Olles tudeerinud nii Rootsi, Soome kui Läti ajalugu, siis võin öelda, et soomlastel on rootslastega üsna suur ühisosa, meil jälle lätlastega peaaegu et sama. Läti ajalugu lugedes hakkas mul neist kohutavalt kahju – neil on mitmeski mõttes sitemini läinud kõikide nende samade võõrvõimude all mis meilgi, samas pole neil olnud ka suht eemal- ja iseseisvamat hõimu, kelle poole vaadata, nagu meil, ja kes on elanud Rootsi kaitse all, sest leedukad seovad endid pigem Suur-Poolaga. Lätlased on kuidagi üksi jäetud. Samas on lätlaste nö kultuurikiht sada aastat vanem kui meil – täpselt samad mõisad, mõisnikud ja arhitektid, eriti just Liivimaal, kuid hulga suuremad ja uhkemad.
Soomlastega pole peale keelelise hõimukuuluvuse ja paari literaadi ja arhitekti mitte midagi ühist. Isegi geneetiliselt olevad lätlased meile sarnasemad kui soomlased. See nn ühisosa on tulnud alles viimase mõnekümne aastaga ja seisab ikkagi suht kahtlastel alustel. Soomlastel on põhjust õnnelik olla, kuna nemad pole kunagi olnud pärisorjad, meil lööb aga see pärisorja mentaliteet kohati veelgi läbi. Soome kultuurist ja kirjandusest teab keskmine eestlane palju vähem kui Läti omast, ajaloost peale vana Kalevi kotka, Tuuslari ja seppade ning Soomepoiste ja Talvesõja ka mitte midagi, niiet mis ühisosast, ühisest kultuuriruumist siin rääkida saab – seda praktiliselt ei olegi, ainult Soome TV ja viinaturistide toodud nänn, kuna lätlastega on meil samad kirikutegelased, literaadid ja ärkamisaegsed tegelased. Ehk ka Lõuna-Läti jääb võõramaks – seal on baltlased, kuid Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti on sisuliselt üks ja sama rahvas – liivi algupära. Põhja-Lätis liikudes kohtasin ma vaid mõnda üksikut eht läti nägu – enamus inimesi oli genotüübilt täpselt sama, mis Tartus ja mujal allpool Viljandit-Põlvat ühendavat mõttelist joont. Täpselt selline tunne oli, nagu peaksin neid eesti keeles kõnetama. Soomlased on genotüübilt täiesti teistsugused, ilmselt erinevad ka hõimuti, kuid ikkagi erinevad neist liivlastest. Kuna minu kaks vaarema on Valgamaalt pärit, üks vaarema oli lätlane (kirjade järgi), siis tunnengi ma pigem osadust sealse rahvaga, liivlastega, mitte soomlastega. Eestlane ja lätlane võivad teineteist mõista, kuid eestlane ja soomlane, nagu ka eestlane ja rootslane ei hakka teineteist kunagi mõistma. Mingil pealiskaudsel, pealispindsel tasandil ehk, aga mitte “rahva psüühi” tasandil.
Ja niipalju rahvuslikku uhkust võiks olla, et enne, kui endid soomlastele külje alla pressima minnakse, võiks end nende kirjanduse ja ajalooga kurssi viia.