Seadustest on siin juba kirjutatud, aga minu meelest on praegu kohatu viriseda, kui on nii palju inimesi, kes oleksid lõputult tänulikud selle eest, kui tööandjal oleks neile asendustööd pakkuda, kasvõi siis 20km kodust.
Ma olen proovinud tööd teha kogu aeg suhtumisega, et hoolimata positsioonist konkreetses ettevõttesoleme me kõik ühe eesmärgi eest väljas.
Õnneks olen ka normaalsete tööandjate juurde sattunud, kes seda ka väärtustada on osanud.
Mäletan eelmisest majanduskriisist, kui raskeks läks, siis pidime loobuma oma preemiatest (mida enne heal ajal maksti suhteliselt lahke käega, näiteks lihtsalt sellel puhul, et sügis algas), et me ei peaks koondama ega ühestki töötajast loobuma. Ja põhipalk polnud meil ka halb.
Ometi tõi see samm nii palju pahameelt tööandja arvel. Väga kiiresti läks meelest, et heal ajal jagat iseda kõike meiega ka, tõmbame siis raskel kõik koos ühiselt natukene kokku.
Mõned ei leppinudki ja läksid minema, need kes jäid, said august välja tulles kõik premeeritud.
Muidugi on siin oluline roll tööandjal ja tema mõistlikkusel, võibolla on teemaalgataja tööandja orjapidaja ning siis ei ole tõesti erilist soovi väga vastutulelik olla ja pingutada omalt poolt natukene rohkem.
Aga kui on ikkagi näha, et tööandja tõesti provib endast anda kõik, et praegusel segasel ajal töö ümber korraldada nii, et kõigi töökohad säiliksid, võiks ennast ka natukene kokku võtta ja ei saa – ei taha – ei oska suhtumise asemel natukene järele anda.
Kasutagi seda võimalust siis selleks, et midagi uut õppida (kui laotööd ei oska), oled tulevikus tööturul konkurentsivõimelisem oma laiema oskustespektriga.
Aga tööl käimine ja arenemine ongi rangelt vabatahtlik.