Teema: Kas vanainimesed muutuvadki järjest enesekesksemateks?

See on kaitserefleks. Võibolla on tal kõrvakuulmine kehva ja ei taha seda tunnistada. Võibolla on lihtsalt mõte aeglasemaks muutunud ja raske teiste juttu ning nende mõttekäiku järgida. Siis tahabki rohkem kontrolli ja aru saada, et millest jutt käib – kui ise räägib, siis saab ju aru ja kõik oluline saab öeldud.

Asi pole isekuses vaid vanaduses. Ja tegelikult – inimene ise ongi ju kõige tähtsam ;).

Ilmselt ei kuule hästi. Mul oli vanem kolleeg, kui tal kuulmisaparaati kõrvas ei olnud, siis samamoodi, rääkis vaid ise, millest heaks arvas.

#3716173:

Mu emal pole tervis vilets, õnneks! Ja ta ei räägi mingitest oma hädadest, räägibki tühjast-tähjast: kus jalutas, keda nägi, mis poest tõi, mis seebikas juhtus.

Kas probleem on selles, et emale helistades ei saa sa temaga sügavatel, elulistel ja päevapoliitilistel teemade vestelda või selles, et sa ei saa temaga oma elust rääkida: kus jalutasid ja keda nägid?

Kellest või millest ta peaks siis rääkima? Putinist või Õnne Almast?

Isaga räägime küll maast ja ilmast, aga kipub ühte ja sama rääkima. Aga tal on põnev elu olnud ja praegu on viimane aeg neid lugusid kuulata.  Isa elab koos vennaga ja tal on seltskonda, aga ämm elab üksi, tema telefoni kõned on 80% tema juttu ja 20% minu. Tavaliselt silman ühe silmaga telekat või panen kõlari peale, siis saan köögis mida sel ajal teha. Lasen tal tühjaks rääkida, praegu ei saa me kokku ka.

#3716042:

Vaatan oma 80-aastase ema pealt, et järjest raskem on talle helistades temaga suhelda. Räägib ainult iseendast, kui küsib midagi ja hakkan vastama, kuulab paar lauset ära ja juba hakkab kas õpetama või keerab jutu jälle enda peale. Vatrab tühjast-tähjast, mida sõbranna rääkis või mida telekas vaatas. Kui ta oma õega koos on, siis ka olen kõrvalt vaadates tähele pannud, et kumbki muudkui jahvatab sellest, millest ise tahab, teise juttu üldse ei kuula ja see ei tundugi nagu huvitavat.

Tegelikult on siin ka see külg, et 80-aastasena ja koroona tingumustes tal ilmselt mingit vägevat seltsielu pole, seega tema maailmakene ongi selliseks väikeseks kokku tõmbunud, päevas puuduvad sündmused ja kellegagi pole suhelda. See ei ole ainult vanadusest, ka noor inimene, kes on pikalt haigevoodis või näiteks vanglas, muutub samasuguseks. Inimese ajul on vaja kontakti teise inimesega, tegelikult ka füüsilist kontakti, aga vähemalt suhtlust, nägude nägemist – ega ilmaasjata ei peeta üksikvangistust reaalselt piinamiseks, sest see on ajule võimatu taluda. Samas on inimesel ka vaja, et keegi tema elu ja sündmusi oluliseks peab. Need väikesed asjad ongi ju tema praeguses elus ainukesed sündmused, millest tal rääkida on! Ära ole üleolev tema suhtes, kuni sul endal elu keeb, mees, lapsed, töö, vastutusalad jne – temal ju seda kõike ei ole. Jalutamas käimine ja sõbranna jutt ongi tema tähtsad asjad. Sina ei pane tähelegi, kui paljude inimestega sa päeva jooksul räägid, kes kuulavad sind vähemalt teatud tähelepanuga. Temal oled sina üks väheseid, kellele ta korda läheb.

See ei ole enesekesksus, see on nõrkeva jõu ja kiiremini või aeglasemalt kahaneva aju segu koos faktiga, et tegelikult ei ole tal enam mõtestatud elueesmärki ega ole ta enam kellelegi õigupoolest vajalik. See on elu kurb reaalsus, kuhu me kõik jõuame, kui selle vanuseni elame. Koroona muidugi võimendab praegu vanainimeste üksindust väga sügavalt.

Nii nagu teisedki, soovitan samuti pöörata tähelepanu tema kuulmisele. Kuulmisprobleemid süvendavad inimese üksindust ja isoleeritusetunnet, ning muide on leitud tugev seos kuulmislanguse ja dementsuse vahel, st kompenseerimata kuulmislangus võib otseselt dementsust põhjustada või süvendada. Olen ise tegelenud oma vanemate sugulaste kuulmisprobleemidega, st käinud nendega arstidel ja kuudeaparaatide poes ja finantseerinud nende kuuldeaparaate, seega olen asjaga kõvasti kursis, ning soovitan väga tõsiselt asjaga tegeleda, vähemalt kontrollis käia. Osadel poodidel on endal võimalus vajalikud testid teha, st kõrvaarst käib seal vastuvõtte tegemas.

Ole oma ema suhtes halastavam, ära mõista teda hukka kui “enesekeskset”, kui ta on varem olnud hea inimene ja hea ema. Varem kui sa arvad oled sa ise samas punktis. Elu on lühike.

#3716176:

üldiselt mida vanemaks inimene saab, seda enesekindlamaks ja samas ka enesekesksemaks ta muutub. ehk see algab palju varem kui vanuriiga, pigem juba nii 50 aastased on suht ensekesksed ja ei saa seda neile pahaks panna, sest neil on ka piisavalt elukogemusi ja nii mõnedki asjad selgeks mõeldud võrreldes nt noortega, kes alles maailmaavastamise valudes piinlevad.

Minu meelest kõige iseeneseenese maailma kesksed on hoopis väikelaste emad, st nad ei näe ega märka muud kui tema ja tema laps. Lisaks sellele, et ta kogu iseenda füüsilised, vaimsed ja materiaalsed ressursid sellesse suunab, eeldab (või soovib), et seda teevad otse loomulikult ka teda ümbritsevad teised inimesed.

#3716445:

#3716176:

üldiselt mida vanemaks inimene saab, seda enesekindlamaks ja samas ka enesekesksemaks ta muutub. ehk see algab palju varem kui vanuriiga, pigem juba nii 50 aastased on suht ensekesksed ja ei saa seda neile pahaks panna, sest neil on ka piisavalt elukogemusi ja nii mõnedki asjad selgeks mõeldud võrreldes nt noortega, kes alles maailmaavastamise valudes piinlevad.

Minu meelest kõige iseeneseenese maailma kesksed on hoopis väikelaste emad, st nad ei näe ega märka muud kui tema ja tema laps. Lisaks sellele, et ta kogu iseenda füüsilised, vaimsed ja materiaalsed ressursid sellesse suunab, eeldab (või soovib), et seda teevad otse loomulikult ka teda ümbritsevad teised inimesed.

Kui empaatiavõimetu ja ja ettekujutlusvõimeta inimene! Sul on väikeseid lapsi endal olnud? Väikelaste emadel üldjuhul POLEGI MUUD elu, kui selle väikese (või mitme) eest hoolitsemine. Ja see on üks kuradima raske töö, kus iseolemine praktiliselt kaobki. Eriti siis, kui emal pole erilist tugivõrgustikku. Ja siis tuleb mingi sinusugune ja ütleb, et väikelaste emad on enesekesksed. Tegelikult on nad vangis, sest endagi asjade jaoks aega on ülivähe! Ja veel vähem teiste inimeste probleemidele keskendumiseks. Ja nendest sõltub uute inimeste tervis, heaolu, vaimne tervis jne. Nemad ise on AASTAID tagaplaanil. Kaugel enesekesksusest…

#3716563:

#3716445:

#3716176:

Minu meelest kõige iseeneseenese maailma kesksed on hoopis väikelaste emad, st nad ei näe ega märka muud kui tema ja tema laps. Lisaks sellele, et ta kogu iseenda füüsilised, vaimsed ja materiaalsed ressursid sellesse suunab, eeldab (või soovib), et seda teevad otse loomulikult ka teda ümbritsevad teised inimesed.

Kui empaatiavõimetu ja ja ettekujutlusvõimeta inimene! Sul on väikeseid lapsi endal olnud? Väikelaste emadel üldjuhul POLEGI MUUD elu, kui selle väikese (või mitme) eest hoolitsemine. Ja see on üks kuradima raske töö, kus iseolemine praktiliselt kaobki. Eriti siis, kui emal pole erilist tugivõrgustikku. Ja siis tuleb mingi sinusugune ja ütleb, et väikelaste emad on enesekesksed. Tegelikult on nad vangis, sest endagi asjade jaoks aega on ülivähe! Ja veel vähem teiste inimeste probleemidele keskendumiseks. Ja nendest sõltub uute inimeste tervis, heaolu, vaimne tervis jne. Nemad ise on AASTAID tagaplaanil. Kaugel enesekesksusest…

Jaa, ka mul endal on lapsed väikesed olnud, osaliselt selle põhjal seda räägingi.

Ning ega enesekesksus ei tähenda vaid tegelemist selle füüsilise iseendaga, keda sa peeglisse vaadates näed. “Minu elu” ja “mina ise” koosnebki paljudest tahkudest, sh ka kohustustest, õigustest, soovidest, mida ei saa vaadelda üksteisest eraldi. Selles on jupike ühte ja jupike teist. Nagu looduskooslus.

Enesekesksus väljendub pigem selles, kui palju inimene nendest “minu-elu-jupikestest” välja poole näeb. See väike ilmakodanik on tükike emast; kui matemaatiliselt väljendada, siis alamhulk. Sündinud laps on see, läbi kelle äsja emaks saanud ennast määratleb. Teate ju isegi lausejuppe “meil on gaasid”, “meil tulevad hambad” jne 🙂 Kui need kaks üksteisest väevõimuga eraldada, ei saa ilma traumata hakkama ei üks ega teine.

Lisaks on noor ema valmis piltide ja juttudega oma lapsest üle ujutama kõik oma sugulased ja tuttavad, ning solvub, kui selgub, et kõigile ta laps ja tema areng huvi ei pakugi. Lähikondsete puhkehetked võiksid samuti kuuluda lapsele (“kuidas saab ta koerake olla tähtsam kui mu laps?”). Samuti maine vara ning materiaalsed väärtused (“nad ei tohi maja müüa, lastel on hea suvel maal olla”). Juhtub veel keegi lapse kohta midagi mitte positiivset ütlema, kargab aga võitlusesse kui emalõvi:).

Aja jooksul nende kahe hulga ühisosa aegamisi väheneb. Täiesti võimalik on olla ja käia ilma, et pidevalt teineteisele mõtleks. Kuni ühel hetkel need ringid eralduvad teineteisest sootuks. Selleks, et seesama eralduv ringikene saaks luua järgmise “meie”.

Ilmselgelt on selle kõige taga hormoonid, mis läbi aegade on inimesi pannud käituma nii, et just tema geenid oleksid need, mis edasi püsivad.

Ma arvan, et tal on puhtakujuline suhtlemispuudus ja vaja kellegiga RÄÄKIDA, ise rääkida.

Ma ei tea. Minu ema on 63 ja mõtlesin just ükspäev sama, et teda absoluudselt ei huvita minu asjad. Ainult tema ja tema. Isegi ei küsi, mis mu tervise asjadest saanud on. Ma siiski ei arva, et ta ei hooli. Vb lhtsalt vanainimese mõistus ei taipa enam teiste vastu empaatiline olla

#3716341:

#3716331:

Kellest või millest ta peaks siis rääkima? Putinist või Õnne Almast?

Räägibki ju pigem Õnne Almast, selles asi ongi. Võiks ju vahel küsida, kuidas meil tööl läheb praeguses olukorras või kuidas lapselapsed elavad. Aga kui ka küsib, siis vastust tegelikult ei kuula, justkui ei huvitakski. Ütleb mu paari lause pärast “Ahah” ja keerab jutu jälle enda asjade peale.

Tead. Kui sa Perekoolis ringi vaatad, siis siin on ühe samasuguse teema kohta (et vanem sugulane ei huvitu) kakssada kuuskümmend teemat “ema/vanaema/ämm topib oma nina meie asjadesse ja surgib meie elus”, “ema/vanaema/ämm muudkui uurib, küsib ja pärib, urgitseb laste kohta ja püüab nõu anda- vastik, tüütu sekkumine meie pere asjadesse”.

Mina ei ole veel väga vana, aga olen ammu otsustanud, et perekool on mind piisavalt kasvatanud – laste perede eraelu kohta küsin ainult mokaotsast, et mitte “ronida vastikult nende ellu”. Kui tahavad, räägivad ise. KUULAN aga küll. Aga ei küsi.

#3718821:

Ja ühel hetkel teine pool ei taha kuulata, sest tunneb, et kui ei küsita, siis mis ma ikka räägin. ja nii need suhtlemisprobleemid tekivad.

Teine pool ei taha kuulata? Sa tahtsid vast öelda, et kui ma ei küsi, siis teine pool ei taha ühel hetkel hoopis mulle rääkida?

Võimalik. Seni pole seda juhtunud. Lapsed on 30 ja 39 eluaasta vahel ning elavad oma peredes 15+ aastat ja räägivad täpselt niipalju, kui vajalikuks peavad. Oluline on aktiivselt kuulata. See on eraldi teadus ja õpitav kunst ja ei pruugi sisaldada ühtki küsimust (mõnd üldsõnalist poolretoorilist ehk ikka nagu – kas kõik on teil kenasti).

Pole ammu aega tagasi kui siin üks ema kurtis, et tema ämm või ema (ma ei mäleta) esitab nii intiimseid küsimusi nagu kuhu gümnaasiumisse tema laps läheb. Hunnik kägusid oli nördinud, et kuidas NIIMOODI saab teiste elus surkida 🙂

Saan teemaalgatajast aru. Olen vahel ka ise mõelnud, et miks eakad käituvad enesekeskselt nagu lapsed. Öeldakse, et eakad ja lapsed ongi kaunis sarnased, keskealised võib-olla ka, kuid viimased on lihtsalt õppinud oma egoismi varjama.

Meil on näitena tuua eakate enesekesksusest esikbeebi majjatulek. Kuna mu ämm oli lükanud oma ainsa lapse hankimist edasi ligi 40.eluaasta peale ja teiseks üritasime meie oma last päris kaua, oli ämm esiklapselapse tuleku ajaks juba 75. Ja kuidas ta pere suurenemisele reageeris? Hakkas beebiga konkureerima! Täitsa naljakas juba, kuidas pirtsutas ja pahurdas, et miks pojuke (kes oli värske isa) ei jookse iga tööpäeva õhtul tema juurde külla, ei istu iga päev tema juures jutustamas, vaid tahab minna hoopis koju oma naise ja pisikese juurde. Helistas, saatis sõnumeid, kaebas naabritele ja ühistele tuttavatele, kuidas poeg üldse oma ema vastu huvi ei tunne. Tuttavad siis tulid tegema etteheiteid.

Laste vastu huvi ei tundnud ta kunagi ja nendega ei tegelenud ta üldse. Me tegelikult ei soovinudki seda, saime ka ise hakkama. Küll aga olime kurvad, et ta ise ei taha vanaema olla ega luba ka meil oma lastele tähelepanu pühendada – kui kõik nädalavahetused ainult helistas ja nõudis et me peame tema juures temaga jutustamas käima. Kui sinna läksime, siis aeti lapsed tagatuppa ja kästi neil seal vaikselt istuda kogu aja, mil ämm oma elust ja tervisest ja mõtetest rääkis. Samas meile oli tööst vaba päev kallihinnaline aeg, mil oleksime saanud oma lastega midagi toredat ette võtta, selmet et neid tundideks ämma tagatuppa vaikselt joonistama saata. Kui püüdsime delikaatselt seda vanaemale selgeks teha, tuli ainult suur tüli, et me temast üldse ei hoolivat.

Praegu on needsamad lapsed, kes omal ajal vanaema hoolest ja armastusest täielikult ilma jäeti, teismelised ja käivad vähemalt iga nädal hoopis ise “vanaema” hooldamas: käivad poes, küpsetavad talle, loevad talle raamatuid ette, viivad jalutama… Ehk siis kõike seda, mida vanaema ise keeldus lapselastega tegemast, kui nood väiksed olid.