Teema: Kas vanainimesed muutuvadki järjest enesekesksemateks?

See on hea teema nö vanainimese poolt ka. Ma olen see vanainimene. Minu lapsed on ka õudselt kriitilised minu juttude suhtes. Selle tulemusel on ma jäänud väga vaikseks ja ei oskagi midagi rääkida. Sest nende poolt tundub kõik vähetähis, tühine, tüütu.

#3720818:

See on hea teema nö vanainimese poolt ka. Ma olen see vanainimene. Minu lapsed on ka õudselt kriitilised minu juttude suhtes. Selle tulemusel on ma jäänud väga vaikseks ja ei oskagi midagi rääkida. Sest nende poolt tundub kõik vähetähis, tühine, tüütu.

See on hea teema jah, ainult õiget vastust sellele ei oska keegi anda. Siin kunagi oli teema, et täiskasvanud poeg nähvab, kui ema küsib, kuidas tööl läheb või kas uue korteriga on rahul vms. Ja siis nii mitmedki vastasid, et aga ei pea ju urgitsema teise elus. Nüüd on siin vastupidine teema, et ema ei “urgitse”, vaid räägib oma asju, ja üllatus-üllatus – jälle on ema halb ja paha! Mõelge ükskord välja, mida te oma vanematelt ootate. Ja jääge oma soovidele kindlaks.

Môtlesin kunagi tàpselt samamoodi

Mu ema kolis minu juurde elama kui ta oli 75. Aastaid pidin kuulama tema ôpetussônu, pirtsutamist toiduga, kûll ei sobinud minu koristamine vôi lapse kàitumine, samuti tahtis ta igal ôhtul minuga jalutama minna, aga mina olin peale tööd surmvàsinud. Vahepeal helistas ta mulle tööle ja patras pool tundi tàiesti tûhisel teemal.
Ûhel pàeval see kôik muutus. Mu emal avastati vàhk. Viimane staadium. Mitte midagi polnud enam teha. Elada on arvatavasti paar kuud, ûtles arst. Mu ema hààbus pàevadega. Olin kogu aeg tema kôrval. Kui ta enam rààkida ega kôndida ei saanud, siis tôstsin teda nagu vàikest last, lugesin talle jutte ja ûldse, hoolitsesin ta eest kôikvôimalikul moel. Ja siis oli ta àkki surnud. Lihtsalt niisama. Ja mina sain aru, kui vàga ma tunnen praegu puudust tema ûkskôik kui tûhisest jutust.

#3720857:

Siin kunagi oli teema, et täiskasvanud poeg nähvab, kui ema küsib, kuidas tööl läheb või kas uue korteriga on rahul vms. Ja siis nii mitmedki vastasid, et aga ei pea ju urgitsema teise elus. Nüüd on siin vastupidine teema, et ema ei “urgitse”, vaid räägib oma asju, ja üllatus-üllatus – jälle on ema halb ja paha! Mõelge ükskord välja, mida te oma vanematelt ootate. Ja jääge oma soovidele kindlaks.

No siin pole ju ainult ühed ja samad 7 inimest, kes igale teemale vastavad.
Mul pole nende oma asjade rääkijate vastu midagi, keegi juba kirjutas nii tabavalt, et lõpuks vanainimene ei taha ega julgegi oma suud muidu avada.

Aga kui teema on sellest, et keegi ülearu urgitseb mu asjades, siis suudan kaasa kiruda. Urgitsemise all ma mõtlen ka seda, et “õpetatakse elama”. Mu laste vanaema on selline. Ta ei ütle kunagi “mina ei paneks nii, teeks nii..”, vaid alati “õige on hoopis…”
Kui ta niisama küsiks minu või laste elu kohta, siis ma ei pahandaks, aga iga meie valik on tema jaoks vale. Ta nimetab seda elukogemuseks – poisid on alati jalkatrennides käinud, mis minu omal viga on ; keegi ei pane raamaturiiulit keset tuba, alati vastu seina pandud ; telekas käib telekalauale, mitte seinale jne. Põhimõtteliselt teen ma ju täpselt nimme kõike vastupidi tema õpetustele…tähendab..elukogemusele. Olen paaris asjas talle järgi andnud ja see on mu viga olnud. Näed, mind ka elu õpetab 🙂

Pigem on teema….

….selles, kui räägime 70-80 aastastest, et nendega ongi toimunud suured muudatused nii kehas kui vaimus, mis käib vananemise juurde, tahame või mitte.

Mõnedel puhkudel kulgeb see üsna normaalselt, et on säilinud mõistus ja suudetakse ka füüsiliselt hakkama saada, aga dialoogi ja kuulamise osas ei ole enam nii nagu varem…dementsus suureneb aasta-aastalt ja seeläbi ei suuda vanainimene enam kuulata ja kaasa rääkida nagu meie ootame. Pead asju mitu korda ütlema ja ümber sõnastama. Räägid millestki konkreetsest ja ta hakkab peale muust rääkima.

50-aastane normaalne inimene pole reeglina vanainimene (v.a. üksikud juhtumid).

See, et selleks ajaks on välja kujunenud omad põhimõtted, eelistused ja ei tehta asju teistele meeldimise pärast ning julgetakse ka ei öelda vajadusel, tähendabki, et inimene on küpsesse ikka jõudnud ehk elukogenum.

Kõik on muidugi individuaalne, aga see pole hoolimatu enesekeskus, vaid enam lihtsalt ei kulutata närve ja aega kõigele, millele varem…ollakse mingis mõttes rahunenud, väärtustatakse aega iseendaga, näiteks hobidega. Sest on elatud teistele, perele, tööle.

Iseendale pühendatud aega peab olema, aga tihti ei tulegi see enne 50-ndat. See ongi endale privaatruumi võtmine ja täiesti normaalne. Ei taheta pidevalt olla seltskonnas ja müra keskel.

Aga meie vanemate hääbumine ja hetk kui nad vajavad juba konkreetselt füüsilist ja muud abi, võib olla karm…eks seda teavad need, kes sinna on juba jõudnud või hooldanud pikalt oma vanemaid. Viimasel puhul võib enda elu ära unustada.

Ma pigem imestan, et 50+ vanuses naised muutuvad nii julgeteks väejuhatajateks, kes muudkui kõike organiseerivad ja õiendavad. Umbes nagu… kunagi oli üks inglise seriaal, kus tegelaseks Hyacinth Bucket. 

#4045273:

Ma pigem imestan, et 50+ vanuses naised muutuvad nii julgeteks väejuhatajateks, kes muudkui kõike organiseerivad ja õiendavad.

Ära siis käitu nii, et õiendada tuleb. Normaalsete inimestega ei õienda keegi.

#4045422:

#3716445:

Minu meelest kõige iseeneseenese maailma kesksed on hoopis väikelaste emad, st nad ei näe ega märka muud kui tema ja tema laps. Lisaks sellele, et ta kogu iseenda füüsilised, vaimsed ja materiaalsed ressursid sellesse suunab, eeldab (või soovib), et seda teevad otse loomulikult ka teda ümbritsevad teised inimesed.

Ma tõesti ei tea, millest sa räägid. Pigem on väikelaste emad magamatusest üsna loppis, uimased ja väsinud.

Endal kogemus, kus olin kahe väikse vahega lapsega kodune ja ämm käis meil tihti külas, sest tal oli oma kodus igav. Tuli, istus lauda, soovis kohvi ja tahtis oma asjadest lobiseda. Pisidel oli kindel lõunane uneaeg, mida mu püüdlustest hoolimata kohe kuidagi ei andnud nihutada vanaema külaskäikudest erinevale ajale. Küll rääkisin siis värskele vanaemale palju kordi, et kas ta ehk saaks külla tulla sel ajal, kui beebil ei ole uneaeg. Ta noogutas pead, nagu saaks aru, aga tuli ikka nii nagu temale sobis, st täpselt lõunasel ajal, sest siis oli tal seriaalidest vaba aeg. Siis ajas oma valju jutuga lapsed alati üles. Ehkki palusin olla vähemalt vaiksemalt, et lapsed saaksid magada.

Pisikesed – üks beebi, teine kaheaastane – olid unest ülesaetuna siis muidugi hirmus pahurad ja kisasid täiega, nende rahustamine oli loomulikult ainult minu töö. Vanaema kommenteeris ainult pead vangutades, et “minu ajal polnud lapsed ära hellitatud”, ja pani kõvasti pahaks, et miks ma temaga kogu aeg tema asjadest ei lobise, vaid hoopis imikuga tegelen. Ei olnud dementne, vaid elujõuline proua. Nii et tõesti – kes siin enesekeskne siis ikkagi oli?

Ma ei saa sinust aru. Milleks see ohvrimentaliteet praegu?

Sinu kodu. Ämmal pole ju võtmeid.

Mina poleks alates järgmisest päevast teda lihtsalt sisse lasknud ja heitnud rahumeeles magama koos lastega lounaune ajal.

Ise puhanud, lapsed puhanud, elu helgem.

Kui jutust aru ei saa, siis nii on.

#4045599:

#4045449:

Ma ei saa sinust aru. Milleks see ohvrimentaliteet praegu? Sinu kodu. Ämmal pole ju võtmeid. Mina poleks alates järgmisest päevast teda lihtsalt sisse lasknud ja heitnud rahumeeles magama koos lastega lounaune ajal. Ise puhanud, lapsed puhanud, elu helgem. Kui jutust aru ei saa, siis nii on.

Muide, ma tegingi seda, mida soovitad 🙂 Ämm tagus ukse taga mingi tund aega, siis läks naabrite uste taha sedasama tegema. Ja kui keegi avas, siis rääkis talle, et meie ei ava talle ust, ilmselt on meiega õnnetus juhtunud, ja palus kutsuda kohale päästeameti. Kuna ma ei tahtnud politseid meie koju, siis olin lõpuks sunnitud ikkagi välja jooksma, siis ämm muidugi pahane, et näe, noored ei lase teda sisse ka enam.

Teeksin ämmale selle tagasi. Läheksin kolkima ämma ust kell 6 hommikul, ja kui sisse ei lase, läheksin kolgiksin ämma naabreid ka ja ähvardaksin politsei kutsuda, et äkki on ämmaga midagi lahti. Sajaksin ämma juurde külla kell 21 õhtul ja hakkaksin jahuma ilmast-maast, ikka valju häälega. Peale seda peaks ämmal kaduma soov teid külastada sobimatutel aegadel.

Minu meelest on see ajastu märk. Kogu ühiskond püüdleb ju individualismi, enesekesksuse, küüned-enda-poole-mentaliteedi suunas. Motoks on “kõigepealt peab minul hea olema, siis vaatame edasi”.

#4045599:

#4045449:

Ma ei saa sinust aru. Milleks see ohvrimentaliteet praegu? Sinu kodu. Ämmal pole ju võtmeid. Mina poleks alates järgmisest päevast teda lihtsalt sisse lasknud ja heitnud rahumeeles magama koos lastega lounaune ajal. Ise puhanud, lapsed puhanud, elu helgem. Kui jutust aru ei saa, siis nii on.

Muide, ma tegingi seda, mida soovitad 🙂 Ämm tagus ukse taga mingi tund aega, siis läks naabrite uste taha sedasama tegema. Ja kui keegi avas, siis rääkis talle, et meie ei ava talle ust, ilmselt on meiega õnnetus juhtunud, ja palus kutsuda kohale päästeameti. Kuna ma ei tahtnud politseid meie koju, siis olin lõpuks sunnitud ikkagi välja jooksma, siis ämm muidugi pahane, et näe, noored ei lase teda sisse ka enam.

Väga tubli!

Ainuke tähelepanek, et kas sa talle seda ette ütlesid, et homsest sa teda enam vastu ei võta ja keskendud x ajaks enda ja laste heaolule, kaasa arvatud täisväärtuslik lõunauni?

Kui nyyd hoolimata eelnevast teadaandest ikka tuli ja ka veel naabrid tülitas, siis ausalt öeldes pole sõnu.

Aga ok, elasite selle esimese prõmmimise episoodi üle, kas siis ikka jäi käima või sai aru?

Aga no tegelt saan sinust väga hästi aru ja tunnen kaasa, ma samas paadis:)

#4045273:

Ma pigem imestan, et 50+ vanuses naised muutuvad nii julgeteks väejuhatajateks, kes muudkui kõike organiseerivad ja õiendavad. Umbes nagu… kunagi oli üks inglise seriaal, kus tegelaseks Hyacinth Bucket.

Sa ühe-kahe inimese põhjal teed sellise üldistuse või?
Ma ka 50+, eluaeg pidanud asju organiseerima, enam küll ei vìitsi. Las nooremad müttavad.
Õiendanud pole aga kunagi.
Minu lapsed on jälle hädas, et ma ei räägi midagi oma tegemistest. Mul nagu pole midagi rääkida. Elu nagu alati olnud on. Nende tegemised aga huvitavad väga.

Kui enesekesksusest rääkida, siis inimene kas on enesekeskne või mitte ja vanusega sel nagu küll pistmist pole.

#3716042:

Teema: Kas vanainimesed muutuvadki järjest enesekesksemateks?

Eks nad peavadki. 80-aastane memm võib olla sama tähelepanu vajav, kui 9-kuune laps. Laps karjub, sest tal on ebamugav. Vanur kiusleb, pahandab, kirub, sest see on tema “nutt”. Ta ei saa enam ise hakkama, aga uhkus ei kannata küsida abi ja iga samm teha või liiga pikk lause võib olla juba raske olla. Lisaks kurvastus unenäona möödunud elu pärast ja seepärast, et väga tõsiselt ei võta sind keegi. Valud ei ole ka hea tuju loomisel abiks ja 99% meist saab vanuses 65+ tunda iga päev valusid küll põlvedes, puusades, kätes või rinnus. Mida edasi, seda pidevamalt.

#4047401:

#4047392:

#3716042:

Teema: Kas vanainimesed muutuvadki järjest enesekesksemateks?

Kuninganna Elizabethist on kahju. Tema elu on väga tegus olnud ja ometi on ilmselt surmauudist varsti oodata.

Miks kahju? Kas ta peaks igavesti elama või milles on probleem? Täiesti siiralt küsin.