Teema: Kas teil läheb ka süda pahaks, nähes töökuulutustes lauset algusega

#3191834:

No ma tean isegi, mis sõna nooruslik tähendab. Aga töökuulutustes on asjal väheke teine mõte, selles kontekstis tähendab nooruslik kollektiiv noori inimesi.

Vot ei tähenda. Kollektiiv noori inimesi kirjeldatakse kui “noor kollektiiv”, mitte “nooruslik kollektiiv”.

#3191848:

Ma tunneks end küll petetuna, kui töökuulutuses kirjas, et nooruslik kollektiiv ja siis tööle asudes selguks, et tegemist viie 70+ aastase daamiga, kes igati krapsakad ja energilised.

Tööle asudes selguks? Tööruumid ja inimesed vaatad ju ikka enne tööleasumist üle ja küsimused selle kohta, mida näha ei ole, esitad ju samuti.

Mind ka see nooruslikkus ei huvita. Tahaks täiskasvanulikus kollektiivis töötada, pole oluline, kas kolleegid on krapsakad ja särasilmsed või mitte. Peaasi, et on asjalikud ja meeldivad inimesed, kellega saab vajadusel koostööd teha ja kes ei käitu kui algklassilapsed.

#3191554:

Mul läheb süda pahaks, kui loen, et kollektiiv on nooruslik ja hästi palju tehakse koos ja kõik on nagu üks pere.

Ma olen alati tahtnud teada, mismoodi tööandja, kes kuulutuses selle välja on reklaaminud, tagab “meeldiva ja sõbraliku kollektiivi”. Kas minul kui töötajal, on õigus hiljem tööandjalt midagi nõuda, kui tema oma lubadust ei täida?

Mul läheb süda pahaks kui tehakse tööpakkumine, öeldakse palgaks üks number ja kui oled tööle asunud, hoopis teine. Nii mul just hiljuti juhtus. Suisa nii ekstreemselt, et alguses pakuti katseaja palgaks 1200, pärast öeldi bruto 700. Loomulikult ma sinna ei jäänud, otsige oma lolli… Vastutusrikas vaimne töö. Isegi survevoolikuga taldrikukastja saab rohkem.

#3191928:

Ega tööandja ei jaga mingist kastist raha laiali.

Kui inimene ettevõttele raha sisse ei too siis ei saa ka palka maksta.

Küllalt neid kes niigi ülemakstud. Tööl käimine ja töö tegemine pole päris sama.

tööandja peakski asju siis nõnda nimetama, nii töökuulutuses kui ka vestlusel.
lihtne.

Viimasel ajal on puudega laste tugiisiku otsimise kuulutused ka sellised innukad, nagu oleks loteriivõit, et sa osalise tööajaga saad sellise vahva tegelase eest vastutada ja teda valvata, palgast pole kunagi juttugi. Karta on, et sellele lisaks tuleb mingi õhtune töö veel otsida, et ise ka ära elada.

#3191550:

“otsitakse särasilmset….” – teades meie palku? Mis see tähendama peaks?

See tähemdab, et otsitakse kedagi, kes ei vingu päev läbi ja teeb oma tööd hea meelega. Kui selline soov on 500 eurose palga juures, siis jah, see on soovunelm, töötajaid valida siis reaalselt ei anna. Üle 1000 eurosed palgad on tegelikult Eesti kontekstis ok, nutma mind need ei aja. Mu endagi palk selline ja saan oma kolm last kaetud-toidetud küll, millestki päriselt vajalikust puudust ei tunne. Seega keskmise Eesti palga juures on küll õigus soovida töötajat, kes ei virise ” Eesti palkade juures ei saagi rõõmus ja särasilmne olla” vaid oskab majandada ja ei riku teiste töötajate tööpäevi oma halamisega ära.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita… ehk siis Eestis on niivõrd lihtne oma äri alustada. Mitte keegi ei keela sul tulevikus oma töötajatele särasilmsust toovat palka maksta. Kui näed, et meie tööandjad teevad oma tööd halvasti, siis loodetavasti on sul sisulised teadmised, kuidas ise paremini teha. Sest vaevalt, et tööandjad puhtalt suurest pahelisusest oma töötajaid madala palgaga piinavad.

Ise ma töötan aeg-ajalt mujal Euroopas ka ja kuigi palganumber on siis suurem, siis elatustase ei ole teistes Euro riikides palju kõrgem, sest kulud on suuremad, bürokraatiat rohkem, lastetoetused väiksemad, vanemapuhkus puudub.

meeldiv kollektiiv on niivõrd subjektiivne hinnang, mida minu arvates pole kunagi mõtet kirja panna. inimesed on inimesed igal pool ja ühele tore kollektiiv ei pruugi teisele üldse talutav tunduda. konkreetsust on jah vähe kuulutustes. konkurentsivõimeline palk on samasugune sõnakõlks.

vastus ühele ülapool esitatud küsimusele – mina olen jätnud kandideerimata paarile töökohale, kus on olulise tingimusena välja toodud kõrge pingetaluvus ja võime teha täpset-korrektset tööd ajalise surve all. sest ma tunnen ennast ja tean, et ajalise surve all lähen ma pabinasse ja hakkan tegema vigu. mul on pisut aega vaja, et kontrollida ja läbi mõelda. nii et jah, kasuks tuleb, kui kirjeldatakse tulevast tööd võimalikult täpselt, siis jääksid mõlemapoolsed pettumused ära.

Üldiselt need firmad, kes pakuvad nooruslikku kollektiivi, peavad selle all silmas ikka noori inimesi. Vähemalt niipalju, kui mina olen sellistesse kohtadesse kandideerinud või mu lähedased.

Seda asja pole veel kohanud, et enamik töötajaid oleks sellistes asutustes 35+.

Ühes sellises kohas käisin ka töövestlusel, loobusin enne viimast vooru, aga poleks ilmselt ka valituks osutunud, sest raudpolt ma olin seal kõige vanem inimene selles tohutus kontoris ülde. Ja ma olin siis 46. Pakuti nooruslikku kollektiivi, mis näiteks tähendas seda, et mingit sorti klubimuusika mängis tööruumides kõlaritest päev otsa ja vaikuse saamiseks olid eraldi ratastel kuudid, kuhu said ronida – aga seal polevat olnud kombeks pikemalt istuda kui nõupidamine või telefonikõne.
Ah ja söögiruumis olid vilkuvad tuled ja veel valjem tümps. Töötajad vanuses nii 19-30 liikusid peamiselt ringi sokkides ja koolapudel näpus.

Keegi ei pea sellise kuulutuse all silmas, et “meil on igas vanuses inimesi, kel eranditult jalg tatsub nooruslikus rütmis”.

Kui seda tahetakse öelda, et igas vanuses ja mõlemst soost kandideerijad on oodatud ja kollektiiv on selest hoolimata sõbralik ja ühtne, siis olen töökuulutuses näinud, umbes et “me ei diskrimineeri ei ealisel, tervislikul ega soolisel alusel”.

#3191935:

Viimasel ajal on puudega laste tugiisiku otsimise kuulutused ka sellised innukad, nagu oleks loteriivõit, et sa osalise tööajaga saad sellise vahva tegelase eest vastutada ja teda valvata, palgast pole kunagi juttugi. Karta on, et sellele lisaks tuleb mingi õhtune töö veel otsida, et ise ka ära elada.

Kesk-Eestis on tugiisiku tunnipalk 4.50€. Bruto loomulikult. Igasugused nunnud kodu-pere-lapse jne -stiilis ajakirjad pasundavad selle töö vajadusest, väärtustest, tugiisikutest kui inglitest. Tõde on see, et käsundudlepinguga inimesel puuduvad peale naeruväärse töötasu ka sotsiaalsed garantiid – puhkus, puhkuseraha, haigekassa kompensatsioon (kui kuutasu alla ettenähtu tuleb) jne. Aasta lõpus aga kirjutab üks sellele teemale suunatud väljaanne, et jälle jäi xxx summas toetusraha üle – miks inimesed ei kasuta seda ära??

Jätk eelmisele kommentaarile (Rimi USALDUS kandidaadile😁):

Meie usaldame Sulle:

* positiivsete ostuelamuste loomise klientidele
* klientide teenindamise müügisaalis ja kassas
* kaupade ettevalmistamise müügiks ja müügisaali paigutamise
* kaupade müümise ja arveldamise klientidega
* müügisaali korrashoiu tagamise

Erilist tänu usalduse eest tekitab viimane punkt…

jah, kiiresti arenev ettevõte ja pingetaluvus = kaos

Mul tuli meelde ka töövestlustelt väga ebameeldivaid momente. Eriti tobe on see, kui vestlus algab peale tervitust ja lauataha istumist tööandja mitmeliikmelise tiimi poolt sõnadega: “Me lugesime su CV läbi ja tutvusime motivatsioonikirjaga, räägi meile nüüd lisaks endast”.

Nagu… äkki oleks vähe konkreetsem, et mida täpsemalt te teada soovite?… Kas räägin oma CV ise uuesti ümber v ootate, et nüüd pajatan eraelust ja hobidest? Või pean kaheminutilise monoloog-liftikõne siinkohal?

Igaljuhul on see olukord, mis ei toimi. Vestluses on kaks poolt ja tark on küsida konkreetseid küsimusi, et saaks areneda dialoog, mitte monoloog. Sest just äsja kohtutud uute inimestega võib monoloog välja kukkuda väga kohmakalt ja on töövestlusel osalejale äärmiselt ebamugav.

#3192244:

Minu jaoks on personalitöötajad kõige mõttetumad tegelased ettevõttes. Tööintervjuudel ajavad lausa närvi. Räägin väiksematest firmadest, kus on töötajaid alla 100. Selliste firmade personalitöötajad on tühjad ajaraiskajad ja muidusööjad jalakõlgutajad- kohvitajad.

Käisin ühes ettevõttes tööintervjuul. Minuga vestles osakonnajuhataja ja personalitöötaja. Osakonnajuhataja oli igati asjalik, oskas vastata eriala puudutavatele küsimustele, tööspetsiifikat tundis hästi.

Personalitöötaja siis üritas ka end vajalikuks teha- hakkas küsima nn õpikuküsimusi. Kirjeldage oma unistuste tööd, kellena näete end 10 aasta pärast jne. Mõttetu inimene! Kui neid asju tõesti on vaja teada, siis selle küsimisega saab hakkama ka osakonnajuhataja. Mulle tundus, et ka osakonnajuhatajat ajas see pläkutaja närvi.

Nii on, mingid rumalad õpikuküsimused võivad tegelikult tulevase potentsiaalse koostöö sootuks rikkuda. Mina isiklikult ei salli lisaks veel sellist küsimust: “Mis on teie tugevad ja nõrgad küljed?” Esiteks, mulle ei meeldi v ma ei pea seda eetiliseks – ennast kiita. Teiseks nõrkused… mind ei huvita ka ise-enese mahategemine. Minu eesmärk on tööd teha ja leiba teenida.. kas kõik sujub, tuleneb vastastikkusest koostöö soovist ja erialastest oskustest, suhtlemisoskustest. Koostöö ja suhtlemine on kahepoolsed ning erialaste teadmiste poolest pole ma endas kahelnud, aga endale rusikaga kõrgete teadmiste poolest vastu rinda taguma hakata, on ka tobe.