Teema: kas vanasti oldi peale lahutust sõbrad?

3…2…1 ja kohe on kohal kärgperepervert, kes su läbi sõimab, et sellist asja normaalseks pead.

mind üllatab see hea läbisaamine just seetõttu, et lahkuminek on siiski suur otsus, eriti kui peres on lapsed. ning kui kaks inimest onb võimelised rahulikult läbi saama, et nad siiski lahku läksid.
ma ise oleksin küll väga õnnelik kui saaksin eksiga ja laste isaga peale lahkuminekut hästi läbi. sest see oleks laste jaoks parim. ma usun, et see sõltub ka sellest, mille tõttu lahku mindi ning kuidas kulgeb elu peale lahutust. kui mõlemad osapooled leiavad uue partneri ja kõik üksteisega läbi saavad, siis see on suur vedamine. sagedamini on ikka nii, et üks pooltest on väga vihane ning kibestunud ja ei suuda teisepoole uut partnerit nähagi.

tsiteeri \”mind üllatab see hea läbisaamine just seetõttu, et lahkuminek on siiski suur otsus, eriti kui peres on lapsed. ning kui kaks inimest onb võimelised rahulikult läbi saama, et nad siiski lahku läksid\”

Abielu ei koosne ainult teineteisega rahulikult läbisaamisest.

Oleneb ikka põhjustest ka, miks lahku minnakse. On suur vahe kas paar ei suuda kokkuleppele jõuda, kas osta uude majja sinised kardinad või roosad. Ja erimeelsuste tõttu minnakse erisuundades. Teine variant on näiteks et lahku minnakse vägivalla või joomise pärast. Kas sa teemaalgataja tõesti arvad, et kui mees on sind peksnud ja igaviisi alandanud ,et sa siis pärast oled temaga rõõmsalt sõber edasi. Kui siis ütleks küll, et oi püha lihtsameelsust ja andku elu su ümber häid inimesi.

Minu jaoks küll selline \”kärgperendus\” vastuvõetav pole ja seetõttu olen enda jaoks alati välistanud mehed, kellel teisega lapsed on. Ühe endise kallima, kes vahepeal oli teisega elanud ja kaks last saanud, saatsin ka minema, kui tuli mind tagasi tahtma, n…. mul teda siis enam vaja oli, mina oma ellu võõraid lapsi ja nende emasid ei soovi.

mina suhtlen oma eksiga vaid hädavajadusel.laste pärast. tema uue naisega pole ühtegi sõna vahetanud. lahkuminekust möödas 10 aastat.
olgugi, et mul on uus elu, uus laps, uus mees. ikkagi ei suuda andestada seda valu mida eks ja see naine mulle põhjustasid.
ja leian, et naine kes loob suhte mehega kel imikuga naine kodus, ei ole seda väärt , et teda mingiks sõbraks pidada.isegi 5 aasta pärast.
Aga lapsed las omavahel suhtlevad, nende jaoks on ta ikkagi isa ja poolvennad ikkagi vennad. aga seda küll ei tasu lootqa, et ma mingile ühisüritusele lähen, va muidugi mingid erijuhud nagu koolilõpetamine, matused jm mis elus ette tulevad.

Uhkus on kõle voodikaaslane. Palju mugavam on jätkuvalt teha mõtestatud koostööd — lastel parem, oma hingel kergem, & kui ex ei olnud just eriti asjatu töllakas (sõltuvused, vägivald, rasked psyyhikahäired), on ta uus kaaslane ka tavaliselt tore inimene.

Mõtestatud koostöö ei pea tingimata tähendama sydamesõprust. Aga vahkviha kohe kindlasti ei tähenda.

Mina saan exiga väga hästi läbi,lihtsalt läks kuidagi nii, et jäime headeks sõpradeks… põhimõtteliselt kohe peale lahkuminekut. Lapse suhtes on see väga hea, siiski vahel jääb mulje, et hea läbisaamise tõttu on lapsel lootus oma ema-isa jälle koos näha, kuigi mõlemal on leitud uus elukaaslane.
Minu elukaaslasele selline suhtlemine väga ei meeldi, kuigi nad on ka kohtunud ja paar sõna juttugi vahetanud.
Aga mulle on mu eksmees kui vend, kellega vahel ka muid asju arutada, peale lapse jagamise, nii et seletamist oma elukaaslasele on olnud palju.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga mulle on mu eksmees kui vend, kellega vahel ka muid asju arutada, peale lapse jagamise, nii et seletamist oma elukaaslasele on olnud palju. [/tsitaat]
Sel juhul ei makasa ka kurta, kui su elukaaslane varsti endale lasteta naise leiab, kellel pidevalt eksid silmapiiril ei virvenda.