Teema: Kas teid segaks, kui partner on (formaalselt) abielus

Elu on näidanud, et formaalne abielu on tegelik ikkagi. Näiteks juhtub inimesega miskit, siis pärija on ikka ametlik ja tegelik partner ehk siis isik kellega ollakse abielus. Sinu formaalne partner pärib kõik su vara. Kui haiglasse satud andakse infot su formaalsele abikaasala ehk siis tegelikult partnerile kuni ollakse abielus. MIlleks inimene räägib mingist formaalsusest kui see formaalsus jätab su kaaslase hetkel täiesti varata kui surmaksid surema.

Niikaua on formaalne ja “mis see ikka teeb”, kui ühel hetkel (partneri surmaga ja muude elul varuks olevate ootamatustega, enamasti varaliste kohustustega seotud), kui ühel hetkel on reaalne ja tagajärgedega.
Mis see oli mingi türgi mägede poeg või mis ime pärast abielluda, miks tema seda tahtis? Ja kui asi pole muu kui formaalsus, miks siis ei lahuta, kui asjal pole mingit mõtet? Ehk on ka mehel juba “päris naine”, kellega ta tegelikult abielluda tahaks.

Mind ka häiriks, kui partneril oleks komme mingeid sellised jaburaid otsuseid teha- abielluda, ise ka ei tea miks, lahutada ei taha, ise ka ei tea, miks… Pealegi on see alati pea kohal, et abikaasal on sinu suhtes teatud õigused, isegi nii hullud on mõned, et ei taha põhimõtte pärast abielus inimesega suhet (mis siis, et sinu puhul on see “abielu”). Ega igal suhtehakatusel poleks ka õigust õiendama hakata minu eluvalikute kohta ja mult mingit lahutamist nõudma, aga samas, no see abielu on ju mõttetus?

#3204750:

Ja ma ei kavatse uue mehega abielluda nagunii ja vara läheb mu lastele.

VALE! Pool sinu varast pärib abikaasa (võrdselt lastega ja seaduse järgi mitte vähem kui veerand varast, see on nn abikaasa sundosa, nagu alaealisel lapsel on sundosa)! Ma vean kihla, et sul pole testamenti ega varalahususlepingut tehtud ja abikaasa saaks sellise testamendi ka iga kell vaidlustada, lihtsalt näide. Lisaks vastastikune ülalpidamiskohustus invaliidistumise, haiguse jms korral jne.
https://www.notar.ee/528

Kas ta siis enam ei oleks sõber? Kui tegu on nii vana ja hea sõbraga (kes on pool sõber ja pool eks ja sul pool “abikaasa”), siis see lahutamine ei mõjuks ju teie suhtele üldse, nagu ei mõjunud abiellumine? Mul oli ka selline “kui kedagi ei leia, siis abiellume” sõber, kes on sõber ka nüüd, kus ma 10a olen teisega abielus.

Aga ma saan aru, et sul polegi tegelikku huvi lahutada ja sul pole selle abieluga probleemi, sa lihtsalt tahad, et uus mees selle asjaga pinda ei käiks. Ma arvan, et sa ei võta seda uut ka (veel) liiga tõsiselt ja ei arva, et te pikalt kokku jääks, aga seda muidugi ei saa talle öelda.
Kas sind ennast ei häiriks, et mees on kellelgiga “ah, see on ainult formaalsus” abielus? Seaduse mõttes ei ole sellist asja, abielu on abielu koos kõigi kohustustega ja õigustega.

Muidugi häiriks ja kui ma peaksin perekoolist lugema sinu suhtumist (kuidas on ikka nii kallis sõber, et kuidagi ei raatsi lahutada), siis ma ütleks aidaa, lähen mõnd mitteseotud naist/meest otsima, sest ilmselgelt sa ikkagi OLED abielus ja pole see sul nii formaalne midagi.

No näed, hoopis sinul on abielust midagi saada (vähemalt pool maja nagu maast leitud), siis muidugi ei tasu lahutada! (iroonia)

#3204789:

Seaduslik abikaasa ikka aitab mind vahel. Ostis näiteks Eestisse maja, mis on minu nimel.

Ja nt kui see abikaasa Eestisse tuleb, saab ta oma/”sinu” majas peatuda jms. See oleks uuele mehele veel eriti mõru pill. Või peab abikaasa elama hotellis, kui tal on Eestis maja olemas? Kuidas see asi teil toimib ometi (või õigemini ei toimi)?

Miks peaks ükski mees tahtma, et tema “naine” oma “abikaasalt” (ma ei teagi, missuguseid sõnu jutumärkidesse oleks õigem panna…) raha ja abi vastu võtab. Esiteks on see lihtsalt rikka välismaalase lüpsmine, teiseks ei taha see mees kaudselt su “abikaasa” kulul elada jne. See asi on nõme nii mitmel tasandil, aga kuna abielupaarile nii sobib, siis ega midagi teha pole.

Mina selle uue mehe asemel poleks nõus sellise naisega, kes üritab korraga kahel toolil istuda ja kahte meest pidada, ühte raha pärast ja teist… milleks sellise peale aega raistada, kelle tahtmatus suhtele pühenduda on juba üsna alguses ja selgelt näha.

Kui ma ennast su uue mehe pükstesse 🙂 üritaksin panna, siis mind häiriks see elukorraldus siis, kui hakkab tunduma, et mina võtan suhet tõsisemalt kui tema, kui naine jätab nn oma tagauksed lahti ja vanad suhted lõpetamata jne. Kui mina suhet tõsiselt ei võtaks, siis ei häiriks, kui teine sedasama teeb ehk lihtsalt oleme koos, kuni lõbus on ja midagi teineteiselt ei ootagi. Kui oleks kaugemad ja “tõsisemad kavatsused” juba tekkimas, hakkaks selline lahtiste otste pundar partneri elus kindlasti närvidele käima.

#3204800:

Ta ei taha mingit maja tagasi, see oli abi mulle, mis ei võtnud temalt tükki küljest. Me saame väga hästi läbi. Kõik võtavad nii Eesti seisukohalt, et maja on elutöö ja selle pärast võideldakse viimse veretilgani. Meil pole see nii. Maja kuskil pärapõrgus ei huvita teda üldse.

Sina hakkasid oma majast rääkima. See on sinu turvatunne, mille tõttu tahad minevikust kinni hoida. Kui see sind ega su “abikaasat” ei sega, siis ei pea ju midagi tegema. Aga see tähendab ka seda, et sa ei ole tegelikult vaba. Sinu uut partnerit see sõltuvus segab ja ka temal on õigus vaba inimesega koos olla. Eks nüüd peadki valima, mis on sulle tähtsam.

#3204819:

Mu uus kaaslane soovib, et lahutaksin, aga samas ise abielu ei paku. Seega ma ei näe väga mõtet, miks see lahutamine peaks nii tähtis olema. Mu formaalne abikaasa ei soovi lahutust mingil põhjusel, seega ma ei pea õigeks teda niisama ärritada.

Kahju, et mingil põhjusel pead vajalikuks seda suhet hoida sellisena nagu mees tahab. Aga uue partneri survestamine millestki loobumiseks ei ole samuti hea suhte märk.

Kuid kuna tegid selle teema, siis kas see ikkagi häirib sind? Ehk oleks kasu näiteks psühholoogiga rääkimisest, et oma turvatunde küsimusest natuke rohkem aru saada ja leida seda näiteks hoopis iseendast, mitte teistest inimestest.

Ega ei pea ju lahutama, kui sa seda ise tõesti ei taha. Aga parem on ikkagi ise enda elu üle otsustada. Ehk aitab ka oma rahalise olukorra lahtimõtestamine ning iseseisvuse saavutamine sul otsustada, mida sa tegelikult oma eluga teha tahaksid.

#3204789:

Mul pole sugulasi, vanemaid, mitte kedagi, sellepärast ilmselt ei tahagi lahutada. Ikka nagu tundub mingi lähedane isik, kuigi võib-olla tegelikult pole.

Sul on lapsed? Ja sul on uus mees. Nemad ongi su sugulased ja lähedased.

Mind teeks väga ettevaatlikuks selline asi, et mul on kuskil mingi abikaasa, kes kindlasti ei taha abielu lahutada ja ma ei julgeks talle öelda, et lahutame, kartes, et ta ärritub. Miks ta ärritub, kui te ei ela samas riigiski ja abielu on vaid formaalsus?

Sinu asemel ma ei imestaks, et uut meest häirib see, et oled abielus. Võimalik, et mingitel teistel tingimustel kedagi see ei häiriks, aga sinu asjaolud on sellised, et häirib praegust meest ja hakkaks häirima ka kõiki järgnevaid.

aga kuna enamik mehi nagunii abielluda ei soovi, siis ära järgmisele kallimale seda pisiasja maini 😉

#3204840:

Jah, see võib tõsi olla, et kuna olen end eluaeg ebaturvaliselt tundnud, sellepärast üldse abiellusingi ja nüüd ei soovi sellest loobuda. See on täitsa reaalne selgitus asjale. Aga see ei muuda ju midagi, kui see nii ongi.

Siis muudab, kui tahaksid olukorda muuta. Praegu klammerdud turvatunde nimel millegi külge ning see ei ole tervislik suhe. Samas ei lase see sul oma suhteid teistega vabalt jätkata. Olukorra mõtestamine aitab sellest ehk kergemini lahti lasta ning oma eluga edasi minna.

ütle veel, et pole mitmemehepidajaid naisi

#3204792:

Ja nt kui see abikaasa Eestisse tuleb, saab ta oma/”sinu” majas peatuda jms

No aga siis saaks ta lihtsalt maha lüüa. Meil on ju pretsedent olemas – kohus siiani uurib, aga uuritud ei saa, progressiivne üldsus on tapja poolel. Mingi majaomanik ei tule ikka hüppama naise uue “suhtega”. Autoga laiaks sõita, asi klaar.