Esileht Pereelu ja suhted Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Postitas:
Kägu

Panen teema just siia rubriiki, mitte laste omasse, sest huvitavad ka nende tähelepanekud, kelle lapsed juba suure(ma)d või kes on ise ainsa lapsena kasvanud.

Nimelt on mulle jäänud mulje, et ilma vendade-õdedeta kasvanud lapsed oleks justkui loomuldasa tõsisemad ja melanhoolsemad, sellised hellakesed. Olen ise pere ainus laps ja võib öelda, et juba väiksest peale võtsin kõike hinge, nutma hakkasin kergelt ja olin muidu ka üsna tõsise loomuga. Nüüd, täiskasvanuna, ma ka kohe kindlasti elurõõmust ei pakata. Mu enda laps on ka üksiklaps ning vaatan, et temagi on kuidagi tõsisema moega. Jäin mõtlema, et äkki teen sellega lapsele karuteene, et jätan ta üksiklapseks. Tervis pole hästi lubanud rohkem lapsi sünnitada – olen peale lapse sündi võidelnud meeleoluhäiretega -, nüüd hakkab juba vanus peale suruma, 40 pole enam kaugel. Aga olen hakanud spekuleerima, et ehk on sel tõsisemal meelelaadil seos sellega, et lapsel ei ole igapäevaselt lõbusat seltskonda kodus. Ikka on ju õdede ja vendadega koos kasvades kodus lärmakam-lõbusam õhkkond, lapsest kasvab ehk sedasi ka avalam suhtleja. Pojal muidu suhtlemisprobleeme pole, sõpru on alati olnud, aga kodus peab paratamatult enamasti nö vanainimeste seltskonnas olema.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
tomatike

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Mina olen üksik laps. Pole sellele kunagi sellest vaatevinklist mõelnud, aga sinu teema avas praegu mu silmad, aitäh 🙂
Nimelt olen ma alati nt töökollektiivis klappinud ülihästi endast vanemate kolleegidega…no nii 10-15 aastat vanematega. Omavanuste seltsis on mul tihti ennast väga raske lõdvaks lasta ja ühiseid jututeemasid leida. Olen selle pannud enda loomuse arvele, aga lugedes sinu teemat, hakkasin mõtlema, et äkki ongi selle taga mu üksiklapse staatus?! Üldiselt olena ma väga kurb selle üle, et mul ei ole õde-venda. Ka mu abikaasa on pere ainus laps ja veedame palju aega oma perega. Meile mõlemile on pingutav olla pidevalt süpradega kontaktis jne. Oleme omaette nokitsejad. Samas vahest teeb see mind väga kurvaks. Tunnen, et rõõm ja lõbu läheb minust mööda. Endal on tänaseks 2 last ja loodan, et nende elu tuleb teistsugune 🙂

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Olen ise kasvanud üksklapsena. Ja olen tõepoolest tõsine inimene. Aga samas hellake absoluutselt mitte, pigem kehtestan ennast väga julgelt. Suhtlen väga vabalt inimestega ja sõpruskond on samuti suur. Alati on mul olnud ka endast vanemad sõbrad ning meeski on vanem :)! Ühesõnaga tunnen ennast täiskasvanute seltskonnas suurepäraselt ja olen seda kogu aeg teinud. Samuti olen endast vanematelt ning täiskasvanutelt alati õppinud käitumist (sest eks lapsena tuleb ju ikka kõik eeskujuga) ja olen sellega väga rahul, pean ennast mõistlikuks inimeseks, kes ei ürita ennast kehtestada lapsikult vaid argumenteerides, kaasa mõeldes ja viisakalt (kuid see on ilmselt ka vanemate kasvatuse mõju mitte ei olene ainult sellest, et pole õdesid-vendi, kuid ma usun siiski, et käitumist õpivad lapsed ka üksteiselt päris palju). Pigem kardan tulevikus seda, et lapsega hakkamasaamine võib osutuda keeruliseks kuni ta titeeast välja saab. Ei ole lihtsalt eriti emmetaja tüüpi. Võib olla siis oleksin, kui mul oleks olnud mõni pisem õde või vend – aga kes seda teab 🙂

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Olen üksiklaps ja ei ole kuidagi hellakesem ega tõsisem. Mul on alati palju sõpru olnud ja igavust pole küll tundnud. Natuurilt ka pigem läbi seinte mineja. Aga noh, küll nüüd leidub keegi, kes süüdistab midn egoismis. Ole mis sa oled, üksiklapsena on sul küla arvates alati midagi viga.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Ma olen ka ülitõsise loomuga; vanust 40+ Seda on mulle korduvalt öeldud. Mõningad inimesed arvavad esmapilgul, et olen tige inimene ( pidi selline vaade olema). Pigem on see teatav enesekaitse, sest ma ei oska lihtsalt võõrastega midagi rääkida ja selliseid tuttavaid kellega suhelda on mõned üksikud. Üksiklapseks jäin seepärast, et isa suri 34aastaselt, sai äkkinfarkti ja mina olin siis alles 10-kuud vana.
Sisemiselt olen väga tundlik ja olemuselt abivalmis ja teistega arvestav aga seda teavad ainult need, kellega olen mingil põhjusl siis lähemalt suhtlema hakanud.
Ja kuna minu onude/täidide lapsed olid minust nii palju vanemad; et kui mina olin veel laps, siis nemad käisid juba kas keskkoolis või kutsekoolis, siis mul eriti sellist suhtlusringkonda ka ei olnud. Olin rohkem selline omaette laps.
Sama seis on minu tädipojaga, samuti üksi kasvanud, kuna elasid maakohas siis seal ei olnud tal mänguseltsilisi ja sõpru ka ning pigem hakkas varakult huvi tundma looduse vastu, maatööde vastu, lugemise vastu. Koolis oli helge peaga, õppimine vaeva ei nõudnud ning nüüdseks on magistrikraad ammu omandatud ja töö kõrvalt õpib veel edasi. Aga ma ei mäletagi , millal ma oleks teda naermas näinud või sellist lõõpivat juttu ajamas kuulnud. Vaikne ja tõsise loomuga on.

Küll aga on selliste nooremate tuttavate hulgas inimesi, kes samuti üksiklapsena ainult emaga kasvanud; ei ütleks, et nad kõik sellised melanhoolse loomuga on. Ilmselt on inimesele ikka kaasa antud temperament, milliseks ta kujuneb.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Mina pole üksiklaps ja olen täpselt selline vaikne, endasse tõmbunud ja ei taha suhelda. Laste arvuga pole siin midagi pistmist. Pigem geenid.
Vii laps lasteaeda, kui vaja, aga mitte ära sünnita seepärast lapsi juurde.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Mina olen suurest perest ning ka tõsine inimene. Minu üksi kasvav laps on ka üksi olles tõsisem, aga niikui ta teiste laste seltskonda satub, on ta kohe teine inimene.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina pole üksiklaps ja olen täpselt selline vaikne, endasse tõmbunud ja ei taha suhelda. Laste arvuga pole siin midagi pistmist. Pigem geenid.
Vii laps lasteaeda, kui vaja, aga mitte ära sünnita seepärast lapsi juurde.[/tsitaat]

Lapsel on juba lasteaed läbi, on esimest aastat koolipoiss. Ma lihtsalt ise panen tähele, et kui ta on sõpradega koos, on ta kohe selline rõõmus ja elevil, aga kodus kipub pigem vaikselt nokitsema. Mina ja mees tegeleme temaga muidu palju, ei ole nii, et tal tähelepanu või turvalisuse puudus. Aga mulle just näib, et talle oleks vaja õde või venda kõrvale. See võib vabalt olla mu enda väga subjektiivne tunne, sest mina leian just nüüd, suurena, et oleks tore, kui keegi oleks veel olnud peale minu. Lapsena ei osanudki õest või vennast puudust tunda, siis tahtsin alati pigem koera:-)

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Üksiklapsed on kindlasti rohkem saanud oma vanemate tähelepanu, mitmelapselises peres kasvanud on rohkem nn. ise kasvanud ja karastunud. Üksiklapsi on rohkem kuulatud, nad on rohkem hoolitsetud. Kas üksiklapsed just oleks isekamad, tôsisemad, hellemad, vastutustundlikumad – see oleneb juba kodusest kasvatusstiilist.

Lihtne näide: üksiklaps ôpib rattaga sôitma ema-isaga,kes hoiavad rohkem silma peal, oskavad last kinni püüda. Pere mitmes laps ôpib aga vanemate ôdede-vendade abiga ja sellega kaasneb märksa rohkem kukkumisi. Tihti pere 4.laps ôpib juba rattaga iseseisvalt sôitma.

Mitmelapselises peres on pidev vôitlus ja vôistlus, kuigi samas hoitakse üksteist. Sellises peres ei ütle keegi kunagi, et söön hiljem kui pannkoogid just valmis on saanud. Samas aga arvutatakse hoolikalt kui palju kôik saavad, et vôrdselt jaguks.
Üksiklapsel pole hirmu, et pannkoogid oleks keegi teine ära söönud, samas kui üksiklaps pole harjunud jagama, siis ta vôib vabalt vôtta viimase, ilma küsimata, kas kôik on maitsnud.

Viimane jääb just teravalt silma ka täiskasvanud eas, kolleegide seas ja ma ei arva, et nad pahatahtlikult käituks, nad lihtsalt ei môtle. 95% ulatuses vôib käitumise järgi öelda, kes on üksinda kasvanud. Jah, ma arvan, et koos kasvades on märksa lôbusam ja mitte ainutl neil esimesel 18 eluaastal, vaid ka edaspidi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Meie oma ainsal lapsel ei lasknud küll ülbata ja teistega mitte arvestada.
Nüüd täiskasvanuna on meie poeg teistega vägagi arvestav inimene.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Mina olen pärit 4-ja lapsega perest ja olen ka kergesti solvuv ja kurvameelsusse kalduv ja introvert. Samas deprekat ka nagu pidevalt pole- vahel olen rõõmus, vahel kurb.
Ikka iseloomus ja geenides asi kinni mitte pereliikmete arvus minu arvates- ei pea kõik olema positiivsed ja ülihead suhtlejad. Inimesed ongi erinevad.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

..ah ja ikkagi on neil pere ainulastel mingi imelik kiiks küljes.

0
0
Please wait...

Postitas:
spindel

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

ma kasvasin ka üksinda, saan liigitada end üksiklapseks. Samas mul ju olid õed ka, aga nood olid ammu suured juba. Ma olin pesamuna.
Mäletan, et palusin, anusin ema, et äkki saaks miski õe või venna ! Ta ütles, et sul on ju kaks õde juba. Ma ütsin, et need on ju vanad inimesed 🙂

Aga ema oli 40, kui ma sündisin, ja loomulikult 46 aastaselt ei hakanud ta minu soovi pärast muretsema uut last.

Samas sain kodus pidada kõik võimalikke loomi. Koer, (kassi ei saanud, sest tol ajal ei olnud sellist kassiliiva nagu praegu), papagoid, hamstrid, merisead, akvaarium kaladega. Tegemist jätkus kodus rohkem kui küll.

Aga kui ma kellelegi soovitusi jagaks, siis ütleks, et nö pesamuna muretsemine ei pruugi olla hea idee siiski. Võib muretseda lapsi nt kaks alguses ja kaks hiljem, kõik on õnnelikud.

Samas oleneb ka inimesest endast. Ma olen küll kohanud täiesti üksiklapsi (täiskasvanuna), kes on kuidagi depressiivsed ja tõsised.

Minuarust ma ise ka olin tõsine, orienteeritud õppimisele, sportimisele, samas no ei midagi hullu…..

0
0
Please wait...

Postitas:
paadund perekoolik

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]..ah ja ikkagi on neil pere ainulastel mingi imelik kiiks küljes.[/tsitaat]

Selles teemas tundud sina miskipärast ainsana kiiksuga…

0
0
Please wait...

Postitas:
soorebane

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Olen üksiklaps, minu poeg samuti. Ei tähelda mingisugust melanhoolsust ega ole me kumbki õrnakesed, pigem vastupidi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Mul on 1 laps. Ta pole tõsisem, väga seltsiv ja sõbraliku loomuga. Mu mees on üksik laps ja rõõmsamat, abivalmivat inimest on raske leida. Oma poja puhul täheldasin seda, et tal on meeletu süvenemisvõime ja püsivus. Võib olla on seal seos sagedase üksi olemisega, ma ei tea. Sõpru on tal palju ja nukker ei ole:) Ma olen ise kolmelapselisest perest ja ilmselgelt kaldun hoopis ise kurvameelsusele ja nukrusele.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Olen ise üksiklaps ja tunnen väga hästi veel kolme üksikuna kasvanud inimest. Oleme tõesti paljus väga sarnased, aga kindlasti mitte tõsised või endassetõmbunud :). Oleme kõik väga sihikindlad ja püsivad, samas väga nalja- ja naeruhimulised ning seltskondlikud.

Aga üks asi on meil küll kõigil sarnane- nimelt on meil kõigil väga vaja aeg-ajalt puhtalt oma isiklikku aega. Mitte tihti ja palju, aga täiesti ima selleta ei saa mitte kuidagi. See võib küll olla seotud sellega, et lapsena sellega ära sai harjutud. Näiteks 2 aastat ühikaelu oli minu jaoks täielik õudus. Kui vähegi võimalik, läksin kohe tööle, et oleks oma kodu ja rahu ja vaikus, kui seda soovisin.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Ükisklapsed on pigem elavamad ja hellikumad (vähemalt minu oma on :)), aga minu arust on üksikvanemate lapsed tõsisemad.

0
0
Please wait...

Postitas:
KristaT

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Võibolla üksiklaste vanemad on ise sellised, kes ei taha nii palju kisa ja kära .. ja vastavalt lapsed ka rahulikumad
ehk siis antud juhul ei tea küll, kumb oli enne, kas muna või kana 😀

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Minu eelkooliealine laps on naerupall. Lugesin beebi kasvatamise kohta, et ajage vähemalt üks kord päevas oma laps naerma.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

ühes vanemas kasvatusraamatus ütles, et üksik laps õpib täiskasvanute jutte kuulama, mis pole talle eakohased, ja eakaaslaste rõõmud-mängud tunduvad talle lapsikud…

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

Ma olin esimesed 10 aastat üksiklaps ja suhteliselt isekas. Aga see oli pigem kasvatuse teema. Väikeste õdedega koos tuli ka vastutus, kahe väikese lapsega korraga hakkama saamine polnud mingi probleem. Aga suhteliselt kinnine olin ma ikkagi. Nüüd kui 30 ligineb olen suhtlemisaldis ja rõõmsameelne, ei muretse enam mida teised mõtlevad. Mõni inimene on lihtsalt eneseleidmisel pika toimega. Samas õdedel armastuse-vihkamise suhe, vahepeal ei suuda ära imestada kuidas nad niimoodi teineteise kohat öelda saavad, mina ja teise piir on väga hägune ja igasugune distants puudub. On harjutud ette laduma kõik, mida sülg suhu toob.
Ma arvan, et asi pole mitte tõsiseks olemises vaid enese individuaalses positsioneerimises eeldades, et seda teevad ka teised. Mulle tundub lisaks üksiklapsi vaadates, et nad pole üldjuhul konfliktsed ja sageli on neil raske end survestavate vahenditega kehtestada kuna lapsepõlves pole selleks vajadust olnud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas üksiklapsed on tõsisemad?

On ikka põhjused. Ma jälle arvan, et sa oled sellepärast tõsine, et su nina on ei ole viltu ja üks kulm on teisest erinev.

0
0
Please wait...

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas üksiklapsed on tõsisemad?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.