Teema: Kas väärikas naine elab alkohoolikuga?

Elama peaks nii, et oled oma sisemuses ise rahul. See, mis muu maailma meelest on väärikas või ebaväärikas, see ei tohiks eriti morjendada. Seega mõtle iseenda seisukohalt: mida see kooselu sulle annab, mis selle mehe juures paneb sind tema juures olema. Kas mehe alkoholitarbimine häirib sind ennast päriselt või on see ainult hirm, et mida küll teised mõtlevad?

#3518976:

Tuttaval on joodikust naaber, kelle naine on väga sümpaatne, tore inimene, õpetaja. Olen tõesti imestust avadlanud, miks selline inimene ennast joodiku peale raiskab. Aga näe elavad – peseb ja kasib seda tüüpi.

Ei tea, minu arvates peab inimene kõigepealt ennast austama ja armastama, aga see, et su elu kulub joodikust mehe ülevalhoidmisele – ei ole küll mingi austus enda vastu.

Sina ei tea nende lugu algusest lõpuni. Alkoholism on sõltuvushaigus ja võib-olla tal seda alguses ei olnud, aga naine on missioonitundega. Kui mees oleks näiteks ratastooli jäänud, kas siis ütleksid samamoodi? Minu meelest tuleks oma hinnangud endale hoida. Ega asjata öelda, et sa ei saagi kedagi teist mõista enne kui pole kilomeetreid tema kingades käinud.

Ma tean mitut äärmiselt väärikat naist, kes elavad või elasid alkohoolikuga. Viimasel juhul on need mehed juba ammu kaineks hakanud. AGA! Aga nendel juhtumitel on ka need mehed olnud tõsiselt intelligentsed inimesed olnud. Mõned kirjanikud, muusikud, ka näitlejad, teadlased, arstid. Mõni neist ei olnud selle sõna õiges mõttes isegi alkohoolik vaid alkoholi kuritarvitaja. Sugulaste seas on meil ka paar alkoholi kuritarvutajat. Üks mees, kes igapäev joob pudeli veini. Absoluutselt iga päev juba umbes 45 aastat, mina pole teda veel purjuspäi näinud, kuigi elame ühes majas.

Kas sa oled kalts naine, sõltub sellest, kas see mees su peal jalgu pühib st sind alandab. Nende alkohoolikute puhul, keda mina olen teadnud, on alati ja absoluutselt alati mees naist väga austanud ning armastanud. Kodustes tegemistes osalenud, palju lugenud, kultuuri armastanud, truud olnud, raha teeninud, mitte kunagi kadunud olnud jne.

Alkohoolikud, kes pole ei targad ega vaimukad, töökad ega hakkajad vaid haisva õllepurgiga trussikutes diivanil vedelevad ja naist sõimavaid, pole kohanud. Kui sul on selline mees siis jah, sa oled kaltsnaine (sry, sa ise kasutasid seda sõna, ma ütleks pigem – rumal naine).

Just, mitte ebaväärikas vaid lihtsalt nõrk. Ära sildista ennast selliste sõnadega nagu ebaväärikas.

Omad teaduskraadi?

#3519323:

Omad teaduskraadi?

Perekoolis omavad kõik teaduskraadi või pigem isegi mitut.

Minu jaoks ei ole alkohooliku puhul vahet, kas on tegemist haritud kunstiinimesega või mingi ossiga – joodik on joodik, ei ole kummagi puhul õigustust teiste elu ärarikkumisel.
Mina nägin oma isa vintis vaid paaril korral lapsepõlves, samuti ei ole ka minu lapsed näinud purjus isa, samas aga tean, mis elu elas sõbranna, kellel oli joodikust isa. Kuidas see lapsepõlv teda muserdas ja kuidas ema naeruväärselt üritas jätta muljet, et isa on lihtsalt väsinud, kui see köögipõrandal magas. Või kui peol naine naerunäoga oma puripurjus mees kantseldab, et oi, ei ole midagi, natuke võttis, ega ta ju muidu ei joo. Ometi kõik teavad, et see kordub iga pidu.
Üksi väärikas ja endast lugupidav naine ei raiska oma (ja veel vähem laste) elu joodiku kasimisele.

Teiste teod ei tee inimest ebaväärikaks.
Inimesel on alkoholisõltuvus, kui tahad elada temaga, siis ole abiks, äkki jätab mahagi kunagi.

Jah, sa oled täielik kaltsnaine – ilma igasuguse väärikuseta.
Joodikut jm sõltlast pole vaja ilustada – sõltlane on sõltlane, olgu ta kunsti- või kultuuriinimene või lihtsalt suvaline parm.
Minu ema oli kaltsnaine – talus surmani oma mängurist ja l.sist meest – minu isa. Ise oli veel nii uhke enda üle, et kuidas tema küll jaksab kanda ja toetada ja mis sellest isast küll ilma temata saab.
Kas isa oli emale tänulik ta ohvrimeelsuse eest? Ei olnud. Laskis laia kaarega selle ohvrimeelsuse peale.
Enne surma oli ema nii kibestunud, et ei jätnud oma lastele sentigi raha. Tema pangakontole sent-sendi haaval kogutud tuhanded mängis isa paari päevaga maha ja nüüd tegelen mina päevast päeva oma kaltsnaisest emalt saadud ainsa pärandusega – tema mängurist ja l.st mehega, st minu isaga.
Kui ema oleks suutnud minu isast lahutada, siis oleksin tema üle uhke olnud.
Aga nüüd on küll kalts mis kalts igavesest ajast igavesti.

#3520999:

Ja siis kallis naine jooksebki voodi äärde aspiriin ja veeklaas käes! Põrgusse mingu, kui suutis ennast täis lakkuda, siis mingu ja vedagu ennast voodist nii palju välja, et saaks ise oma aspiriini ära võetud, ärgu jooksutagu naist.

Mina isiklikult viin oma peaaegu täiskarsklasele mehele küll klaasi vett, kui ta näiteks elutoas raaamatut loeb, aga mina köögis istun ning ta palub. Tema mulle ka. Me isegi ei oska seda jooksuutamiseks nimetada. Sinu tõlgenduse järgi ma praegu jooksutasin meest, kes õuest koera kammimast tuli ja ma ütlesin aknast, et käi palun postkasti juures (15 m teises suunas) ka ära. Milline rumalus.

Arvaksin, et mu mees on kergelt opakaks läinud, kui ta, teades, et mina olen riides, jalgadel püsti ja elutoas, ei paluks mul elutoa riiulist talle magamistuppa raamat tuua, kui ta juba teki all pikali on. Ta ajaks ennast püsti, paneks püksid jalga, sussid ka ja tuleks minust mööda, võtaks raamatu, läheks tagasi, rõivastuks uuesti lahti ja läheks uuesti teki alla. Mäh nagu 🙂

Ah, võibolla on see seepärast, et me aitame teineteist. Võõras kontseptsioon paljudele. Näiteks neile, kellele oma alkoholi tarvitanud, aga mitte räusanud ega kukkunud ega vedelenud mehele aspiriiniklaasi viiminegi tundub meeletu alandusena.

Me räägime siin alkohoolikutest, mitte pereringi üksteise aitamisest. Kui siin nagu õigustatakse haritlastest joodikuid, siis minu jaoks ei ole vahet.

#3521462:

#3520999:

Ja siis kallis naine jooksebki voodi äärde aspiriin ja veeklaas käes! Põrgusse mingu, kui suutis ennast täis lakkuda, siis mingu ja vedagu ennast voodist nii palju välja, et saaks ise oma aspiriini ära võetud, ärgu jooksutagu naist.

Mina isiklikult viin oma peaaegu täiskarsklasele mehele küll klaasi vett, kui ta näiteks elutoas raaamatut loeb, aga mina köögis istun ning ta palub. Tema mulle ka. Me isegi ei oska seda jooksuutamiseks nimetada. Sinu tõlgenduse järgi ma praegu jooksutasin meest, kes õuest koera kammimast tuli ja ma ütlesin aknast, et käi palun postkasti juures (15 m teises suunas) ka ära. Milline rumalus.

Arvaksin, et mu mees on kergelt opakaks läinud, kui ta, teades, et mina olen riides, jalgadel püsti ja elutoas, ei paluks mul elutoa riiulist talle magamistuppa raamat tuua, kui ta juba teki all pikali on. Ta ajaks ennast püsti, paneks püksid jalga, sussid ka ja tuleks minust mööda, võtaks raamatu, läheks tagasi, rõivastuks uuesti lahti ja läheks uuesti teki alla. Mäh nagu ????

Ah, võibolla on see seepärast, et me aitame teineteist. Võõras kontseptsioon paljudele. Näiteks neile, kellele oma alkoholi tarvitanud, aga mitte räusanud ega kukkunud ega vedelenud mehele aspiriiniklaasi viiminegi tundub meeletu alandusena.

Kuidas see nüüd siia teemasse puutub? Jutt on alkohoolikutest, kes ennast täislakuvad ja siis järgmine päev naist pohmakarohuga jooksutavad.

#3522985:

Küsimus selles, et kui mees on alkohoolik, siis ei saa ju temaga koos väljas käia. Väga raske on jääda väärikaks, kui mees ennast sünnipäeval, pulmas täis joob. Või lähete üksi?

no minu oma näiteks ei joo. joob ainult kodus õhtul ja siis kobib magama.

Elan. Juba teine aastakümme jokseb. Vahepeal pikemalt kaine, siis jälle igakuine tsükkel.
Ei, ei ole mehest sõltuv, aastaid temast rohkem teeninud. Kas ma väärikas olen, ei ole juurelnud. Eks peab mingi krõks emmal- kummal peas ära käima , siis tulevad otsused. Siiani neid ei ole- kahjuks.

Hetkest, mil oma alkohoolikust abikaasa maha jätsin, käis tema peas krõks ja sellest päevast alates ta pole enam pudelit tõstnud. Igapäevases mugavusmullis on alkohoolikul end väga raske kokku võtta. Olen oma otsusega rahul, meie mõlema elu läks palju paremaks.