Esileht Pereelu ja suhted Kas vanainimesed muutuvadki järjest enesekesksemateks?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 67 )

Teema: Kas vanainimesed muutuvadki järjest enesekesksemateks?

Postitas:
Kägu

Saan teemaalgatajast aru. Olen vahel ka ise mõelnud, et miks eakad käituvad enesekeskselt nagu lapsed. Öeldakse, et eakad ja lapsed ongi kaunis sarnased, keskealised võib-olla ka, kuid viimased on lihtsalt õppinud oma egoismi varjama.

Meil on näitena tuua eakate enesekesksusest esikbeebi majjatulek. Kuna mu ämm oli lükanud oma ainsa lapse hankimist edasi ligi 40.eluaasta peale ja teiseks üritasime meie oma last päris kaua, oli ämm esiklapselapse tuleku ajaks juba 75. Ja kuidas ta pere suurenemisele reageeris? Hakkas beebiga konkureerima! Täitsa naljakas juba, kuidas pirtsutas ja pahurdas, et miks pojuke (kes oli värske isa) ei jookse iga tööpäeva õhtul tema juurde külla, ei istu iga päev tema juures jutustamas, vaid tahab minna hoopis koju oma naise ja pisikese juurde. Helistas, saatis sõnumeid, kaebas naabritele ja ühistele tuttavatele, kuidas poeg üldse oma ema vastu huvi ei tunne. Tuttavad siis tulid tegema etteheiteid.

Laste vastu huvi ei tundnud ta kunagi ja nendega ei tegelenud ta üldse. Me tegelikult ei soovinudki seda, saime ka ise hakkama. Küll aga olime kurvad, et ta ise ei taha vanaema olla ega luba ka meil oma lastele tähelepanu pühendada – kui kõik nädalavahetused ainult helistas ja nõudis et me peame tema juures temaga jutustamas käima. Kui sinna läksime, siis aeti lapsed tagatuppa ja kästi neil seal vaikselt istuda kogu aja, mil ämm oma elust ja tervisest ja mõtetest rääkis. Samas meile oli tööst vaba päev kallihinnaline aeg, mil oleksime saanud oma lastega midagi toredat ette võtta, selmet et neid tundideks ämma tagatuppa vaikselt joonistama saata. Kui püüdsime delikaatselt seda vanaemale selgeks teha, tuli ainult suur tüli, et me temast üldse ei hoolivat.

Praegu on needsamad lapsed, kes omal ajal vanaema hoolest ja armastusest täielikult ilma jäeti, teismelised ja käivad vähemalt iga nädal hoopis ise “vanaema” hooldamas: käivad poes, küpsetavad talle, loevad talle raamatuid ette, viivad jalutama… Ehk siis kõike seda, mida vanaema ise keeldus lapselastega tegemast, kui nood väiksed olid.

Toredad, hea südamega lapsed on teil!

+12
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ega käbi kännust kaugele kuku.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on hea teema nö vanainimese poolt ka. Ma olen see vanainimene. Minu lapsed on ka õudselt kriitilised minu juttude suhtes. Selle tulemusel on ma jäänud väga vaikseks ja ei oskagi midagi rääkida. Sest nende poolt tundub kõik vähetähis, tühine, tüütu.

+24
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

80a puhul seostaks teemas mittepüsimist eeskätt dementsusega. Teie vanad emad ei ole mitte kiusakad ja egoistlikud, vaid dementsed. Midagi ei mäleta, ajab oma joru on klassika. Järgmiseks ei leia võtmeid, unustab süüa ja juua, ei võta ravimeid, eksib ära.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on hea teema nö vanainimese poolt ka. Ma olen see vanainimene. Minu lapsed on ka õudselt kriitilised minu juttude suhtes. Selle tulemusel on ma jäänud väga vaikseks ja ei oskagi midagi rääkida. Sest nende poolt tundub kõik vähetähis, tühine, tüütu.

See on hea teema jah, ainult õiget vastust sellele ei oska keegi anda. Siin kunagi oli teema, et täiskasvanud poeg nähvab, kui ema küsib, kuidas tööl läheb või kas uue korteriga on rahul vms. Ja siis nii mitmedki vastasid, et aga ei pea ju urgitsema teise elus. Nüüd on siin vastupidine teema, et ema ei “urgitse”, vaid räägib oma asju, ja üllatus-üllatus – jälle on ema halb ja paha! Mõelge ükskord välja, mida te oma vanematelt ootate. Ja jääge oma soovidele kindlaks.

+23
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nüüd võetakse siis juba 80- aastased ette…

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Môtlesin kunagi tàpselt samamoodi

Mu ema kolis minu juurde elama kui ta oli 75. Aastaid pidin kuulama tema ôpetussônu, pirtsutamist toiduga, kûll ei sobinud minu koristamine vôi lapse kàitumine, samuti tahtis ta igal ôhtul minuga jalutama minna, aga mina olin peale tööd surmvàsinud. Vahepeal helistas ta mulle tööle ja patras pool tundi tàiesti tûhisel teemal.
Ûhel pàeval see kôik muutus. Mu emal avastati vàhk. Viimane staadium. Mitte midagi polnud enam teha. Elada on arvatavasti paar kuud, ûtles arst. Mu ema hààbus pàevadega. Olin kogu aeg tema kôrval. Kui ta enam rààkida ega kôndida ei saanud, siis tôstsin teda nagu vàikest last, lugesin talle jutte ja ûldse, hoolitsesin ta eest kôikvôimalikul moel. Ja siis oli ta àkki surnud. Lihtsalt niisama. Ja mina sain aru, kui vàga ma tunnen praegu puudust tema ûkskôik kui tûhisest jutust.

+14
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea. Minu ema on 63 ja mõtlesin just ükspäev sama, et teda absoluudselt ei huvita minu asjad. Ainult tema ja tema. Isegi ei küsi, mis mu tervise asjadest saanud on. Ma siiski ei arva, et ta ei hooli. Vb lhtsalt vanainimese mõistus ei taipa enam teiste vastu empaatiline olla

63 ja vanainimene???

+19
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin kunagi oli teema, et täiskasvanud poeg nähvab, kui ema küsib, kuidas tööl läheb või kas uue korteriga on rahul vms. Ja siis nii mitmedki vastasid, et aga ei pea ju urgitsema teise elus. Nüüd on siin vastupidine teema, et ema ei “urgitse”, vaid räägib oma asju, ja üllatus-üllatus – jälle on ema halb ja paha! Mõelge ükskord välja, mida te oma vanematelt ootate. Ja jääge oma soovidele kindlaks.

No siin pole ju ainult ühed ja samad 7 inimest, kes igale teemale vastavad.
Mul pole nende oma asjade rääkijate vastu midagi, keegi juba kirjutas nii tabavalt, et lõpuks vanainimene ei taha ega julgegi oma suud muidu avada.

Aga kui teema on sellest, et keegi ülearu urgitseb mu asjades, siis suudan kaasa kiruda. Urgitsemise all ma mõtlen ka seda, et “õpetatakse elama”. Mu laste vanaema on selline. Ta ei ütle kunagi “mina ei paneks nii, teeks nii..”, vaid alati “õige on hoopis…”
Kui ta niisama küsiks minu või laste elu kohta, siis ma ei pahandaks, aga iga meie valik on tema jaoks vale. Ta nimetab seda elukogemuseks – poisid on alati jalkatrennides käinud, mis minu omal viga on ; keegi ei pane raamaturiiulit keset tuba, alati vastu seina pandud ; telekas käib telekalauale, mitte seinale jne. Põhimõtteliselt teen ma ju täpselt nimme kõike vastupidi tema õpetustele…tähendab..elukogemusele. Olen paaris asjas talle järgi andnud ja see on mu viga olnud. Näed, mind ka elu õpetab 🙂

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanaema oli selline,  kes tundis huvi ja muret kõikide oma laste ja lastelaste pärast ja oleks kogu oma raha ja varanatukese laiali jaganud selle nimel,  et noortel parem oleks. Aga tema on nüüdseks juba üle 20 aastat surnud ja peale on kasvanud vanainimeste uus põlvkond.

Praegused vanainimesed on vist tõesti üsna enesekesksed  ja tunnevad rohkem huvi enda kui teiste heaolu pärast. Teemaalgataja poolt räägitut olen kuulnud nii mõneltki tuttavalt, kel samuti teiste suhtles üsna nõudlik ja endale keskendunud  ema/ämm/vanaema.

Seoses praeguse olukorraga puutun ka ise üsna tihti selliste vanainimestega kokku. Töötan ühes meditsiiniasutuses ja kuna hetkel on aktuaalne vaktsineerimise teema,  siis lausa uskumatu, kui palju on neid 70-80-aastaseid vanaprouasid ja -härrasid,  kes päevast päeva telefoni “te lasete meil kõikidel maha surra,  ainult mingeid noori meditsiinitöötajaid ja õpetajaid ja muud lumpenit vaktsineerite” karjuvad.  Ja vastates, et selle meditsiinitöötaja abi võite te varsti ise vajada või et see õpetaja võib olla teie lapselaps,   öeldakse,  et nemad käivad tööl ja teenivad raha, küll nemad saavad selle vaktsiini või ravimid endale ise ka osta. Jube suhtumine minu meelest,  kusjuures sellist suhtumist on vanemaealiste seas väga palju.

 

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pigem on teema….

….selles, kui räägime 70-80 aastastest, et nendega ongi toimunud suured muudatused nii kehas kui vaimus, mis käib vananemise juurde, tahame või mitte.

Mõnedel puhkudel kulgeb see üsna normaalselt, et on säilinud mõistus ja suudetakse ka füüsiliselt hakkama saada, aga dialoogi ja kuulamise osas ei ole enam nii nagu varem…dementsus suureneb aasta-aastalt ja seeläbi ei suuda vanainimene enam kuulata ja kaasa rääkida nagu meie ootame. Pead asju mitu korda ütlema ja ümber sõnastama. Räägid millestki konkreetsest ja ta hakkab peale muust rääkima.

50-aastane normaalne inimene pole reeglina vanainimene (v.a. üksikud juhtumid).

See, et selleks ajaks on välja kujunenud omad põhimõtted, eelistused ja ei tehta asju teistele meeldimise pärast ning julgetakse ka ei öelda vajadusel, tähendabki, et inimene on küpsesse ikka jõudnud ehk elukogenum.

Kõik on muidugi individuaalne, aga see pole hoolimatu enesekeskus, vaid enam lihtsalt ei kulutata närve ja aega kõigele, millele varem…ollakse mingis mõttes rahunenud, väärtustatakse aega iseendaga, näiteks hobidega. Sest on elatud teistele, perele, tööle.

Iseendale pühendatud aega peab olema, aga tihti ei tulegi see enne 50-ndat. See ongi endale privaatruumi võtmine ja täiesti normaalne. Ei taheta pidevalt olla seltskonnas ja müra keskel.

Aga meie vanemate hääbumine ja hetk kui nad vajavad juba konkreetselt füüsilist ja muud abi, võib olla karm…eks seda teavad need, kes sinna on juba jõudnud või hooldanud pikalt oma vanemaid. Viimasel puhul võib enda elu ära unustada.

 

 

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Raske mõista seda oma elu peale surumist. 80 aastane peab ka kuulama oma lapse, lapselaste jne muredest ja neile kaasa elama, aga keegi neist ei ela kaasa 80 aastase inimese muredele. Siis on vastus lihtne, ah vanainimene joriseb. Need inimesed on energia vampiirid kes helsitavad teisele et teine tema elust kuulaks, aga ilgelt solvab kui teine ei viitsigi kuulata. Kui oled 80 vana, siis peab ka olema valmis teisi kuulama ja aitama? See on mingi hull naiste pidev mure, miks äi või ämm ei viitsi lapsi hoida või neid kuulata, raha anda jne. Kui oled ühed lapsed suureks kasvatanud, siis tuleb su oma laps või lapse elukaaslane sulle uuesti kukile ja sunnib sind tegelema tema asjadega. Kui seda ei taheta teha, siis on paha inimesega tegu. Kui ise olete ükskord vanad, siis ka ignote neid noorte muresid ja tahategi oma seriaale vaadata. Sest teil on ka õigus puhkusele.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pigem imestan, et 50+ vanuses naised muutuvad nii julgeteks väejuhatajateks, kes muudkui kõike organiseerivad ja õiendavad. Umbes nagu… kunagi oli üks inglise seriaal, kus tegelaseks Hyacinth Bucket. 

+4
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma kusjuures olen oma sõprade puhul täheldanud, et kõik räägivad vaid endast ja keegi ei küsi, et kuidas minul läheb.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pigem imestan, et 50+ vanuses naised muutuvad nii julgeteks väejuhatajateks, kes muudkui kõike organiseerivad ja õiendavad.

Ära siis käitu nii, et õiendada tuleb. Normaalsete inimestega ei õienda keegi.

+1
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest kõige iseeneseenese maailma kesksed on hoopis väikelaste emad, st nad ei näe ega märka muud kui tema ja tema laps. Lisaks sellele, et ta kogu iseenda füüsilised, vaimsed ja materiaalsed ressursid sellesse suunab, eeldab (või soovib), et seda teevad otse loomulikult ka teda ümbritsevad teised inimesed.

Ma tõesti ei tea, millest sa räägid. Pigem on väikelaste emad magamatusest üsna loppis, uimased ja väsinud.

Endal kogemus, kus olin kahe väikse vahega lapsega kodune ja ämm käis meil tihti külas, sest tal oli oma kodus igav. Tuli, istus lauda, soovis kohvi ja tahtis oma asjadest lobiseda. Pisidel oli kindel lõunane uneaeg, mida mu püüdlustest hoolimata kohe kuidagi ei andnud nihutada vanaema külaskäikudest erinevale ajale. Küll rääkisin siis värskele vanaemale palju kordi, et kas ta ehk saaks külla tulla sel ajal, kui beebil ei ole uneaeg. Ta noogutas pead, nagu saaks aru, aga tuli ikka nii nagu temale sobis, st täpselt lõunasel ajal, sest siis oli tal seriaalidest vaba aeg. Siis ajas oma valju jutuga lapsed alati üles. Ehkki palusin olla vähemalt vaiksemalt, et lapsed saaksid magada.

Pisikesed – üks beebi, teine kaheaastane – olid unest ülesaetuna siis muidugi hirmus pahurad ja kisasid täiega, nende rahustamine oli loomulikult ainult minu töö. Vanaema kommenteeris ainult pead vangutades, et “minu ajal polnud lapsed ära hellitatud”, ja pani kõvasti pahaks, et miks ma temaga kogu aeg tema asjadest ei lobise, vaid hoopis imikuga tegelen. Ei olnud dementne, vaid elujõuline proua. Nii et tõesti – kes siin enesekeskne siis ikkagi oli?

+15
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest kõige iseeneseenese maailma kesksed on hoopis väikelaste emad, st nad ei näe ega märka muud kui tema ja tema laps. Lisaks sellele, et ta kogu iseenda füüsilised, vaimsed ja materiaalsed ressursid sellesse suunab, eeldab (või soovib), et seda teevad otse loomulikult ka teda ümbritsevad teised inimesed.

Ma tõesti ei tea, millest sa räägid. Pigem on väikelaste emad magamatusest üsna loppis, uimased ja väsinud.

Endal kogemus, kus olin kahe väikse vahega lapsega kodune ja ämm käis meil tihti külas, sest tal oli oma kodus igav. Tuli, istus lauda, soovis kohvi ja tahtis oma asjadest lobiseda. Pisidel oli kindel lõunane uneaeg, mida mu püüdlustest hoolimata kohe kuidagi ei andnud nihutada vanaema külaskäikudest erinevale ajale. Küll rääkisin siis värskele vanaemale palju kordi, et kas ta ehk saaks külla tulla sel ajal, kui beebil ei ole uneaeg. Ta noogutas pead, nagu saaks aru, aga tuli ikka nii nagu temale sobis, st täpselt lõunasel ajal, sest siis oli tal seriaalidest vaba aeg. Siis ajas oma valju jutuga lapsed alati üles. Ehkki palusin olla vähemalt vaiksemalt, et lapsed saaksid magada.

Pisikesed – üks beebi, teine kaheaastane – olid unest ülesaetuna siis muidugi hirmus pahurad ja kisasid täiega, nende rahustamine oli loomulikult ainult minu töö. Vanaema kommenteeris ainult pead vangutades, et “minu ajal polnud lapsed ära hellitatud”, ja pani kõvasti pahaks, et miks ma temaga kogu aeg tema asjadest ei lobise, vaid hoopis imikuga tegelen. Ei olnud dementne, vaid elujõuline proua. Nii et tõesti – kes siin enesekeskne siis ikkagi oli?

Ma ei saa sinust aru. Milleks see ohvrimentaliteet praegu?

Sinu kodu. Ämmal pole ju võtmeid.

Mina poleks alates järgmisest päevast teda lihtsalt sisse lasknud ja heitnud rahumeeles magama koos lastega lounaune ajal.

Ise puhanud, lapsed puhanud, elu helgem.

Kui jutust aru ei saa, siis nii on.

+9
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa sinust aru. Milleks see ohvrimentaliteet praegu? Sinu kodu. Ämmal pole ju võtmeid. Mina poleks alates järgmisest päevast teda lihtsalt sisse lasknud ja heitnud rahumeeles magama koos lastega lounaune ajal. Ise puhanud, lapsed puhanud, elu helgem. Kui jutust aru ei saa, siis nii on.

Muide, ma tegingi seda, mida soovitad 🙂 Ämm tagus ukse taga mingi tund aega, siis läks naabrite uste taha sedasama tegema. Ja kui keegi avas, siis rääkis talle, et meie ei ava talle ust, ilmselt on meiega õnnetus juhtunud, ja palus kutsuda kohale päästeameti. Kuna ma ei tahtnud politseid meie koju, siis olin lõpuks sunnitud ikkagi välja jooksma, siis ämm muidugi pahane, et näe, noored ei lase teda sisse ka enam.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa sinust aru. Milleks see ohvrimentaliteet praegu? Sinu kodu. Ämmal pole ju võtmeid. Mina poleks alates järgmisest päevast teda lihtsalt sisse lasknud ja heitnud rahumeeles magama koos lastega lounaune ajal. Ise puhanud, lapsed puhanud, elu helgem. Kui jutust aru ei saa, siis nii on.

Muide, ma tegingi seda, mida soovitad 🙂 Ämm tagus ukse taga mingi tund aega, siis läks naabrite uste taha sedasama tegema. Ja kui keegi avas, siis rääkis talle, et meie ei ava talle ust, ilmselt on meiega õnnetus juhtunud, ja palus kutsuda kohale päästeameti. Kuna ma ei tahtnud politseid meie koju, siis olin lõpuks sunnitud ikkagi välja jooksma, siis ämm muidugi pahane, et näe, noored ei lase teda sisse ka enam.

 

Teeksin ämmale selle tagasi. Läheksin kolkima ämma ust kell 6 hommikul, ja kui sisse ei lase, läheksin kolgiksin ämma naabreid ka ja ähvardaksin politsei kutsuda, et äkki on ämmaga midagi lahti. Sajaksin ämma juurde külla kell 21 õhtul ja hakkaksin jahuma ilmast-maast, ikka valju häälega. Peale seda peaks ämmal kaduma soov teid külastada sobimatutel aegadel.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teeksin ämmale selle tagasi. Läheksin kolkima ämma ust kell 6 hommikul, ja kui sisse ei lase, läheksin kolgiksin ämma naabreid ka ja ähvardaksin politsei kutsuda, et äkki on ämmaga midagi lahti. Sajaksin ämma juurde külla kell 21 õhtul ja hakkaksin jahuma ilmast-maast, ikka valju häälega. Peale seda peaks ämmal kaduma soov teid külastada sobimatutel aegadel.

No valida tuleb ikka ämmale ebamugavaim  aeg. Tema lemmikseebikate aeg oleks parim, ma arvan.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest on see ajastu märk. Kogu ühiskond püüdleb ju individualismi, enesekesksuse, küüned-enda-poole-mentaliteedi suunas. Motoks on “kõigepealt peab minul hea olema, siis vaatame edasi”.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ämm tagus ukse taga mingi tund aega, siis läks naabrite uste taha sedasama tegema.

Järgmine kord kutsu selle peale politsei. Ütle, et ahistaja on  ukse taga, sa üksi kahe väikese lapsega kodus ja kardad.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa sinust aru. Milleks see ohvrimentaliteet praegu? Sinu kodu. Ämmal pole ju võtmeid. Mina poleks alates järgmisest päevast teda lihtsalt sisse lasknud ja heitnud rahumeeles magama koos lastega lounaune ajal. Ise puhanud, lapsed puhanud, elu helgem. Kui jutust aru ei saa, siis nii on.

Muide, ma tegingi seda, mida soovitad 🙂 Ämm tagus ukse taga mingi tund aega, siis läks naabrite uste taha sedasama tegema. Ja kui keegi avas, siis rääkis talle, et meie ei ava talle ust, ilmselt on meiega õnnetus juhtunud, ja palus kutsuda kohale päästeameti. Kuna ma ei tahtnud politseid meie koju, siis olin lõpuks sunnitud ikkagi välja jooksma, siis ämm muidugi pahane, et näe, noored ei lase teda sisse ka enam.

Väga tubli!

Ainuke tähelepanek, et kas sa talle seda ette ütlesid, et homsest sa teda enam vastu ei võta ja keskendud x ajaks enda ja laste heaolule, kaasa arvatud täisväärtuslik lõunauni?

Kui nyyd hoolimata eelnevast teadaandest ikka tuli ja ka veel naabrid tülitas, siis ausalt öeldes pole sõnu.

Aga ok, elasite selle esimese prõmmimise episoodi üle, kas siis ikka jäi käima või sai aru?

Aga no tegelt saan sinust väga hästi aru ja tunnen kaasa, ma samas paadis:)

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa sinust aru. Milleks see ohvrimentaliteet praegu? Sinu kodu. Ämmal pole ju võtmeid. Mina poleks alates järgmisest päevast teda lihtsalt sisse lasknud ja heitnud rahumeeles magama koos lastega lounaune ajal. Ise puhanud, lapsed puhanud, elu helgem. Kui jutust aru ei saa, siis nii on.

Muide, ma tegingi seda, mida soovitad 🙂 Ämm tagus ukse taga mingi tund aega, siis läks naabrite uste taha sedasama tegema. Ja kui keegi avas, siis rääkis talle, et meie ei ava talle ust, ilmselt on meiega õnnetus juhtunud, ja palus kutsuda kohale päästeameti. Kuna ma ei tahtnud politseid meie koju, siis olin lõpuks sunnitud ikkagi välja jooksma, siis ämm muidugi pahane, et näe, noored ei lase teda sisse ka enam.

Väga tubli!

Ainuke tähelepanek, et kas sa talle seda ette ütlesid, et homsest sa teda enam vastu ei võta ja keskendud x ajaks enda ja laste heaolule, kaasa arvatud täisväärtuslik lõunauni?

Kui nyyd hoolimata eelnevast teadaandest ikka tuli ja ka veel naabrid tülitas, siis ausalt öeldes pole sõnu.

Aga ok, elasite selle esimese prõmmimise episoodi üle, kas siis ikka jäi käima või sai aru?

Aga no tegelt saan sinust väga hästi aru ja tunnen kaasa, ma samas paadis:)

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pigem imestan, et 50+ vanuses naised muutuvad nii julgeteks väejuhatajateks, kes muudkui kõike organiseerivad ja õiendavad. Umbes nagu… kunagi oli üks inglise seriaal, kus tegelaseks Hyacinth Bucket.

Sa ühe-kahe inimese põhjal teed sellise üldistuse või?
Ma ka 50+, eluaeg pidanud asju organiseerima, enam küll ei vìitsi. Las nooremad müttavad.
Õiendanud pole aga kunagi.
Minu lapsed on jälle hädas, et ma ei räägi midagi oma tegemistest. Mul nagu pole midagi rääkida. Elu nagu alati olnud on. Nende tegemised aga huvitavad väga.

Kui enesekesksusest rääkida, siis inimene kas on enesekeskne või mitte ja vanusega sel nagu küll pistmist pole.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanusega pole sel midagi pistmist. Enesekeskne võib inimene olla juba kahekümnendates eluaastates. Selliseid ka kohatud küllaga. Ajaga see vaid suureneb.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teema: Kas vanainimesed muutuvadki järjest enesekesksemateks?

Eks nad peavadki. 80-aastane memm võib olla sama tähelepanu vajav, kui 9-kuune laps. Laps karjub, sest tal on ebamugav. Vanur kiusleb, pahandab, kirub, sest see on tema “nutt”. Ta ei saa enam ise hakkama, aga uhkus ei kannata küsida abi ja iga samm teha või liiga pikk lause võib olla juba raske olla. Lisaks kurvastus unenäona möödunud elu pärast ja seepärast, et väga tõsiselt ei võta sind keegi. Valud ei ole ka hea tuju loomisel abiks ja 99% meist saab vanuses 65+ tunda iga päev valusid küll põlvedes, puusades, kätes või rinnus. Mida edasi, seda pidevamalt.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teema: Kas vanainimesed muutuvadki järjest enesekesksemateks?

Kuninganna Elizabethist on kahju. Tema elu on väga tegus olnud ja ometi on ilmselt surmauudist varsti oodata.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teema: Kas vanainimesed muutuvadki järjest enesekesksemateks?

Kuninganna Elizabethist on kahju. Tema elu on väga tegus olnud ja ometi on ilmselt surmauudist varsti oodata.

Miks kahju? Kas ta peaks igavesti elama või milles on probleem? Täiesti siiralt küsin.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks kahju? Kas ta peaks igavesti elama või milles on probleem? Täiesti siiralt küsin.

No ma olen alati Briti kuningakojale kaasa elanud. Kahju ikka, kui sureb ka vanainimene. Alles ta ju Liz Trussi vastu võttis 6. septembril.

+2
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 67 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas vanainimesed muutuvadki järjest enesekesksemateks?