Teema: Kas teil on peres ühisraha?

Mees teenib minust kordi rohkem. Ennetamaks laisaks, harimatuks vms sõimamist – minu haridus on kõrgem kui mehel ja töö vähemalt sama pingeline ja vastutusrikas. Tänu mehe sponsorlusele ma seda ühiskonnale ülivajalikku ametit pidada saangi.Samas võimalab minu töö mul vabamalt aega planeerida ja lastega tegeleda. Näiteks koolivaheaegadel, laste haiguste ajal jms. Praegu näiteks vastutan laste õppimise eest.
Meil on ühine eelarve, mitte ühine rahakott. Tõsi küll, mul on mehe arvele lisakaart, igaks juhuks. Pole veel kordagi kasutanud. Pere tulud moodustavad mõlema palgad, toetused, elatis minu lapsele, pärandus jne. Suured kulutused räägime läbi, väiksemates usaldame üksteist.
Kui ühel pole rahakott või pangakaart kaasas, maksab teine. Samuti võtame ette teatamata teise rahakotist või auto kindalaekast sularaha, kui endal parasjagu pole.
Raha teemal pole kunagi konflikte olnud. Aga see eeldab enne abiellumist asjade läbirääkimist, sarnaseid väärtushinnanguid, ausust ja usaldust.

Mina tööl ei käi ja elame abikaasa palgast. Ta kannab kõik palga minu arvele, endale jätab mõnisada, mis kulub enamasti väljas söömisele, lastele lõbustusteks, kino, jms.
Mina teen rahaga vajalikud maksed ja ostud ja kõik kulud. Suuremad väljaminekud arutame koos läbi. Töötab ilusti.

#3392942:

#3388498:

Meil on ühine rahakott. Raha on kontol, mille juures on mõlemal pangakaart kui ka internetipank.

Mitte keegi, mitte kunagi ei pea aru andma oma ostudest. Kumbki ostab seda, mida tahab ja vajab. Mõlemad oleme võimelised arvestama, kas ost on vajalik ja jõukohane. Kummalgi teineteise ees mingeid salaoste ei ole.

Süsteem toimib ülihästi ja säästud kogunevad sel moel ka kaks korda kiiremini.

Teenime mõlemad samas suurusjärgus palka.

Meil täpselt sama! Ma ei saa arugi, millise seaduse järgi ma lahutuse korral kuuse alla peaks jääma, kui kinnisvara ja auto on ametlikult kahepeale ostetud (st mitte lihtsalt ühe poole poolt abielu kestel soetatud vara) ja sularahakonto on sama palju minu kui tema oma?

Mul sõbranna jäi kuuse alla. Tegemist oli väga jõuka perega, kel üle Eesti mitu kinnisvaraobjekti. Mees ei olnud nõus seda ühisvara lahutusel võrdselt jagama, kuna arvas, et tema on sellesse rohkem panustanud. Palkas hea advokaadi ja kohtuvaidlus kestab juba üle 3 aasta. Mees ise elab uue tibinaga nende endises kodus.

#3404222:

Eraldi rahakott annab vabaduse minna nt sõbrannaga Londonisse šoppama siis, kui hing ihaldab, ilma et peaksin mehega selle kulutuse läbi arutama.

Selline arutamine ei sõltu (normaalses peres vähemalt) ühisest või eraldi rahakotist, vaid pere majanduslikust seisust.

#3404376:

#3404222:

Eraldi rahakott annab vabaduse minna nt sõbrannaga Londonisse šoppama siis, kui hing ihaldab, ilma et peaksin mehega selle kulutuse läbi arutama.

Selline arutamine ei sõltu (normaalses peres vähemalt) ühisest või eraldi rahakotist, vaid pere majanduslikust seisust.

Ei, see ei sõltu pere majanduslikust seisust, vaid eelkõige inimese iseloomust, kasvatusest ja arusaamadest. Inimesed võivad olla suurepärane paar ja neil võivad olla laste kasvatamises samad põhimõtted, aga raha kasutamise osas ei pruugi nad sarnaselt mõelda. Ja rahakasutuse üle vaidlemist saab ennetada eraldi rahakotiga.

#3404424:

Sa siis ei tunne ühtki koonrit, kel on raha nagu muda, aga ei raatsi ühtki senti hea meelega välja käia? Ka peredes rikkaid koonreid piisavalt.

Rikkaid koonreid ei tea ühtegi. Tean mõnda sellist keskmise elustiili võimalusega keskealist inimest. Kes võiks öelda, et koonerdavad. Kuid ega ma lõpuni nende hingeelu ei tea. Et miks ja mida täpselt. Üks on minu sugulane, naisterahvas. Kogu elu selline olnud. Praegu teenib ta mehest rohkem, on kuuekümne ligi inimesed. Juba aastaid teenib mehest rohkem ja ta on selline, kes välja söömist peab laristamiseks ja teeb kõik ise, kasvatab ise ja hindab seda omadust üldiselt ka. Ja ta tahab, et tal oleks tagavara. Kinke sugulastele teeb minimaalselt, eluaeg on nii olnud, sellest saigi koonri kuulsuse, esialgu. Mees tahaks seda tema tagavara hakkama panna, aga naine ei lase. No autoteemade jms peale. Kuna ta on kokku hoidnud imelike asjade pealt, siis see kuulsus temaga kaasas ikka liigub. Kuid ta teeb ja maksab kõigi koduste remondi-kapitaalsete asjade eest, käib ja ajab välja, olgu suured rahamahukad tööd, ikka tema maksab neid. Mees ei taha mitte midagi oma palgast maksta, tahab omale oma raha hoida ja selle eest oma hobidega tegeleda ja õlut võtta. Samas õlle juurde muudkui mõlgutab, kuidas koonrist naiselt raha kätte saada.
Nii et on koonerdaja mõneti, kuid kõrvalt vaadates võib näha ka asja nii, et miks see naine kohe kooner on, ta ju oma rahaga toimetab ja teeb. Hullem on ju see mees, kes loeb teise raha ja kui seda ei saa, siis siunab. Sageli teeb koonriks inimese hoopis teine inimene, ja just see, kes tahab teise raha ise kulutada. Kui seda ei saa, siis jama.
Äärmuslikke näiteid mul pole, kus rikkus elab poolnäljas jne.
Samas pooldan arvamust, et kui raha on, siis sellepärast ei pea üle ostma. “kuule, sul on raha, miks sa endale seda ei osta”???
Raha annab vabaduse ka mitte osta, aga ühtlasi teadmise, et võib, kui aga tahab.

#3404438:

#3404424:

Sa siis ei tunne ühtki koonrit, kel on raha nagu muda, aga ei raatsi ühtki senti hea meelega välja käia? Ka peredes rikkaid koonreid piisavalt.

Rikkaid koonreid ei tea ühtegi. Tean mõnda sellist keskmise elustiili võimalusega keskealist inimest. Kes võiks öelda, et koonerdavad. Kuid ega ma lõpuni nende hingeelu ei tea. Et miks ja mida täpselt. Üks on minu sugulane, naisterahvas. Kogu elu selline olnud. Praegu teenib ta mehest rohkem, on kuuekümne ligi inimesed. Juba aastaid teenib mehest rohkem ja ta on selline, kes välja söömist peab laristamiseks ja teeb kõik ise, kasvatab ise ja hindab seda omadust üldiselt ka. Ja ta tahab, et tal oleks tagavara. Kinke sugulastele teeb minimaalselt, eluaeg on nii olnud, sellest saigi koonri kuulsuse, esialgu. Mees tahaks seda tema tagavara hakkama panna, aga naine ei lase. No autoteemade jms peale. Kuna ta on kokku hoidnud imelike asjade pealt, siis see kuulsus temaga kaasas ikka liigub. Kuid ta teeb ja maksab kõigi koduste remondi-kapitaalsete asjade eest, käib ja ajab välja, olgu suured rahamahukad tööd, ikka tema maksab neid. Mees ei taha mitte midagi oma palgast maksta, tahab omale oma raha hoida ja selle eest oma hobidega tegeleda ja õlut võtta. Samas õlle juurde muudkui mõlgutab, kuidas koonrist naiselt raha kätte saada.

Nii et on koonerdaja mõneti, kuid kõrvalt vaadates võib näha ka asja nii, et miks see naine kohe kooner on, ta ju oma rahaga toimetab ja teeb. Hullem on ju see mees, kes loeb teise raha ja kui seda ei saa, siis siunab. Sageli teeb koonriks inimese hoopis teine inimene, ja just see, kes tahab teise raha ise kulutada. Kui seda ei saa, siis jama.

Äärmuslikke näiteid mul pole, kus rikkus elab poolnäljas jne.

Samas pooldan arvamust, et kui raha on, siis sellepärast ei pea üle ostma. “kuule, sul on raha, miks sa endale seda ei osta”???

Raha annab vabaduse ka mitte osta, aga ühtlasi teadmise, et võib, kui aga tahab.

Vabadus mitte osta on absoluutselt igaühel, see ei ole kuidagi rikkusega seotud. Minu käsituse järgi me teenime raha selleks, et elada igati täisväärtuslikult ja elu nautida, mitte ei ela selleks, et raha teenida. Mõelge natuke raha eesmärgi peale, äkki saab pilt selgemaks.
Mul oli kunagi üks kõrgepalgaline jõukas meeskolleeg, kes sõi absoluutselt igal lõunapausil kabinetis kodust kaasa võetud juustusaia, sest tema arvates olid meie oma asutuse söökla toidud kallid.

Jah, meil on ühisraha ja on eraldi rahad. Ma usun, et mida erinevamad on parterite sissetulekud, seda olulisem on, et oleks ka ühisraha. Meie sissetulekud erinevad umbes 3x ja ka ühisele kontole kantav summa erineb 3x. Põhimõtteliselt võiks jah arveid ja poeskäike jaotada nii, et rikkam kannab suurema osakaalu kuludest. Aga see tähendaks ühtlasi, et rikkamal on kohustus rohkemate arvetega jännata ja rohkem poes käia. Kogukuludest kaob ülevaade ära ja emmal-kummal poolel võib tekkida vimm, et olukord on ebaõiglane. Kui kõik majapidamise ja laste kulud lähevad samalt kontolt, siis on automaatselt hea ülevaade pere kogukuludest. Väljaminekuid sooritada saab see, kellel see parasjagu paremini välja tuleb (lasteriiete shopping = mina, mõlema auto hooldused = mees), mitte see, kelle kord või kohustus on maksta.

#3404843:

#3404393:

#3404376:

#3404222:

Eraldi rahakott annab vabaduse minna nt sõbrannaga Londonisse šoppama siis, kui hing ihaldab, ilma et peaksin mehega selle kulutuse läbi arutama.

Selline arutamine ei sõltu (normaalses peres vähemalt) ühisest või eraldi rahakotist, vaid pere majanduslikust seisust.

Ei, see ei sõltu pere majanduslikust seisust, vaid eelkõige inimese iseloomust, kasvatusest ja arusaamadest. Inimesed võivad olla suurepärane paar ja neil võivad olla laste kasvatamises samad põhimõtted, aga raha kasutamise osas ei pruugi nad sarnaselt mõelda. Ja rahakasutuse üle vaidlemist saab ennetada eraldi rahakotiga.

Ei saa. Seda saab ennetada ainult nii, et abiellud sarnaste väöärtushinnangutega inimesega.

Ainult eraldi rahakottidega saabki, sest inimeste väärtushinnangud elu jooksul muutuvad. Eriti rumal on eeldada, et noortel, parimas abiellumiseas inimestel, kellel puuduvad püsisuhte kogemused, omavad juba püsivaid väärtushinnanguid.
Ja rahuldava abielu aluseks on siiski armastus, mitte 100% kattuvad väärtushinnangud. Ka mõnevõrra erinevate väärtushinnangutega inimeste kooselu võib olla edukas ja püsiv. Erinevad inimesed täiendavad teineteist.

#3405314:

#3405180:

#3404843:

#3404393:

#3404376:

#3404222:

Eraldi rahakott annab vabaduse minna nt sõbrannaga Londonisse šoppama siis, kui hing ihaldab, ilma et peaksin mehega selle kulutuse läbi arutama.

Selline arutamine ei sõltu (normaalses peres vähemalt) ühisest või eraldi rahakotist, vaid pere majanduslikust seisust.

Ei, see ei sõltu pere majanduslikust seisust, vaid eelkõige inimese iseloomust, kasvatusest ja arusaamadest. Inimesed võivad olla suurepärane paar ja neil võivad olla laste kasvatamises samad põhimõtted, aga raha kasutamise osas ei pruugi nad sarnaselt mõelda. Ja rahakasutuse üle vaidlemist saab ennetada eraldi rahakotiga.

Ei saa. Seda saab ennetada ainult nii, et abiellud sarnaste väöärtushinnangutega inimesega.

Ainult eraldi rahakottidega saabki, sest inimeste väärtushinnangud elu jooksul muutuvad. Eriti rumal on eeldada, et noortel, parimas abiellumiseas inimestel, kellel puuduvad püsisuhte kogemused, omavad juba püsivaid väärtushinnanguid.

Ja rahuldava abielu aluseks on siiski armastus, mitte 100% kattuvad väärtushinnangud. Ka mõnevõrra erinevate väärtushinnangutega inimeste kooselu võib olla edukas ja püsiv. Erinevad inimesed täiendavad teineteist.

Iseloom või huvid võivad olla erinevad, kindlasti mitte väärtushinnangud.

Kohe kindlasti saavad. Mitte miski ei takista koos elamast teineteist armastavaid abikaasasid, kus üks väärtustab raha ülemääraselt, lubades endale ainult seda, mis on vajalik ja teine üldse mitte, pidades seda elu nautimist võimaldavaks vahendiks, kui neil on eraldi rahakotid. Kui inimesed on arukad, siis nad aktsepteerivad teineteise elukäsitust. Nappiva arukusega inimesed ilmselt tõesti seda ei ole võimelised tegema.
Mis panen sind arvama, et nt kristlane ja ateist ei saa iial koos elada? Mina tean mitut paari, kus selline kooselu väga hästi toimib.

Ühist pangakontot ei ole Eestis olemas. On olemas konto, mis on ühe isiku nimel ja teisele isikule saab teha juurdepääsu sinna omaniku volitusel.

Küsin huvi pärast nendelt juurdepääsu saajatelt (kel oma isiklik konto puudub), kuidas kavatsete toimida, kui mingil hetkel teil ligipääs sellele “ühisele” kontole katkestatakse?

See võib juhtuda näiteks lahku minnes või ka näiteks konto omaniku surma korral.

#3404222:

Ei. Pole sellest nn ühisraha mõttekusest kunagi aru saanud. Meil on mehega eraldi kontod ja teineteise kontoseisu ei tea ja pole ka vaja. Pere (peres veel 2 last) majandamine käib selle järgi, et tegeleb ja maksab see, kellel parasjagu aega ja viitsimist, aga ka paremad teadmised on. Mina ei osta lastele nt kunagi nt igasugu digividinaid, sest mehe teadmised on selles osas oluliselt paremad. Sendi saagimine on õudne. Eraldi rahakott annab vabaduse minna nt sõbrannaga Londonisse šoppama siis, kui hing ihaldab, ilma et peaksin mehega selle kulutuse läbi arutama.

Kulutuse osas mina ka ei pea, kuigi meil on täiesti ühine rahakott, kuigi mitte ühine arve. Lihtsalt kui tahame kiiresti näiteks uut autot osta, siis mees küsib, palju mul sissemakseks panustada on (kui ta arvab, et võiksime rohkem sisse maksta) ja ma ütlen ausalt, sest mis saladusi peaks mul oma abikaasa ees olema, et mul on 6000, aga sellest 2000 on vähemalt mul vaja reisi jaoks Münchenisse.

Mingit “olen nõus, ei ole nõus” meil pole olemas. Mees ei ütleks iial, et ta pole nõus, et ma lähen sõbrannadega LAVi golfi mängima (reaalis siiskima golfi ei mängi, küll aga lausa armastan üksi reisimist ja teen seda sageli. Enamasti üksi reisiva naiterahvana riske ei võta, mis on suhteliselt kallis). Mees võib vabalt endale uue kalapaadi osta, sest JU ta teab, palju tal arvel raha on, et ta saab seda lubada ja ikka on MEIL piisavalt.

Mingi aimdus ju ka on, kas me saame seda lubada või ei. Kumbki ei tõmba oma arvet isiklike ostudega nulli, kui on oodata, et meil, perekonnana, võib veel üldkulutusi tulla. Enamasti ju seda on oodata. Praegu näiteks tuleks osta uued reclinerid verandale ja loomulikult tahame mõlemad ju sinna raha panna. Meie veranda, meie toolid ja meie raha. Muidugi, kui mees jõuab esimesena ära osta, ega ma teda padjaga lämmatama ei hakka, et võta mu arvelt ka meie pere raha vastu. Aga kui ta siis paari kuu pärast küsib, kas ma olen nõus, et laseme tiiki uue ujumisredeli teha, siis ma lausa torman, rahakott õieli, et saaks ka panustada.

Me kumbki pole kitsid, veel vähem oma pere sees. Kui raha on, siis on. Kui ei ole, siis…on vähem 🙂

Kumbki pole idioot, et osta kullast WCpotti, aga mõlemad armastame samavõrd nii teenida kui ka ülimugavat elu. Võibolla ma mõtleksin teisiti, kui ma oma abikaasat ei usaldaks.

Reisiaja suhtes ikka räägin läbi.

#3404222:

Eraldi rahakott annab vabaduse minna nt sõbrannaga Londonisse šoppama siis, kui hing ihaldab, ilma et peaksin mehega selle kulutuse läbi arutama.

Mul on alati millegipärast nii kahju inimestest, kes on sellises suhtes, kus ühise rahakoti puhul peaksid nad oma partnerile aru andma enda kulutustest.

Meil on mehega 100% ühine rahakott ja pole nagu selle peale tulnudki, et mees peaks mulle põhjendama, miks ta ostis omale uue arvuti. Samuti ei pea mina mehele põhjendama, miks ma sõbrannaga spasse lähen. Usu, pn täiesti võimalik selline suhe, kus üksteisele ei pea aru andma, samas on kogu sissetulek ühine.

Ehk on teil mehega mingid usalduse probleemid? Või on suhe muidu ebakindel, et üksteisele peate oma elu loomulikke vajadusi põhjendama ja vabandama? See on ju loogiline, et inimesed soovivad lisaks hädapärastele kulutustele vahel kulutada ka meelelahutusele või muudele asjadele, mis ei ole eluks hädavajalikud.

Kõige rohkem on mul sellise peremudeliga inimestest kahju siis, kui nad hakkavad lapsi saama ja naine jääb lapsehoolduspuhkusele. Karjakaupa on siinsamas perekooliski neid teemasid, kus lastega kodusolev naine on rahahädas, kuna peres on eraldi rahakotid.

#3407282:

Ühisraha on rohkem ikka nende perede teema, kus ühel oma palgast kõige jaoks ei jätkuks ja peab olema mingi kord ja kokkulepped, et oleks õiglane.

Minu jaoks vastupidi. Kui mul on raha piisavalt…või pigem ütleme okeilt, siis pole mul vähimatki probleemi seda lähedastega jagada. Kui mul oleks viimane viiekas, siis ma ka ilmselt varjaks seda oma joodikust mehe eest (mu mees ei ole joodik, see oli näide).

#3407019:

Meil on mehega 100% ühine rahakott ja pole nagu selle peale tulnudki, et mees peaks mulle põhjendama, miks ta ostis omale uue arvuti. Samuti ei pea mina mehele põhjendama, miks ma sõbrannaga spasse lähen. Usu, pn täiesti võimalik selline suhe, kus üksteisele ei pea aru andma, samas on kogu sissetulek ühine.

Arvuti maksab 2000.- ja spa-külastus 100.- Aga 2000.- maksva koti saad soetada ilma põhjendamata?
Las ma arvan-mees on peres põhiteenija.