Otsin tööd arhiveerimise või assisteerimise alal. Arhiivide tööpakkumisi pole ma näinud, aga assisteerimistega on nii, et tahtjaid on rohkem kui pakkumisi.
Selle kõige taga on aga töökogemused. Minul otseselt assisteerimise alal kogemusi pole, kuid on üks ammustes aegadest (8 aastat tagasi) kus ülikooli 1-sel kursusel sattusin tööle ajutise aasistendi kohale. See kestis plaanitult 2 kuud ja oli osalise töö ajaga. Sellel ajal olin ma veel ju praktiliselt keskkooli plika ja ei adunud tööülesannete kohusetunde ja muust säärase olemusest. Palk oli ka väga madal ja tööle võttes võeti see palk veel nii madalaks, et selle rahaga ei saanud tookord poest süüagi osta. Arvutit ma kasutada väga ei taibanud ja üldse olin suht kobakäpp seal tööjuures. Tööpõhimõtte sain selgeks, aga seda tööd kuidagi teha ei osanud. Võimalik, et kuna käisin seal päevas 4 h ja see töö kestis vaid 2 kuud, siis ei olnud võimalikki endale seda tööd selgeks teha. Ka töökaaslased seal olid suht nipsakad ja rahulolematud (õigusega muidugi) minu töö suhtes.
Nüüd tagantjärgi olen selle töökohe peale väga palju mõelnud. Enamus ajast peale sealt töölt lahkumist kuna see oli mu esimene töökogemus üldse. Mõtlen pidevalt, mida oleks teinud NÜÜD kõik teisiti. Ma isegi ei teadnud elementaarseid asju. Peale sealt asutusest töökogemusest sain väga palju tarkust juurde ja teistes asutustes töötades sain enesekindluse tagasi, kuna polnud nii palju töökohustusi korraga. Aga sinna tagasi minna ei tahaks küll. Isegi tulevikus.
Olen nüüd ise muutunud kardinaalselt.
Mõtlen, et mind lausa kisub sinna sekretäri ametipoole. Mulle meeldib selle ametikohas süsteemsus, täpsus ja kord.
Olen mõelnud kandideerida erinevatele assistendi kohtadele, aga takistuseks saab see kesine töökogemus. Isegi ei julge ma lisada oma CV-sse seda aastatetagust ajutist tööotsa assistendina, kuna kardan, et see rikuks kõik mu tulevased püüdlused ja lootused üldse assistendiks saada, kui tulevane tööandja peaks ühendust võtma nendega. Mida teie teeksite?
