Kas usute seda juttu, et kui perre keegi sünnib, siis keegi peab lahkuma/surema?
Planeerisime esimest suri kass. Ootasin teist suri koer. Ootan kolmandat, uus kass suremas. Keegi neist loomadest pole vana ega pikalt haige olnud.
Pole kuulnudki sellist asja ja ei usu ka sellist jama.
Kui hakkad endale sisestama ja uskuma, siis kutsud kurja karja. Mina ei usu. Inimesi sureb ja sigineb juurde pidevalt, see on elu.
Ehk tuleb teie pere seaduspärasus lihtsalt sellest, et kui mõtted on uue lapse juures, siis jätate looma hooletusse?
Äkki paneks selle küll mõne reise alateema alla. Nt. Muud jutud vms.
Siia see küll sobilik pole!
Kui teatasin perele esimesest rasedusest viskas vanaema kommentaari: Kui perre sünnib uus liige peab keegi lahkuma. Mõtlesin, et täitsa napakas ning unustasin selle. Mõned kuud hiljem suri mu ema. Olen taas rase ning loodan, et see oli lihtsalt kokkusattumus.
See on lihtsalt kokkusattumus.
No kui see nii oleks, siis peaks mul kari lapsi olema, sest mul on lähedased kõik juba lahkunud, kuigi last veel pole saanud. Ning suguvõsasse perekonnalisa pole ka keegi juurde saanud.
olen kuulnud et kui sünnib skorpioni tähtkujus laps, siis suguvõsas keegi sureb. meil on kaks sellist juhust juba olnud.
Meil on peres juhtumeid, kus vennanaine ootas põnni ja suri minu vanaisa, kui mina ootasin teist suri minu onu ja vanaema. Aga ma ei mõtle nii ja ei tohi ka, sest siis oleks paanika koguaeg, kui keegi ootel.
oodates esimest last, surid kassipojad,ootasin teist last, suri hamster.
kolmandaga kass, neljandaga koer.
isver, ma pole sellele kunagi enne mõelnud.
olen kuulnud et kui sünnib skorpioni tähtkujus laps, siis suguvõsas keegi sureb. meil on kaks sellist juhust juba olnud.
Mulle räägiti ka seda uskumust.
No suguvõsa on ju suur ja kooskõlas Eesti elanikkonna vananemisega on meiegi hulgas vanureid rohkem kui väikelapsi. Väga tõenäoliselt igal aastal sureb keegi. Sel aastal kui meie Skorpion sündis, suri mu vanatädi. Ta oli 99-aastane.
Kui mu esimene laps oli pooleaastane, siis suri minu vanaema.
Teise lapse ootamise ajast ja esimesest paarist eluaastast lähedaste suremisi ei meenu.
Ühel kenal suveõhtul suri meie 10-aastane toakass jalapealt (enne polnud mingeid märke tervisehädadest). Elasin seda oodatust raskemini üle – ma pole tavaliselt nii emotsionaalne. Võtsime kohe uue kassipoja, et leina leevenda, sest mulle kohe üldse ei sobinud, et üks pereliige on vähem. Paar nädalat hiljem sain teada, et olen kolmanda lapse ootel…
Ilmselt on need kõik siiski kokkusattumused, aga kui niimoodi küsiti, siis tuli meelde.
Kui sündis minu esimene laps, suri mõne aja pärast mu vanatädi. Peale teise lapse sündi suri mõni aeg hiljem äi, peale kolmanda lapse sündi suri ämm ning kui jäin ootama neljandat last, suri mu vanaisa.Nüüd ootame uue abikaasaga last ja aasta-poolteist tagasi suri tema isa. Niisiis, meie peres on see vanarahva väide paika pidanud.
Minul suri tädi, kui esimest ootama jäin ja kummaline oli, et sünnitähtajaks sain tädi sünnipäeva. Vahepeal mõtlesimegi, et äkki tädi hing tuleb meie lapse sisse 🙂 noh, hea mõelda nii, tõesti oli üks maailma parimaid inimesi minu jaoks.
Aga meie peres on hoopis nii, et iga kord, kui mul laps sünnib, on kellegi lähedase sugulase juubel 😛
Ei usu, need on kokkusattumused. Meil on peres pigem nii olnud, et vanim põlvkond on oodanud ära väikese järeltulija sünni ja siis umbes lapse-lapse-lapse esimesel eluaastal meie hulgast lahkunud, justkui oleks veel tahtnud näha, et nende lapselapsed saavad vanemateks. Ja mul on selle pärast hea meel, et minu vanaema nägi ära minu lapsed, samuti mu vanaisa nägi ära oma lapselaste lapsed.
Mul endal on hoopis selline kokkusattumus, et esimene ja kolmas rasedus on olnud alguses sama tähtajaga, aga esimene rasedus peetus, nii et kui jälle sama tähtaja sain, siis oli tunne, et sama laps siiski otsustas meie juurde tulla (veidi tobe ja ega ma seda väga tõsiselt ei mõelnud, aga selline mõte käis peast läbi küll).
Minul kui jäin poega ootama suri isa ära ja pärast poja sündi läks ka isa poolne vanaisa
Ootasin esimest last, suri vanatädi. Paar kuud peale sündi mehe lähedane. Ootasin teist last, suri minu vanaema. Nädal hiljem katkes rasedus. Sel ajal, kui see tita oleks olnud paarikuine, suri minu mehe teine lähedane. Nüüd ootan kolmandat ja ärgu mitte mõelgugi keegi surra!! See laps tuleb perre olgugi, et on juba ähvardanud mitte tulla! Teisiti ma lihtsalt ei lepi ega mõtle ka. Enne esimest rasedust olen piisavalt lähedasi kaotanud, mees ka. Loomi ka muidugi, seega ei tule selle rasedusega ühtki halba uudist ega ka mõne kuu jooksul peale sündi. Nii lihtsalt läheb ja rohkem ma sellele mõelda ei kavatse!
Mul on 2 last, keegi pole surnud nende sündimise (ega eostamise) aegu. Samuit pole kegei surnud õelaste sündimise ajal, neid 4.
Ag anoh, kui nüüd filosod´feerida – kas peab tingimata keegi oma lähikondsetest surema? või võob ka võõras? kui viimane, siis ju koguaeg keegi sureb kusagil 😀
kokkusattumised, minu kahe lapse sünniga jäid kõik ellu – nii inimesed, kui loomad. Samuti ka lapslaste sünniga ei ole kaasnenud surmad. Isegi ei tule meelde ka suguvõsas selliseid lugusid.
Vist natuke usun. Esimese lapseootuse aeg suri mu vanaema. Laps sündis paarteist päeva peale vanaema sünnikuupäeva. Vanaisa suri vist u kuu enne teist rasedust ja TA on päev enne vanaisa sünnipäeva.
Kuna inimesete arv maailmas kasvab, ei saa see tõsi olla. Eestis on pikalt olnud iive negatiivne, no ka ei klapi.
Kusjuures, kui nüüd veidi laiemalt mõelda, siis… mu sugulasel on 7 last. Ülejäänud suguvõsa aga elab :-). Kui see reegel toimiks, siis peale tema pere loomist poleks teisi sugulasi enam üldse alles.
Nojah. Üht last oodates suri mu ema, teist oodates vanaema. Aga – ema oli kaugelearenenud vähiga aastaid haige, vanaema 86 aastane südamehaige inimene. Arvan ikkagi, et see on kokkusattumus. Olles sellist juttu kuulnud, hakkadki üle mõtlema ja seoseid leidma.
Kolm last – ühtegi surma küll nende sünniga seostada ei oska….
minu vanematel on viis last ja 10 lapselast…. palju neid sugulasi üldse niimoodi alles oleks… :S
Mina otseselt ei usu, et selline reeglipära olemas oleks, aga endal kahjuks kogemus olemas. Sain enda esimesed triibud päev enne vanaema surma 🙁
Elu koosneb hetkedest, ja iga hetk on ajas muutuv.
See on nii lihtne lause, et iga lool saab aru.
Aga ei saa, tee või tina.
Nii et uskuge elu ja surma korrapärasusse ja väitke veel takka, et sünnituski oligi korrapärasus.
appike, äkki te panete oma kividele nimesid ka?
loodan, et lastele te oma jurasid ei päranda…
No globaalselt jah, sest muidu ei mahuks inimesed ära. Ülejäänu on folkloor või kokkusattumus. Peast tuleb välja visata seline rämps.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
