Votku enast kokku ja hakaku kuskilt pihta. Kui ta ikka ise ennast ravida lasta ei taha, siis adjöö. Sellise peale pole motet oma elu raisata!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 26.06 19:09; 26.06 19:13; 26.06 19:26; 26.06 19:48; 28.06 13:12; 29.06 07:36;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina ei saa aru, kas TINGIMATA peab keegi kõrval olema???
Kui enam mees ei sobi, jäta maha ja mine ela oma elu.
Mille pagana pärast peab tingimata mõtlema sellele, kas keegi tahab või mitte?
Ma olin 43, kui olin ise sügavas depressioonis ja jätsin mehe maha, aga isegi siis ei mõlenud ma seda tehes sellele, kas keegi mind ikka veel tahab.

Kui Su mees pole nõus ennast ravima, siis saada kuu peale ja ela endale ja lastele! Selleks ei pea isegi ära kolima.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma olen ise elu jooksul 2 korda raskes depressioonis olnud. Ja sellest paranenud tänu arsti juurde minekule ja antidepressantidele. Ei poputanud mind keegi, ikka ise tuli ennast kokku votta ja abi otsida. Tegin seda laste pärast. Tean väga hästi, kuidas asjad on. Pole vaja teema-algataja mökust meest siin oigustada. Votku enast kokku ja hakaku kuskilt pihta. Kui ta ikka ise ennast ravida lasta ei taha, siis adjöö. Sellise peale pole motet oma elu raisata! [/tsitaat]

See et sina suutsid sellest iseseisvalt välja tulla, ei tähenda, et kõik seda suudavad. Sa ei tea tuhkagi, kuidas asjad võivad olla. Ma olen oma elukutse pärast puutunud kokku sadade depressioonis inimestega ja asi ei ole must-valge. Sugugi kõik ei tule sellest välja ja isegi siis, kui toetaja on kõrval. Täna õnne, et sina suutsid ennast kokku võtta ja ise abi otsida, aga ära süüdista saamatuses neid, kes seda ei suuda!!! Mul on lausa kahju meestest, et nad on enda kõrvale leidnud naised, kes püsivad seal täpselt niikaua, kui liblikad lendavad ja muru on roheline. Kui on aga naiselt tõesti abi ja toetust vaja, siis on nad juba parematel jahimaadel uusi mehi lantimas.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 26.06 19:03; 26.06 19:41; 26.06 20:35;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minge koos perenõustaja juurde. Sobiks tõenäoliselt teise linna, kus teid ja eelkõige meest ei tunta. On küll raske norutaja kõrval olla aga enne kui otsustad, anna endast kõik et olukorda parandada. Sa võid poole hullema otsa sattuda. Alguses on kõik suhted põnevad aga mõne aasta möödudes avaneb reaalsus. Täiuslikud printsid ei jaluta üksinduses ja oota 36-aastast naist. Kõigil on omad kiiksud, ka sinul endal.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on juba samu mõtteid, mis teemaalgatajal.
20a abielu, lapsed
Mehel depressioon mingi kolm aastat. Keeldub arsti juurde minemast. Tema meelest olen mina parim ravim. Aga kui kaua ma jaksan!
Elame linnast väljas, suur maja, aed, lapsed sh üks diagnoosiga, tööl käin.
* Kodus teen kõik tööd ise, et tal oleks parem.
* Logistika ( koolid, tööd, lasteaiad) on minu peal
* Hoian lapsed vagusi sel ajal, kui mees kodus
* Poeskäigud pean sooritama püsimatu sõimelapsega, kuigi ka mul on tervisehäda ja tõsta ei tohi
* Ei vingu, et mees käib trennis, aga ma ise ei leia selleks iial aega.
* Organiseerin ühiseid puhkusereise või väiksemaid väljasõite, mis enamasti lõpevad vingumisega, et ma midagi ikkagi jätsin kaasa võtmata vms
* Olen sunnitud taluma mehe äkkviha hooge.
* Mul puudub seksuaalelu, sest olen liiga väsinud ja tihtipeale ka solvunud (just need põhjuseta halvasti ütlemised).

Nii ma mõlgutangi ära minemise mõtteid. Uut meest ei loodagi leida. Ma küll olen suht kobe ja sportlik, aga ikkagi 42 juba.
Vanasti oli kõik teisiti. Mees oli mu parim sõber ja armuke. Nüüd pole mul kedagi. Olen kui hooldustöötaja. Asi ei lähe paremaks kui ta arsti juurde ei lähe, aga süles ju ei vii. Pigem on tunne, et endal hakkab ka deprekas peale tulema ja tahaks sellest pääseda, mul on ju õigus veel õnnelik olla.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 26.06 22:50; 27.06 18:42; 27.06 20:41; 28.06 21:16;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tea jah, mis imeasi selline ülilevinud haigus nagu depressioon on, et inimest, kes keeldub arsti juurde minemast, peaks poputama ja haletsema.Ise elanud erinevate depressioonistaadiumite ja aastaid kestvate ravimikuuridega pea kogu täiskasvanuelu:lapsed edukalt suureks kasvatatud ja karjäärigi edendatud. Abikaasa on viimased 10 aastat maadelnud paanikahäiretega, võtab ravimeid ja saab samuti hakkama. Muidugi toetame üksteist, aga põhitöö oma haiguste seljatamiseks peab ikka inimene ise tegema.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja mis mina selle depressiooniga siis peale hakkan? Ja miks ma peaksin oma elu ohverdama lihtsalt ühe mehe nimel?/—/Praegu saaksin veel uue mehe, kellega lapsed harjuksid, saaksin uuesti alustada, vaadata, mis huvitavat elu toob.
Teemaalgataja. [/tsitaat]

Kumba sa nüüd tahad? Seda, et oma mees terveks saaks või lihtlsat uut meest ja näha, mida huvitavat elu toob. Kui huvitav elu toob uue mehe, kes langeb ka deprssiooni või juhtub temaga ka midagi, siis lähed ka uue otsingule? Ilmselt ei tule uus mees üleöö, et siis oled ka tsipakese vanem.

Kas sa oma meest ikka armastad?

Kui sinuga midagi peaks juhtuma… näiteks mingi trauma tagajärjel on sul vaja 2-3 aastat abilist, kes käiks poes, aitaks asju tõsta jne . See on siis sinu jaoks ka täiesti ok, et su praegune mees su juurest minema jalutaks põhjendusega \”aga mida sinu,haige naisega, teen? Miks ma peaksin ennast sinu nimel ohverdama? Praegu leiaksin omale kobedama naise ja vaataks, mida üldse uut ja huvitavat elu toob.\”

Aga kui sa omale lihtsalt uut meest tahad, siis te oma praegusele abikaasale teene ja lahuta tõesti kohe ära. Ei tasu teeselda abikaasaks olemist, kui mõttes juba omale uut ja huvitavat elu kuskil mujal lood.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja mis mina selle depressiooniga siis peale hakkan? Ja miks ma peaksin oma elu ohverdama lihtsalt ühe mehe nimel? Jah, meil pole suurt viga olnud aga elame siiski vaid korra ja kui ta ainult hullemaks läheb, läheb ka minu elu hullemaks. 10 aasta pärast olen juba vanamutt, tema aga depressiivne jobu, keda ei armasta isegi lapsed. Kes sellest võidab? Praegu saaksin veel uue mehe, kellega lapsed harjuksid, saaksin uuesti alustada, vaadata, mis huvitavat elu toob.
Teemaalgataja. [/tsitaat]

Ma ei viitsi edasi lugeda, sest sa oled ju otsuse juba tegelikult teinud.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on juba samu mõtteid, mis teemaalgatajal.
20a abielu, lapsed
Mehel depressioon mingi kolm aastat. Keeldub arsti juurde minemast. Tema meelest olen mina parim ravim. Aga kui kaua ma jaksan!
Elame linnast väljas, suur maja, aed, lapsed sh üks diagnoosiga, tööl käin.
* Kodus teen kõik tööd ise, et tal oleks parem.
* Logistika ( koolid, tööd, lasteaiad) on minu peal
* Hoian lapsed vagusi sel ajal, kui mees kodus
* Poeskäigud pean sooritama püsimatu sõimelapsega, kuigi ka mul on tervisehäda ja tõsta ei tohi
* Ei vingu, et mees käib trennis, aga ma ise ei leia selleks iial aega.
* Organiseerin ühiseid puhkusereise või väiksemaid väljasõite, mis enamasti lõpevad vingumisega, et ma midagi ikkagi jätsin kaasa võtmata vms
* Olen sunnitud taluma mehe äkkviha hooge.
* Mul puudub seksuaalelu, sest olen liiga väsinud ja tihtipeale ka solvunud (just need põhjuseta halvasti ütlemised).

Nii ma mõlgutangi ära minemise mõtteid. Uut meest ei loodagi leida. Ma küll olen suht kobe ja sportlik, aga ikkagi 42 juba.
Vanasti oli kõik teisiti. Mees oli mu parim sõber ja armuke. Nüüd pole mul kedagi. Olen kui hooldustöötaja. Asi ei lähe paremaks kui ta arsti juurde ei lähe, aga süles ju ei vii. Pigem on tunne, et endal hakkab ka deprekas peale tulema
[/tsitaat]

uhhh, ei saa aru, miks peab naine täiskasvanud meest emmetama. kolm aastat juba käib elu mehe kella järgi. mees käib trennis ja puha. naudib vaikust ja rahu, naine sunnib lapsed vaikseks. naine veab masohhistlikult poekotte, kuigi endal on tervisehäda, tõsta ei tohi – peaasi, et mehekesel hea oleks.

aga äkki on mehel \”depressioon\” sinu solvumistest ja lähedusestkeeldumisest. äkki ütleks mehele hommikul, et täna tood sina poest süüa, nimekiri on siin. ja kui mees kõigega perfektselt hakkama ei saa – tühi temaga. järgmisel korral saadad mehe lapsega arstile näiteks või toob tema lapse(d) lasteaiast.

ma olen tähele pannud, et sellised naised, kes kõik ise ära teevad, need on tiba kontrollifriigid. asi saab siis õigesti tehtud, kui nad ise teevad. kui inimene on noor, siis ta jaksab ja on uhke, et küll ma olen ikka võimas naine ja naudib kogu seda sehkendamist, aga ajapikku väsivad ja hakkavad teiste hinge närima.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.06 10:10; 28.06 10:49;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma vist küll jätaks. elan ju ühe korra. miks kaasas lohistada inimesi, kes enam ei vaevu hoolimagi?[/tsitaat]

Oh jumal, kui kergesti ikka ülesehitatud kooselu soovitatakse lõhkuda! Valus lugeda. Võta lastelt isa ja kodu ja mine sebi uus voodisoojendaja? Vastik lugedagi.

Kas \”… nii heas, kui halvas\” ei tähenda tõesti kellelegi enam midagi?
Mehel on depressioon, teda tuleb aidata, mitte lollide tuttavate veel lollemaid soovitusi kuulata.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]talent kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oh jumal, kui kergesti ikka ülesehitatud kooselu soovitatakse lõhkuda! Valus lugeda. Võta lastelt isa ja kodu ja mine sebi uus voodisoojendaja? Vastik lugedagi.

Kas \”… nii heas, kui halvas\” ei tähenda tõesti kellelegi enam midagi?
Mehel on depressioon, teda tuleb aidata, mitte lollide tuttavate veel lollemaid soovitusi kuulata.[/tsitaat]

kust aga läheb piir laiskuse ja ükskõiksuse vahel? kui see on niisama naise hala ja depressioon ei ole mehel haigusena diagnoositud ja mees ei kavatsegi arsti juurde minna ja end parandada, siis jah, minesta terviseks, mina jätaks sellise mehe maha.

kui aga depressioon on diagnoositud (mis ei tulnud välja teemaalgatusest), siis ilmselt käituksid paljud teisiti. minul ajavad küll ükskõiksus ja passiivsus karvad turri ja oma elu ma sellistele meestele küll raiskama ei hakka. lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks või viisakas oleks kannatada või üllas oleks lastele hoida isa lõhn majas vms.

ps! mina sind ei miinustanud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 26.06 16:17; 27.06 11:13; 27.06 11:32; 27.06 14:59; 28.06 11:07; 28.06 12:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma olen ise elu jooksul 2 korda raskes depressioonis olnud. Ja sellest paranenud tänu arsti juurde minekule ja antidepressantidele. Ei poputanud mind keegi, ikka ise tuli ennast kokku votta ja abi otsida. Tegin seda laste pärast. Tean väga hästi, kuidas asjad on. Pole vaja teema-algataja mökust meest siin oigustada. Votku enast kokku ja hakaku kuskilt pihta. Kui ta ikka ise ennast ravida lasta ei taha, siis adjöö. Sellise peale pole motet oma elu raisata! [/tsitaat]

Selleks ongi kooselu, et üksteist toetada, ka arsti juurde minekus.
Mind jätavad täiesti külmaks (reeglina) üksikemade kiidulaulud, kui paljuga nad on täiesti ise, kasvõi veri ninast väljas, hakkama saanud.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Selleks ongi kooselu, et üksteist toetada, ka arsti juurde minekus.
Mind jätavad täiesti külmaks (reeglina) üksikemade kiidulaulud, kui paljuga nad on täiesti ise, kasvõi veri ninast väljas, hakkama saanud. [/tsitaat]

eks nii on ka õige. aga peaasi, et sa siis vanaduses enda märterlust oma lastele nina alla ei hakka hõõruma stiilis \”mida mina kõike teie pärast olen kannatanud\”, \”mis mul kõik tegemata on jäänud\” jne.

kõigile ühe lauaga ka lüüa ei saa. mõni armastus ei ela depressiooni üle, mõni elab. sõltuvalt, mis veel naise hinges toimub, teeb tema oma otsused siiski ise. lihtsalt lahmida naist pere lõhkumises mehe depressiivsuse tõttu oleks ka liig. ega tuttavad nüüd naise elus ka päris suvalised isikud ole, kes on lahkuminekut soovitanud, nad kindlasti tunnevad seda peret kauem kui siinsed kommenteerijad üldse tundma saavad.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 26.06 16:17; 27.06 11:13; 27.06 11:32; 27.06 14:59; 28.06 11:07; 28.06 12:56;
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 47 )


Esileht Pereelu ja suhted kas teha radikaalne otsus enne kui hilja.

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.