Teema: kas tülitsete tihti oma emaga?

Jah, pea igakord kui helistame või näeme. Olen mitmeid kordi mõelnud, et kas ta ikka on mu ema.

Mitte kunagi, ta on taevas.

Minu emal käivad sellised rünnakuhood. Ta tülitseb ka kõigi sugulastega ja on kõigist töökohtadest tüliga ära tulnud. Mõtleb mingi põhjuse välja ja siis annab tuld. Nii paar korda aastas. Kuid nüüd on pikem vahe olnud juba ligi 2 aastat (tean, et ta on vahepeal end mujal välja elanud), viimane kord oli minu raseduse ajal, mis üldse ei takistanud teda. Ma ei ole temaga tülis aga samas ei suuda ka end ümberlülitada vahepeal peale sõimatasaamist, et nüüd on meil soojad ja südamlikud suhted.
Ma olen kade kui näen kuskil väljas sellist komplekti: vanaema-ema-lapselaps või lihtsalt mitu põlvkonda koos aega veetmas.
Tema karjus mulle näkku, et ta mind ei aita ja kui läksin tema meil oleku ajal linna oma asju ajama, jättes 5 ja 10 aastased koju, siis heitis ette, et kasutan teda lapsehoidjana ära.
Võib-olla selletõttu ei ole mul endal kolme poja kõrvalt veel tütreigatsust tekkinud, et ei ole ise head ema-tütre suhet näinud.
Samas ma tegelen kogu aeg ise endaga. Vahepeal oli mul selline trots ja viha sees, sest ema ise nõudis mult kogu aeg toestust aga ise vastu ei tahtnud midagi anda. Armastust on esialgu raske saavutada aga olen endas sellise neutraalse ükskõiksuse saavutanud ja ma ei tea kas see on juhus aga nagu ma ütlesin: suuremate tülide vahe on juba ligi 2 aastat. Ma leian, et ei ole vaja sellist hammas hamba vastu suhtumist, tegelikult kaotan ise sellest, kui suurt kogust negatiivsust endas hoian.
Teist inimest niikuinii ei muuda, leidsin, et ainus viis ise endas negatiivset taaka vähendada on tegelda iseenda suhtumisega. Siiani on see töötanud.

jah, me vaidleme ysna palju. vöi siis diskuteerime. meil on ysna erinevad arusaamad elust. aga see ei tähenda, et teine peab omaks vötma arusaama. vöi mis on seal andeks paluda? pean andeks paluma, et mul on enda isiklik arusaam? ja vaieldes ei pea karjuma ja muidu nigelalt ennast yleval pidama. säilita rahu ja väärikus ja vaidle nii palju kui tahad oma emaga. ja mingiks andeks palumiseks ei ole siis ka vajadust. vöi sa virutad talle lahtise käega? mis pöhjusel on tekkinud vajadus vabandada?

mis on tyli ja vaidluse vahe, tehke mulle selgeks. sisu on sama. vahe on selles kuidas end yleval peetakse, eksole. pidage ennast väärikalt yleval ja tyli kui sellist ei tulegi. kaua see yks ikka kraakleb kui teie olete rahulik ja kaalutlev. vajadusel lihtsalt jätke asi pooleli ja laske riiukukel maha rahuneda. kas teie emad on töesti nii riiakad, et nad ei suuda rahulikult teiega vestelda?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
täiskasvanuna, st peale seda kui peale keskkooli lõppu kodust välja kolisin, pole pisiasjade pärast tülitsenud. tegelikult ongi meil selle, pea 25a jooksul, olnud 1 suurem tüli, ülejäänud aja oleme suutnud aktsepteerida teineteise valikuid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
see on tüüpiline näide pubekalikult egoistlikust suhtumisest emasse- ma olen nii ilus, tark ja osav ja tean ise, mida teen, aga nagu mingi jama on, siis emmmeee aita. olles ka ise mitme \”hilispubekate\” ema, tunnen ma viimasel ajal ka vastupandamatut soovi, pakkida om 7 asja ja minna, mul lihtsalt pole hetkel seda jõudu, et aina anda ja toetada[/tsitaat] Ma tean ka seda suhtumist, aga see on lihtsalt üks etapp, mis enne täiskasvanuks saamist läbida tuleb. Samas, selles tsiteeritud postituses kõndis ju ema lapse juurest minema, mine tea, kui noor ta siis oli, vb oligi pubekas. Sel juhul on minu arust tema suhtumine ka täitsa mõistetav. On vähe emasid, kelleta laps on õnnelikum kui nendega koos. Täiskasvanuks saadeski on oluline teadmine, et ema on nende jaoks olemas. Kui seda pole, siis tekibki kibestumine.

kui ema elas veel, siis tülitsesime. st mis talle polnud mu käitumises meele järgi, siis ta enam ei rääkinud minuga. nii me ei rääkinud u 2 nädalat.
ema oli kange. mina selline polnud. püüdsin ikka juttu teha, vabandasin, ema ei võtnud vabandust vastu. ma siis ka ei näinud mõtet lömitada ta ees ja nii me siis olimegi nädalaid vait. ja nii enamus aega, igatehes alates kuskil teisest klassist peale.
rumal käitumine ema poolt.

oh, helistangi talle kohe, et kuidas tal läheb:)

Ei ma ei ole enam puberteet vaid täiskasvanud inimene. Lihtsalt lapsena ei mõista me paljusid asju, see hetk kui ema meid maha jättis olin mina 17 ja õde 11. Mäletan, kui ema lahkus olin sisimas õnnelik. Nüüd olles täiskasvanu ja saades ise peagi emaks mõistan oma ema veelgi vähem. Tõesti ei leia, et inimese vajadus ema läheduse ja toe vastu oleks puberteetlik. Lihtsalt inimesena ei mõista ma seda kunagi, kuidas saab ema oma lapsed maha jätta!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei ma ei ole enam puberteet vaid täiskasvanud inimene. Lihtsalt lapsena ei mõista me paljusid asju, see hetk kui ema meid maha jättis olin mina 17 ja õde 11. Mäletan, kui ema lahkus olin sisimas õnnelik. Nüüd olles täiskasvanu ja saades ise peagi emaks mõistan oma ema veelgi vähem. Tõesti ei leia, et inimese vajadus ema läheduse ja toe vastu oleks puberteetlik. Lihtsalt inimesena ei mõista ma seda kunagi, kuidas saab ema oma lapsed maha jätta! [/tsitaat]

Mina saan sinust väga hästi aru. Ema pole mingi pühak ainult selle pärast, et ta lapse sünnitas. Ema peab ära teenima oma lapse austuse, mitte vastupidi, arvake mida tahes. Laps ei palunud ennast siia ilma sünnitada, ta on siin oma vanemate soovil. Ema peab võtma vastutuse oma lapse eest.