Teema: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Olen ise kasvanud üksklapsena. Ja olen tõepoolest tõsine inimene. Aga samas hellake absoluutselt mitte, pigem kehtestan ennast väga julgelt. Suhtlen väga vabalt inimestega ja sõpruskond on samuti suur. Alati on mul olnud ka endast vanemad sõbrad ning meeski on vanem :)! Ühesõnaga tunnen ennast täiskasvanute seltskonnas suurepäraselt ja olen seda kogu aeg teinud. Samuti olen endast vanematelt ning täiskasvanutelt alati õppinud käitumist (sest eks lapsena tuleb ju ikka kõik eeskujuga) ja olen sellega väga rahul, pean ennast mõistlikuks inimeseks, kes ei ürita ennast kehtestada lapsikult vaid argumenteerides, kaasa mõeldes ja viisakalt (kuid see on ilmselt ka vanemate kasvatuse mõju mitte ei olene ainult sellest, et pole õdesid-vendi, kuid ma usun siiski, et käitumist õpivad lapsed ka üksteiselt päris palju). Pigem kardan tulevikus seda, et lapsega hakkamasaamine võib osutuda keeruliseks kuni ta titeeast välja saab. Ei ole lihtsalt eriti emmetaja tüüpi. Võib olla siis oleksin, kui mul oleks olnud mõni pisem õde või vend – aga kes seda teab 🙂

Ma olen ka ülitõsise loomuga; vanust 40+ Seda on mulle korduvalt öeldud. Mõningad inimesed arvavad esmapilgul, et olen tige inimene ( pidi selline vaade olema). Pigem on see teatav enesekaitse, sest ma ei oska lihtsalt võõrastega midagi rääkida ja selliseid tuttavaid kellega suhelda on mõned üksikud. Üksiklapseks jäin seepärast, et isa suri 34aastaselt, sai äkkinfarkti ja mina olin siis alles 10-kuud vana.
Sisemiselt olen väga tundlik ja olemuselt abivalmis ja teistega arvestav aga seda teavad ainult need, kellega olen mingil põhjusl siis lähemalt suhtlema hakanud.
Ja kuna minu onude/täidide lapsed olid minust nii palju vanemad; et kui mina olin veel laps, siis nemad käisid juba kas keskkoolis või kutsekoolis, siis mul eriti sellist suhtlusringkonda ka ei olnud. Olin rohkem selline omaette laps.
Sama seis on minu tädipojaga, samuti üksi kasvanud, kuna elasid maakohas siis seal ei olnud tal mänguseltsilisi ja sõpru ka ning pigem hakkas varakult huvi tundma looduse vastu, maatööde vastu, lugemise vastu. Koolis oli helge peaga, õppimine vaeva ei nõudnud ning nüüdseks on magistrikraad ammu omandatud ja töö kõrvalt õpib veel edasi. Aga ma ei mäletagi , millal ma oleks teda naermas näinud või sellist lõõpivat juttu ajamas kuulnud. Vaikne ja tõsise loomuga on.

Küll aga on selliste nooremate tuttavate hulgas inimesi, kes samuti üksiklapsena ainult emaga kasvanud; ei ütleks, et nad kõik sellised melanhoolse loomuga on. Ilmselt on inimesele ikka kaasa antud temperament, milliseks ta kujuneb.

Mina olen suurest perest ning ka tõsine inimene. Minu üksi kasvav laps on ka üksi olles tõsisem, aga niikui ta teiste laste seltskonda satub, on ta kohe teine inimene.

Üksiklapsed on kindlasti rohkem saanud oma vanemate tähelepanu, mitmelapselises peres kasvanud on rohkem nn. ise kasvanud ja karastunud. Üksiklapsi on rohkem kuulatud, nad on rohkem hoolitsetud. Kas üksiklapsed just oleks isekamad, tôsisemad, hellemad, vastutustundlikumad – see oleneb juba kodusest kasvatusstiilist.

Lihtne näide: üksiklaps ôpib rattaga sôitma ema-isaga,kes hoiavad rohkem silma peal, oskavad last kinni püüda. Pere mitmes laps ôpib aga vanemate ôdede-vendade abiga ja sellega kaasneb märksa rohkem kukkumisi. Tihti pere 4.laps ôpib juba rattaga iseseisvalt sôitma.

Mitmelapselises peres on pidev vôitlus ja vôistlus, kuigi samas hoitakse üksteist. Sellises peres ei ütle keegi kunagi, et söön hiljem kui pannkoogid just valmis on saanud. Samas aga arvutatakse hoolikalt kui palju kôik saavad, et vôrdselt jaguks.
Üksiklapsel pole hirmu, et pannkoogid oleks keegi teine ära söönud, samas kui üksiklaps pole harjunud jagama, siis ta vôib vabalt vôtta viimase, ilma küsimata, kas kôik on maitsnud.

Viimane jääb just teravalt silma ka täiskasvanud eas, kolleegide seas ja ma ei arva, et nad pahatahtlikult käituks, nad lihtsalt ei môtle. 95% ulatuses vôib käitumise järgi öelda, kes on üksinda kasvanud. Jah, ma arvan, et koos kasvades on märksa lôbusam ja mitte ainutl neil esimesel 18 eluaastal, vaid ka edaspidi.

Mina olen pärit 4-ja lapsega perest ja olen ka kergesti solvuv ja kurvameelsusse kalduv ja introvert. Samas deprekat ka nagu pidevalt pole- vahel olen rõõmus, vahel kurb.
Ikka iseloomus ja geenides asi kinni mitte pereliikmete arvus minu arvates- ei pea kõik olema positiivsed ja ülihead suhtlejad. Inimesed ongi erinevad.

ma kasvasin ka üksinda, saan liigitada end üksiklapseks. Samas mul ju olid õed ka, aga nood olid ammu suured juba. Ma olin pesamuna.
Mäletan, et palusin, anusin ema, et äkki saaks miski õe või venna ! Ta ütles, et sul on ju kaks õde juba. Ma ütsin, et need on ju vanad inimesed 🙂

Aga ema oli 40, kui ma sündisin, ja loomulikult 46 aastaselt ei hakanud ta minu soovi pärast muretsema uut last.

Samas sain kodus pidada kõik võimalikke loomi. Koer, (kassi ei saanud, sest tol ajal ei olnud sellist kassiliiva nagu praegu), papagoid, hamstrid, merisead, akvaarium kaladega. Tegemist jätkus kodus rohkem kui küll.

Aga kui ma kellelegi soovitusi jagaks, siis ütleks, et nö pesamuna muretsemine ei pruugi olla hea idee siiski. Võib muretseda lapsi nt kaks alguses ja kaks hiljem, kõik on õnnelikud.

Samas oleneb ka inimesest endast. Ma olen küll kohanud täiesti üksiklapsi (täiskasvanuna), kes on kuidagi depressiivsed ja tõsised.

Minuarust ma ise ka olin tõsine, orienteeritud õppimisele, sportimisele, samas no ei midagi hullu…..

Olen üksiklaps, minu poeg samuti. Ei tähelda mingisugust melanhoolsust ega ole me kumbki õrnakesed, pigem vastupidi.

Olen ise üksiklaps ja tunnen väga hästi veel kolme üksikuna kasvanud inimest. Oleme tõesti paljus väga sarnased, aga kindlasti mitte tõsised või endassetõmbunud :). Oleme kõik väga sihikindlad ja püsivad, samas väga nalja- ja naeruhimulised ning seltskondlikud.

Aga üks asi on meil küll kõigil sarnane- nimelt on meil kõigil väga vaja aeg-ajalt puhtalt oma isiklikku aega. Mitte tihti ja palju, aga täiesti ima selleta ei saa mitte kuidagi. See võib küll olla seotud sellega, et lapsena sellega ära sai harjutud. Näiteks 2 aastat ühikaelu oli minu jaoks täielik õudus. Kui vähegi võimalik, läksin kohe tööle, et oleks oma kodu ja rahu ja vaikus, kui seda soovisin.

Võibolla üksiklaste vanemad on ise sellised, kes ei taha nii palju kisa ja kära .. ja vastavalt lapsed ka rahulikumad
ehk siis antud juhul ei tea küll, kumb oli enne, kas muna või kana 😀

ühes vanemas kasvatusraamatus ütles, et üksik laps õpib täiskasvanute jutte kuulama, mis pole talle eakohased, ja eakaaslaste rõõmud-mängud tunduvad talle lapsikud…

On ikka põhjused. Ma jälle arvan, et sa oled sellepärast tõsine, et su nina on ei ole viltu ja üks kulm on teisest erinev.