Teema: Kas väheteeniv mees on välistatud?

Kägu kirjutas:

Vigu parandatakse. Kui ülikooli astumine, vähemalt sellele erialale, oli viga, siis sõltumatu inimene parandab selle, mitte ei suru konventsioonidele alludes lõpuni. Ja jälle see lõpuni käimine võrdustub käol “haridusega”. No ei ole võrdne. Kas vähe on neid paberitega lolle? Tahate öelda, et need kõik on süvenemisvõimelised, ajajuhtimisoskusega distsiplineeritud – haritusega! – tegelased? Ei ole. Tunnen hordide viisi teistsuguseid.

Minu meelest nende kohta, kes on astunud valele erialale, siis õigele ja tolle lõpetanud, tavaliselt ei öelda, et nad on ülikooli pooleli jätnud. See käib ikka nende kohta, kes jätsidki pooleli, või halvemal juhul jätsid ka teise ja kolmanda eriala pooleli.

Ja noh, hariduse väärtustamisest… kui naine peab ikkagi õigeks, et alaealine koolis käib ja õpib, siis võib olla võrdlemisi ebameeldiv, kui pubeka mässumöllus pojale isa takka kiidab, et “no muidugi, õige mehe puhul ei tähenda haridus midagi, saada see õps …i – näe, mul pole põhikoolgi lõpetatud, aga teenin rohkem kui sinu …st (vabandan, et roppe sõnu välja ei kirjuta, mu nõme haritlasest isa ei õpetanud mulle sobivaid) õps, höhöhöö”. Võib-olla läheb seda kooli ka rääkima (mu pojal oli ühel klassikaaslasel selline isa).

Ja noh, hariduse väärtustamisest… kui naine peab ikkagi õigeks, et alaealine koolis käib ja õpib, siis võib olla võrdlemisi ebameeldiv, kui pubeka mässumöllus pojale isa takka kiidab, et “no muidugi, õige mehe puhul ei tähenda haridus midagi, saada see õps …i – näe, mul pole põhikoolgi lõpetatud, aga teenin rohkem kui sinu …st

Ma olen ise see ludri, kes ülikooli pooleli jättis, aga ometi kannustasin elukaaslast sisse astuma ning neil hetkedel, mil tahab alla anda, tuletan meelde, miks ülikool on vaja ära lõpetada. Miks arvad, et kõik ludrid tahavad, et teised nende järgi teeks? See, et mul isiklikult kool lõpetamata jäi, ei tähenda, et ma kõrgharidust mõttetuks peaks. Kõrgharidus pole lihtsalt mulle.

Mina jätsin pooleli, sest sain aru, et eriala pole mulle ning vihkan koolipingis istumist. Läksin ja omandasin lühikese õppeajaga kutse. Antud erialal pole päevagi töötanud, täna töötan kollektiivis, kus olen ainus, kel pole kõrgharidust (omandamisel), niiet ei ütleks, et kõrghariduse puudumine elu pekki keerab või ütleb miskit põhjapanevat inimese intelligentsi kohta.

Millele põhinedes sa ennast intelligentseks pead?

Debiilikuid meile tööle ei võeta.

Muide, too palun välja koht, kus väitsin, et olen kõrge intelligentsiga.

Kui on muidu super mees, siis väikese sissetuleku pärast mehega suhet loomata ei jätaks. Väike sissetulek on üks puudus, mis mehel võib olla. Näiteks veel puudusi, mis mehel võivad olla:
Ei talu alkoholi, hakkab lollusi tegema või rääkima, kui on joonud. Aga joomata ka ei jäta.
Suhtub naistesse alavääristavalt.
On füüsiliselt vägivaldne.
On ihne.
On laiskvorst (see on küll tõenäoliselt ka vaene).
On olnud eelnevalt abielus, on lapsed, kellega mina peaksin jagama nii mehe ajalist kui ka kõiki muid ressursse, nii emotsionaalseid kui materiaalseid.
On füüsiliselt inetu või halvas vormis (paks nagu siga).
Võiksin veel jätkata, aga kehv sissetulek on samasugune puudus, nagu teised eelpool loetletud. Iga puuduse kompenseerimiseks peaks olema siis hulk häid omadusi, mis puuduse kompenseeriksid.
Kui maailmas oleks kaks mees ja peaks nende vahel valima, üks oleks rumal ja labane rikas, teine laia silmaringiga vaene, siis valiks laia silmaringiga vaese. Paraku minu elukogemus ütleb, et kehval sissetulekul on tavaliselt ka põhjus. Muidugi mida keegi kehvaks sissetulekuks peab? Aga arvan, et miinimumpalka teenival mehel on kindlasti ka muid vigu, millest kehv sissetulek pole sugugi kõige hullem.
Arvan, et parim variant on hea sissetulekuga tark mees. Aga sellised mehed vaatavad ka omasuguseid naisi. Päris elu pole “Pretty woman” film.

Kägu kirjutas:

Mulle siin jäänud mulje, et kui mees ikka peret üleval ei pea või vähemalt tuhandetega eelarvesse ei panusta, on ta läbikukkunud, ja kõik halvustavad mitte niivõrd sellist meest, kui naist, kes on julgenud niisugusega kooselu sisse seada. Pean piinlikkusega tunnistama, et ka minul on mees, kes teenib alla keskmise palga, justkui luuser noh, aga elu on kuidagi nii läinud, et ülikool jäi pooleli ning seega tõesti ei tööta mingitel tipptaset nõudvatel töökohtadel. Iseendast on kuldsete kätega, aga füüsilist tööd (ehitus vms) igapäevaselt tervise tõttu teha ei saaks. Töötab kontoris, aga suht vähenõudlikul ametikohal. Samas on kohutavalt hea oma mehekohustuste täitmisel st toetab peret kõiges. Kasvatab lapsi, saab igasugu koduste töödega hakkama, remondib maja, käib kohusetundlikult tööl, ringi ei tõmba, voodis lausa inspireerib, on väga hea huumorimeelega ja tohutult sõbralik. Meie sõbrad on temast vaimustuses ja mina ka. Aga vot raha eriti sisse ei too. Mis see on siis? Ikkagi nõme? Ma tean küll, et siin enamusel mehed teenivad ikka tuhandeid, aga kas on veel minusuguseid, kellel muidu justkui oleks hea mees, aga ilma tuhandeteta.

Teil on maja, mida remontida. Kui sa elaks mehe ja lastega ühetoalises korteris mõtleks ja räägiks sa hoopis teist juttu. See raha, mis jääb perekonda, kuna ei pea remondimeest palkama, on ka üsnagi märkimisväärne. Kõigel, mis ühise elu nimel tehakse on tegelikult hind. See hind tuleb välja kohe, kui tuleb sisseosta teenus. Nii et kuigi mees ei too sisse, ta tegeleb sellega, et raha ei liiguks perekonnast välja. Võta paber ja pliiat ja arvuta, kui suur on see summa, mis jääb perest väljaminemata, kuna mees oskab väga paljusid töid ise teha.

Kägu kirjutas:

Ma tean küll, et siin enamusel mehed teenivad ikka tuhandeid, aga kas on veel minusuguseid, kellel muidu justkui oleks hea mees, aga ilma tuhandeteta.

Et siis statistikaameti ja perekooli valed viivad suisa pereprobleemideni…:)
Eesti keskmist korrutatakse meile igapäevaselt, samas 90% töötajatest(sh mehed) teenib tugevalt alla selle ,ehk tegelik keskmine on mitusada eurot madalam.
Ei ole meil siin Eestis neid tuhandete teenijaid, rahune maha..

Ma oletan, et agarate miinustajate elu ei ole läinud päris nii, nagu nad oleksid tahtnud. Seepärast nad lajatavadki miinuse igale postitusele, mille kirjutaja tundub elavat rahulikus stabiilsuses.

Teemaalgatajale jääb aga vaid õnne soovida. Tema kirjeldatud mees on täielik jackpot karjääri tegevale naisele. Kui mees hoolitseb kodu toimimise ja laste eest, siis on naisel palju vaba aega, mille saaks tuhandete koju toomisesse panustada. No näiteks praeguse presidendi peremudel tundub olevat just niisugune.

Probleem tekib siis, kui naine tunneb, et ta ei oska end sellisesse peremudelisse paigutada, nt ei taha karjääri teha, vaid tahaks ise kodukanandust harrastada.

Kägu kirjutas:

Ainult kärgperenduse teemades öeldakse, et enne teise pesakonna tegemist tasub enne oma rahalist seisu hinnata. Aga seal pole ka probleem mitte niivõrd sissetulek, kuivõrd arvamus, et keegi teine peab tema lapsi ülal pidama, sest “mis mõttes ma ei tohi uues suhtes lapsi saada”.

Jah, kärgpereteemades on see rahateenimise küsimus valusam, aga seal on oluline ju hoopis miski muu. Just see, et “eelmised lapsed” unustatakse uut õnne taga ajama hakates kiiresti.

Kägu kirjutas:

Perekooli kägude meelest on armastav pere ja soe kodu ilmselgelt üks suur miinus ja eeskujuks sellist asja tuua ei saa…ainult roppu raha väljapritsiv elustiil on see, mis näitab, et selles peres küll ludrid ei ela…

Miks ometi omistad sa ühe käo seisukohavõttude põhjal sama suhtumise kõigile perekooli kägudele? See on üks väga loll harjumus – oled ju ise ka kägu, järelikult jagad vist ise ka sama hoiakut, milles sa siin teisi süüdistad?

Kui sa ise oled rahul, kelle teise asi see on?!? Sulle hakkab vist Perekool (koos oma kokkuluuletatud tuhandetega) ajudele, oleks parem seda vähendada. Kõik ei ole kuld mis hiilgab, need tuhandeid teenivad surevad ka enne 40.juubelit südamega maha jne. Kui saate rahaliselt hakkama, mis siis on viga? Pole ju.

Kägu kirjutas:

Jah, täpselt. Enesedistsipliin. Soov areneda, õppida ja targemaks saada. Julgus hirmude ja laiskusega silmitsi astuda. Tahe alustatu lõpule viia. Suutmine alustatu lõpule viia. Süvenemisvõime. Ajajuhtimise oskus. Hariduse tähtsustamine (mida oleks kena ju lastel oma isa juures näha). Hariduse ja teadmiste asetamine vähemalt ajuti mugavusest ja rahast ettepoole.

Ja need omadused ei saa eksisteerida keskharidusega mehe juures? Hähh, minu vaeset perest isa, kes pidi minema kutsekooli kõrvalt t66le, on selle mittepaikapidamise imehea näide. Ja küllalt nähtud neid “haridus matsi ei riku” tüüpe.

Kägu kirjutas:

Ma ei palunud kiitmist. Soovisin nõu, mida teha edasi, kui elu on nii läinud.

Mida sul on vaja edasi teha? Tahad, et LAHUTA! karjutaks, nagu hea Perekooli traditsioon ette näeb? Enamus mehi ei teeni keskmist palka, enamus naisi ammugi mitte, vaata kus mediaanpalk on. Minule tundub, et pada on leidnud kaane (heas mõttes, olete sobivad ja võrdsed ja peaks omadega rahul olema), mis seal teha siis vaja?

Arvasin alati, et mees peab minust rohkem teenima. Siis aga kohtasin oma õiget ja “vaesusefilter” ei toimigi enam. Oleme mõlemad pisiettevõtjad, kumbki toimetab oma ettevõttega. Minu firmal läheb täitsa hästi, kaasa omal mitte. Kohe nii, et sisuliselt pole ta sel aastal pere eelarvesse üldse panustanud. Tasub vaid kommunaalid, oma autoga seotud kulud. Mina olen viimasel ajal toidu lauale toonud ja ka majaehitust rahastanud. Jah, ma tean, et siinsed käod hakkavad nüüd oigama, et no mida luuserit ma oma rinnal soojendan.
Tegelikult pole see nii. Mees on ettevõtlik, nutikas, haritud, uudishimulik, hea ja lahke. Armastab mind ja meie lapsi väga. On väga perekeskne. Pahesid pole – ei joo, ei suitseta, ei vahi võõraid naisi, ei ole mängusõltlane. Voodis väga hea. Kokkab suurepäraselt. Oskab kõiki kodutöid, kuldsete kätega.
Muidugi häirib teda see olukord. Mind ka häirib. Oleme sellest rääkinud ja leppinud omavahel kokku, et panustame kumbki meie ühisesse ellu omal kombel – näiteks hoolitseb tema koduste asjade eest, et mina saaksin teha tööd (kuna minu töö on tema omast oluliselt tasuvam). Et mina ei pea muretsema toidutegemise pärast. Et tema hoolitseb selle eest, et meie autod oleks korras. Hoolitseb küttepuude varu ja üldse talvevarude eest (maal ikka varutakse) – näiteks teeb sahvri täis imelisi hoidiseid oma aia viljadest ja metsaandidest. Pean tunnistama, et selline elukorraldus täitsa sobib mulle.

Oleme abikaasaga ühise rahakotiga ja senti ei sae, hetkel panustan mina ronkem ja temal täitsa oleneb kuust aga no kehvamatel kuudel saab selle keskmise ikka kätte, minul on siis stabiilne palk ja jääb 2000 kanti. Hetkel meile niimoodi sobib, saame hakkama ja meid ei häiri. Saan aru, et see on hetkel nii ja kui üks projekt end lõpuks ise hakkab majandama, siis arvatavasti teenib hoopis tema rohkem. Kui me kohtusime, siis teenisin hoopis mina temast oluliselt vähem. Perekonnas selliseid asju ei loe, pigem on oluline see, et kas kahepeale kokku saame ikka omadega hakkama või tuleb midagi muuta.

Kas tõesti on 1700 e kuus pere peale nii vähe, et seda peab lausa mõnitama? Meie elame ka sellest summast. Tõsi, pere on neljaliikmeline. Toidule kulub u 500 e kuus. Eluasemelaenu tagasimakse 250 ja kommunaalid 200. Mehel on tööauto vaba kütusega, erisoodustused makstud. Jääb 750 igasugu muudeks asjadeks. Minu meelest me elame lahedalt ära. Ei tunne, et oleksin vaene. Ei oska eriti enamat tahtagi, kui olemas on. Riided ostame poodidest ja kui vahel olen lastele mõne trööpamise jope või teksapüksid, dressid ostnud kaltsukast, siis mitte vajadusest, vaid on olnud aega seal tuulata ja on sobiv ese näppu jäänud. Teatris käime ja vahel isegi restoranis. Säästud on olemas ja kui pesumasin või tolmuimeja otsad annab, siis saame kohe uue osta. Ei pea liisima. Kodumasinad on ju tänapäeval ka nii odavad juba, et 300 eest saab täiesti korraliku külmutuskapi. Meil on nad ka hästi vastu pidanud kõik, pesumasin käib 12. aastat. Telekad vaatame ka lõpuni ära. Ei osta uut sellepärast, et oleks viimane mudel.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Aga muidugi peaks tahtma abielus olla haritud mehega, veel võib tahta abielus olla targa mehega, või hea mehega vms. Haritu sünonüüm ei ole tark, ja vastupidi ka mitte. Sa rõhusid hirmsasti selle paberi peale, ma sellepärast. Et tarkus pole ikka päris tarkus, kui paberit taskus pole, olgu või kassikooli oma? (Võtsid 40-aastaselt ikka ülikooli veel ette. Milleks? ma küsiksin. Mingi eriala hakkas süvitsi huvitama?)

Ma arvan, et pigem sinnakanti, et kui vaimsed võimed võtavad ja ülikooli juba on astutud, siis selle poolelijätmine on pisut nagu näitaja, et pole püsivust, enesedistsipliini – selliseid asju. See on ju teatud mõttes ohumärk, et nii võid saada endale meheks tegelase, kes suure hurraaga lammutab näiteks vana vetsupoti välja ja siis ei viitsi aastaid uut asemele panna, terve pere käib õues põõsa taga.

Tegelikult võiks ju ka nii öelda, et kui inimene teab, et ei taha sel erialal tööle hakata, siis on eriala iga hinna eest lõpetamine või katkestamisega venitamine just iseseisvuse ja otsustusvõime puudumine. Inimene kardab, et mida teised küll arvavad, peavad luuseriks või usub tõsimeeli, et igasugune paber on tähtis. Enesedistsipliin ei ole lolli ja kasutu asja hambad verel ärategemine, vaid just kiire ümberplaneerimine, kui tekib vajadus. Ütleks, et palju rohkem enesedistsipliini on inimesel, kes teab, et ta ei taha hakata nt elektroonikuna tööle või pea ikka füüsikat teadlase tasemel ei jaga ja õpetajaametit pidada ei taha, siis vahetab eriala või katkestab õpingud ja õpib midagi muud hiljem, kui sellisel, kes paberi pärast eriala lõpetab ja näiteks müüjaks või koristajaks tööle läheb, sest ala on talle vastumeelne.

Ülikooli iga hinna eest lõpetamine on natuke nõukaaegne mentaliteet. Kui ise ülikooli läksin, siis just vanad mehed rääkisid, et ainult luuserid võtavad akadeemilist puhkust või katkestavad õpingud. Nad ei tulnud selle pealegi, et tänapäeval on võimalusi rohkem. Vanasti oli tõesti nii, et ülikooli oli võimalus astuda ainult väga vähestel, erialasid oli vähe ja meeste jaoks oli ülikooli sissesaamine asi, millest kümne küünega kinni hoida, et sõjaväkke minema ei peaks. Praegu võib igaüks riigieksamid uuesti teha, kandideerida alal, kus eksamitulemused polegi nii olulised, õppida välismaal, valida väga suure arvu erialade vahel, enne töötada, välismaal vabatahtlik olla, ringi reisida. Ülikooli võib minna ka töö kõrvalt, et pea sugugi olema “vaene üliõpilane”, mis paljude puhul segab keskendumisvõimet – samas toas koos elamine, õppimine, magamine, odav toit, pidev rahapuudus, selle pärast muretsemine jne. Võib õppida ka kaugõppevormis või kutsekoolides. Et Eestis on tasuta ainult 1 kõrgharidus ja paljudes Euroopa riikides ei saagi õppida, kui sul on juba Eesti kõrgharidus, siis on ju palju parem oodata ja valida asjalikult, mitte lõpetamisega kiirustada. Kusjuures, aasta Eesti ülikoolis õppimist annab ikkagi ettekujutluse ülikoolist ja nii mõnegi välisülikooli puhul on see hoopis eelduseks, et sul oleks aasta läbitud.