Pigem on teema….
….selles, kui räägime 70-80 aastastest, et nendega ongi toimunud suured muudatused nii kehas kui vaimus, mis käib vananemise juurde, tahame või mitte.
Mõnedel puhkudel kulgeb see üsna normaalselt, et on säilinud mõistus ja suudetakse ka füüsiliselt hakkama saada, aga dialoogi ja kuulamise osas ei ole enam nii nagu varem…dementsus suureneb aasta-aastalt ja seeläbi ei suuda vanainimene enam kuulata ja kaasa rääkida nagu meie ootame. Pead asju mitu korda ütlema ja ümber sõnastama. Räägid millestki konkreetsest ja ta hakkab peale muust rääkima.
50-aastane normaalne inimene pole reeglina vanainimene (v.a. üksikud juhtumid).
See, et selleks ajaks on välja kujunenud omad põhimõtted, eelistused ja ei tehta asju teistele meeldimise pärast ning julgetakse ka ei öelda vajadusel, tähendabki, et inimene on küpsesse ikka jõudnud ehk elukogenum.
Kõik on muidugi individuaalne, aga see pole hoolimatu enesekeskus, vaid enam lihtsalt ei kulutata närve ja aega kõigele, millele varem…ollakse mingis mõttes rahunenud, väärtustatakse aega iseendaga, näiteks hobidega. Sest on elatud teistele, perele, tööle.
Iseendale pühendatud aega peab olema, aga tihti ei tulegi see enne 50-ndat. See ongi endale privaatruumi võtmine ja täiesti normaalne. Ei taheta pidevalt olla seltskonnas ja müra keskel.
Aga meie vanemate hääbumine ja hetk kui nad vajavad juba konkreetselt füüsilist ja muud abi, võib olla karm…eks seda teavad need, kes sinna on juba jõudnud või hooldanud pikalt oma vanemaid. Viimasel puhul võib enda elu ära unustada.