Sugulastelt, sõpradelt, ka arstidelt? Mina tunnen. Pidevalt. Laps kohe aasta ja kaheksa kuune. Ok, mittemeditsiinilise taustaga inimesed avaldavad lihtsalt oma mõtteid, kuigi üsna pealetungivalt, aga annan andeks. Imestama panevad mind aga arstid. Sattusime hiljuti emo-sse ja emo arst avaldas “targa” mõtte, et “laps juba nii suur, ega teil sealt rinnast ju enam midagi väga ei tule”. Inimene ei tea isegi seda, kuidas piim tekib! Ise on lastehaigla arst! Ja see pole ainus näide.
Ka lastehoiga tutvumas käies võdistati õlgu, et oioi, peaks ikka ennem ära võõrutama rinnast. Ma ei kavatsegi. Mul laps soovib rinda ainult siis, kui mina temaga koos olen. Kui olen kodust ära, pole mingit probleemi ei magama jäämisega ega klaasist muude jookide joomisega.
Kuidas teistel pikemalt imetajatel?
Teema: Kas tunnete väljastpoolt survet imetamine lõpetada kui laps üle 1a?
Kui sa ise seda õigeks pead, siis lase käia . Mis vahet seal on, mis teised arvavad.
No su pealkiri on veid ebainformatiivne, kui su laps on kohe 2a saamas. Ja minu arvates on 2a lapse imetamine ilmselgelt liiast….isegi 1a ja 8k lapse imetamine.
Tundsin ikka survet, aga isegi WHO soovitab imetada ka teisel eluaastal ja vahetult enne esimest rasedust sattusin toreda ämmaemanda M. Mahla läbiviidud kursusele (mingi vabaaine oli vist?), kus ta muuhulgas rääkis pika imetamise positiivsetest aspektidest. Nii et olin juba enne rasedust mõelnud pikalt imetamisele ja kuna mulle imetamine väga hästi sobis ja lastele ka, siis saidki nad kaua. Avalikes kohtades rinda ei katsunud ja riideid ära võtta ei püüdnud, avalikes kohtades ei imetanud ka.
See, et üle aastase imetamine olla ebanormaalne, juurutas sisse nõukogude aeg. Enne seda aega on alati imetatud kuni 2-3 eluaasta täitumiseni, kui vähegi piima jagus. Võõrutati juba korralikult kõndida, ise süüa ja natuke rääkida oskavaid lapsi.
no mu enda mees hakkas kohe laste 4kuuseks saades küsima, et kas ma juba tahket toitu ei plaani anda? 😀
No hea küll, esimese lapsega sain veel aru, et ise olin rääkindu, et tahan väikese vahega lapsi aga imetamise ajal ei toimunud ovulatsiooni, et siis ilmselt mõte, et vaja imetamist vähemaks saada. Aga kuna kolmandat mul väikese vahega plaanis ei ole, siis ei saa ma aru, mis tal nii kiire selle tahke toiduga…nagu häiriks, et laps sööb rinda või ma ei tea mis häda tal on sellega 😀
Mina ei rääkinudki isegi oma pereringis kõigile.Andsin rinda ühele lapsele 2 aastani,teisele samuti 2 aastani ja kolmandaga lõpetasin imetamise 2 kuud enne tema teist sünnipäeva. Minul perearst õnneks ei öelnud midagi halvasti pika imetamise kohta. Tundsin, et ise enam ei jaksanud ja siis lõpetasin ära.
Minu perearst ütles varem, et üle ühe aasta on mõttetu rinda anda, kahjulik jne, aga nüüd, kui tulid WHO uued soovitused, kiidab väga pikalt imetamist. Kui me käiksime igasuguste soovituste järgi, siis oleks üks suur segadus ainult. Imetamine on igal juhul kasulik. Kui lehmapiimatooteid (mis ju pole väga tervislikud), soovitatakse iga päev väikelastele, siis ilmselgelt on rinnapiim palju kasulikum. Minu laps on praegu 2a 6k ja imeb rõõmsalt rinda, talle lihtsalt nii väga meeldib. Lehmapiimatooteid ta sööb vähe, kitsepiim talle ei maitse. Muidugi on neid, kes teevad nägusid, aga mind see ei huvita. On ka neid, eriti nii 40 ringis naisi, kes väga pooldavad seda ja ka ise imetavad pikemalt kui tavaliselt. Kõige rohkem on vastu noored ja päris vanad. Noored sellepärast, et nad ei tea midagi loomulikkusest ja on igasuguste reklaamide ja propaganda ohvrid, aga vanemad sellepärast, et nõuka-ajal olid reeglid teised. Siis aastased läksid lasteaeda ja pidigi ära võõrutama.
Ei tea miks siin eelnevalt selline üldistus tehti, et noored ei imeta kaua, sest ei tea midagi loomulikkusest ja on propaganda ohvrid. Väga imelik nägemus asjadest. Olen 23-aastane, 1a5k lapse ema ja kavatsen imetada nii kaua kuni mõlemad soovime. Sama tendents on minu tutvusringkonnas, kus kõik emad on alla 30 eluaasta.
Eks ma vahel ikka kuulen küsimusi “Sa ikkkkka veel imetad?!”.
Alguses häiris, enam mitte. Peaasi, et meile mõlemale sobib ja meeldib.
Mina tegingi sellise üldistuse, sest olin mingi aja ühes titemammade grupis facebookis, kus olid valdavalt nooremad naisterahvad koos ja seal küll enamus ikka olid sõna otseses mõttes mingites moevooludes kinni ja ei pooldanud imetamist. Isiklikult tunnen küll väheseid noori, aga need ka ei poolda üle aastast imetamist, mis on ka nende arust juba natuke rõve. Mugavam on ju mitte imetada ja käia vabalt salongides küüsi ja ripsmeid panemas, mitte sõltuda tite toiduaegadest. Kindlasti on ka teistsuguseid noori, kuskil… Loomulikkuse all mõtlesin ka asju, mis ei ole nii nagu moodsas ameerikas, kus ei sünnitata loomulikult, ei imetata, joostakse kohe tööle, laps pannakse teise tuppa magama monitoriga jne. Kahjuks meie noored ahvivad selliseid väärastumisi päris agaralt, kahju hakkab kohe.
On küll surve, päris tugev kohe. Olen ise imetamisnõustaja ja ämmaemand, olen kursis sellega kui kasulik on pikk imetamine nii emale kui lapsele ja kui mõni meditsiinitöötaja pole viitsinud end kurssi viia/on vanades tõekspidamistes kinni, siis nad lihtsalt ei ole minu jaoks autoriteedid. Olen oma perearsti ka välja vahetanud sellise vastu, kes end uuemate uuringutega kursis hoiab.
Kui mingid tibuemmekesed või vanemad sugulased midagi ütlema tulevad, lasen lihtsalt ühest kõrvast sisse, teisest välja. Selliste targutajate jutt on tühi mull.
Kui laps aastane oli, siis küsiti pidevalt, millal lõpetad. Kaheaastase lapse imetamisest kuuldes pööritati silmi. Kolmeaastasega ei öelnud enam keegi midagi – mis mõttet on selle hulluga üldse rääkida? 🙂 Saigi piima enam-vähem kolm aastat, võõrutust kui sellist ei olnud, lihtsalt läks asi tasapisi nulli. Valutult ja stressivabalt nii mulle kui lapsele.
Teist last kavatsen rahulikult 2 aastat imetada (hetkel 1.8) ja sealt edasi juba vaatan lapse valmisolekut loobumiseks.
Aga liitun eelmise kõneleja arvamusega, et eriti arstid on meil kohati harimatud imetamise teemal ja ütlevad oma arvamuse välja suht inetult. Näiteks üks Lastehaigla arst on mulle öelnud, et ma saan rinnavähki kui ei lõpeta nii suure lapse imetamist. Laps oli tilgati all, loid vedelikupuudusest. Võiks lastearstina teada, et uuringute kohaselt pikk imetamine just vähendab rinnavähi tekkimise riski. Rääkimata sellest, et kriitilises seisus lapse emaga suhtlemisel võiks sõnu valida.
Mina võin enda kogemuste põhjal küll öelda, et kui mina väga noorena esimest last imetasin, siis ma ikka tundsin väga, et üks aasta on piir. See oli muidugi ka üle kümne aasta tagasi, siis ehk oligi selline suhtumine valdav. Ja ikka mõjutasid sellised “noore naise mured” ka, et mis rindadest saab ja kas saab vabalt ka ilma lapseta kuskil käia (tagantjärele julgen seda tunnistada, eks see mõistus tuleb ka tasapisi vanusega 😛 ). Esimene laps sai rinda hästi tiba üle ühe aasta. Praegu saab teine laps kohe 1 aasta ja neli kuud vanaks ning öösiti veel saab natuke rinda. Alates 1-aastaseks saamisest olen kindlasti tundud ikkagi ümbritsevate survet imetamine lõpetada. No otseselt ei öelda, et peab, aga uuritakse küll, et kas tõesti ikka veel saab… Varsti plaanin ikkagi ka öise imetamise ära jätta, aga seda seetõttu, et plaanime kolmandat last. Kuna eeldatavasti see plaan ei ole meil väga kerge täituma, siis ei taha öise imetamisega sellele lisatakistusi seada. Pealegi ma arvan, et aasta ja neli kuud on ka päris hästi 🙂 Üldiselt on mul aga tunne, et (pikemalt) imetamine tuleb üha enam moodi ja see on ju ainult hea!
Lisaks veel seda, et perearstilt ja -õelt on pigem tulnud surve lõpetada just öine imetamine, aga seda hammaste hoidmise eesmärgil ja seetõttu, et nii laps kui ka ema öösel paremini magaksid.
Meil perearsti õde ikka küsis, kas rinda annate? ja kui vastus oli “jah”, siis kiitis et tubli ema. Nii et pooldas pikalt imetamist. Üldiselt keegi väga imelikult ei ole vaadanud, ega öelnud.
Kui mu laps sai aastaseks, siis hakkas negatiivset kriitikat tulema tõesti. 1,5-aastase lapse imetamise puhul vaatasid ka juba osad arstid viltu.
Laps saab ühe kuu pärast 2-aastaseks ja ma imetan ikka veel, 5 – 7 korda ööpäevas. Lähedasemad teavad, teistele ei ütlegi, sest positiivset kuuleb harva. Mu oma emagi peab mind veidrikuks.
Üllatas mind mu ämm, kes ise oma lapsi üle paari kuu ei imetanud, aga lapselapse puhul on rõõmus, et põnn ikka veel rinda saab. Pereõde on väga positiivne, erinevalt perearstist. Mees on suurim tugi, tema arust võiks aastakese veel imetada, kui mul ainult endal selleks jaksu on.
Endal on mõte, et poole aasta jooksul hakkan piimapoodi kinni panema
See eelnev ameerika emade kohta käiv jutt küll tõele ei vasta. Need ju pigem just jätavad oma elu pooleli, kui laps sünnib – tulevad töölt ära ja pühenduvad edaspidi vaid laste kasvatamisele. Need signaalid, et lapse vajadusi pole vaja ALATI enda omadest ette poole seada, et terve paarisuhe on kogu perekonna huvides, et oma välimuse eest võib hoolitseda ka rase naine ja väikelapse ema jne tulevad pigem ikka lõunapoolsest Euroopast. Kusjuures see WHO soovitus on ju mõeldud ennekõike arengumaadele, kus napib puhast vett, millega piimaasendajat valmistada.
imetasin aasta ja 8 kuud, ei tundnud survet õnneks eriti kelleltki, mees vahepeal küll korra ütles, et suur laps juba, aitab küll, aga ma ei pannud tema ütlemist ka eriti tähele 🙂 lõpuks lapse ise loobus omas tempos ja rinda enam ei küsinud.
Imeta ikka niikaua, kui ise soovid ja jaksad.
Oma teist last imetasin 2 aastat. Lõpetasime ära kuskil 2 a ja 1 k vanuses vist. Ei mäleta täpselt, aga oluline oli see, et me lõpetasime ära sujuvalt. Laps ja mina ise leidsime, et enam pole vaja. Näiteks vanema lapsega lõpetasin 1 a ja 3 k vanuses ja see oli talle väga raske. Aga kuna soovisime teist last kohe järgi saada, siis pidin oma tsükli taastama ning minu puhul imetamine hoidis päevad eemal. Aga teise lapsega ei tundud mingit survet, et ta nii kaua rinda sai. Vist aitas kaasa see, et üks sugulane imetas oma last kaua ja täitsa avalikult. No, ses mõttes, et kui me neil külas käisime, siis andis minu silme all rinda, kui laps soovis ja mu jaoks näis see täitsa normaalne. Perearst suhtus pikka imetamisse mõistvalt, kuigi ta vist eriti ei küsinud kah peale lapse 1,5 a saamist selle kohta. Lihtsalt ütlesin, et kavatsen pikalt imetada ja sellega asi lõppes. Mujal ma eriti seda ei reklaaminud, et mu üle 1,5 aastane on veel rinnalaps ja kui jutuks tuligi, siis mingit hukkamõistu ma ei kohanud. Lapsele meeldis rinnaga magama jääda ja kuna ta ongi õrnahingeline, siis sain aru, et kõhutäite asemel oli hoopis imetamise rahustav mõju. Niisama kaisus pikutas ta ka muidugi, aga kui meel väga hale oli, siis ikka rind lohutas kõige paremini. 2-ne on ju ikka veel nii väike, et mul küll kahju talle rinda anda polnud. Oma laps ju ja väljapool kodu, kuskil avalikus kohas, me ei teinud seda kunagi.
Teiseks, mulle näis, et rinnapiim hoidis tõesti igasugused talvised viirused ja haigused tast palju rohkem eema, kui vanemast lapsest.
Mina arvan, et siin mängib peamist rolli ikka see, kuidas ema ise õigeks peab. Ma ei saa aru, miks see väljastpoolt tulev surve sind nii mõjutab? Ära tee välja.
Minu jaoks tundus ja tundub ka praegu imetamise piiriks 1 aasta. Esimese lapse imetamise lõpetasin kui laps oli 1 aasta ja 2-nädalale. Imetamise lõpp tuli valutult ja stressivabalt, selleks ei pea imetama 3 aastat nagu siin üks kägu väidab! Emad, palun arvestage, et iga imetamislugu on individuaalne.
Mina väljastpoolt survet ei tundnud, eriti positiivselt suhtusid vanemad sugulased, kellel endal polnud lastele piima jagunud. Laps lõpetas iseseisvalt 1a 1k vanuselt, minu enda peas oli piir 1a 6k.
Oh, igasugust survet olen tundnud: pudelit juurde anda ja MITTE pudelit juurde anda; aastane laps kohe võõrutada ja MITTE võõrutada.
Ma ütleks, et kuidagipidi ei ole survestamine tore. Osatamine stiilis, et ei anna rinda – nagunii tahab siis juua või ilusalongis beibetseda va rongaema – mõjub samamoodi ebameeldivalt.
Minu enda laps on poolteist ja saab veel rinda.
See, et üle aastase imetamine olla ebanormaalne, juurutas sisse nõukogude aeg. Enne seda aega on alati imetatud kuni 2-3 eluaasta täitumiseni, kui vähegi piima jagus. Võõrutati juba korralikult kõndida, ise süüa ja natuke rääkida oskavaid lapsi
no mida juttu, ma sain tissi veel …jube-jube…5aastaselt, nõukogude ajal. keda huvitas mingi ühiskondlik arvamus, anti oma tittedele rinda kauem, kui nüüd
Teiseks, mulle näis, et rinnapiim hoidis tõesti igasugused talvised viirused ja haigused tast palju rohkem eema, kui vanemast lapsest.
Meil pole 9aastasel olnudki ühtegi viirust, ja seda ilma rinnapiimata. Te loete oma tarku beebiraamatuid, ja usute iga idiootsust, mida ja kuidas beebi tahab ja kuidas ema peab olema.
Oma pead teil ikka otsas?
See, et üle aastase imetamine olla ebanormaalne, juurutas sisse nõukogude aeg. Enne seda aega on alati imetatud kuni 2-3 eluaasta täitumiseni, kui vähegi piima jagus. Võõrutati juba korralikult kõndida, ise süüa ja natuke rääkida oskavaid lapsi
no mida juttu, ma sain tissi veel …jube-jube…5aastaselt, nõukogude ajal. keda huvitas mingi ühiskondlik arvamus, anti oma tittedele rinda kauem, kui nüüd
Kuule, kes sa said tissi 5-aastaselt, kas sa ise mäletad seda ja mis tundeid ja mälestusi see tekitab? Väga huvitav oleks teada. Ma ise imetan 3-aastast ja lõppu ei paista tulevat.
Kuule, kes sa said tissi 5-aastaselt, kas sa ise mäletad seda ja mis tundeid ja mälestusi see tekitab? Väga huvitav oleks teada. Ma ise imetan 3-aastast ja lõppu ei paista tulevat.
Mälestusi polegi nagu, mingeid foobiaid ka ei tekkinud mul. Ema kunagi tuletas meelde, kuidas ma emale kõrva sosistasin, et tahan tissi… Eks ma siis tundsin tissitamisest mõnu, ma arvan, aga mu vaimset tervist see tissitamine küll ei rikkunud, kui seda tahad teada.
Minu meelest on natuke kurb ja ebaõiglane, et nüüd juba peedistatakse neid, kes üle aasta ei imeta. Aasta on ju ometi küllalt pikk aeg, võiks ju arvata, et tore, kui nii kaua imetatud? Täitsa vabalt võib ju otsad kokku tõmmata, kui emale nii parem tundub?
mina lõpetasin mõlemate laste tissitamise aastaselt sel põhjusel, et nad tahtsid öösel mitu korda tissi ja olime päeval nagu zombid, lisaks olid tissid piimast nii tühjad, et vaid lutsutasid nibusid.
Kuid tihti on sellistes teemades käinud läbi emade hirm, et peale seda kui rinnaga toitmine lõppes – siis kaob lapsega lähedus. Tegelikult ei kao, see liigub edasi n.ö. järgmisele tasandile.
Eks igaüks teab ise paremini, kaua soovib imetada, ma ses osas sõna võtma ei hakka hetkel. Minu jaoks on naise õigus oma keha ja oma lapse toidu üle otsustada alles ka siis, kui ta on tite saanud, olenemata sellest, kas titt on 1k, 6k, 1a, 2a, 3a.
Aga millest ma aru ei saa, on see peedistamise teema. Kohe kui keegi otsustab, et tissiandmisega on tema meelest nüüd kõik, siis kui keegi julgeb mainida, et andis rinda temast kauem, siis on see kohe peedistamine. Siin ka – kui keegi loeb, kes 1a lapsele tissi andnud, siis tuleb kommentaar, et miks te peedistate neid, kes 3a rinda ei anna. Kusjuures pole ühtki halba sõna nende kohta öeldud. Ülal vaid üks kommentaar, et 1a3k laps võõrdus raskelt. Samamoodi naised, kes 3-4k lapse pudelile üle viinud, kui keegi julgeb öelda, et imetas aasta, siis on kohe nina vingus, et mis te survestate.
Siinses jutulõimes on esimeste hulgas kommentaar, kus keegi peab vajalikuks öelda, et 2a (või 1a8k) imetamine on liiast. Keegi pole öelnud, et 1a võõrutanud ema on molkus või midagi sarnast. Aga sellegipoolest kohe kui julgetakse kogemusi jagada, siis on see peedistamine. Miks nii?
Teine tüüpiline asjade käik.
Kui imetamisest rääkitakse, siis enamasti keegi mainib WHO soovitust “jätkata imetamist teisel eluaastal ja sealt edasi”, muu tahke toidu kõrvalt nii kaua kui emale ja lapsele sobib.
Pärast seda peab keegi teine vajalikuks mainida, et “see on ju arengumaadele mõeldud soovitus”.
Link WHO soovitustele:
http://www.who.int/maternal_child_adolescent/documents/9241562218/en/
Samalt lehelt saab soovi korral otsida ka lisamaterjale.
WHOl ei ole eraldi soovitusi arengumaade ja arenenud maade tittede toitmiseks, kõigile soovitatakse ühe rauaga ikka rinda anda.
Mina ei võdista õlgu (ja su laps ei ole värske 1aastane vaid peaaegu 2a), oma lapsi imetasin kuni 1,5a, aga tegelikult ei ole peaaegu 2a lapse imetamine vajalik tõesti. Kuigi kedagi ju ei sega, kui ta saab nt õhtul tissi, see pole kellegi asi. Ja emo arstil oli täiesti õigus, piima ei tulegi enam ju nii palju, kui laps s66b tavatoitu ja joob vedelikke, see on lihtsalt mõnulemise asi ja muidu tore tegevus, millega ema ja laps on harjunud.
Meil oli nt sellega pigem mure, et piimajoomise taustal laps ei tahtnud muid s66ke, isu oli halb, juua ta ka ei tahtnud. Lõpuks ähvardas juba rauapuudusaneemia u aastaselt, sest piima oli muude s66kide-jookidega v6rreldes liiga palju.
Mina ei võdista õlgu (ja su laps ei ole värske 1aastane vaid peaaegu 2a), oma lapsi imetasin kuni 1,5a, aga tegelikult ei ole peaaegu 2a lapse imetamine vajalik tõesti. Kuigi kedagi ju ei sega, kui ta saab nt õhtul tissi, see pole kellegi asi. Ja emo arstil oli täiesti õigus, piima ei tulegi enam ju nii palju, kui laps s66b tavatoitu ja joob vedelikke, see on lihtsalt mõnulemise asi ja muidu tore tegevus, millega ema ja laps on harjunud.
Meil oli nt sellega pigem mure, et piimajoomise taustal laps ei tahtnud muid s66ke, isu oli halb, juua ta ka ei tahtnud. Lõpuks ähvardas juba rauapuudusaneemia u aastaselt, sest piima oli muude s66kide-jookidega v6rreldes liiga palju.
mina pidin ka lõpetama lapse isuprobleemide tõttu aastaselt, sest muu söögi kogus oli rinnapiima arvelt väga väike, ja laps väike ja madala kasvuiibega. elan prantsusmaal, ja siin on risti vastupidi kui eestis. eestis tundub, et väga raske on naisel otsustada mitte imetada, või imetada vähem kui üldine norm, see siis umbes aasta, ja kui näiteks mingil reaalsel põhjusel- nagu keisrilõikega sünnitus, või kangete ravimite võtmine- peab andma rpa-d, võibki jääda põhjendama ja vabandama, miks see nii on. prantsusmaal jällegi täpselt vastupidi, imetamisel toetus haiglas ja ühiskonnas peaaegu puudub. ametlikes rasedatele levitatavates voldikutes on kirjas, et rinnapiim on kasulik kolmel! esimesel elukuul, kuskil pole mainitud aastat, rääkimata kahest. see on tõesti nii, et enamus naisi peab minema väga ruttu tööle tagasi, lihtsalt pole pea mitte mingit rahalist toetust, samas lastehoid makstakse suures osas kinni. beebid pannakse lastesõime, ja muidugi pudelid ja segud kaasa. selles valguses on ka arusaadav, miks korraga tundub mõttetu hakata paariks kuuks last segadusse ajama, seda enam, kui pea kõik teised naised sünnitusmajast alates pudeliga toidavad. positiivne külg sellel on, et ei näidata näpuga pudeliga toitvale emale. mind vaatasid paljud muidugi nagu friiki, et imetan aastaselt, ja kogu ämm käis kogu aeg oma pudelisegu jutuga, et teised lapsed joovad seda kolmeseni, et miks ma ei anna juurde. novot. see on õpetanud nägema teema kaht poolt, ja mõistma mõlemat valikut. ühiskondlikul tasandil oleks muidugi hea teatud süntees, et mitte imetamine võiks olla reaalne ja mitte hukkamõistetav naise valik, ja imetamine samuti, ükskõik, kui kaua.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
