Teema: Kas teie kass hammustab teid, kui tal paitamisest isu täis saab?

Minu kass ei hammusta, vaid hakkab nihelema ja läheb lihtsalt ära.
Briti lühikarvaline tõupuhas kass, karvkatte ametlik värvus lilla. Selline.

https://www.pets4homes.co.uk/images/classifieds/2018/05/23/1930501/large/lilac-british-shorthair-female-5b2cd275076f5.jpg

Mul punane kass, kes üle kõige armastab oma nina vastu minu nina nühkida ja kui ta seda juba pikemat aega teinud on, siis lõpetuseks näksab mind kergelt nina otsast 🙂 Muidu on ka üks äärmiselt inimsõbralik tegelane … vbl see sellest, et oma esimesed 1-2 eluaastat veetis koloonias ja nüüd on lihtsalt tänulikkust täis 🙂 Kordagi hammustanud ega käpaga ka löönud pole ja üldse on igas mõttes 5+ kass, magab öösel kaisus 🙂

Minul on olnud must kass, kilpkonnavärvi kass ja kaks halli triibikut. Kõik on lasknud ennast paitada ja otsaette musi anda, keegi ei hammustanud kui paitamisest isu täis sai, lihtsalt jalutasid minema. Kilpkonnavärvi tegelesel muidugi ei saanudki isu täis, teda võis paitama jäädagi.

Mul on samasugune nagu eelmisel. Läheb ära, kui üle viskab, hammustab ainult siis, kui kohe alguses pai ei taha, aga peale hammustamist lakub alati hammustatud koha üle ????

miilustamine nüüd värvusest küll ei sõltu, see on absoluutne jama.
mul üks kass on, kes piisavalt paisid saanuna võtab hammastega õrnalt minu käest kinni – need on need kassi armuhammustused, aga kindlasti mitte tüdimus, mida peab tõrjuva hammustamisega välja näitama.
samas meil oli siin naabermajas üks isane, kelle kohta ka öeldi, et ära putu, see hammustab. mina ikka tegin talle pai ja kui nägin, et tahaks nagu hambad sisse lüüa, siis tõmbasin käe niuhti ära. aga ükskord ei jõudnud ja siis ta tõesti hammustas. aga ma ei hakanud siis kätt rebima, vaid ütlesin talle leebelt, et miks sina minu ammustad, kui mina sinule pai teen ja sulle sõber olen? otsekohe lasi ta mu käe lahti ja peale seda pole enam mitte kunagi hammustanud. aga kuulu järgi neid teisi pidi ikka hmmustama.
ma arvan, et osaliselt see loll komme (ja eriti isastel kipub olema, kuigi mitte ainult) on tulnud ja kinnistunud sellest, et neid on peale esimesi kordi karistatud, ja siis nad tõesti kohe vihaga veel võtavad. ma usun, et kui mingi eriline jobu ja põmm ei ole, siis normaalne kass saab aru, et ta inimesele haiget teeb ja kuigi ehk suuga haarab (see on ilmselt esmane reaktsioon), siis mitte valusasti. aga mina usun hea sõna väesse ja et on võimalik loomakesele selgeks teha, et ta teeb inimesele haiget, ja et ärgu tehku. peamine on mitte kätt jõuga ära rebida, sest kiskja loomulik reaktsioon on jälitada ja krabada põgenevat objekti. kui rahulikult hoida ja see natuke ära kannatada, siis laseb loom ise käe lahti.
oluline on aga õppida lugema kassi miimikat ja kehakeelt, et taibata, millisel hetkel tal villand saab, ja õppida eristama mängulist naksamist ja tüdimust või koguni agressiooni. ja ei maksa loomale seda pahaks panna, et ta nii teeb – iga looma inimesetaluvus on erinev.

https://www.euro-secure.com/news/the-cat-burglar-loves-the-quiet-and-hates-surprises/

hammustab kui kurat.

Mul siiam naksab ka päris palju. Õrnalt. Aga talle meeldibki kõike närida. Nagu kutsikas. Hüûame teda vahel naljaga pooleks näriliseks.

Hammustab väga harva. Pigem lihtsalt läheb ära. On halli ja valgega.

Mu 1 kassidest on punane ning hammustab/küünistab kindlasti ja valusalt, kui silitamisest tüdinud või lihtsalt kahtlane tuju. Muidu on hästi pealetükkiv ja seltsiv.

Must. Hammustab.

Mustavalgekirju kass hammustab õrnalt ninast, samas must kass luba kratsida vaid pealage, kui hakkad kuskilt kõhupealt või kaelast sügama – väike hoiatus hammustus.
Kassid on jube erinevad, samas aga annavad kohe teada, mis tohib, kui kaua, mis piirides jne. Ei tule selle peale, et hakata kassile oma soove peale suruma.

#3271322:

Mustavalgekirju kass hammustab õrnalt ninast, samas must kass luba kratsida vaid pealage, kui hakkad kuskilt kõhupealt või kaelast sügama – väike hoiatus hammustus.

Kassid on jube erinevad, samas aga annavad kohe teada, mis tohib, kui kaua, mis piirides jne. Ei tule selle peale, et hakata kassile oma soove peale suruma.

Mina tegelikult natuke surun. Ma nimetan seda sundsotsialiseerimiseks. No et nätsutad natuke piirini ja veidi üle piiri ja tõmbud tagasi (mitte pikalt, et kass vihastada jõuaks). Ja siis veel, ja veel (no mitte jutti, ehk poole tunni pärast uuesti, või kui ta järgmisel korral ise tuleb juurde), ise räägid sõbralikult ja nunnutavalt, ühesõnaga – plutitad. Ja ma näen, kuidas tasapisi ka need tõrksad hakkavad paisid ja kõhvasid tahtma ja see nende paitamise aeg järjest pikeneb. Niiet tekibki paradoks – kuigi ta nö vana usu peale veel sind tõrjub, siis tegeikult on näha, et ta ikka väga tahab neid paisid. Nii on võimalik seda paitamise aega päris palju pikendada. Ja kass tuleb ikka viimaks lahti ka lasta, mitte, et ta ise õudselt rabeleb. Lausa põgenemisinstinkti ei tohi tal tekkida, aga kuigi ta võib algul hammustada, siis ka selle ajal tuleb temaga leebelt ja sisendavalt rääkida, kindlasti mitte karistada, ja siis ta viimaks enam ei tee, isegi lakub üle selle hammustatud koha.

Hetkel on mul vesihall ja punane kass. Kumbki ei hammusta ega küünista, neid võib jäädagi nösserdama. Musisid taluvad ka ja tulevad ise nina pikkas juurdegi küsima. Mõlemad on metsikuna püütud ja varjupaigast võetud. Minu kogemus näitab et parima seltsilise saabki täisealisena varjukast. Kumbki kass ei ole mulle kunagi haiget teinud, mind pahandanud, põrandat mustanud või sõnakuulmatu olnud. Mul on varem pojana võetud kassid olnud, aga nemad ei olnud sellised musterlemmikud. Mitte et mina neist kuidagi vähem oleks pidanud, aga vastupidi küll. Mu kunagine must kass hammustas mind öösiti ninast, seda va armuhammustust. Kui öösel kassi suulõhna tundsin, siis teadsin et hilja… Valus ei olnud, aga pidevalt nii ärgata ei olnud tore ????