Teema: Kas teie lapsed suhtlevad ja tegutsevad koos?
Kuidas on teie laste läbisaamised, kui vanusevahe suur (5-..a). Kas palute suurematel väiksemaga tegeleda? Näiteks teismelisel nooremaga midagi koos teha? Kui jah, kas suunamine on aidanud suhetel lähedasemaks saada ja paraneda?
Vanusevahe 4 aastat. Kogu aeg on olnud nagu kaksikud ja kõike koos teinud (praegu 11 ja 7). Ka mõlema sõbrad aktsepteerivad teist venda nagu omasugust.
No ühtteist ikka. Neil on sarnaseid hobisid ning neil teemadel nad siis jagavad oma ideid, teadmisi, tegusid, infot.
Samuti olen neid koos jalutama suunanud, sest eks värskes õhus tuleb käia.
Ma omal ajal tegin otsuse, et seni kuni vähegi võimalik, elavad lapsed koos ühes toas. Tuba, kus elavad on suur ja piisaval määral eraldumist/privaatsust võimaldav. Seni, hetkel lapsed teismelised, pole keegi teemaks võtnud, et vajavad/tahavad täiesti eraldi oma tuba. Ju siis oma tsooni on piisavalt ning samalajal seltskonda samuti.
Ma võin oma õdede-vendade pealt öelda, et see suurem suhtlemine ja koos tegutsemine tuleb hiljem. Teismelisena oli ikka jube tüütu nooremaid õdesid-vendi hoida. Nende õvedega, kellega oli väiksem vanusevahe, sai ikka kõvasti kiseldud ka. Need, kellega juba suurem vanusevahe(8 ja 13 aastat), need siis tolknesid niisama jalus 🙂 Eks muidugi suhtlesime, suunasime, vajadusel aitasime õppida jms. Aga teismelise jaoks on väga oluline, et talle ei pandaks mingit lapsevanema rolli. Kui ta selle suurema õe/venna rolli ise võtab, siis on väga ok. Üks mu vendadest nunnutas kõige nooremat õde ikka väga, ostis talle aga mänguasju(tema umbes 16, õde 5-6), hiljem andis tema vist rohkem õele taskuraha, kui ema-isa.
See koos tegutsemine tuli ikka palju hiljem, kui kõik juba täiskasvanuks olid saanud.
Siin käib jutt ühe pere lastest. Meil aga on nii, et omal on üks laps ja mehel varasemast ka üks laps. Lapsed sisuliselt ei suhtle, meie laps seda teist last külla ei taha ja kui isa temaga kohtub, siis oma vanemate juures (elavad emaga kaugemal ja satuvad siia harva).
Mõnes asjas tegutsevad koos, enamasti eelistavad eraldi tegutseda. Mina ise olin lapsena samasugune. Samas mingid mängud on, mida teevad koos. Suure vanusevahe puhul ma isegi ei oska pakkuda, mis ühised tegevused need võiksid olla, mis mõlemale huvi võiks pakkuda.
Meil on vanusevahe umbes 2 aastat, tüdrukud. Läbisaamine on keskmine või pigem hea. Vahel nägelevad, aga kui keegi väljastpoolt üht kiusab, siis tuleb teine kohe õele appi. Kuna suhtleme palju ka laste sõprade ja nende vanematega, siis tundub mulle, et kõige rohkem loeb ühe pere laste omavahelises läbisaamises iseloomude sobivus.
Olen näinud perekondi, kus kaksikud ühest soost lapsed ei mängi koos ning kooli minnes tuleb nad panna lausa eraldi paralleelklassidesse, ning olen näinud peret, kus 10-aastase vanusevahega lapsed on pidevalt ninapidi nagu sukk ja saabas. Seega väga raske siin midagi öelda. Palju sõltub, kas lastel on olemas mingi(d) ühise ajaveetmise võimalus(ed), mingi ühine hobi või huviala, mis neid seob. Näiteks meie tüdrukutel on selleks koos kokkamine. Lihtsalt noorem leiab netist mingi vahva õpetuse ja tahab proovida, aga minul pole aega (töö kodukontoris) ja siis läheb küsib vanema õe abi. Siis nad kahekesi kokkavad köögis ja jube lahe on neid kilkeid kuulda, kui nad tainast segades teineteisele mingeid lugusid jutustavad. Siis kaetakse üheskoos pidulikult köögilaud, pannakse lina ja küünlad ja… Ise on kangesti nii õnnelike nägudega 🙂
Mul on 2 teismelist, 4aastane ja 1,5aastane. Teismelised veedavad väiksematega hea meelega aega, kui see pole kohustus ja neil on võimalik ise otsustada. Päevas kokku 2h ikka teevad midagi koos. Poodi või linna neid ei saada, aga koduhoovis on küll koos. Kui teismelistel mõõt täis saab, siis kaovad oma tuppa. Mina olen rahul ning ma ei arvagi, et suuremad peaks väiksematega tegelema ja neid hoidma. Oluline on lihtsalt kontaktis olla.
meil lapsed 10a vahega, tüli ei ole kordagi olnud, hoidmist ei ole kunagi nõudnud, mõned korrad olen palunud küll kui vaja kuskil ära käia lasteta, aga mängivad päris palju koos, loomulikult vahel suurem tüdineb, aga igal juhul kõvasti kergem kui 1 lapsega sama vanadega.
Meil lapsed kahe paarina: poisid 1a 9k vahega – mängisid lasteaia ealistena ja algklassides väga edukalt koos ja iseseisvalt. Siis kolisime ja ruutmeetreid oli piisavalt, aga remondi poolikuse tõttu privaatsust mitte nii piisavalt. Teismelised kaklesid ikka täiega. Nüüd on juba täis mehed ja ajavad koos asja.
Tüdrukute paaril on poistega u 6 aastat vanusevahet ja tüdrukutel omavahel 1a 6k. Tüdrukud ka kuni koolini mängisid kogu aeg paaris (kuigi neil polnud oma tubagi, magasid vanemate magamistoas esialgu ja mängisid elutoa nurgas). Kui said omale toa, hakkasid kaklema ja see kestis ikka 2-3 aastat (nad loomult erinevad ka). Nüüd said kumbki omale eraldi toa ja selle distantsõppe ajal on hakanud normaalselt suhtlema (vanem hetkel täispuberteetik, ja noorem varases staadiumis!).
Aga vennad on kogu aeg kantseldanud õdesid. Mõnikord oli vaja ikka natuke kaubelda, aga mõnikord täitsa vabatahtlikult. Meil vanavanemaid pole ja lihtsalt hoidjaid ei olnud ka värava taga tunglemas – kõik käimised, kus mehega tahtsime käia õhtul (teatris, kontserdil) võimaldasid meile meie oma lapsed. Enne koroonat saime välisreisilgi käidud.
Kuna vennad omale õdesid väga soovisid, siis on muidugi see ka mõistev.
10 aastat vahet, vanem kolis kodunt välja, kui noorem oli 5. Praegu noorem 17, omavahel suhtlevad harva, siis kui midagi vaja. Vajadusel pakub vanem öömaja. Kui veel ühe katuse all elasid, toimetasid koos üsna palju ning selle põhjal poleks ette näinud sellist asjade käiku.
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.