Teema: Kas vanainimene võib veel käima hakata?

Olen oma isaga selle tee läbi teinud. Ise ei hakka ta sul midagi käima, kui seni pole hakanud. Ta vajab iga päev tegelemist. Minu isal rohkem murde polnud, kohe haiglast viidi Järvele hooldushaiglasse. Esimesed päevad lamas nagu surnu. Siis pisut kosus. Mitu nädalat harjutasime istuma hakkamist, tõstsime toe najale. Iga päev käisin temaga harjutamas, ikka natuke rohkem. Füsioteraapia eest maksin ka, iga päev tehti. Kui juba istumine natuke paranes, hakkasime ratastooliga liikuma ja sealt edasi siis püstitõusmist ja paari sammu harjutama, ikka iga päev. Mul läks vist 4 kuud, et ta lõpuks natuke kõndima (kitse abil) saada.
Kardan küll, et igapäevase füsioteraapia + omaste tööta ta ei tõuse.

väheusutav. see, et ta praegu mõned sammudki teeb ja end natuke liigutab on väga hea. Lamajal läheb kõik kiiresti allamäge.

Seitsme kuuga on luumurd paranenud ka eakal, põhjus, miks ei liigu, on lihastes ja tasakaalus. Lahendus oleks võtta ühendust asjaliku taastusravi füsioterapeudiga, kes määraks harjutused, õpetaks ja näitaks ette, mida voodihaige ise iga päev saaks teha. Lihtsalt oodata, et aeg parandab, ei ole õige. Vaja on tegelda lihaste taastamisega ja teha järjekindlalt harjutusi. Iga päev.

#3691109:

Ema on päevade kaupa proovinud temaga käia sellest ajast, kui vanaema koju toodi, aga paremaks asi pole läinud. Hooldushaiglas sai fysioteraapiat ning taastusravis ka vist, kui õigesti mäletan.

Rulaatori ja kitsega on raske – inimene tahab oma kodus edasi elada ning seal lihtsalt pole ruumi selle jaoks – vanaemal palju kappe ja kola ning oma asjadest pole ta nõus loobuma. ning pole ka rahalisi vahendeid et mingit suurt ümberehitust hetkel selles majas teha.

Sellest ajast kui vanaema koju toodi ta ikka iga päev tõuseb ja mõned sammud käib koos emaga aga sinna see on jäänud. tasakaal puudub täielikult ja mingit arengut pole küll näha.

Ise ta on positiivne ja ütleb, et küll ta hakkab jälle käima. Kardan, et see on sellepärast öeldud kuna ta kardab, et kui pikemaks ajaks see olukord nii jääb, siis pole võimalik lihtsalt, et ta oma kodus edasi elab. Praegu on ema juba 4 kuud vanaemaga koos elanud, aga ei tea kaua enam temagi jaksab.

Kole asi see vanadus, mul on lihtsalt nii emast kui vanaemast kahju…

Vaat siin tuleb konkreetne, et mitte öelda julm olla.  Karkudega õpib kõndima noor inimene. Rulaator  ja kits on ainus lahendus.  Aga kui kodinad on armsamad kui tütre  ehk sinu ema elu, siis mis teha, tuleb sinu emal sinna püsivalt elama kolida.

Harjutada tuleb. Isegi voodis saab teha harjutusi. Istuda tuleb ilma seljatoeta. Treenib tasakaalu. Turvata tuleb ainult. Rulaatoriga on julgem kõndida. Mööbli võib paigutada teise tuppa ja tuua see tagasi kui rulaatorist vabaneb. Sest siis on liikudes jälle hea tugevast mööblist tuge leida.

#3691109:

Ise ta on positiivne ja ütleb, et küll ta hakkab jälle käima. Kardan, et see on sellepärast öeldud kuna ta kardab, et kui pikemaks ajaks see olukord nii jääb, siis pole võimalik lihtsalt, et ta oma kodus edasi elab. Praegu on ema juba 4 kuud vanaemaga koos elanud, aga ei tea kaua enam temagi jaksab.

Kole asi see vanadus, mul on lihtsalt nii emast kui vanaemast kahju…

Ütleks pigem, et tänapäeva ühiskonnas on see “kõik peavad elama iseseisvalt ja eraldi” juba nagu mingi kinnisidee… Kui vanaema ise on positiivne, pole depressiivseks ega kiuslikuks muutunud – see on väga suur asi.

Aga milleks nii kõrges vanuses (93a – no mõtle ometi, kaugeltki kõik isegi ei ela sinnamaani) inimese puhul ema üldse peab, nui neljaks, mõtlema veel mingist vanaema juurest ära kolimisest? Kui vanainimesel on mõistus selge, ta on positiivne ja ta ei korralda mingit jama (no midagi sellist, et pole võimalik enam kodust äragi minna, mine tea, mis ta on seal kokku keeranud)  – siis tasuks pigem panustada sellele, et eladagi need aastad, mis vanaemal elada jäänud, vanaemaga sõbralikult koos ühe leibkonnana. Tekitaks vanaemale turvatunde ja võtaks stressi (“Appi, kui mu käimine ikka ei taastugi – mis siis saab?”) tunduvalt maha.

Jah, see tasakaal. Kahjuks on nii, et paljudel vanadel inimestel kaob tasakaal vereringehäirete tõttu. Aga teisalt – kui vana inimene on võimeline kasvõi näit. mööblist kinni hoides oma kodus liikuma kasvõi voodist või tugitoolist söögilauani – see on tohutu pluss võrreldes ainult lamamisega. Nii et seetõttu ei tasu jätta jonni ja võiks need mõned sammud ikka iga päev teha. Eesmärk ei peagi olema, et vanaema hakkab tänaval käima või majapidamistöid tegama – seda ei pruugi tasakaaluhäirete tõttu enam kunagi tulla. Aga võtta realistlik eesmärk, et ta suudaks näit.  voodist tugitooli istuma ja tugitoolist söögilauani tulla. See oleks tema olukorras juba tohutult hea saavutus. Ainult lamamist (nii, et inimene ei saagi enam püsti, isegi mitte enam paariks sammuks) tuleks püüda lükata nii kaugesse tulevikku kui võimalik.

Näide: minu vanaema oli noorem, 85+, kui tasaal kaduma hakkas. Ka tema oli alati väga positiivne ja kuigi tal olid mõningad mäluhäired (ei mäletanud, mis talle 5 min tagasi öeldi jms., tuli üle korrata), oli mõistus põhiosas selge. Meil lahendati asi nii, et kuna emal oli mugavam kodu (keskküttega, vanaemal oli ahiküttega) ja lapsed juba välja kolinud, siis tõi ema vanaema enda juurde elama. Ema kodu oli ka vanaema jaoks ikkagi väga tuttav ja omane koht, oli ta meil seal ju peaaegu iga päev külas käinud, kui me lapsed olime. Vanaema liikus korteri piires kätega mööblist kinni hoides. Igal hommikul pani ennast riidesse, liikus voodist diivanini, istus sinna, vaatas ajalehti ja raamatuid, tukkus. Õhtul vaatas telekat. Lõunat tegi ema ja kuna ta läks ise hommikul tööle, siis jättis termosega diivanilauale. Suvepuhkuse ajal võtsime vanaema suvekodusse (kus ta oli käinud senini ka) ja siis kordamööda (ema puhkus, minu puhkus) olime tal seal kaaslasteks. Vanaema suri peale 90a saamist äkki. Jah, tal olid vereringehäired, mis tekitasid kehva tasakaalu ning ta ei saanud enam ise suurt midagi teha (ei mingeid majapidamistöid) ning tema ainus liikumine oli mööbli najal – see oli halb külg. Aga samas, vaatame positiivset poolt – ta sai ikkagi elada koos oma lähedastega, päris voodis ega haiglas ta ei pidanud olema päevagi – super, minumeelest.

#3690994:

Vanaema (93a) kukkus juulis 2020 nii õnnetult, et oli reieluukaela murd ja veel mõned murrud.

Sellest ajast saadik on ta olnud voodis. Karkudega jõuab astuda 2-3 sammu. Istuda saab.

Taastusravis on käinud mitu korda, aga olukord ikka sama. Ta ise ütleb, et küll ta hakkab käima ja küll läheb paremaks.. aga ei tundu küll, et paremaks läheb.

Kas on veel võimalik, et selles vanuses käimine taastub peale 7 kuud voodis olemist? Või on see vaid unistus, et paremaks läheb asi?

Kui igapäevaselt ei teetrenni, siis ei hakka. Kahjuks on enamuse lõpp ikka letaalne.

#3914638:

Tõenäoliselt jääb lamama ja tuleb leida koht hooldekodus.  Kui juba enne ei soovinud liikuda, siis ei tee ta seda nüüd ammugi. Mis siis ikka teha, elu on elatud, keha ja vaim annavad alla.

Aga miks just hooldekodus? Kui inimesel on mõistus selge, piisab sageli sellestki, et ta ei ela üksi, vaid lähedasega koos. Loomulikult selles vanuses tuleb võtta elu päev korraga ning ei tea, millal asjad võivad halvemaks muutuda (ja ikkagi haigla/hooldekodu). Aga vanainimest ennast sellega enneaegu hirmutada ei tasu, et “niikuini sa lähed sinna”. Kuni lähedasega koos elu toimib, võib kodus olla.

#3915002:

Ja muidugi tuleb kodus teha ümberkorraldusi, et rulaatoriga käia saaks. Viige kasvõi kapp garaazi vms, kui vanainimene ei lase asju ära visata.

Noh, rulaator pole imevahend, mis alati ja igal juhul asjad korda ajab. Rulaator on väga hea inimesele, kellel on vaja keharaskust kuhugi toetada, et liigestel vähem valus oleks, aga tasakaal niipalju olemas, et ta seda veerevat rulaatorit ikkagi valitseb. Nii et selle mööbli väljaviskamisest saadava kasu osas ma oleks pigem skeptiline…

Kui tasakaalu pole, siis kahjuks tuleb arvastada, et ei valitse rulaatorit ja võib kukkuda koos rulaatoriga. Minu vanaemal oli näit. kindlam tuge otsida lauaservast, kappidest ja uksepiitadest – sest need seisid vähemalt kindlalt paigal. Rulaatori ja jaoks poleks olnud ruumi (korter oli väikese põrandapinnaga, kuid hädavajalike mööbliesemete väljaviskamine oleks muutnud selle lihtsalt ebaõdusaks ja ebamugavaks, pole enam kuhugi asju panna) ruumi ja teisalt, selle veereva asjandusega ta oleks võinud kukkuda ka.

Trennimasin, mida voodiserval vändata, tundub isegi parem idee.

#3917028:

Aga miks just hooldekodus? Kui inimesel on mõistus selge, piisab sageli sellestki, et ta ei ela üksi, vaid lähedasega koos.

Lamaja hooldamine on kohutav koormus. Miks sinu arvates hooldajaid ei jätku isegi hooldekodudesse palga eest? Väike palk, must ja raske töö. Käima hakkamise tõenäosus on kaduvväike.

Mina see, kes rääkisv dementsest vanainimesest, kes reieluukaela murdis ja juba enne liikuda ei soovinud.

See opi asi on huvitav… Minu isa puhul tuvastati reieluukaela murd, aga konsiiliumi otsus oli mitte opereerida ning saadeti kolm päeva peale murdu esimese taseme haiglast õendusasutusse lamama.

Et kuidas seda siis nüüd mõista, kas inimene kantigi lihtsalt maha?

Lootsin, et ehk ongi sellised murrud, mis oppi ei vaja. Selgitusi loomulikult küsisin ka haiglast, aga käratati, et teda ei opereerita niikuinii ja kas ma arvan, et neil pole järjekord uksest välja… (see oli tõesti see hirmsa libeda ja jäävihma aeg).

Lihtsalt ahastama ajab tulevik. Kuhu see inimene panna?!

Jah, dementne on.

Jah, ei näe ja ei kuule, ei suhtle.

Jah, värske puusamurruga lamaja.

Aga arstide sõnul elutähtsad organid töötavad laitmatult, seega haiglaraviks näidustusi pole ja elu võib kesta sellisena aastaid.