Lugu selline:
Poiss.
2,1-aastane.
Jookseb nagu põrkepall.
Kaotab kergelt tasakaalu, samas on hea reaktsioon ja päästab end kukkumisest.
Trepist alla tuleb kangete jalgadega, vaevalise tasakaaluga (noh praegu muidugi ka paksud riided), käsipuust kindlasti kinni hoides.
Ei oska hüpata
Ei oska palli visata
On kohmakas pisut üleüldiselt.
Ja selline tuigerdav, taaruv. Vist pigem vedel kui hüpertoonuses, aga ma ka ei saa enam aru :)))
Kuna perearst teda igapäevaselt ei näe, siis ta pole probleemi teinud. Lühikeste visiitide ajal ei ole ta midagi öelnud füüsise kohta, isegi kui ise olen rõhutanud, et tuikuv on.
Motoorses arengus on laps kõike teinud viimase piiri peal või natuke hiljem(istuma hakkas 9-kuuselt. Kõndima 1,3 aastaselt).
Sündis asfüksiaga, apgar 6/9
6-kuuselt käis taastusravi arstil, kes ütles, et kõik on hästi.
Verbaalne pool aga: 1,8-selt oli sõnavaras ligi 300 sõna, huvi pärast panin kirja. Praegu 2,1-selt räägib kuni 5-sõnaliste lausetega, grammatiliselt sageli õigesti: anna emmele; lähme autoga sõitma; teeme kutsule pai; tahan juua; lähme vaatame mida issi teeb jmt. Laulab palju, need laulud-luuletused on peas, mis mina talle olen laulnud-lugenud. Ka raamatud on peas (sellised lihtsamad, kus on ca 6-7 lk, igal lk-l 6 rida juttu).
Kas teie minu olukorras paluksite saatekirja neuroloogile?
Kuidas üldse füüsist treenida? Pidevalt võimelda? Lasen tal palju ronida (õues, toas), võimaldan ringiliikumist. Kuigi praegu õues eelistab ta kelgul istuda, riided teevad liikumise kohmakaks.
Ahjaa. See ka, et lapse isa rääkis, et tema mäletab lapsepõlvest pidevalt ema suust fraasi: ära kallerda, seisa korralikult!
Geenid hoopis?
PS! Vaatasin, et mu lapse pea on nii suur, mõtlesin, et sihukese arbuusiga võtaks ennast ka kõikuma. On see võimalik, et hoopis kehaehitus tingib tuikumise?