Enamus inimesi on ju küllaltki väikese ajumahuga. Vaata siin perekoolis, kui palju on teemasid, et olen 22 ja kalla on 24. Oleme juba kuus aastat koos ja ootame kolmandat imearmast beebit. Ainus mure, et kalla ei taha üldse meiega aega veeta, joob kogu aeg garaažis sõpradega õlut, kui Soomest kodus on. Või needsamad tšakrate avamise lood, neid on ka siin piisavalt teemasid. Või kuidas võita Kaljukitse südant. Või et palgapäevani on 10 eurot, kuidas sellega neljaliikmeline pere nädal aega ära toita? Või kõik need ekrearmastajate teemad, kus kõik on nii halvasti, nii halvasti! Aga seda, et nad ise oma ebaõnnes süüdi on, ei nähta. Või mida siis riigi tasandil peaks teisiti tegema, ei ühtegi lahendust. Aga kritiseerima ja vihkama on meistrid. Aa, ja väga hea sümptom laiade rahvamasside ajumahu väiksusest on ju see, kuidas järjest pannakse kinni vähegi intelligentsemaid saateid. See-eest igasugused kuuuuuurijad ja kodutunded õitsevad ja õilmitsevad. No mida sa tahad?
Eesti õnnetus on see, et meil on nii väike rahvaarv. Meil ei tasu teha saateid ja väljaandeid intelligentsemale publikule. Kui ütleme 5% rahvast on sellised, kes loeksid Sirpi ja vaataksid Pealtnägija taolisi saateid. Siis Eesti umbes 800 000 täiskasvanud eestikeelsest inimesest on 5% 40 000. Riigis, kus täiskasvanuid on 10 miljonit, on intelligentsete inimeste 5% 500 000. Hoopis teine tera ju.
Mõtlemisvõimelised, laia silmaringiga inimesed on samasugune kitsas huvigrupp nagu motohullud, kalastajad või koerapidajad. Väikese rahvaarvuga riigis ei tasu sellisele kitsale grupile oma väljaannet või saadet teha. Aga Saksamaal või Prantsusmaal tasub, sest seal on suurem rahvaarv ja seega ka auditoorium, mõtlemisvõimeliste inimeste hulk suurem.