Teema: Kas tõesti inimesed muutuvad järsku või ignoreeritakse lihtsalt ohumärke

Meil küll nii hull ei ole asi, aga nt lastega tegelemise/mittetegelemise osas küll osad asjad on ilmnenud alles siis, kui lapsed juba nõks suuremad. St mees tegeles palju lastega, kui nood olid beebid, ei olnud probleemi ka öösel rahustamisega, mähkmevahetus ei olnud meil mingi vaidlus – tegi see, kelle süles beebi oli parasjagu jne Kõik nagu toimis ise. Aga pigem see, et mees ei viitsi tegeleda, ongi avaldunud nüüd hiljem, kui lapsed juba 3-5aastased ja nõuavad aktiivsemat tegutsemist kui süles hüpitamine. Et nt lauamängude, tagaajamise, peituse mängud jne. Ei taha koos mõlema lapsega koos kuskil käia, sest eks ta ongi stressirohke, aga vahel ma ise ikka laste nimel üritan nö oma kookonist välja ronida. Eks ma siis surgingi teda ise rohkem tagant, kuni lapsed on nii suured, et juba rohkem jälle kas omavahel koos või omaette tegutsevad

Ei oska teiste eest rääkida, aga tihtipeale ju ei tea ka, kuidas inimene teatud situatsioonis käitub. Näiteks, kui varasemalt lapsi ei ole, siis kus me teame, kuidas ta lapsega käituma hakkab. Mõni võibki beebi sündides kartma hakata vms. Või kui näiteks paar aastat või kolm aastat koos oldud ja enne tõsiseid tülisid ei ole olnud, aga siis tekib suurem tüli ja mees hakkab karjuma näiteks, ei osanud samuti enne näha. Või naine materiaalselt kindlustatud, pole raha vajanud. Läheb näiteks kodumasin katki, küsib mehelt ja ei saagi nii lihtsalt poolt masina rahast, hakkab vingerdama ja ei tahagi maksta. Et kahjuks küiki asju me ju suhte või kooselu alguses ette ei näe. Kõik situatsioonid tulevad hiljem. Petmisega võib ka täiesti juhtuda, et 18 aastat pole petnud ja siis järsku tekib võimalus ja petabki.

On nii ja naa, midagi võid varem tähele panna, midagi mitte. Ja muidugi on meil kõikidel head ja vead. Mõne asjaga peab paratamatult leppima, 100% kõik ei saa partneri juures meeldida. Mu mees ei kannata üldse kriitikat, on suur solvuja, läheb ka stressi/närvi kergesti ja tõstab häält. Päris alguses seda ei pannud tähele, aga kunagi ühes mõttetus situatsioonis tõstis mu peale avalikus kohas häält. Siis oli häirekell, aga leppisime muidugi pärast pisaraid ära. Hiljem on muidugi meil olnud rohkem tõsiseid tülisid, k.a kõrgendatud häälel, õnneks mitte tihti. Lisaks näen, et ta on palju närvilisem, kui kohtingute algusajal. Ta on tark, väga helde, pere hoidev ja seltskondlik mees muidu, tal on tohutult plusse. Kahjuks oleme kasvanud närviliste isadega, oleme selle pagasi kaasa võtnud kodust. Olles keskmisest temperamentsemad, on vaidlused keevalised, tülid eskaleeruvad kiiresti. Samas lepime ka sama kiiresti. Mina olen kahjuks ka paar korda teda tüli käigus löönud, see on jällegi minu varjukülg, millest mul endalgi aimu polnud 🙁 Olen ka temalt andeks saanud sellise lubamatu käitumise. Mul on häbi ja nagu näha samuti oma negatiivsed küljed.

Mul oleks kõigile küsimus, et kas te ise tõesti olete täpselt samasugused kui 10 või 20 aastat tagasi? Mina küll mitte.
Mu esimeses kooselus tekitas suuri pingeid see, et ma polnud just puhtuse armastaja. Haisvad nõud võisid päevi kraanikausis seista ja wc potti keeldusin ma põhimõtteliselt puhastamast. Ka ei teinud ma eriti süüa. Tänasel päeval muutun ma ise närviliseks, kui asjad pilla-palla on ja süüa teen igapäevaselt oma suurele perele. 10 aastat tagasi oli suur vajadus koos mehega vähemalt korra kuus klubis käia end tühjaks tantsimas. Praegu olen kodukanaks muutumas, mees tahaks raudselt tihedamini koos minuga käia.
Kindlalt olen ka rahulikumaks ja kannatlikumaks muutunud nii mehe kui lastega. Mõnedes asjades ka laisemaks.
Nii et mina küll usun, et inimesed teatud määral muutuvad. Ja nii mõnigi halb omadus (nt kitsidus) ei sega, kui seda esineb mõõdukal määral. Probleem tekibki siis, kui asi areneb üle võlli.

Ma arvan, et enamasti mingi kombinatsioon mõlemast: algul üritab igaüks end paremast küljest näidata ja olla parem, teisest küljest usutakse ka teisest paremat ja vähendatakse ohumärke või seletatakse need endale nunnumaks. Millest see väljend “roosad prillid” ikka muust tulnud on.

elu on näidanud, et inimesed ongi pimedad iseenda suhte osas. kui ma oma sõbrannale ütlen, et vaata oma meest, kas see on normaalne, mis ta teeb, mis ta ütleb, kuidas ta sind alandab, majanduslikult ära kasutab, siis ta leiab juba aastaid ainult vabandusi. ignoreeritaksegi märke üksijäämise kartuses. ega tulebki ära oodata üks korralik nätakas ja siis sõber jätkuvalt edasi olla. totaalseid muutusi pole olemas.

Ma arvan, et asi pole üldiselt selles, et inimesed “järsku muutuks”. See on võimalik ehk pikaaegsetes suhetes, kui ühel või mõlemal poolel on teise suhtes tunded, austus ja hoolimine kadunud. Ja siis mingites situatsioonides tundubki, et inimese reaktsioon on “järsku muutunud”. Tegelikult on tal juba pikemat aega oma kaaslasest ükskõik olnud ja see reaktsioon on vaid tõestus sellest.

Mul endal olnud sellised kogemused ikka, et “roosad prillid” ehk siis ohumärgid on olemas küll, kuidas alguses mõelnud, et ei hakka igast tühjast asjast probleemi tekitama. Ja võib-olla ainult tundub nii, ei hakka kohe põhjapanevaid järeldusi tegema jne. Tegelikult on selgunud, et ka üks viide mingile potentsiaalsele suurele probleemile inimeses olnuks piisav. Sest kiirelt on selgunud, et on õigus olnud selle ohumärgi osas, mida ise olen endas alla suruda püüdnud.

Paraku olnud ka kogemus kooseluga, kus partner tõesti ootamatult kardinaalselt muutus. Päris “järsku” see ei käinud nüüd, ikka paar kuud oli seda üleminekuprotsessi. Ilmselt oligi muutuse põhjuseks see, et armumine hakkas üle minema ning ma olin korraga nö kindlalt käes. Polnud enam vaja pingutada lihtsalt, et olla hea kaaslane ja viisakalt käituv normaalne inimene.
See pettumus siiani meeles. Mul läks ikka väga pikalt aega, et aktsepteerida, et see inimene tegelikult ongi siis selline, mitte selline nagu end aasta-poolteist näidanud oli.

Alguses oli mees väga kannatlik, leebe ja hooliv. Alati arvestas minuga, mitte ühtki korda ei tõstnud mu peale häält, oli alati viisakas ja hooliv minuga. Põhimõtteliselt kohtles mind nagu dzentelmen printsessi. Aga see kõik kestis vaid armumise aja, nii umbes aasta. Siis korraga hakkas külmemaks ja ükskõiksemaks muutuma. Enam ei arvestanud ega hoolinud nii. Lisaks tülide ajal hakkas mingeid manipuleerivaid solvumismänge pilt-on-häält-pole mängima. Hakkas häält tõstma, halvasti ütlema, ei vabandanud enam kordagi. Ka siis kui oli ilmselgelt midagi ebaviisakat ja lugupidamatut öelnud. Ajaga läks vaid hullemaks, röökimise ja laamendamiseni välja. Kuulsin temalt igasugu asju. Mõned korrad tõukas ka ja oli üleüldiselt selline lugupidamatu, ebaviisakas ja külm minuga.

Pärast seda kogemust on hirm sisse jäänud, et igaüks võib tegelikult ju sedasi muutuda. Ka pealtnäha kõige hoolivamast ja armsamast mehest võib saada ebaviisakas, karjuv ja lugupidamatu jõhkard. Kui armumine möödumas ja naine nö “käes”, pole enam vaja pingutada ja võimelda. Siis aeg oma tõeline mina valla lasta. Eriti võib seda juhtuda siis, kui laps sündinud. Kuhu sel naisel siis enam minna. Mees võib siis teha mis aga tahab ja kohelda naist kui jalamatti.

Päris hirmutav on see mõtet küll. Ja tegelikult ei saa üheski inimeses olla lõpuni kindel. Kunagi ei tea, milliseks võib teise käitumine ja suhtumine ühel (halval) päeval muutuda.
Eks alguses ja armumisefaasis ju mehed võimlevadki naba paigast. See mis saab PÄRAST seda on oluline. Paraku võtab see aega aasta-kaks, enne kui tõeline pale selgub.

Päris kindlasti olid ohumärgid, aga kui oled noor ja kogenematu, siis need märgid ei tundu nii tõsised kui nad seda tegelikult on. Iseäranis veel kui on faktoreid, millepärast tahad suhet jätkata. Minu puhul oli faktoriks näiteks see et tahtsin oma ema-isa kodust ära, aga üksinda ei jõudnud oma korterit üürida. Kortesikaaslase puhul pole paar arusaamatust veel väga määravad ja noorena ei mõtle sellele, et aga kui ta käituks nii kui olen sundseisus, näiteks lapsega kodune ja sõltuv, kui aheldatult siis end tunneksin?
Minu eksmees, kellest tänaseks juba aastaid lahus olen olnud, on aastatega väga paranoiliseks muutunud, aga oli seda tegelikult juba noorena.
Olen oma täiskasvanud lapselt paari jaburat paranoiaseika kuulnud tema isa kohta. Ja meenus, et kord ammu aastaid tagasi kui ta ei leidnud oma krediitkaarti, siis süüdistas ta mind oma pangakaardi omastamises. Eks siis pisut aja pärast leidis oma pangakaardi üles ja episood oli unustatud. Nüüd täiskasvanuna mõtlen, et kui mu laps kurdaks, et kaaslane süüdistab teda oma pangakaardi kadumises, siis soovitaks kohe lõpu teha, sest oma partneri süüdistamine sellises asjas näitab, et midagi on ikka nihu. Aga näed, noorena ei mõelnud nii mustvalgetes toonides.

Minu jaoks on viimaste kuude suur üllatus see, millised on tegelikult mu meeskolleegid, keda arvasin paremini tundvat. Sain kontorimaastikul uue koha, varem mul eriti mehi ümber ei olnud. Meil on vaheseinad vahel, aga ikka on kuulda mis inimesed räägivad. Mina olen tõsiselt pettunud ja pean nentima, et mul on endal ikka väga hea mees. Muidu toredaks peetud kolleeg võib oma naisele telefonis nähvata nii ebameeldivalt, et valus on kuulata. Kurja häälega, “nüüd oled vait ja kuulad mind” stiilis suhtlus. Ja see valetamine. Oli kord väike kontoripidu, ühine õhtusöök, mis juba mitu nädalat varem planeeritud. Meeskolleeg teatas naisele vahetult enne, et tema ei saa lastele järele minna ja tuleb õhtul hiljem sest kontoris täna otsustati, et on erakorraline koosviibimine ja tema kui tähtis nina (hahaa, no ei) peab kindlasti seal kohal olema. Ja siis sai naise peale hirmus vihaseks ja viskas toru ära kui naisele see plaan vist ei meeldinud. Lülitas telefoni välja ja pealekauba veel pärast kirus ülejäänud meeskonnale oma naist taga.
Ja need on mehed, kellest oli varem väga sümpaatne mulje jäänud. Mul on praegu lausa keeruline nendega koos töötada, nähes kui nõmedad nad oma naistega on ja milline valetamine nii kergelt käib. Lisaks see kui palju nad oma eraelust detaile avaldavad. Tegemist muide viisaka firma ja kõrgharitud meestega.
Vabandust, et teemast kõrvale kaldusin.

#3281276:

olen kaks korda pikas suhtes olnud ja mõlemal korral on mees muutunud totaalselt võrreldes sellega mis oli esimesel aastal. üks meestest oli esimesel aastal heldus ise, ma ei pidanud kusagil rahakotti väljagi võtma. ta maksis reiside, söökide, minu riiete eest. ja reisid soetas ikka kallima otsa omad. sendisaagija sai temast ikka aastaid hiljem.

teine mees oli truu kui kutsikas, igal õhtul kella pealt oli mu ukse taga, tuli tööle järgi, teisi naisi ei näinudki. hiilgavate maneeridega nagu ameerika filmis, lugupidav ja pühendunud. ülbitsema, jõhkrutsema ja oma sektetäriga tiiba ripsutama hakkas siis kui meil juba kaks last oli.

polnud mitte ühtegi märki, et neil sellised vead välja löövad.

Mul on praegu sama seis. Mees, kelle jaoks olin aastaid kõik, litutab nüüd võimalusel mitu ööd-päeva ringi. Muutus ja tundmatuseni ja seda siis, kui algas meie 8.kooseluaasta.

Inimesed ei muutu! Lihtsalt aja jooksul võetakse roosad prillid eest. Samuti loodetakse, et kasvatatakse partner ümber või tehakse suhte paremaks muutmiseks lapsed. See ei tööta.
Omadused, mis kurameerimise ajal tundusid toredad – lõbus pullivend – ei tundu perelus enam sobivad. Kole nohik või tagasihoidlik korralik müürililleke pole paraku atraktiivne…
Helde ja pillav elustiil oli kambaga väljas käies tore, aga pereelus mitte jne.

#3278658:

On nii ja naa, midagi võid varem tähele panna, midagi mitte. Ja muidugi on meil kõikidel head ja vead. Mõne asjaga peab paratamatult leppima, 100% kõik ei saa partneri juures meeldida. Mu mees ei kannata üldse kriitikat, on suur solvuja, läheb ka stressi/närvi kergesti ja tõstab häält. Päris alguses seda ei pannud tähele, aga kunagi ühes mõttetus situatsioonis tõstis mu peale avalikus kohas häält. Siis oli häirekell, aga leppisime muidugi pärast pisaraid ära. Hiljem on muidugi meil olnud rohkem tõsiseid tülisid, k.a kõrgendatud häälel, õnneks mitte tihti. Lisaks näen, et ta on palju närvilisem, kui kohtingute algusajal. Ta on tark, väga helde, pere hoidev ja seltskondlik mees muidu, tal on tohutult plusse. Kahjuks oleme kasvanud närviliste isadega, oleme selle pagasi kaasa võtnud kodust. Olles keskmisest temperamentsemad, on vaidlused keevalised, tülid eskaleeruvad kiiresti. Samas lepime ka sama kiiresti. Mina olen kahjuks ka paar korda teda tüli käigus löönud, see on jällegi minu varjukülg, millest mul endalgi aimu polnud ???? Olen ka temalt andeks saanud sellise lubamatu käitumise. Mul on häbi ja nagu näha samuti oma negatiivsed küljed.

Just, negatiivsed jooned rutiinses ja kohustusterikkas pereelus igal juhul võimenduvad. See ei tähenda, et inimene muutus.

Ma olen ise ajaga kõvasti muutunud. Siredast sportlikust blondiinist mugavaks ülekaaluliseks masendunud fuuriaks. Ma ei saa ise ka aru, kuidas mu mees mind veel välja kannatab.