Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas teil on laps kadunud olnud?

Näitan 26 postitust - vahemik 31 kuni 56 (kokku 56 )

Teema: Kas teil on laps kadunud olnud?

Postitas:
Kägu

Oehh, olen sooritanud sellise jooku, et Usan Bolt on selle kõrval kök-mök ja aeglane tigu, kui avastasin, et laps (2,5) on kadunud – läks issile tööle järgi. Laps seisis kodust 200-300 m kaugusel majast, kui õue tormasin. Ma panin toasussides jooksu ja sain lapse kätte.
Ise olin superkaduja olnud – läksin emale töö vastu nagu ma seletasin, õnneks oli väike kodutänav ja kõik tundsid/teadsid meid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mu mõlemad lapsed on korra kadunud olnud. Suurem 2. klassis ja väiksem 1. klassis käies.
1) Tulime väiksema lapsega töölt/lasteaiast ja vaatasime, et koolikott ukse taga ja uks lukus. Ilmselgelt unustas laps võtme koju või kaotas ära. Helistasin lapsele, telefon kutsub tühja. Positsioneerimine näitas, et telefon on veel meie külas kuskil. Aga milline maja, metsatukk – seda ei näita. Hakkasime otsima, alustasime mänguväljakult, siis käisime sõbrad-klassikaaslased läbi. Saime teada, et koolist läksid kõik koos, aga rohkem pole näinud keegi. Südatalv oli ka ja keegi niisama õues ei olnud. Siis otsustasin hakata naabreid usutlema, et äkki keegi nägi, kuhupoole laps läks. Esimesena koputasin naabrinaise uksele, kellega me tihedamalt suhtleme ja seal mu laps oligi. Koputasime ajal tegelt meenus mulle, et mu naaber ei ole koduski veel, sest tema tööpäev lõpeb hiljem, aga tal oli puhkus hakanud. Telefon oli ilusti taskus hääletu peal lapsel.
Aga mina oma naabri asemel oleks lapse vanematele teada andnud, et laps minu juures, eriti kuna selline olukord pole just tavapärane. Muidugi laps oleks pidanud hoopis ise mulle helistama kohe, kui ta aru sai, et tema võti ei keera.

2) Väiksem laps oli just 1. klassi läinud ja jäi koolimajja wc-sse luku taha. Mul oli siis veel puhkus ja teadsin, et laps peaks juba koolist tulema ja kui ta poole tunni jooksul ei tulnud, hakkasin koolimaja poole minema kõige otsemat teed, jõudsin koolimajja välja ja kuna lapse riided olid garderoobis, siis pidi ta kuskil koolimajas olema. Otsisin klassijuhataja üles ja samal ajal tulid ühed lapsed ütlema, et wc-s karjub keegi ja vist on luku taga.

Kui enda lapsepõlve meenutan, siis mu vennad on kõik paar korda jalutama läinud, mõned küla peale, mõned metsa. Täitsa ime, et me kõik suureks kasvasime.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kahene kadus ükskord täiesti minu silme all. Tulime kaubanduskeskuse mängutoast ja olin kükitanud, et tal saapapaelad kinni siduda. Kükitasin edasi ja ladusin kotid käru alla, kui laps minu kõrvalt plehku pani. Tormasin talle kohe järele, aga tal õnnestus niiviisi rahvasumma sisse sukelduda, et ma lihtsalt ei näinud enam, kus ta oli. Jooksin paanikas umbes kümme minutit edasi tagasi, kui lõpuks ta üles leidsin. Oli lihtsalt natuke maad edasi vudinud ja ühe poe ette seisma jäänud. Aga õppetund missugune, laps võib tõesti hetkega kõrvalt kadunud olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mul on lapsed kaubanduskeskustes või teatris ära kõndinud. ma ei pea seda kadumiseks (loen siit, et paljude arvates on see kadumine). kõnnin rahulikult ringi ja otsin lapse üles või leiab tema minu.
kadumine on minu arvates nt Kairo või Moskva kesklinnas, see oleks jubedamast jubedam.

Please wait...
Postitas:
Kägu

kadumine on minu arvates nt Kairo või Moskva kesklinnas, see oleks jubedamast jubedam.

No Moskva on küll suur, aga kesklinn on politseinikke täis ja üksi jõlkuv 2-6 aastane satub jaoskonda imekiiresti. Sul pole vist aimu turvatasemest Moskva kesklinnas. See pole sul küla Tallinn, seal praktiliselt pole tänavaid ega nurgataguseid, kus poleks kaameraid ja politseinikke, erariides või ei.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul tahtis laps minna mänguväljakule, mul endal oli teises toas tegemist, kahtlustasin küll et teeb mingit pahandust aga mõtlesin, et ega ta uksest välja ikka ei lähe. Ja siis kui vaatama läksin selgus, et mu 3-aastane oli võtnud mu kotist võtmed, leidnud õige võtme, teinud ukse lahti (varem tal polnud kunagi õnnestunud võtmega ust avada) ja läinud ise välja. Kiirustasin talle järgi. Maja ees ei näinud teda ja mõtlesin, et nüüd on kindlasti viga saanud või röövitud, või siis pean politseisse helistama. Läksin mänguväljaku poole, lootes et ta on seal, õnneks oligi seal lähedal, paar inimest olid peatunud ka ja proovisid teda aidata. Kõige hirmsam kogemus mu elus, õnneks lahenes õnnelikult.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu laps on üli hea unega. Ja kui ta oli 3 aastane, siis lasteaias kadus laps ära- õppejõud paanikas! Õnneks mulle kohe ei helistatud- oleksin hullunud! Aga lihtsalt ükshetk oli laps kadunud. Otsiti kogu maja pealt. Mitte kuskil polnud last- nagu vits vette.. Lõpuks leiti mänguasja riiulil magamas õndsat und 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu laps on üli hea unega. Ja kui ta oli 3 aastane, siis lasteaias kadus laps ära- õppejõud paanikas! Õnneks mulle kohe ei helistatud- oleksin hullunud! Aga lihtsalt ükshetk oli laps kadunud. Otsiti kogu maja pealt. Mitte kuskil polnud last- nagu vits vette.. Lõpuks leiti mänguasja riiulil magamas õndsat und 🙂

Kas lasteaias töötavad nüüd õppejõud?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli täiesti haige olukord

Õed arvasid, et teevad nalja. Läksin korraks poodi, imik vankriga kohe kaupluse ukse taga. Tulin välja ja ei vankrit ega last. Õnneks oli “haigetel” õdedel nii palju oidu, et kui nägid mu paanikat, siis ilmusid välja! No kes kurat teeb sellist nalja?!? Tänaseks on suhe mõlema õega katkenud (muudel põhjustel), aga see vist näitab ka seda, et olemegi nii erinevad, et polegi ühist joont…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Paar korda tuleb meelde.
3-4 aastasena koduõues. Läksin hetkeks tuppa ja kui tagasi tulin, siis polnud last kuskil näha. Hüüdmise peale ei vastanud. Lõpuks avastasin ühe suure kuuse otsast kahtlase täpikese. Laps oli roninud kuuse otsa, peaaegu tippu.
Väga nõme olukord, mis sa siis teed, paanikasse ju sattuda ei tohi, sest ta pidi sealt ju kuidagi ise alla ka tulema.
Õnneks lõppes kõik hästi, tuli vaikselt alla sealt ja ütles kui ilus oli vaadata kaugele.

Teist korda ta kadus ära Helsingis seitsmeaastasena.
Pidi viima prügi välja ja kohe tagasi tulema.
Kui ta veerand tunni pärast tagasi ei olnud, läksime teda otsima suurema tüdrukuga. Paar tundi otsisime ennem kui välja ilmus. Väljas oli juba pimedaks ka läinud. Kõige hullem oli see, et mul võttis aju nii kinni, et ei suutnud isegi ühtegi telefoninumbrit meenutada, rääkimata mõnest võõrkeelest, mida oleks vaja olnud, et politseisse teatada.
Ilmus lõpuks ise välja nagu vana rahu ja ütles, et tahtis natuke jalutada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See võib olla ka linnalegend, aga kunagi rääkis sõbranna lugu, kuidas laps korteris kaduma läks. Ema oli juba hullunud – uksed/aknad lukus ja kinni, kõik kohad läbi otsitud jne – lõpuks oli laps teinud praeahju ukse lahtu ja rõõmsalt kuku hüüdnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Huvitav, kas ärakadumiskalduvus on geneetiline?
Mina läksin alatasa lapsena kuhugi kellelegi külla. Sain mänguväljakul kellegagi tuttavaks ja läksin talle külla või läksin pärast kooli klassiõe juurde. Kui olin kuueaastane, olid mu vanaemal, kes elas meist umbes 3 km kaugusel, kassipojad. Kutsusin sama vana naabritüdruku kaasa ja läksime kassipoegi vaatama. Muidugi kellelegi ütlemata. Pärast väitsin, et mängisime teise naabritüdruku juures kuurilakas ega kuulnud, kui meid hõigati …
Mu mees otsustas 1. klassis pärast kooli Tallinnasse vanavanematele külla sõita. Teisest Eesti otsast. Läkski rongi peale ja sõitis. Ainult et Balti jaamas istus vales suunas sõitvale trammile ja sattus kesklinna asemel Koplisse, kust ta enam edasi minna ei osanud. Miilits korjas ta lõpuks üles.
Noh, ja nüüd on meil laps, kes juba kaheaastasena üritas igal võimalikul ja võimatul juhul seiklema minna. Vahel see tal ka õnnestus. Näiteks 2,5-aastasena läks poole kilomeetri kaugusele poodi. Tuli ise tagasi ka. Nüüdseks on ta algklassiealine ja tahab väga, et ma talle kooli ega trenni vastu ei läheks. Ainult et kui ma ei lähe, läheb ta kas mõnele sõbrale külla või raamatukokku või mänguväljakule, telefonile ei vasta ja laekub koju alles õhtuks, kui ma olen umbes 5 minuti kaugusel haiglasse või politseisse helistamisest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Õed arvasid, et teevad nalja. Läksin korraks poodi, imik vankriga kohe kaupluse ukse taga. Tulin välja ja ei vankrit ega last. Õnneks oli “haigetel” õdedel nii palju oidu, et kui nägid mu paanikat, siis ilmusid välja! No kes kurat teeb sellist nalja?!? Tänaseks on suhe mõlema õega katkenud (muudel põhjustel), aga see vist näitab ka seda, et olemegi nii erinevad, et polegi ühist joont…

Üks mees tegi oma naisele sellist “nalja”. Mu meelest päris sadist, aga oligi tegelikult.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ükskord Ülemiste kaubanduskeskuses pani 4-5 aastasena plehku. Olime koos mingis riidepoes, laps oli minu juures, vaatasin korraks mingit riideeset ja enam teda polnud. Paanikat ei olnud, kartsin kõige rohkem ainult seda, et äkki läheb õue ja jääb mõne auto alla. Sebisime abikaasaga teda otsida mingi veerand tundi, kui ta meile äkki vastu jalutas ühe suurema tüdrukuga. Tema oli mängutoas käinud. Imelik on see, et me polnud seal mängutoas kunagi käinud ja ma isegi ei teadnud, et seal on selline ruum, aga ju tema terva silm märkas seda eemalt, kui koridoris jalutasime.
Üks laps kõndis 4aastaselt lasteaiast koju üksi. Läksin kohe lasteaeda ütlema, kasvataja kõndis juba poole tee peal vastu. Elsime väikelinnas ja lasteaed oli samal tänaval paar maja edasi, hommikuti läks ta kogu aeg üksi lasteaeda, kui mina väiksemaga kodus olin.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, kadus ära kaubanduskeskuses 4-aastane laps. Rocca al mare kaubanduskeskus, laps sõitis nende mündiga töötavate lennukite ja autodega, rääkisin kõrval telefoniga. Kui kõne läbi sai, oli laps kadunud. Kaks tundi otsisin, teatasin infosse, käisin ringi, keskuses töötav sõbranna aitas ja helistas poode läbi… Tuli välja, et laps oli sealsamas mängukeskuses (Juku?) käinud ja sealt vahepeal jõudnud ka väljas käia Mothercare’i poes ja veel ühes teises mänguasju vaatamas. Keskuse töötajad ei pannud tähele, kuidas väike laps jookseb edasi-tagasi ilma piletita. Täielik hämming.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oh, mitmeid kordi.
Ekstreemseim oli Mustamäel Prismas. Pime õhtune aeg ja juba palju rahvast oli. Apteegis oili saba ja kui ma letini jõudsin ja ostsin, kadus 3a tegelane mul lihtsalt selja tagant ära, igavusest muidugi. Lõpetaisn ostu ja läksin siis apteegist välja, ja no ei näe.. ASja tegi hulluks see, et ma ei teadnund kuhupoole joosta. Paremale jääb suur Prisma pood, vasakule läheb kohe uks välja parklasse ja otse on pikk ala uute poodide ja kassadega.. Kuni ma peas proovisin mõelda suunda ja otsustasin ikka poodi joosta, tekkis äkki ees rahvamassis nagu mingi jumalik koridor rahva vahele, ja mis seal ma näen: kaugel kõnnib väike sinine tutimüts.
Aga kadus ta mul tihti, talle lasua meeldis poes jalga lasta, infoletti minna ja lasta teatada, et ta otsib oma emmet. Üldiselt on iseseisev laps ja ma olen selle üle väga uhke. Juba lasteaia eas käis üksi õues, ka koolis, trennides, kõik on alati ise käinud. Sain mina omal ajal hakkama, ega ta kehvem ole. Ja mina ei usu seda vanainimeste hala: tänapäeval on kõik palju hullem. MIna arvan hoopis, et tegelikult on lihtsam ja parem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ma olen ise 5-aastasena vanemate jaoks kadunud olnud, mäletan väga hästi olukorda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ma olen ise 5-aastasena vanemate jaoks kadunud olnud, mäletan väga hästi olukorda.

Ma olen ka oma vanaisal ära kadunud. Olin maal hoida ja vanaisa võttis mu poodi kaasa. Pärast jäi külameestega juttu ajama, käskis mul poe trepi peal istuda ja oodata. No jube igav oli, aeg tundus igavik ja vanaisa ka ühel hetkel enam ei paistnud (ju nad olid korraks poe taha õlut rüüpama läinud). Ma olin täiesti kindel, et ta on ise koju läinud ja mu lihtsalt maha unustanud. Ikka juhtub! Mida selles olukorras laps teeb, isegi kui ta on ainult 4? Loomulikult läheb ise ka koju. Ainult 2 kilomeetrit põldude vahel minna, tee on ju tuttav.

Nii ma seal siis tatsasin. Poolel teel jõudis mulle näost tumepunane vanaisa järele ja sakutas ikka korralikult. Ma olin TÄIEGA solvunud, tänaseni mäletan. Esiteks jätab mu TUNDIDEKS mingile trepile üksi istuma ja siis on tige selle asemel, et kiita, kui tubli ma olen ja ise koju minna oskan.

Mul ei olnud ÜLDSE tunnet, et ma hakkama ei saaks.

Vanaisa rääkis pärast, kui ma juba suurem olin, et ta poleks elades osanud arvata, et ma võiks ise koju minema hakata, sest neljane ei SAA ometi osata, aga õnneks läks tee suht sirgjoones kodutalu poole ja mingil hetkel oli mu punane pearätt natuke lamandunud vilja vahel vilksatanud. Tema jooksis paanikas ümber poe ja üksi trepil olin ma ainult 10 minutit (no pluss-miinus, kui ta tõesti õlut rüüpas, mida ta üles ei tunnistanud).

Oma lapsed pole õnneks kadunud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nojahh eks nad 99,9 juhtudel ikka tulevad kenasti kuskilt välja. Jäid unelema või ekslesid. Aga eks need üksikud juhtumist maailmast ajavad juuksed püsti, mis juhtuda võib. No näiteks UK-s palju aastaid tagasi, kus ema jätis kaubanduskeskuses lapse korraks valveta ja kaks veidi suuremat last võtsid väikse poisi kaasa. Piinasid teda julmalt ja lõpuks jätsid raudteele rongi ette. Vaatamata alaealisusel pandi need poisid vangi, aga hiljem on igat kammi nendega olnud. Vanglast väja saades anti neile uus identiteet, aga kippusid jälle igat sigadusi tegema, kukkusid jälle kinni ning kõige tipuks ähvardab kõiki, kes nende tegelikku identiteeti julevad avalikustada, samuti vangla.

No neid lugusid läbi ajaloo on muidugi omajagu, kus laps jäi teel koju või kuhigi kadunuks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapsepõlvest meenub õnneks ainult kaks olukord, kus mulle tundus, et olen üksi või eksinud.

Ühe korra juhtus kuskil minu jaoks võõras linnas. Olin vanematega poes ja jäin midagi ainiti vahtima. Kui oma unelemisest ärkasin, siis ei näinud enam oma vanemaid mitte kusagil. Kohene paanika tunne. Ma ei mäleta, kas tormasin ise poest välja või tulid vanemad tagasi, aga igatahes olid nad ilma minuta poest välja läinud ja loomulikult kohe ka märganud, et mina järgi ei tulnud.

Teine kord läksid sõbrannaga metsa sinililli korjama. Mingil hetkel avatasime, et me ei saa enam aru, kust poolt tulime ja kuhu tagasi peame liikuma. Tormasime paanikas ja raginaga läbi võsa maantee müra suunas ja siis oli juba tuttav.

Mäletan, et vanemad oli õpetanud, et kui lähen rahva sees kaotsi, siis pean sama koha peale ootama jääma. Tegelikkuses see nii lihtne ju polegi, sest paanika tunne tuleb kohe peale.

Suvel peatusin Rootsis ühes hotellis. Hommikusöögi lauas märkasin ühel hetkel väikest poissi edasi-tagasi laudade vahel jooksmas, endal nutuvõru näos. Kohe oli selge, et ta on vanemad kaotanud. Papa oli lihtalt ühe samba taha jääva laua omale võtnud ja see varjas vaate.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pojad olid siis peaaegu seitsmeaastased, nad läksid tõukeratastega sõitma ning kaks maja eemal olevasse poodi jäätist ostma.
Kolm minutit hiljem sõitis üks poegadest suure nutuga tagasi ja röökis, et venna võeti auto peale.
Minu elu kõige hirmsam hetk üldse.
Politsei võttis asja väga tõeliselt, oli väga toetav.
Üks tänaval kõndinud noorpaar liitus kohe meie otsingutega, kuni.. tuli selle noorpaari naispool minu poeg käekõrval.
Kui hakkasin uurima, milles asi, selgus, et pojad ostsid poes jäätist ja ühel poisil kukkus jäätisepall poepõrandale. Teine poiss ütles, et sa oled loll ja jäätisekukutaja tormas poest nuttes välja, sõitis tõuksiga eemale ja istus ühele kõnniteeservale nutma.
Lollütleja aga tormas järele ning nägi, kuidas poe eest sõitsi minema üks maastur, jättes pojale mulje, et vend on maasturisse võetud.
Kogu situatsioon kestis kokku algusest kuni lõpuni umbes 7 minutit, aga MITTE kunagi pole ma tundnud nii suurt jõuetust ja hirmu ning seda, et kogu asi kestis kokku 7 tundi.
Siinkohal tänan veel kord seda tundmatuks jäänud noorpaari ja Eesti Politseid, kes mind hirmuhetkeil abistasid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah. Ühel korral kui olin lapsega poes tuli minu ning lapse juurde vana võõras naine ja kutsus mu last endaga kaasa, öeldes end olevat vanaema. Last kaasa ei haaranud, kuna trügisin tema ja lapse vahele ja laps sai ka aru, et see võõras.

Teisel korral uitas laps minu selja tagant ära kaubamaja kosmeetika riiulite vahele. Jooksin nagu hull ringi, kaasasin ka töötajad. Kosmeetikat vaatas. Lapsel tuleb alati lasta enda ees liikuda, mitte selja taga. Elu õppetund täiesti.

Kolmandal korral tuli purjus võõras mutt mu last tänitama ja aina lähenes ja lähenes lapsele minu keelitusest hoolimata meid rahule jätta. Kuna laps hakkas paaniliselt nutma, põgenesin kaubanduskeskusse sisse koos lapsega kuhu see vanamoor ka järgi tuli. Mida too soovis, ei ole lõpuni teada, kuid turvafirma tegeles temaga edasi.

Neid lapsega seotud olukordi on ikka ette tulnud ja veel muudki.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul 3a6k ja 1a5k tüdrukud. Suurem on selline tagasihoidlik ja üksi pigem kuskile ei lähe, poes ükskord jalutas hajameelsusest kaugemale. Aga üsna pea kuulsin juba nuttu ja “emme emme”. 😁 Väiksem aga on täielik põrguline. Oma lühikese eluaja jooksul (õigemini iseeseisva kõndimise aja jooksul) on ta juba kordi meie juurest ära jalutanud. Piisab hetkeks, kui ma nt suurema tüdrukuga tegelen vms. Õnneks on suurem tüdruk täielik vanem õde ja silmi jätkub tal kuklasse ka vist, kohe kui õde üritab plehku panna, see kisab. 😁 Väiksemaga hakkan küll suurt vaeva nägema, ta ei karda midagi ega kedagi. Väga uudishimulik ja elav laps on.

Ise väiksena olin korra maal vanaema juures kadunud. Ema/vanaema rääkinud, et ehmatasin kõik korralikult ära. Sel hetkel oli seal veel sugulasi. Eks mingi suurem üritus vast oli siis. Oli suvi ja olin 2a. Korraga olin kadunud. Kõik hüüdsid ja jooksid hoovis ringi. Käidi suure tee peal ja lauda taga virtsaaugus, viljakuivatis, põllul, laudas loomade juures jne. Ma olin ehtne maalaps. Mulle väga meeldis nt vasikate juures käia jms. Tükk aega olid otsinud ja karjunud. Lõpuks keegi taipas toast ka otsima hakkata. Istusin ma siis köögis laua all ja sõin taluvõid. Olin terve või juba nahka pistnud. Laud oli suur ja ümmargune, lina ulatus maani. Ma täitsa rahulolevalt olin naeratanud ja viimast võitükki onule pakkunud.

Lapsed on ettearvamatud ja hoia kui palju neil silma peal, võimaluse leiavad nad alati kui tahavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul ka lapsed teavad mu telefoni numbrit ja pidevalt korrutan seda mantrat, et kui kuhugi tuleb tahmine minna, siis tuleb mulle kõigepealt öelda. 7-aastane oskab väga hästi mind kursis hoida oma tegemistega, aga 5-aastane on selline, et kui mõte pähe tuleb, siis tuleb seda kohe tegema asuda, mitte kelleltki nõusolekut saada. Ja temaga ma muutkui korrutan ja korrutan, et ta hoiaks mind ikka kursis…

Aga samas. Ma olin ise lapsena täpselt samasugune. Ma ei kujuta ette, mis paanikaid mu ema on pidanud minu pärast tundma, sest ma lihtsalt lähen sõbraga kaasa või oma avastamisrõõmu välja elama. Lihtsalt jalutasin kodust minema. Ma ei tea, kas ma päris lasteaialapsena om akodu numbrit teadsin, aga sellest poleks emale niikinii mingit kasu olnud, sest enda arust ma ei olnud kadunud. Ma olin lihtsalt mängimas, külas jne… Ei tulnud pähegi, et peaks koju helistama. Ja keskkooli ajal, kui käisin sõprade juures ööbimas, kes elasid teispool linna otsa ja ema oli mul palunud kohale jõudes koju helistada (polnud mobiile veel siis), isegi siis läks see mul peaaegu alati meelest ära. Nüüd ise ema olles olen tohutult õnnelik, et ma iseenda ema ei pidanud olema :). Mul polnud lapsena lihtsalt õrna aimugi, mis tähendab ema mure.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas ma päris lasteaialapsena om akodu numbrit teadsin, aga sellest poleks emale niikinii mingit kasu olnud, sest enda arust ma ei olnud kadunud. Ma olin lihtsalt mängimas, külas jne…

Jah, nii see laste loogika on. Me olime kord Vabaduse Väljakul sõjaväe paraadil, kus lastel lubati hiljem masinaid uurida. Ja üks hetk oli mu kuueaastane taas kadunud. Otisime teda, lõpuks tuli ise tagasi. Meie pahandamise peale teatas, et ta ei olnud üldse kadunud, seisis seal selle masina otsas ja nägi kogu aeg meid, teadis, kus me oleme.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitu korda on siin mainitud, et kuidas küll möödakäijad ei märka, mida turvatöötajad tegid jne Rahvarohkes kohas pole sugugi nii lihtne märgata – üksikut väikelast nähes vaatad ikka ringi vanema järele, aga tavaliselt rahvamassist keegi tundub selleks ka olevat (kes tegelikult jälgib võibolla samamoodi last, et aru saada ega too eksinud pole).
Siin keegi sõimas “mutte”, kes tema lapsi on tüüdanud – ega ei hakkagi võõrale lapsele, kes rõõmsalt omaette toimetab, niisama lihtsalt ligi minema. Teine asi muidugi kui hirmul laps üksinda juba nutab, sellist olen isegi poes aidanud ema leida.
Jumal tänatud ja ptüiptüiptüi, minu omad seni veel kadumata… võõras kohas. Maal suurel maalapil oleme küll 3-aastast otsinud. Tema on nimelt väga osav peitusemängija ja kükitas ükskord hiirvaikselt kuuri ja aia vahel praos “peidus”, kui terve suguselts juba taga otsis (tegelikult ei olnud keegi peitusemängus kokku leppinud). Oleme küll rääkinud, et sellises olukorras ei tohiks enam vaikseks jääda…
Siin oli hea soovitus, et oma telefoninumbri võiks lastele pähe õpetada – katsun seda teha.
Rahvarohkete ürituste tarbeks on meil lastele käevõrud tehtud, kus minu telefoninumber sisse graveeritud, aga tavalisel poeskäigul neid muidugi ei kanna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 26 postitust - vahemik 31 kuni 56 (kokku 56 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas teil on laps kadunud olnud?