Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas teil on laps kadunud olnud?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 56 )

Teema: Kas teil on laps kadunud olnud?

Postitas:
Kägu

Ajaviiteks…
Olin kabanduskeskuses, kus laps jäi mänguväljakule mängima, läksin 5 minutiks poodi, laps oli selline, kes iialgi omapäi uitama ei läinud.
Kui läksin last võtma, siis teda polnud ja tema jalanõusid ka mitte.
Mäletan, kuidas sekundid olid nagu minutid, silme eest läks uduseks ja jooksin kohe turvamehe juurde, et jälgitaks kõiki lahkujaid kaameratest.
Kui tagasi mänguväljakule läksin, siis laps rahulikult kiikus – mõtlesin, et olen hulluks läinud. Küsimuse peale, kus olid? ütles ta, et tal tuli pissihäda ja üks tädi viis pissile.
2. kord pidi laps iga päev kindlalt bussi pealt teat kell koju tulema, aga ei tulnud ka üle-järgmise bussiga. Siis helistasin politseisse (lapsel polnud telefoni). Politsei rahustas mind ja ütles, et 100% hängib kaubanudskeskuses (mida mu laps kunagi ei teinud!), aga et ootame koos veel ühe bussi – ja sealt ta tuligi, ütles, et käis endale jõuludeks lego vaatamas ?!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah. Elu kõige õudsem tund aega. Ei taha kirjeldadagi, kohe tuleb see iiveldamaajava õuduse tunne meelde.

Aga ma räägin parem, kuidas mina ise kadunud olin- läksin nooremale õele lasteaeda järele, ise algklassides, astusime kogemata vale bussi peale, mis meie koduni üldse ei sõitnud vaid keeras võõrasse linnaossa ja kuskilt maha minna enam ka ei osanud. Tiirutasime mitu ringi bussiga, kuni päris pime oli juba. Kuidas me ikka koju saime, ei mäletagi, vast keegi nutvad lapsed õige bussi peale juhatas. Tulime koju, isa oli juba koduukse kirvega maha lõhkunud (sest mina olin võtme kogemata kaasa võtnud ja varuvõti oli toas, keegi koju sisse ei saanud), et äkki lapsed sees surnud või midagi…

Please wait...
Postitas:
Kägu

On. Polnud iialgi koduõuest välja läinud, arapoolne laps oli, aga seekord läks. Kohe ei avastanud ka, ei osanud karta, oli kolme- või neljaaastane siis. Kui avastasime, siis tormasime otsima, aga ei osanud kujutleda kuhu ta minna võis. Mingi aja pärast tuli üks tädike temaga meile vastu ja ütles, et oli juba pea kilomeetri minna jõudnud, enne kui tädike teda nägi. Pärast laps ütles, et tahtis maale minna, olla õues igav hakanud! Peale seda panime väravale luku. Rohkem ta kordagi ei üritanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii pisikestest lastest ei tule ette, aga üheksane viis meid küll kord südamerabanduse äärele. Tuleme koju, laual silt, et läksime Maiuga kinno, tulen kl 18. Oli mobiiltelefonide-eelne aeg.
Pole hullu, hea, et teatas.

Kell 18, last pole. Mees läks kõndis kino ja kodu vahet. Kell 19.30 hakkasime Maiule koju helistama – keegi ei võta. Kell 20 läks mees kino juurde ja mina sõitsin jalgrattaga kolmnurka kino-Maiu-kodu. Tänavanurkadelt helistasin ikka koju ja Maiule. No ei ole.

Kell 22 mees helistas miilitsasse, öeldi, et helistage südaööl, kui pole tulnud. Patrullisime veel tänavatel, otsisime sõbrannade juurest. Pole.

Istusime siis köögis, ootasime südaööd, mina nutan, mees tammub mööda tuba ja vahib aknal…äkki keegi tõmbab kempsus vett. Esialgu ei osanud midagi arvata, kulus mitukümmend sekundit, kui jõudis ajudesse.

Nojah, Maiu pidi vanematega maale sõitma, kino jäi ära ja meie plika istus oma toas ja kuulas kõrvaklappidest muusikat, ei kuulnud ei telefoni ega meie paanikaid. Sildi unustas laualt võtta.
Vahepeal käis korteris ringi, vaatas, meid pole, no ok, sõi ja läks tagasi oma tuppa. Kuulis küll, kuidas me tulime, aga kella 22 ajal arvas, et no mis enam tulla, läheb parem magama. Ja meie tema tuppa ju ei vaadanud ning vähimatki heli sealt ei kostnud. Kuni tal enne südaööd oli vaja kempsu minna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas üldse saab tulla sellisele mõttele, et jätta laps valveta! Mis vahet sel on, et kas 30 sekundit, 5 minutit või veel kauem. Laps võib sul olla mitte uitaja, aga vat kui tuleb mingi rets, kes võtab lapse kaenlasse ja röövib ära. Ma ei taha mõeldagi selle peale, et laps peaks kaduma minema, hulluks läheks peast. Kõige jubedam õudusunenägu üldse, mis olla saab. Laps poodi kaasa või ei lähe sinna poodi üldse ja kõik! Üks krdi pood pole kohe kindlasti lapsest olulisem, et sedasi riskida. Krt linnas trolliski ujuvad täiskasvanud inimeste kõrvale igasugused pooletoobised oma mölaga, mis lastest veel.
Loe uudiseid, eile õhtul leiti naine järvest, kes kõndis eelnevalt kodupoole üksi ja on kuriteokahtlus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas üldse saab tulla sellisele mõttele, et jätta laps valveta! Mis vahet sel on, et kas 30 sekundit, 5 minutit või veel kauem. Laps võib sul olla mitte uitaja, aga vat kui tuleb mingi rets, kes võtab lapse kaenlasse ja röövib ära. Ma ei taha mõeldagi selle peale, et laps peaks kaduma minema, hulluks läheks peast. Kõige jubedam õudusunenägu üldse, mis olla saab. Laps poodi kaasa või ei lähe sinna poodi üldse ja kõik! Üks krdi pood pole kohe kindlasti lapsest olulisem, et sedasi riskida. Krt linnas trolliski ujuvad täiskasvanud inimeste kõrvale igasugused pooletoobised oma mölaga, mis lastest veel.

Loe uudiseid, eile õhtul leiti naine järvest, kes kõndis eelnevalt kodupoole üksi ja on kuriteokahtlus.

Mul jooksis laps koduhoovist ära. Läksin korraks garaaži, et nooremale lapsele käru võtta. Garaažist välja tulles oli 5-aastane juba hoovist kadunud.
Laps võib majast ka ära kaduda (on samuti juhtunud – läks lihtsalt korraks naabritädi juurde). Peab vist maja uksed ka lukku panema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kägu 10.09.2019 14:27 jutt on päris humoorikas, kuigi kindlasti seal olukorras olles oli asi naljast kaugel 🙂

Minul lapsi pole veel, aga väiksena olin ise selline uitaja. Lasteaiahoovist tegin minekut – ronisin üle aia. Kooliajal, kui läksin pärast tunde mõne klassiõe juurde, otsustasin, et ei taha bussiga koju minna, tahan jalutada (bussiga ca 10 minutit, jalutada lapsena ca 40 minutit, aga ilmselt ikka kauem, sest vaja töllerdada ja vahepeal mõnel mänguväljakul paus teha jne). Tollal mobiile polnud, sõbranna juurest helistasin, et hakkan tulema, aga ega ma ei maininud, et jalgsi tulen. Ema jõudis selle ajaga ka nii paanikasse minna, kõik klassikaaslased olid tagajalgadele aetud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidas üldse saab tulla sellisele mõttele, et jätta laps valveta! Mis vahet sel on, et kas 30 sekundit, 5 minutit või veel kauem.
/—/ Laps poodi kaasa või ei lähe sinna poodi üldse ja kõik! Üks krdi pood pole kohe kindlasti lapsest olulisem, et sedasi riskida.

Teemaalgatuses polnud lapse vanust mainitud. Mingist vanusest ometi võib mingiks ajaks üksi jätta. Mis sa arvad, milline see vanus on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Esimese lapsega ikka mõnikord juhtus. Ükskord leppisime suures Selveris kokku, et laps (tookord u 5-aastane) vaatab mänguasju kuni mina muu kraami kokku korjan. Ja siis äkki kostab kõlaritest, et “Väike Mari ootab oma ema infoletis”.
Teine (paanilisem) situatsioon oli kui sama laps umbes 3-aastasena Hulludel Päevadel kadus. Jooksime mehega nagu segased ringi. Mõne minuti pärast ilmus laps välja ja teatas, et käis korrus altpoolt krõpsu toomas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidas üldse saab tulla sellisele mõttele, et jätta laps valveta! Mis vahet sel on, et kas 30 sekundit, 5 minutit või veel kauem.

/—/ Laps poodi kaasa või ei lähe sinna poodi üldse ja kõik! Üks krdi pood pole kohe kindlasti lapsest olulisem, et sedasi riskida.

Teemaalgatuses polnud lapse vanust mainitud. Mingist vanusest ometi võib mingiks ajaks üksi jätta. Mis sa arvad, milline see vanus on?

Ilmselgelt mõtlen mina väikelapsi. Näiteks 17-aastane vist ikka pole kohe kadunud kui 5 minutit või tund ei näe teda. Mänguväljakutelgi on näha, et ema on ühelpool otsas, umbes 3-aastane teiselpool toimetab üksi ja ei mitte mingit huvi ka, et äkki kukub või jookseb ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas üldse saab tulla sellisele mõttele, et jätta laps valveta! Mis vahet sel on, et kas 30 sekundit, 5 minutit või veel kauem. Laps võib sul olla mitte uitaja, aga vat kui tuleb mingi rets, kes võtab lapse kaenlasse ja röövib ära. Ma ei taha mõeldagi selle peale, et laps peaks kaduma minema, hulluks läheks peast. Kõige jubedam õudusunenägu üldse, mis olla saab. Laps poodi kaasa või ei lähe sinna poodi üldse ja kõik! Üks krdi pood pole kohe kindlasti lapsest olulisem, et sedasi riskida. Krt linnas trolliski ujuvad täiskasvanud inimeste kõrvale igasugused pooletoobised oma mölaga, mis lastest veel.

Loe uudiseid, eile õhtul leiti naine järvest, kes kõndis eelnevalt kodupoole üksi ja on kuriteokahtlus.

Mul jooksis laps koduhoovist ära. Läksin korraks garaaži, et nooremale lapsele käru võtta. Garaažist välja tulles oli 5-aastane juba hoovist kadunud.

Laps võib majast ka ära kaduda (on samuti juhtunud – läks lihtsalt korraks naabritädi juurde). Peab vist maja uksed ka lukku panema.

Selgitustöo on väga puudulik sel juhul, tegemata päris olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Peab vist maja uksed ka lukku panema.

Sa ei panegi uksi lukku? Pane ikka kui lukk juba olemas ja paigaldatud ja nii.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, on. Kuskil 4-aastasena hakkas välismaal ühes suurlinnas koolis käima. Seal tuli koolibuss järele hommikul ja tõi pärastlõunal ka koju. Laps enne bussist välja ei saanud, kui vanem/lapsehoidja vastas polnud. Ükskord jõudiski buss varem, nägin aknast ja läksin siis vastu. Selle 3 minuti jooksul oli mu laps suutnud kuidagi bussitädist mööda hiilida, igatahes last enam bussis polnud. Ma olin täielikus paanikas seal pilvelõhkujate vahel, bussitädi kohkus ka ära ja jooksis minema. Telefoni mul kaasas polnud, õnneks üks teine lapsevanem nägi mu ahastust ja helistas ise kooli. Sealt öeldi, et laps sai kenasti bussile. Jooksin siis seal majade vahel ringi, lõpuks läksin lifti ja koju, et telefoni tuua ja mehele helistada. Ja koduukse ees seisis mu laps ja ütles: “emme, ma helistasin kella, aga kedagi polnud kodus”. Mu elu õudseim veerandtund.

>Teine kord oli laps juba suurem, 11-aastane. See juhtus Eestis, kui istus hajameelselt vale bussi peale, mis päris meie kodukohta ei sõida. Telefon oli ka tühjaks saanud. Mees nägi vaid korraks telefoni asukohta, enne, kui see täiesti ära kustus. Nii et teadsime umbkaudu ta asukohta, aga küsimus oli, et kas ta oli mingis teises bussis või hoopis kellegi autos??Teadsime, mis peatusest ta peale pidi tulema, mina siis olin otseliinil bussifirmaga, et mis bussid sinnakanti sõidavad (tegemist polnud linnaga) ja mees helistas politseisse. Õnneks sai ta ise mingi hetk aru, et vale koht, tuli bussilt maha ja hakkas kodu poole kõmpima. Politsei lt tuli veel veidi naljakas küsimus, et äkki läks salaja tüdruksõbra poole. Meie 11-aastane on hetkel sellises väkk-staadiumis, kui küsimus tüdruksõbras.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu poeg kadus laulupeol ära, kui ta oli 3-aastane. Ei olnud järelvalveta, aga astus minust korraks paar sammu eemale, mingi inimestegrupp valgus meie vahelt läbi ja tema kadus massi sisse nagu vesi liiva.
Ma nutsin kõik turvamehed märjaks, püüdsin siis katta mõlemat väljapääsu, et ta vähemalt sealt alalt välja ei uitaks ja auto alla ei jääks, sest turvad valvasid ju, et keegi väravatest SISSE ei tuleks, mitte et mingi põlvepikkune sealt üksi välja ei läheks. Ja kus sa eemalt aru saadki, kas laps on üksi või mõne inimesega koos.

Politseisse helistasin, sealt öeldi, et neil 3-aastast ei ole, aga on üks 4- ja üks 5-aastane pakkuda.

Õnneks oskas mu laps minna tagasi sinna kohta, kus ta mind viimati nägi ja me saime jälle kokku. Küll oli hea tunne õhtul seda pisikest valget lokkis pead padjal magamas vaadata. Mis kõik juhtuda oleks võinud…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on kolm väikese vahega last. Käisime kaubanduskeskuse tasulises wc-s. Vanim laps läks ise. Noorimal oli suurim häda, pressisin end koos temaga wc boksi, keskmine jäi ootama. Seejärel palusin pisemal oodata sest keskmine laps juba kargles pissihädast. Vanim laps pidi hetke pärast oma boksist välja tulema, läksin keskmisega koos boksi, et teda aidata. Kui välja tulime oli kõige pisem kadunud. Vanema lapse välja jõudmisel teda seal enam ei olnud. Laps oli jooksnud tasulist wc-d valvavast tädist mööda ( see ei märganud midagi) ja läinud mitu korrust ülespoole mänguasjapoodi. Õnneks see oligi esimene koht kust taipasin teda otsida.

Seesama laps kadus ka koduõues nii ära pooleks tunniks, et lihtsalt istus pika rohu sisse mängima (osa õuest on heinamaa kus hein kõrgemaks lastakse kasvada) ja hüüdmisele ei vastanud. Rahulikult nokitses mängida ja ei pannud ise tähelegi, milline paanika kodus lahti oli. Samuti ei tulnud talle pähe, et hüüaks vastu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ilmselgelt mõtlen mina väikelapsi. Näiteks 17-aastane vist ikka pole kohe kadunud kui 5 minutit või tund ei näe teda. Mänguväljakutelgi on näha, et ema on ühelpool otsas, umbes 3-aastane teiselpool toimetab üksi ja ei mitte mingit huvi ka, et äkki kukub või jookseb ära.

Ma küsisin kui vanalt, päris täpselt? 4-5-6-7-aastaselt?
Teemaalgatuses mainiti last, kes juba üksi bussiga sõidab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

teemaalgataja olen:
1. situatsioon oli lapsega kui ta oli 3-aastane;
2. situatsioon, kui ta oli 8- aastane.

Ja palun mitte kakelda siin teemas 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

On kadunud. Ükskord olime mingil laadal koos vanaemaga, väga palju rahvast, aga sai lahedalt kõndida. Rääkisime juttu ja jalutasime lettidest mööda. Siis jäime vaatama mingit kaupa ja laps ei märganud seda ning kõndis rahumeeli edasi. Läks vist terve minut, enne kui märkasime. Külmaks läks küll südame alt. Läksime kohe otsima, õnneks oli paarsada meetrit eemal tee äärde seisma jäänud ja üks kena naine juba lohutas teda.

Teine kord oli kodus kadunud. U 2-aastane. Mängis õues, minul pidevalt silm peal. Ühel hetkel oli kadunud. Väravad olid lukus, teadsin, et ise sealt välja ei saa mingi nipiga. Ikka täielik paanika oli. Otsisin maja mitu korda läbi, käisin garaažist otsimas, ei midagi. Lõpuks võtsin ratta, et naabri juurde helistama minna (telefoni minul veel polnud) ja garaaži taha nurka minnes leidsin lapse: oli roninud ise jalutuskärru ja magas seal mõnusasti (see oli “seljaga” ukse poole, nii et polnud teda üldse näha).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul kaksikud tüdrukud jäid kaubanduskeskuse mängutuppa kuni mina shoppan. Täiesti tavapärane olukord. Kui u 30min tagadi jõudsin, siis neid polnud. Mängutoa tädike ehmus ka ära. Nemad olid otsustanud mind otsima tulla. Otsisin.neid u 15 min ja valjuhääldist öeldi ka nende nimed. Kõige õudsamad minutid mu elus. Rohkem polnud nendega ühtegi intsidenti.
Nüüd mul kodus 3a tüdruk, kes on suur maailmarändur. Kuna ta on seikleja siis pasdinnhoolega peale ja värav ka kinni. Ühel hetkel aga sai värava lahti ja oli tänaval. Tahtis poodi minna, sest on oma arust suur laps. Tema pärast küll muretsen, sest ta on nii nutikas, et kõik need lastelukud jms saab lahti, isegi torusiilipudeli, mis on selle lapsekorgiga. Kui endal sellist kodus poleks, siis mõtleksin küll, et vanemad on hooletud ja vastutustundetud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Laps1 on ath-joontega, täiesti tuulepäine. Läks väikelinnas suvitades üksi aiast välja umbes kaheselt – pole aimugi, kuidas värava silmusest avas ja umbes pool kilomeetrit lähima poe poole jalutas. Mitte üks vastutulija ei arvanud, et paariaastane ei peaks üksi kõndima… Paar aastat hiljem viis ta lastega üksi olnud vanaema närvivapustuse äärele. Vanaema suunas nii kümne paiku, pimedas juba, suurema lapse voodisse ja läks kõrvaltuppa väiksemat voodisse saatma. Mõne minuti möödudes oli suurema voodi tühi. Vanaema vaadanud läbi kogu maja, hüüdnud, otsinud, vaadanud kappidesse, kontrollinud värava lukku, käinud hoovis – ma kujutan seda kohutavat ja kõikehaaravat hirmu. Lõpuks vaadanud meie suure vannitoa kõige kaugemasse nurka, kapi vahele ja seal ta olnud – ise üsna põnevil.
Laps2, kuuene, hakkas väikelinna suurkontserdilt koos pere ja sõpradega, kokku nii paarkümmend inimest, koju minema. Protesteeris, et olevat käe andmiseks liiga suur. Suurem laps surus samal ajal oma käe pihku ja andis koti. Pöörasin uuesti ja väiksemat ei olnud enam. Oli elu pikim pooltund kui otsisime kontserdipaigas, rannal, palusin abi turvameestelt ja politseilt. Kuniks helistas koju jäänud vanaema – laps tuli suure nutu ja jooksuga koju – olnud meid ära kaotanud.
Ise kadusin lapsena Läti Valgas kaubamaja ees – tahtsin ekskursioonibussi juurde tagasi minna, kuid pöörasin valele poole. Sain trauma üsna pikaks ajaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe lahenduse panen ka siia, ehk kulub ära. Minu kooliealine laps on pidanud seda esimeses klassis kasutama. Elame maal, busse koolist koju tuleb vaid paar tükki. Laps jäi bussist maha, kaasas oli vaid spordipäeva kott, mitte koolikotti, kus kõik kontaktid. Telefoni lasi tühjaks. Õnneks ma olen kõigile lastele treeninud pähe oma telefoninumbri ja õpetanud, et kui häda käes, ütle mõnele lahke näoga tädile, et telefon on tühi ja kas saaks emale helistada. Helistaski, et oli pärast spordipäeva viimasest normaalsel kellaajal tulevast bussist maha jäänud, jäi see paanika ära, et kus laps on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ilmselgelt mõtlen mina väikelapsi. Näiteks 17-aastane vist ikka pole kohe kadunud kui 5 minutit või tund ei näe teda. Mänguväljakutelgi on näha, et ema on ühelpool otsas, umbes 3-aastane teiselpool toimetab üksi ja ei mitte mingit huvi ka, et äkki kukub või jookseb ära.

Ma küsisin kui vanalt, päris täpselt? 4-5-6-7-aastaselt?

Teemaalgatuses mainiti last, kes juba üksi bussiga sõidab.

Ilmselgelt ta ei saa sulle vastata, sest see poleks enam tühi tagantjärgi ilmselge targutamine. Aga see omakorda pole ilmselgelt tema stiil.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah. Vanem laps läks kolmeaastasena kaduma, kui ma aedlinna hoovis pesu nöörile riputasin. Laps mängis maja taga aias, pesunöör oli teisel pool maja, tänava pool. Viisin linad nöörile, kui tagasi tulin, oli laps kadunud. Toas polnud. Küsisin üle aia naabritelt, ainult kaks neljast külgnevast naabrist vastasid, et pole näinud. Jooksin tänavale, küsisin kõigi vastutulijate käest, tegin kvartalile tiiru peale, jõudsin koju tagasi, karjusin hoovi peal lapse nime. Kolmas naaber, kes enne polnud vastanud, küsis üle aia: “Kas see on teie laps, kes siin põõsa all kanaga mängib?” Nojah, oli jah… Ja ta pidi kuulma, kui ma hõikusin, aga ei vastanud.

Noorem laps läks kaduma viieaastaselt, olin kaubakeskuses, laps väsis ja istus mingile poodiumile maha, mina astusin kaks sammu kaugemale, et ühte riiulit vaadata. Viis sekundit hiljem pöördusin ja last polnud. Teatasin turvamehele, helistasin politseisse… Natukese aja pärast tuli turvamees, laps käekõrval minu juurde. Küsisin, miks ta ära jooksis – “Ma arvasin, et sa läksid loomapoodi, tulin sulle järele.”
Nii võib hulluks ja halliks minna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nojah, Maiu pidi vanematega maale sõitma, kino jäi ära ja meie plika istus oma toas ja kuulas kõrvaklappidest muusikat, ei kuulnud ei telefoni ega meie paanikaid. Sildi unustas laualt võtta.
Vahepeal käis korteris ringi, vaatas, meid pole, no ok, sõi ja läks tagasi oma tuppa.

Issand halasta! 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul kadus 3-aastane ära. Meil on maja ümber järv ja mitu tiiki. Ma olin täiesti paanikas. Kõik naabrid jõudsin läbi helistada, jooksin hingeldades kogu maja ja aia läbi. Karjusin, õigemini röökisin, ta nime. Kõik stsenaariumid käisid juba silme eest läbi, tiigi ääred jooksin läbi mitu korda. Laps oli seisnud lihtsalt kardina taga ja vaadanud pealt, kuidas ma paanitsen. Sellises vanuses lapselt ei saa ju ka mingit selgitust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Politsei lt tuli veel veidi naljakas küsimus, et äkki läks salaja tüdruksõbra poole. Meie 11-aastane on hetkel sellises väkk-staadiumis, kui küsimus tüdruksõbras.

Ära sa arva midagi, mu lapse sõbral oli 11-aastaselt juba pruut olemas. Teoreetiliselt.

Igatahes.
Kui ma ükskord vanaemaks saan, siis, minu enda õudsetest kogemustest tulenevalt, panen lapselapsed kablaga enda külge kinni. Kuniks nad on minust pikemad. Ja oma lastele räägin kaduvatest väikelastest kollijutte. Vaat nii.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul kadus 3-aastane ära. Meil on maja ümber järv ja mitu tiiki. Ma olin täiesti paanikas. Kõik naabrid jõudsin läbi helistada, jooksin hingeldades kogu maja ja aia läbi. Karjusin, õigemini röökisin, ta nime. Kõik stsenaariumid käisid juba silme eest läbi, tiigi ääred jooksin läbi mitu korda. Laps oli seisnud lihtsalt kardina taga ja vaadanud pealt, kuidas ma paanitsen. Sellises vanuses lapselt ei saa ju ka mingit selgitust.

Tean üht peret, kus laps uppuski maja taha merre nii. Tema kohta ka pere rääkis, et kardab vett ja mitte kunagi pole läinud vee ligigi ja võeti üsna lõdvalt selles usus, aga seekord läks ja oligi kõik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah on küll. 1a 4k poiss pani kodust plehku.
Tegu oli lapsega, kes tahtis kogu aeg õues olla. Kui olid miskit 3-4x päevas temaga juba õues olnud, siis sai uks lukku pandud. Tegin süüa, kui mingi hetk märkasin, et on kahtlaselt vaikne.
Suslik oli ukse lukust lahti nikerdanud ja jalga lasknud.
Novembrikuu, ei olnud just kõige soojem ilm. Leidsin lapse mitu tänavat eemal, T-särgiga, palja tagumiku ja kummikutega.
Nii kui mind nägi, kukkus veel kiiremini plagama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Naersin kõva häälega selle oma toas muusikat kuuulanud lapsest lugedes ja tuli meelde hiljuti loetud uudis:
https://www.postimees.ee/6767203/foto-politseinikud-leidsid-kadunud-lapse-manguasjariiulist
Loomulikult on see lapse otsimise aeg väga õudne, aga tagantjärgi lugeda on naljakas.

Minu kahest lapsest üks suutis ikka mitmeid kordi ära kaduda. Valvasime küll teda hoolega, aga ta ikka suutis. No näiteks seisan kahe lapsega peale teatrit gardoobis ja ootame laste isa, kes riiete järjekorras. Hoian kramplikult kinni selle lapse käest, kes kaduma kippus. Ühel hetkel ta korra tõmbab käe lahti, haaran kohe uuesti ise silmadega järjekorrast meest otsides. Siis vaatan alla. Mu käest hoiab kinni see laps, kes tavaliselt ära ei kao ja kaduda armastav laps on loomulikult läinud. Rahvast palju, otsime, mõne aja pärast tuleb ise tagasi ja teatab, et käis WC-s.

Teine juhus, neljakesi poes. Tahan möödaminnes mingeid asju vaadata ja ütlen mehele, jälgi ise lapsi, ma vaatan korra siin asju. Hetke pärast uuesti vaadates last ei ole. Mees väidab, et ei kuulnud, et tema peab lapsi valvama. Otsime poe kõik kolm korrust läbi. Eelkõige siis mängunurga, mänguasjade poed ja muud lapsele põnevad kohad. Lõpuks leiame ta 0-korruselt (kaduma läks teisel korrusel) toidupoest. On oma väikese poekäru nänni täis ladunud ja seisab rahulikult kassajärjekorras. Oli siis umbes paariaastane, teadis, et järjekorras tuleb seista, sellest, et raha ka vaja, polnud tal muidugi aimugi.

Ja siis üks juhus selle teise lapsega, kes nii pöörane ei olnud. Esimese klassi algus, umbes teine-kolmas nädal. Olen juba õpetanud lapse koolibussiga sõitma, ise olen veel kodus, et koolibussil vastas käia ja et ta kohe algul ei peaks peale kooli üksi koju jääma. Ühel päeval helistab mulle võõralt numbrilt, teatab, et läks kogemata vale busssi peale (koha nime ütles ka) ning kõne katkeb. Proovin tagasi helistada, telefon väljas, tema telefon ka. Olin ses elukohas uus, kohanimi ei öelnud mulle suurt midagi ning koolibusside liine ma ei teadnud. Helistasin siis kooli, koolist suunati valda. Vallast sain selle liini bussijuhi numbri, tema siis võttis vastu, kontrollis üle, et mu laps on endiselt bussis (kena et ei olnud kuskil poole tee peal maha läinud) ning leppisime kokku, kuu ma autoga vastu tulen, et lapse kätte saaksin. Niipalju siis telefonidest ja peasolevast numbrist, number oli peas ja helistas ka laenatud telefonilt , aga see võõras telefon sai ka tühjaks ja kõne jäi poolikuks. Ja muidugi see lapse usk ema kõikvõimusesse, ta ütles ju, et valel bussil, edasi vaadaku ema ise, kuidas ta sealt valelt bussilt kätte saab, rohkem ei ole helistada vaja 🙂

Igatahes kui mina peaksin kunagi vanaemana lapselapsi hoidma, siis panen nad ketti. Ma enam ei ole nii noor, et suudaks selliseid ehmatusi üle elada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Elame 12 korteriga majas, millel on suur aed ümber, mitu mänguväljakut ja platsi lastele. Lapsi on palju ja nad juba 4-5 aastaselt seal omapead, kuna elutubade aknad hoovi poole. Tütar oli umbes 5-aastane, kui ära kadus. Läksin õue teda koju kutsuma ja pole, teised lapsed kõik olemas või kodudes. Käisime mehega tiiru õues, küsisin kõik lastega naabrid + lapsed üle, välja arvatud ühe, kelle kohta ma teadsin, et nende lapsed on maal. Keegi pole näinud.
Süda juba täiega puperdas ja ma olin enda kohta üsna paanikas. Naabrid tegid tiire väljaspool koduaeda.
Siis mõtlesin tollelt naabrilt ka uurida, kelle lapsed maal. Isa oli neil kodus ja meie tütar vaatas nende juures multikaid. Kuna üksteisel külaskäimine on meil väga tavaline ja lapsed teavitavad alati ise, kuhu lähevad, siis naaber ei pööranudki sellele tähelepanu.

Suuremana pole enam ära kadunud, pigem on probleem vahel selles olnud, et unustab teada anda, kus ta on, aku tühi ja meie teadmatuses.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 56 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas teil on laps kadunud olnud?