Räägime truudusest. Mulle tundub, et perekoolis on väga suur hulk naisi, kes arvavad, et truudust praktiliselt ei eksisteeri või kui, siis ainult paar esimest armumisaastat, mil kõik kena ja tore. Kui aga saabub argipäev laste, ajapuuduse, välimuse käestlaskmise ning vähese seksiga, siis hakkavad eranditult kõiki mehed kõrvalt võtma. Seda mõtet ei väsita kuulutamast igas teemas stiilis “no muidugi otsib mees endale silmarõõmu, kui naine enam ilus ei ole”, “mismõttes te ei seksigi iga päev – kindlasti leiab mees siis seksi mujalt” jne.
Iseendast naiivsus ja sinisilmsus ei tule kunagi kasuks, aga mul on siiski uskumus, et hoolimata “eluraskusest” on mõni mees ikkagi truu. Kes põhimõttest, kes seepärast, et armastab oma naist ka 20kg raskemana või misiganes muul põhjusel.
Või arvate tõesti, et truudus on vaid juhuse puudus? Samas kuidas te küll oma elu siis ära elate? Kahtlustate ja nuhite kogu aeg? Muretsete? Pingutate vere ninast välja, et olla 24/7 ilus ja igal õhtul alati valmis vastavalt härra soovile?
Jah, õnnetul kombel olen ka mina nõus, et enamik mehi petavad sobivate asjaolude kokkulangemisel. Küll aga ei tee seda kindlasti mitte kõik ja mõned neist mittepetjatest tõepoolest kuuluvadki ka perekooli naistele. Seega milleks mõnitada naisi, kes siiralt usuvad, et nende abikaasa on truu. Äkki ongi?
Teema: Kas truud mehed on olemas?
Aga kui tahad vastust, siis pööra kõik küsimused endale, kirjelda millistel põhjustel sina oma meest petaksid. Ma usun, et saad põhjuste leidmistega hakkama küll.
Väga pikka truudust pole tegelikult vaja. Looduses peavad inimesed sigima, olema suhtes, muutma suhteid, end uuesti konkurentsi viima. See kõik on meile inimestele sisse programmeeritud. Kui kõik oleks truud, siis inimkond sureks välja. Bioloogiline elu on keeruline. Meestel tuleb geene levitada, sigida sigida sest naised on sigimises passiivsed.
Truudus on lihtsalt mugavus, oleme truud siis elame niisama lõdvalt. Keegi parem ei ohusta suhet, eriti naistel on selline elu mugav kuna naiste libiido on palju madalam kui meestel. Seepärast naised hädaldavadki selle truuduse pärast. Aga truud ollakse täpselt nii kaua kuni loodus nõuab.
Räägime truudusest. Mulle tundub, et perekoolis on väga suur hulk naisi, kes arvavad, et truudust praktiliselt ei eksisteeri või kui, siis ainult paar esimest armumisaastat, mil kõik kena ja tore. Kui aga saabub argipäev laste, ajapuuduse, välimuse käestlaskmise ning vähese seksiga, siis hakkavad eranditult kõiki mehed kõrvalt võtma. Seda mõtet ei väsita kuulutamast igas teemas stiilis “no muidugi otsib mees endale silmarõõmu, kui naine enam ilus ei ole”, “mismõttes te ei seksigi iga päev – kindlasti leiab mees siis seksi mujalt” jne.
Iseendast naiivsus ja sinisilmsus ei tule kunagi kasuks, aga mul on siiski uskumus, et hoolimata “eluraskusest” on mõni mees ikkagi truu. Kes põhimõttest, kes seepärast, et armastab oma naist ka 20kg raskemana või misiganes muul põhjusel.
Või arvate tõesti, et truudus on vaid juhuse puudus? Samas kuidas te küll oma elu siis ära elate? Kahtlustate ja nuhite kogu aeg? Muretsete? Pingutate vere ninast välja, et olla 24/7 ilus ja igal õhtul alati valmis vastavalt härra soovile?
Jah, õnnetul kombel olen ka mina nõus, et enamik mehi petavad sobivate asjaolude kokkulangemisel. Küll aga ei tee seda kindlasti mitte kõik ja mõned neist mittepetjatest tõepoolest kuuluvadki ka perekooli naistele. Seega milleks mõnitada naisi, kes siiralt usuvad, et nende abikaasa on truu. Äkki ongi?
Ma elan oma elu nii, et annan endale aru – mehed on inimesed ja inimesed teevad vigu.
Pikaajaline armukesepidamine ei ole juhuslik viga, aga pea kaotamine napsuse peaga ja yhekordselt on.
Kui kõik oleks truud, siis inimkond sureks välja. Bioloogiline elu on keeruline. Meestel tuleb geene levitada, sigida sigida sest naised on sigimises passiivsed.
Arvad sa tõesti, et ilma kärgperedeta sureksime välja? Kes ikka kõrvalt panevad, need tahavad rohkem mõnu ja naudingut ning on isekad, teistega mitte arvestavad. Milleks neile üldse kindel kaaslane? Ei arva, et kõik mehed petavad. Asi ikka inimese mõtlemises ja väärtushinnangutes.
Vastan nii: ma arvan, et mehi, kes sooviks olla truud ning selle nimel ka vaeva näevad, on palju. Samas on inimesel ka vajadused ning kui ikka 30+ mees saab seksi palju-palju harvem kui ta sooviks, siis on jõu ja vapruse küsimus, kui ruttu ta murdub. Üks peab vastu aasta, teine kolm, neljas kümme (räägin olukorrast, kus on selge, et seksi vähesus pole ajutine, ei räägi erandolukordadest, kus see naise haigusest tuleneb). Ja vajadusi on teisigi – olla mehena tunnustatud, olla hoolitud – ka nende vajaduste rahuldamatus viib armukeseni. Ning lõppude lõpuks on igati inimlik ka soov kasvõi vahel harva seksida mitte end käest lasknud naisega, vaid kellegi ilusaga. Jah, see kõlab inetult, aga on inimlik ning sellisest kiusatusest saan ma aru ning arvan, et pole ime, kui mees lõputult vastu ei pea, kui kena naine end pakkuma tuleb.
Seega lõpptulemuseks tuleb, et kuigi soovi truu olla on meestes palju, on reaalset truudust siiski palju keerulisem saavutada.
Me oleme siiski ennekõike loomad, inimene siis täpsemalt ahvilaadne. Meie lähimad sugulased elavad kommuunides, kus ühele isasel on mitu emast. Risti-rästi, kõik on hästi.
Me küll arvame, et meil on mõistus ja me oleme enda jaoks välja mõtelnud parema süsteemi, kuid kahjuks me bioloogiat ei muuda. Pigem on looduse petmine ja väärtusliku ressursi raiskamine üke mees ja üks naine. Seda teavad isegi arstid, kes meestel soovitavad erektsiooniprobleemi lahendamiseks leida kõrvale uus naine.
Niikaua kuni me bioloogiat endale ei tunnista, rikuma me ära esmalt meeste-naistevahelised suhted, suuremas pildis aga lapsed, kes kasvavad üles illusioonis (meeste ja naiste biloogiline käitumine ja roll on samad) ja hiljem saavad (elukestva) trauma — ema ja isa lahutavad.
Lisaks häirib mind väga kunstliku rolli kujundamine naiste poole kallutatus — mehed peavad käituma nagu naised, mitte vastupidi. Samuti ei usu ma juttu stabiilsest laste kasvatamise keskkonnast, sest lapsi võb kasvatatada igas keskkonnas, ka ilma isata, kuid laps peab saama aru elu põhitõdedest, mitte nii, et emana seletame pojale, et mees peab olema naisega koos, kuid siis lahutame poja isast, mis tahes-tahtmata tekitab lapses tunde, et ema valetab. Jne.
Aga kui tahad vastust, siis pööra kõik küsimused endale, kirjelda millistel põhjustel sina oma meest petaksid. Ma usun, et saad põhjuste leidmistega hakkama küll.
Väga pikka truudust pole tegelikult vaja. Looduses peavad inimesed sigima, olema suhtes, muutma suhteid, end uuesti konkurentsi viima. See kõik on meile inimestele sisse programmeeritud. Kui kõik oleks truud, siis inimkond sureks välja. Bioloogiline elu on keeruline. Meestel tuleb geene levitada, sigida sigida sest naised on sigimises passiivsed.
Truudus on lihtsalt mugavus, oleme truud siis elame niisama lõdvalt. Keegi parem ei ohusta suhet, eriti naistel on selline elu mugav kuna naiste libiido on palju madalam kui meestel. Seepärast naised hädaldavadki selle truuduse pärast. Aga truud ollakse täpselt nii kaua kuni loodus nõuab.
1. Mina ei petakski oma meest üldse mingil tingimusel. Kui esineb mingi probleem, mistõttu ei näe võimalust oma mehega jätkata, jätan ta enne ausalt maha ja siis tõmban ringi.
2. Inimesed ei ole ometi loomad. Bioloogiat ei saa muidugi alahinnata, kuid inimene on siiski võimaline kõrgemateks aruteludeks ja põhimõteteks, sh truuduseks. Kui see nii poleks, siis lippaksime kõik rõõmsalt alasti ringi ja paneksime kõike, mis liigub ja igas suvalises kohas. Õnneks see siiski nii ei ole.
Sa lihtsalt fantaseerid kuidas sa teeks, aga tegelik elu läheb kolmandat moodi. Tundub, et sul elukogemust ka vähe, äkki pole isegi ühtegi tõsist suhet olnud.
Inimesed ei ole muidugi loomad, aga inimestel on omad huvid.
Stsenaarium kuidas sa petad oma meest: Alguses on suur armastus, saate lapsed, edasi mees keskendub raha teenimisele, sina jääd järjest üksikumaks lastega. Suhted mehega vaikselt jahenevad, aga lahutamiseks pole ometi põhjust. Lastele on isa vaja, perele on raha vaja, kuhu üldse uisapäisa kolidagi, onju. Järsku tutvud teise mehega, ta võib isegi suhtes olla. Teil on järsku nii palju rääkida, salamisi suhtlemisel on lausa oma võlu. Varsti jõuate voodisse, sest oma mees on sul peas juba nõmedaks mõeldud.
Kuhu see truudus siis jäi? Põhjendused petmiseks on sul olemas, aga suhte lõpetamine pole nii lihtne nagu perekoolis rääkida. Tule räägi truudusest uuesti kui 60 aastane oled.
Kui kõik oleks truud, siis inimkond sureks välja. Bioloogiline elu on keeruline. Meestel tuleb geene levitada, sigida sigida sest naised on sigimises passiivsed.
Arvad sa tõesti, et ilma kärgperedeta sureksime välja? Kes ikka kõrvalt panevad, need tahavad rohkem mõnu ja naudingut ning on isekad, teistega mitte arvestavad. Milleks neile üldse kindel kaaslane? Ei arva, et kõik mehed petavad. Asi ikka inimese mõtlemises ja väärtushinnangutes.
Kui kärgperesid poleks, siis jääksid suhte lõppemise korral igavesti üksi. Kas sellel on pointi? Kibestunud naise jutt on sul, ju siis polnud sa hea naine kui maha jäeti. Tee omad järeldused sellest, teised pole sinu eluvalikutes ega elus kuidagi süüdi.
Miks alati arvatakse, et mehed petavad ja 24/7 seksinäljas on?
Mina sattusin kokku eksemplariga, kes alguses (armumisperioodil) tahtis seksi umbes 1-2 korda nädalas. Paariaastase kooselu järel muutus see korraks kuus, siis juba korraks kvartalis.
Üldse oli mees nõus seksima vaid kodus magamistoas ja õhtul, enne magamaminekut. Ainult misjonäripoosis, kõik muu oli tema jaoks vastuvõetamatu. Kohutavalt kompleksides tüüp. Ok, ta oli/on ülekaaluline, aga sellegipoolest võiks ju end vabaks lasta kui on inimene kõrval, kes sind sellisena armastab?
Ütleski mulle, et ma olevat nümfomaan ja imelik naine, et tahan liiga palju seksi ja seksis vaheldust (nt telgis, autos, looduses vms) et ega me mingid teismelised ei ole, kes iga nurga peal pidevalt nahistavad. Seksida olevat vaja laste saamiseks ja kuna meil on juba lapsed olemas, siis tegelikult ei olegi enam tarvis seksida. Kus seda enne nähtud on, et naine kurdab seksipuuduse üle? Temal küll polevat mingit vajadust seksi järele, seks on lihtsalt kohustus milleta lapsi ei saa.
Ja nii meil seks ära kaduski. Mees polnud siis veel neljakümnenegi..
Praeguseks pole me vist juba seitse aastat omavahel seksinud ja magame üldse eraldi tubades. Mehel on uneapnoe ja ta norskab kohutavalt. Arsti juurde loomulikult üks “õige mees” ei lähe 🙁
Armukest ei ole mu mehel kindlasti mitte, ärge küsige, kuidas ma seda tean. Kui üldse mingi variant, siis on meesarmuke ilmselt.. Vähemalt kõik sümptomid viitavad kapis olemisele va see, et oma välimuse eest ei hoolitse ta absoluutselt. Tüüpiline paks mees, pleekinud T-särgis, suvaliste põlvpükste, sokkide ja kummiplätudega 😀 Habet ajab kord kolme kuu jooksul koos juustega (ise, juukselõikusmasinaga kodus nö ring ümber pea, kõik kiilaks) Deodoranti ega lõhnaõli ei kasuta.
Minul oli vahepeal aastaid armuke, kellega sain rahuldavat seksi ja oma fantaasiaid ellu viia. Praeguseks on see suhe läbi ja viimased 2 aastat olengi täiesti ilma seksita olnud.
Oleks mul see klassikaline “normaalne” mees kõrval, kes pidevalt seksi tahab, oleksin õnnega koos. Praeguseks olen 20 aastat oma elust tegelikult lihtsalt ära raisanud, samas tundub ka imelik seksi puudumise pärast lahutama hakata. Kuidas ma seda lastele põhjendan?
Varsti on lapsed suured, ehk leian minagi kord oma õige…
Sama küsimus, et kas truud naised on olemas? Mehed ja naised pole fundamentaalselt sugugi nii erinevad kui meile seda ideed üritatakse müüa.
Truudus on väga lihtne: kas ma tahan selle inimesega koos olla, kas ma tahan temaga koos olla täna, homme ja ülehomme? Kas ma armastan, siiralt armastan seda inimest ja tema heaolu on mulle oluline või ma olen kellegiga koos lihtsalt sellepärast, et ta rahuldab mu teatud vajadusi.
Kas ma seksin enda partneriga sellepärast, et ma tahan just tema füüsilist lähedust, tahan talle pakkuda naudinguid jne. või eesmärgiga, et ta on siin käepärast, ma olen suutnud ta teatud põhjustel “ära kodustada” ja tema asi on rahuldada minu seksuaalseid vajadusi.
Ma väidan, et enamik on teise inimesega koos iseenda egoistlikest soovidest lähtudes ja nii juhtubki, et kui neid soove enam ei rahuldata, siis hakatakse n.ö. küla pealt otsima kedagi, kes seda teeks. Paljud abielud on sellised, kus ollakse teisele asi. Asi, mis rahuldab minu vajadusi, umbes nagu väga hea ja kallis kohvimasin, auto, tolmuimeja jne. mitte elus inimene ja kui see asi enam ei mulle sobivalt ei funktsioneeri, siis noh, lähme poodi või turule ja muretseme uue:)
Seega, väga lihtne, kui Sa armastad inimest ja tahad tema seltskonda, siis oled truu ja siin pole midagi pistmist mingite kristlike moraalinormidega ja muu sellise blalabla-ga.
Ma võtan nö. truudusemurdmist ka väga lihtsalt: kui Sa oled suhtes minuga ja meil on teatud kokkulepped monogaamse suhte osas ja Sa siiski oled minu selja taga kellegi teisega, siis ma järeldan siit, et Sa enam minuga ei taha koos olla aga Sul pole ka julgust seda mulle öelda….
Mingite isastega, kelle enesemääramisel on esimesel kohal “paneb kõike, mis liigutab” ja võimalikult palju partnereid samal ajal on mehelikkuse tunnus mu elu nagunii kokku mind ei vii (selle eest ma hoolitsen juba ise piisavalt!). Nii et nõustun ühe eelkõnelejaga: me ei ole loomad ja meil on võimalik teha valikuid. Kes tahavad olla nagu loomad, need võiksid üleüldse, igas plaanis tsivilisatsioonist irduda. Mis puudutab erektsioonihäired ja selle ravimiseks teisi naisi, siis kui mehel on erektsioonihäired, siis ta peaks minema kiiresti südame-ja veresoonkonna arsti juurde, siin pole varsti enam ainukeseks probleemiks, et “ei tõuse”.
Sa lihtsalt fantaseerid kuidas sa teeks, aga tegelik elu läheb kolmandat moodi. Tundub, et sul elukogemust ka vähe, äkki pole isegi ühtegi tõsist suhet olnud.
Ehh, elukogemust rohkem kui vaja, seepärast ei viitsigi enam igasugu võõrastega seksida.
Küll aga on õige, et kindlasti pole elu must-valge ja mingi võõra mehega hingesuguluse tundmist väljatoodud asjaoludel võiks teoreetiliselt ette tulla küll. Võta nüüd kinni, kas see päriselt vähem petmine oleks, kui reaalne suguühe. Samas ma vähemalt teeks enne kõik endastoleneva, et eelkõige oma mees normaalseks tagasi saada.
Kui elukogemust on miks siis teema tegid, peaks juba vastused selged olema. Seda kuidas ise elus käitud saad kindlalt teada alles surivoodil, tulevikku ei tea mitte keegi ette. Kõik need rinnale tagujad kipuvad hiljem oma sõnu sööma, just ise.
Räägime truudusest. Mulle tundub, et perekoolis on väga suur hulk naisi, kes arvavad, et truudust praktiliselt ei eksisteeri või kui, siis ainult paar esimest armumisaastat, mil kõik kena ja tore. Kui aga saabub argipäev laste, ajapuuduse, välimuse käestlaskmise ning vähese seksiga, siis hakkavad eranditult kõiki mehed kõrvalt võtma. Seda mõtet ei väsita kuulutamast igas teemas stiilis “no muidugi otsib mees endale silmarõõmu, kui naine enam ilus ei ole”, “mismõttes te ei seksigi iga päev – kindlasti leiab mees siis seksi mujalt” jne.
Iseendast naiivsus ja sinisilmsus ei tule kunagi kasuks, aga mul on siiski uskumus, et hoolimata “eluraskusest” on mõni mees ikkagi truu. Kes põhimõttest, kes seepärast, et armastab oma naist ka 20kg raskemana või misiganes muul põhjusel.
Või arvate tõesti, et truudus on vaid juhuse puudus? Samas kuidas te küll oma elu siis ära elate? Kahtlustate ja nuhite kogu aeg? Muretsete? Pingutate vere ninast välja, et olla 24/7 ilus ja igal õhtul alati valmis vastavalt härra soovile?
Jah, õnnetul kombel olen ka mina nõus, et enamik mehi petavad sobivate asjaolude kokkulangemisel. Küll aga ei tee seda kindlasti mitte kõik ja mõned neist mittepetjatest tõepoolest kuuluvadki ka perekooli naistele. Seega milleks mõnitada naisi, kes siiralt usuvad, et nende abikaasa on truu. Äkki ongi?
Ma elan oma elu nii, et annan endale aru – mehed on inimesed ja inimesed teevad vigu.
Pikaajaline armukesepidamine ei ole juhuslik viga, aga pea kaotamine napsuse peaga ja yhekordselt on.
Põnev, kui erinevad on inimesed. Mul täpselt vastupidi – suvaka mõtlematu üheöösuhte andestaksin, pikaaegset armukesepidamist mitte kunagi. Esimesel juhul on tegemist ühekordse ja piiritletud juhtumiga, teisel juhul nö ette planeeritud pikaaegse petmisprotsessiga.
Ma môtlesin sedasama tegelikult. Saan aru, et inimesed on ekslikud, ja andestan juhusliku vea, aga mitte süstemaatilist petmist.
Truud mehed on olemas, minu isa näiteks: ligi 40 a mu emaga abielus olnud, kusjuures mu ema on enamuse ajast, eriti keskealisena, ülekaalus olnud. Olen isaga väga lähedane ja tean kindlalt, et ta on ka mõtteis truu olnud. Ja ei ole tegu juhuse puudumisega, isa on eluaeg heas füüsilises vormis olnud, on haritud, intelligentne, hea suhtleja ja 90ndatest alates edukas ettevõtja (mitte küll rikas, aga tubli keskklass küll). Vanus tüürib tal juba 70 ligi, nii et vaevalt et ema nüüd petma hakkaks, pealegi on nende suhe ikka veel värske ja mõlemale rahuldustpakkuv.
Oma mehega olen abielus olnud 13 a ja tean, et ta pole mind seni petnud. Aga eks nii umes 30 aasta pärast saan öelda kas meilgi samamoodi on läinud kui mu vanematel.
Oma mehega olen abielus olnud 13 a ja tean, et ta pole mind seni petnud.
Kuidas pagana päralt sa seda küll TEAD? Ja sama oma isa kohta? Kas te tõesti usute, et inimestel pole saladusi, et su isa ei varja sinu eest mitte midagi, samuti su mees? No peab ikka enesekindlust olema. Või naiivsust. Kui mu ema oli umbes 60-70, leidsin kappe koristades tema kirjavahetuse ühe mehega. Tean seda meest. Oli allasurutud tundeid, tõenäoliselt seal päris armusuhteks asi ei läinud (ei tundunud nii lähedaste jutt), aga selgelt oli tegu sõprusest kuumema suhtega ning keelatud suhtega. Ma poleks iial oma emast midagi sellist arvanud. Ka sinu isa on inimene. Ka su mees on inimene. Meil kõigil on vääratusi, kirgi ja saladusi, mida mitte keegi maailmas ei tea.
Sa lihtsalt fantaseerid kuidas sa teeks, aga tegelik elu läheb kolmandat moodi. Tundub, et sul elukogemust ka vähe, äkki pole isegi ühtegi tõsist suhet olnud.
Inimesed ei ole muidugi loomad, aga inimestel on omad huvid.
Stsenaarium kuidas sa petad oma meest: Alguses on suur armastus, saate lapsed, edasi mees keskendub raha teenimisele, sina jääd järjest üksikumaks lastega. Suhted mehega vaikselt jahenevad, aga lahutamiseks pole ometi põhjust. Lastele on isa vaja, perele on raha vaja, kuhu üldse uisapäisa kolidagi, onju. Järsku tutvud teise mehega, ta võib isegi suhtes olla. Teil on järsku nii palju rääkida, salamisi suhtlemisel on lausa oma võlu. Varsti jõuate voodisse, sest oma mees on sul peas juba nõmedaks mõeldud.
Kuhu see truudus siis jäi? Põhjendused petmiseks on sul olemas, aga suhte lõpetamine pole nii lihtne nagu perekoolis rääkida. Tule räägi truudusest uuesti kui 60 aastane oled.
Täpselt.
Sama küsimus, et kas truud naised on olemas? Mehed ja naised pole fundamentaalselt sugugi nii erinevad kui meile seda ideed üritatakse müüa.
Truudus on väga lihtne: kas ma tahan selle inimesega koos olla, kas ma tahan temaga koos olla täna, homme ja ülehomme? Kas ma armastan, siiralt armastan seda inimest ja tema heaolu on mulle oluline või ma olen kellegiga koos lihtsalt sellepärast, et ta rahuldab mu teatud vajadusi.
Kas ma seksin enda partneriga sellepärast, et ma tahan just tema füüsilist lähedust, tahan talle pakkuda naudinguid jne. või eesmärgiga, et ta on siin käepärast, ma olen suutnud ta teatud põhjustel “ära kodustada” ja tema asi on rahuldada minu seksuaalseid vajadusi.
Ma väidan, et enamik on teise inimesega koos iseenda egoistlikest soovidest lähtudes ja nii juhtubki, et kui neid soove enam ei rahuldata, siis hakatakse n.ö. küla pealt otsima kedagi, kes seda teeks. Paljud abielud on sellised, kus ollakse teisele asi. Asi, mis rahuldab minu vajadusi, umbes nagu väga hea ja kallis kohvimasin, auto, tolmuimeja jne. mitte elus inimene ja kui see asi enam ei mulle sobivalt ei funktsioneeri, siis noh, lähme poodi või turule ja muretseme uue:)
Seega, väga lihtne, kui Sa armastad inimest ja tahad tema seltskonda, siis oled truu ja siin pole midagi pistmist mingite kristlike moraalinormidega ja muu sellise blalabla-ga.
Ma võtan nö. truudusemurdmist ka väga lihtsalt: kui Sa oled suhtes minuga ja meil on teatud kokkulepped monogaamse suhte osas ja Sa siiski oled minu selja taga kellegi teisega, siis ma järeldan siit, et Sa enam minuga ei taha koos olla aga Sul pole ka julgust seda mulle öelda….
Mingite isastega, kelle enesemääramisel on esimesel kohal “paneb kõike, mis liigutab” ja võimalikult palju partnereid samal ajal on mehelikkuse tunnus mu elu nagunii kokku mind ei vii (selle eest ma hoolitsen juba ise piisavalt!). Nii et nõustun ühe eelkõnelejaga: me ei ole loomad ja meil on võimalik teha valikuid. Kes tahavad olla nagu loomad, need võiksid üleüldse, igas plaanis tsivilisatsioonist irduda. Mis puudutab erektsioonihäired ja selle ravimiseks teisi naisi, siis kui mehel on erektsioonihäired, siis ta peaks minema kiiresti südame-ja veresoonkonna arsti juurde, siin pole varsti enam ainukeseks probleemiks, et “ei tõuse”.
Ma olen kõigega nõus. Nii ongi. Ma võiks oma meest petta, st kellegi teisega seksida, aga ma ei taha talle haiget teha (see teeks talle haiget kindlasti) ja vastupidi on sama lugu. Me mõlemad teame, et petmine kahjustaks “meie lugu”, meie toredat suhet, mida me mõlemad väga naudime ja ei suuda oma õnne uskuda. Meie mõlema prioriteet on teineteisega koos olla ning teha teineteisele rõõmu. Kui üks meist libastuma peaks, siis lahku me ei läheks, aga ” meie lugu” oleks kahjustada saanud.
Ma pean ütlema seda, et ma tunneks ennast väga-väga halvasti, kui oma partnerit alt veaks. Väga! Samas – kui tema oleks patustanud, siis oleks minu enesetunne palju vähem halb. Ma andestaks, väike okas jääks kuskile ning ma olen enam kui kindel, et sel juhul oleks tema enesetunne palju halvem ja süütunde koorem suur.
Ma ei nuhi oma mehe telefonis ega arvutis. Ma ei uuri, kus ta käis ja kas ta käis ning miks ta trennist 15 minutit hiljem koju jõudis. Ma lihtsalt usaldan teda. Me võime kõigest rääkida. Ka sellest, kui keegi kuskil silma tegi või kellegi tagumik on ilus.
Minu arust on vahe selles, kas ollakse truu vabatahtlikult (tahan teisele pühenduda ja talle parimat) või kohusetundest (“korralik pereisa nii ei käitu!” või “hea kristlane nii ei käitu!”).
Vastan nii: ma arvan, et mehi, kes sooviks olla truud ning selle nimel ka vaeva näevad, on palju. Samas on inimesel ka vajadused ning kui ikka 30+ mees saab seksi palju-palju harvem kui ta sooviks, siis on jõu ja vapruse küsimus, kui ruttu ta murdub. Üks peab vastu aasta, teine kolm, neljas kümme (räägin olukorrast, kus on selge, et seksi vähesus pole ajutine, ei räägi erandolukordadest, kus see naise haigusest tuleneb). Ja vajadusi on teisigi – olla mehena tunnustatud, olla hoolitud – ka nende vajaduste rahuldamatus viib armukeseni. Ning lõppude lõpuks on igati inimlik ka soov kasvõi vahel harva seksida mitte end käest lasknud naisega, vaid kellegi ilusaga. Jah, see kõlab inetult, aga on inimlik ning sellisest kiusatusest saan ma aru ning arvan, et pole ime, kui mees lõputult vastu ei pea, kui kena naine end pakkuma tuleb.
Seega lõpptulemuseks tuleb, et kuigi soovi truu olla on meestes palju, on reaalset truudust siiski palju keerulisem saavutada.
Aga kuidas on sellega, et naine ei saa romantikat nii palju kui ta soovib?
Teist petma ei mindagi siis, kui kõik soovid on täidetud ja elu nagu lilleaed. Aga elu on väga pikk, selle aja jooksul võib tulla ette igasugu asju ja situatsioone. Minu mehel näiteks tekkis neljakümnendates aastates sooritusvõimetus, arstile ta minemast keeldub, sest on veendunud, et tegu on vanusest ja väsimusest ja kuumast ilmast ja ebamugavast madratsist jms. põhjustatud probleemiga, arvab, et kuna ta pole kunagi elus haige olnud ja töötervishoiu arst ta ka terveks kuulutas, siis ei saa ju mingit tervisest tingitud probleemi olla. Armastan teda väga ja haiget teha ka talle ei taha aga vahel paneb seksipuudus lausa seina mööda üles ronima. Mastrubeerimine ei anna justkui seda tulemust, no niiväga suureks on muutunud kiusatus juhust kasutada, kui see enam-vähem turvaliselt ja väljatulemist vältivalt võimalikuks osutub. Kõik petjad arvavad, et nad tegutsevad nii salaja, et see kindlasti ei tule välja ja seega ei saa kuidagi haiget teha, sest mida ei tea, see haiget ka ei tee. Ja lõpuks sa siis petadki, sest vaikselt järjest enam hakkab näiteks see asi, et teine keeldub arstile minemast, sind seest sööma, ei näe enam asju nii roosiliselt, süüdistad kaasat, et see oma soovimatusega arstile minna muudab sinu elu tsölibaadiks, ju ta siis ei armasta ikka piisavalt, et midagi oma võimetusega ette võtta… JA siis petadki, kuigi oled ülejäänud elu olnud väga monogaamne ja pole üldse mõtetki olnud varem petmise teemal.
Teist petma ei mindagi siis, kui kõik soovid on täidetud ja elu nagu lilleaed. Aga elu on väga pikk, selle aja jooksul võib tulla ette igasugu asju ja situatsioone. Minu mehel näiteks tekkis neljakümnendates aastates sooritusvõimetus, arstile ta minemast keeldub, sest on veendunud, et tegu on vanusest ja väsimusest ja kuumast ilmast ja ebamugavast madratsist jms. põhjustatud probleemiga, arvab, et kuna ta pole kunagi elus haige olnud ja töötervishoiu arst ta ka terveks kuulutas, siis ei saa ju mingit tervisest tingitud probleemi olla. Armastan teda väga ja haiget teha ka talle ei taha aga vahel paneb seksipuudus lausa seina mööda üles ronima. Mastrubeerimine ei anna justkui seda tulemust, no niiväga suureks on muutunud kiusatus juhust kasutada, kui see enam-vähem turvaliselt ja väljatulemist vältivalt võimalikuks osutub. Kõik petjad arvavad, et nad tegutsevad nii salaja, et see kindlasti ei tule välja ja seega ei saa kuidagi haiget teha, sest mida ei tea, see haiget ka ei tee. Ja lõpuks sa siis petadki, sest vaikselt järjest enam hakkab näiteks see asi, et teine keeldub arstile minemast, sind seest sööma, ei näe enam asju nii roosiliselt, süüdistad kaasat, et see oma soovimatusega arstile minna muudab sinu elu tsölibaadiks, ju ta siis ei armasta ikka piisavalt, et midagi oma võimetusega ette võtta… JA siis petadki, kuigi oled ülejäänud elu olnud väga monogaamne ja pole üldse mõtetki olnud varem petmise teemal.
Sinu mees on sind sellega juba petnud, et ta suhtub teie suhtesse hooletult ja ta ei taha seda taime enam kasvatada.
Kui kärgperesid poleks, siis jääksid suhte lõppemise korral igavesti üksi. Kas sellel on pointi? Kibestunud naise jutt on sul, ju siis polnud sa hea naine kui maha jäeti. Tee omad järeldused sellest, teised pole sinu eluvalikutes ega elus kuidagi süüdi.
Kes see mainis, et mind maha jäeti? Mina olen 30 aastat abielus ja ei ole vaja neid lapsi kõigi meestega teha. Mõnel on lausa 5 last erineva mehega.
Teist petma ei mindagi siis, kui kõik soovid on täidetud ja elu nagu lilleaed. Aga elu on väga pikk, selle aja jooksul võib tulla ette igasugu asju ja situatsioone. Minu mehel näiteks tekkis neljakümnendates aastates sooritusvõimetus, arstile ta minemast keeldub, sest on veendunud, et tegu on vanusest ja väsimusest ja kuumast ilmast ja ebamugavast madratsist jms. põhjustatud probleemiga, arvab, et kuna ta pole kunagi elus haige olnud ja töötervishoiu arst ta ka terveks kuulutas, siis ei saa ju mingit tervisest tingitud probleemi olla. Armastan teda väga ja haiget teha ka talle ei taha aga vahel paneb seksipuudus lausa seina mööda üles ronima. Mastrubeerimine ei anna justkui seda tulemust, no niiväga suureks on muutunud kiusatus juhust kasutada, kui see enam-vähem turvaliselt ja väljatulemist vältivalt võimalikuks osutub. Kõik petjad arvavad, et nad tegutsevad nii salaja, et see kindlasti ei tule välja ja seega ei saa kuidagi haiget teha, sest mida ei tea, see haiget ka ei tee. Ja lõpuks sa siis petadki, sest vaikselt järjest enam hakkab näiteks see asi, et teine keeldub arstile minemast, sind seest sööma, ei näe enam asju nii roosiliselt, süüdistad kaasat, et see oma soovimatusega arstile minna muudab sinu elu tsölibaadiks, ju ta siis ei armasta ikka piisavalt, et midagi oma võimetusega ette võtta… JA siis petadki, kuigi oled ülejäänud elu olnud väga monogaamne ja pole üldse mõtetki olnud varem petmise teemal.
1. Pigem minna lahku, kui hakata petma.
2. Pakkuda välja avalik armuke, kui mees ise sellise sexeluga rahul.
Aga kuidas on sellega, et naine ei saa romantikat nii palju kui ta soovib?
Jah, täpselt samuti on. Küsiti meeste kohta, seepärast vastasin meeste kohta. Naiste truuduse/truudusetusega on täpselt sama.
1. Pigem minna lahku, kui hakata petma.
Lõhkuda perekond, võtta lapselt ema ja isa lihtsalt seepärast, et üks vanematest ei saa piisavalt seksi? Väga rumal, minu arust. Eeldusel, et muus osas on lapsevanemate suhe korras ning et see kõrvalt vajaduse rahuldamine korraldatakse nii, et see mitte kuskilt ega mitte kuidagi tuttavatele või avalikkusele teatavaks ei saa.
Jah, kui asi välja tuleb, siis perekond laguneb tõenäoliselt või harilikult, aga siiski on võimalus, et välja ei tule ning perekond jääb püsima.
Kui natuke raamist väljaspool mõelda, siis selles, kui sinu abikaasa kellegi muu kui sinuga seksuaalset rahuldust saab, ei ole iseenesest midagi halba, kuni sellega ei kaasne sinu alandamist, perekonnale väljaminekuid, teie ühise aja kadu, sinu soovidega arvestamata jätmist jms taolist. Puhas sekssuhe võõraga, mis abikaasa vajaduse rahuldab, saab ebameeldivaks alles hetkest, mil see välja tuleb.
Truudus ei ole mulle oluline. Vähemalt mitte seksuaalne truudus. Ma ei küsi, ei nuhi, ei uuri mitte kunagi. Ennast alavääristama ei hakka ma niimoodi kunagi.
Mu mees on piisavalt intelligentne ja viisakas, et juhul kui isegi on petnud, siis mulle silma alla ta sellega pole roninud. Samamoodi minuga- oma seiklustega ma mehe ees ei eputa. Kui juhtus ja oli vaja, ju siis oli. Aga seda ei pea minema oma kaaslasele ütlema.
Kuidas on omavahel seotud abiellumine ja rasvumine? Ma olen samas kehakaalus mis ma terve täiskasvanuea olen olnud st. abiellumine küll kilosid juurde pole toonud. Abiellumine ei tähenda, et kogu oma eelneva elu peab üle parda heitma, loobuma enda eest hoolitsemisest, spordist, meelelahutusest. Kust selline mõtteviis küll tuleb, et peale abiellumist saab naisest paks ja kole kõõm?
Seksin siis kui tahan, ei tee seda mehe heaks ega tunne ka mingit libiido langust. Tean oma mehe vajadusi ja kui need poleks mulle sobinud, siis ei oleks ma temaga ka abiellunud.
1. Pigem minna lahku, kui hakata petma.
Ja arvad, et lahku minek ja laste isata või emata jätmine (pühapäevaisa ei ole sama mis iga päev elus osalev isa) teeks mehele vähem haiget? Ma küll selles kindel ei oleks. On ju ka võimalus, et asi ei tule välja. Selline ettepanek armukeseks tõenäoliselt tähendaks samuti lahkuminekut.
Truud mehed on olemas, minu isa näiteks: ligi 40 a mu emaga abielus olnud, kusjuures mu ema on enamuse ajast, eriti keskealisena, ülekaalus olnud. Olen isaga väga lähedane ja tean kindlalt, et ta on ka mõtteis truu olnud. Ja ei ole tegu juhuse puudumisega, isa on eluaeg heas füüsilises vormis olnud, on haritud, intelligentne, hea suhtleja ja 90ndatest alates edukas ettevõtja (mitte küll rikas, aga tubli keskklass küll). Vanus tüürib tal juba 70 ligi, nii et vaevalt et ema nüüd petma hakkaks, pealegi on nende suhe ikka veel värske ja mõlemale rahuldustpakkuv.
Oma mehega olen abielus olnud 13 a ja tean, et ta pole mind seni petnud. Aga eks nii umes 30 aasta pärast saan öelda kas meilgi samamoodi on läinud kui mu vanematel.
Oot, sa tead KINDLALT, et su isa on isegi mõtteis truu olnud? Püha lihtsameelsus ja naiivsus! Või siis äärmine rumalus.
1. Pigem minna lahku, kui hakata petma.
Ja arvad, et lahku minek ja laste isata või emata jätmine (pühapäevaisa ei ole sama mis iga päev elus osalev isa) teeks mehele vähem haiget? Ma küll selles kindel ei oleks. On ju ka võimalus, et asi ei tule välja. Selline ettepanek armukeseks tõenäoliselt tähendaks samuti lahkuminekut
See pakkumine paneb vahest mehe arsti juurde minema või siis saab teisi valikuid teha.
Kuidas on omavahel seotud abiellumine ja rasvumine? Ma olen samas kehakaalus mis ma terve täiskasvanuea olen olnud st. abiellumine küll kilosid juurde pole toonud. Abiellumine ei tähenda, et kogu oma eelneva elu peab üle parda heitma, loobuma enda eest hoolitsemisest, spordist, meelelahutusest. Kust selline mõtteviis küll tuleb, et peale abiellumist saab naisest paks ja kole kõõm?
Mitte, et mul endal kõrge kehakaaluga kogemusi oleks, aga tavaliselt ei ole see koledaks minek seotud mitte abiellumisega vaid vanusega ning laste saamisega, hormonaalsüsteemi muutusega, ainevahetuse muutustega, mingi kroonilise haiguse (kilpnäärme hädad vms.) tekkega, need muutused vallanduvad tihti pärast lapse saamist. Ehk siis naine paraku enamasti ei saa samamoodi elada nagu mehega kohtudes, ilusaks jäämise nimel ei pea ta mitte sama moodi sööma ja sporti tegema vaid palju vähem sööma ja rohkem sporti tegema kui varem. Lisaks veel tõik, et naise elustiil muutub sageli sunnitult vähemliikuvaks, koduseinte vahele sundivaid kohustusi tuleb juurde, võib selguda, et lapse tervis ei pea ringitraavimisele vastu ja veedad kaks korda rohkem oma aega pliidi taga, kui ilma lasteta peres ning enamasti on see lapsega koduseinte vahel passija naine (ja mitte alati omal soovil). Sul on lihtsalt väga vedanud, et sina pole üks neist naistest, kelle hormonaalsüsteemi vanus ja laste saamine oluliselt mõjutab.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
