Kui laps näiteks helistab, et kehka riided, pinal või mata vihik jäid maha, palun too. Ja kui teil on võimalik minna ja viia, kas lähete? Kas on vahet, mitmenda klassi laps?
Meie peres on algusest peale olnud süsteem, et koolilaps vastutab selliste asjade eest ise ja kui saab märkuse, siis on ka märkus tema oma. Teab teinekord tähelepanelikum olla.
Aga olles ise kooliga seotud inimene, näen ma pidevalt lapsevanemaid igasuguseid unustatud asju järgi toomas, äkki mina olen siis rongaema?
Ei ole veel midagi maha jäänud 🙂 see ka näitaja! Aga ma arvan, et üldiselt ei viiks aga erandkorras siiski.
Sest last tuleb ette valmistada reaalseks täiskasvanu eluks. Sellega aga ongi, et nii ja naa – minu mees võiks mulle küll telefoni või rahakoti kuhugi ära tuua või mina talle viia, ja samas teisel hetkel ka mitte. Oleneb päevast, võimalustest ja vajadusest. Mõnest mahajätmisest ei saagi keegi teada, ning eks ka laps võiks õppida vahet tegema!
Kui laps on kolm päeva mingit asja kleepinud-meisterdanud ja nüüd teise tuppa kuivama unustanud, siis võimalusel ikka viiks.
Olen ikka viinud. Aegajalt unustan ise ka asju maha ja nii hea on, kui keegi need mulle ära toob. See, et inimene vahest midagi unustab – eriti laps -, ei tähenda veel, et ta jube vastutustundetu oleks.
Kui vähegi mõistliku pingutusega saan, siis viin. Ehk siis omaenda olulisi asju just tegemata ei jäta, aga kui mahaunustatud asi on õppetöö jaoks oluline (nt vahetusjalatsid, kustutuskumm või mobiiltelefon minu hinnangul ei ole), viimine on mulle vähegi võimalik ja ei too kaasa jaburat rebestamist, siis ikka viin. Ise ka unustan aegajalt asju ja väga kena on, kui keegi saab mind aidata ja vajaliku asja järgi toob. Samas ei nõua ma sellist asja kelleltki kunagi ja endalt ka nõuda ei luba, st laps peab sellist olukorda õppima hindama vastutulekuna ja mitte võtma iseenesestmõistetavana.
viin ikka. kanaema olen ja muutun kurvaks kui laps ennast halvasti tunneb.
kui oluline asi, siis ikka viin.
Viin, sest kooli on vist 200m ja see ei tee mulle tüli.Töötan kodus ja saan seda lubada.
Jah, loomulikult, sest unustavad nii suured kui väikesed ja kui sulle kõige lähedasemad ka sulle mures appi ei tule, on midagi minu meelest valesti. Ei pea ennast eksimatuks ega eelda seda ka lapselt.
Jah, loomulikult, sest unustavad nii suured kui väikesed ja kui sulle kõige lähedasemad ka sulle mures appi ei tule, on midagi minu meelest valesti. Ei pea ennast eksimatuks ega eelda seda ka lapselt.
viin küll, suur vahe on, kas mees unustab oma rahakoti (ainus tähtis asi ilmselt tal, milleta hakkama ei saa linna peal) või laps ühe kahekümnest asjast, mis tal peavad eri päevadel eri kombinatsioonides kaasas olema. Tähtsate asjade hulk on nii suur, et vahel võib midagi ka maha ununeda. Olen ise õpetaja, nii et tean hästi, kui õnnetu laps on, kui tal midagi maha on jäänud; kui palju segab see lapse tööd, kui lapsel töövahendit pole; kui mitu lisatööd see tekitab hiljem lapse jaoks.
Eelmises koolis viisin küll, kuna seal sai kohe hindeks 1 kui mõni oluline töövahend oli puudu või jäi valmistöö koju. Lapsest oli lihtsalt kahju, kuna seetõttu kannatas tugevalt tema enesehinnang ja tekkis hirm kooli suhtes. Nüüd uues koolis ei ole viinud, kuid ei ole kuulnud ka, et midagi oleks koju jäänud ja selle pärast ei ole saanud kaasa töötada.
Kui võimalik, siis jah. Kuna mu töökoht on mu ühe lapse kooli kõrval ja reeglina lähen tööle hiljem kui tema kooli, ei ole mingi probleem unustatud asi kaasa võtta. Algklassides juhtus seda sagedamini, nüüd 5. klassis vist vaid korra.
kui elaks -töötaks kooli lähedal siis vist viiks.juhul kuioleksin kodus ja nagunii välja minek.
Kui saan siis viin. Mul on kahju raistatud ajast – laps istub tunnis niisama,
Ajaga jääb helistamist vähemaks. Sellel aastal (4.klass) olen kooli sõitnud vaid ühel korral ja sellegi avastasin ise ja saatsin sõnumi, kus vihik teda ootab.
Laps võib kooliasjade eest vastutada, aga ma hoolin temast ja aitan kui saan. Tema muide vastab samaga – on selline väga väga kohusetundlik väike inimene.
Puht füüsiliselt ei ole mul see võimalik. Katsun oluliste asjade mahajäämist ennetada. Laps astuks enamus päevadel ilma ranitsata uksest välja.
Ei vii ja kui ka võimalus oleks, siis ka ei viiks. Õnneks pole poiss (praegu 7. klass) suur unustaja ja märkuse saab ju siis asja eest, kui midagi vajalikku maha jätnud on. Ta pole õnneks kordagi ka selle peale tulnud, et mulle helistada ja öelda, et midagi on maha jäänud. Ja mida ma ka teha saaks – töötan kodust eemal. Korra käis suure vahetunni ajal ise kodus kehalise riietel järel. Kui ma ka kodune oleks, siis ikka ei läheks. Ka täiskasvanud unustavad ja peavad selle olukorra ise lahendama. Selle asemel olen ma aga pea 6 ja pool aastat igal õhtul öelnud: Pane kooliasjad kokku! ning igal hommikul esitanud kontrollküsimuste joru: võtmed on, telefon on, rahakott on, oled ikka üleval?
oleneb lapsest ja olukorrast. vahepeal viisin. siis jälle ei viinud, kuna koguaeg midagi ununes. nüüd kui asi on saanud enam-vähem selliseks et harva unustavad, siis ikka viin. ma tean et väike laps on siis väga hirmul ise, kui midagi unustas. talle viin. suurem laps aga leiab alati teise võimaluse. nt viimati leidis ta võimaluse, et kekat teha, kaotatud asjade seast. tõmbas endale sealt kellegi kaotataud püksid jalga ja läks kekasse. pärast pani tagasi. mulle selline asi ka ei meeldi. laps arvas, et kuna muud varianti polnud, ma järgi ei hakanud viima, siis oli see parim variant.
no enamasti ikka tuuakse – isegi gümnaasiumis olen kuulnud, kui emale helistatakse, et too mingi asi kohe kooli – kohe on vaja!!! mitte väga viisakas toonis ja siis ema tuleb ja toobki 😀
Õnneks pole mul kunagi olnud võimalust viia asju, laps on unustanud ikka ja ka märkuse saanud. Ja kodus on ka öeldud, et teistele tuuakse, et miks mina ei või viia siis talle.
Ise ei viiks ka siis, kui oleks võimalus. Samamoodi nagu ma ei teeks lapse eest koduseid töid, et laps koolis parema hinde saaks.
Ja üldiselt leian, et kõikide asjadega peaks ikka selgus majas olema, et nii päris ei saa, et ükskord viin ja teinekord ei vii – tekitab palju rohkem segadust lapsele.
Heh, nii kasvavadki lapsukesed, kes ei suuda emme hõlma alt ka kolmekümnesena lahkuda. Mõnus ju. Emme las jookseb ja muretseb. Milleks endal vaja jamada ja vastutada:)
Ei vii, ei ole võimalik. Elame maal, töötame- õpime linnas.
Ja ega neil pole asju maha jäänud ka. Võib olla korra-paar esimeses klassis kui ma enam üle ei kontrollinud. Aga ilmselt nad kohe õppisid oma unustamisest ja no ei ole selliseid märkusid olnud ega selleteemalisi kõnesid mulle ka tööle tulnud. Kolmanda klassi laps on meil tähelepanuhäirega. Ma õhtul kodus lasen tal mitu korda mõelda, kas kõik asjad on ikka kotis ja see aitab teda.
Ühte korda ma mäletan, kus keskkooli poiss unustas mingi olulise töö maha. Siis ma olin pisikese lapsega kodune ja sain talle ära viia. See oli tookord nii oluline asi, et ilmselt oleks mees töölt koju järgi sõitnud, kui ma poleks liikma saanud.
Mina katsun ka ennetada, laps 3 klassis. Pole telefoni, et helistadagi. Arvan et telefoni omamine teeb lapse sõltuvaks. See, kas lapse töövihik või minu rahakott jäi koju – on ikka vahe sees. Muidugi kurb kui hindeks 1 või märkus. Klassis on üks tüdruk, kes on pisut omamoodi ja pidevalt unustab. Aga vanemate suhtumine on nii, laps peab ise hakkama saama! Sellise lapse puhul oleks kindlasti abikätt vaja, et kõik asjad õhtul koos üle vaadata.
Mina viin küll kui saan ja pean seda elemetaarseks, et peres ikka üksteist aidataksegi. Mind ikka väga solvaks kui mul jääb telefon maha ja mees või laps tulevad hiljem järgi ning teatavad, et ei too mulle ära, et ma oma õppetunni saaks. Unustamine on inimlik ja keegi ei tee seda meelega.
Teiseks, ei saa ma aru, mis on halba selles \”emme hõlma all olemises\”? Justkui eluülesanne oleks vabaneda vanematest võimalikult ruttu.
Minu mehel (tänaseks juba üle 40 a) on väga soe suhe oma emaga koguaeg olnud ja minujaoks on see ülimalt armas, kuidas ta ema hoolitseb isegi oma täiskasvanud poja eest sooja ja avatud südamega, tema juurde on alati nii hea minna, sest tunned kohe, et oled väga oodatud. Selline ema annab nii palju eluks kaasa oma lapsele, tema perele ja lastele. Ka mina ja meie lapsed saavad sellest soojusest ja hoolitsemisest osa.
Minul omal oma vanematega nii pole ja sellest on kahju, eriti nüüd kui olen teistmoodi suhtlemist näinud.
Oma lastele tahan olla ka just selline hoolitsev ja olemasolev ema ja nimatagu seda siis \”emme hõlma all olemiseks\”, armastust pole kunagi liiga palju! Tegelikult armastatud lastest kasvavad just tugevad ja õnnelikud täiskasvanud. Kusjuures ei ole mu lapsed sellise hoolimise ja hoolitsemise tulemusena üldse suured unustajad ega saamatud vaid väga tublid ja asjalikud. Minujaoks hoolivuse ja armastusega kaasas käib ka vastutustunde kasvatamine ja asjadest ausalt ja avatult rääkimine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Heh, nii kasvavadki lapsukesed, kes ei suuda emme hõlma alt ka kolmekümnesena lahkuda. Mõnus ju. Emme las jookseb ja muretseb. Milleks endal vaja jamada ja vastutada:)[/tsitaat]
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina viin küll kui saan ja pean seda elemetaarseks, et peres ikka üksteist aidataksegi. Mind ikka väga solvaks kui mul jääb telefon maha ja mees või laps tulevad hiljem järgi ning teatavad, et ei too mulle ära, et ma oma õppetunni saaks. Unustamine on inimlik ja keegi ei tee seda meelega.
Teiseks, ei saa ma aru, mis on halba selles \”emme hõlma all olemises\”? Justkui eluülesanne oleks vabaneda vanematest võimalikult ruttu.
Minu mehel (tänaseks juba üle 40 a) on väga soe suhe oma emaga koguaeg olnud ja minujaoks on see ülimalt armas, kuidas ta ema hoolitseb isegi oma täiskasvanud poja eest sooja ja avatud südamega, tema juurde on alati nii hea minna, sest tunned kohe, et oled väga oodatud. Selline ema annab nii palju eluks kaasa oma lapsele, tema perele ja lastele. Ka mina ja meie lapsed saavad sellest soojusest ja hoolitsemisest osa.
Minul omal oma vanematega nii pole ja sellest on kahju, eriti nüüd kui olen teistmoodi suhtlemist näinud.
Oma lastele tahan olla ka just selline hoolitsev ja olemasolev ema ja nimatagu seda siis \”emme hõlma all olemiseks\”, armastust pole kunagi liiga palju! Tegelikult armastatud lastest kasvavad just tugevad ja õnnelikud täiskasvanud. Kusjuures ei ole mu lapsed sellise hoolimise ja hoolitsemise tulemusena üldse suured unustajad ega saamatud vaid väga tublid ja asjalikud. Minujaoks hoolivuse ja armastusega kaasas käib ka vastutustunde kasvatamine ja asjadest ausalt ja avatult rääkimine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[/tsitaat]
Minu jaoks aetakse siin segamini hoolitsemine/armastus ja elementaarse vastutustunde tekitamine. See, et ma kesklinnast töölt tagasi äärelinna ei sõida (ühistranspordiga) ja lapsele asju kooli järgi oma tööajast ei vii, on ju elementaarne terve mõistus. Mu tööandja ei suhtuks sellesse küll \”avatud südamega\”. Meie perekonnaliikmed ei tööta ega õpi ühes asutuses. Kui töötaks, nagu teil ilmselt on, siis võtaks küll kodust lahkudes maha ununenud dressid käe otsa. Selline käitumine oleks ka terve mõistuse tunnus. Samuti ei mõtle ma kunagi, et ehheee! annan õppetunni! Õppetund on see lapsele nagunii. Minust mitteolenevatel põhjustel. Kodus ma maha jäänud asjade pärast skandaali ka ei tee ning enda ja oma vanemate suhteid (mis mul on küll head) ei laienda automaatselt ühiskondlikuks mustriks. Teema oli koju jäänud kooliasjade lapsele järgi viimisest – pole minu vanemad seda minu puhul teinud ja kindlasti mitte ka minu vanavanaemad mu vanemate puhul. Ükskõiksust ja külma suhtumist lastesse ma pole täheldanud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Heh, nii kasvavadki lapsukesed, kes ei suuda emme hõlma alt ka kolmekümnesena lahkuda. Mõnus ju. Emme las jookseb ja muretseb. Milleks endal vaja jamada ja vastutada:)[/tsitaat]
Sa ei ole kunagi koju lapsele helistanud, et ole hea, võta sügavkülmast hakkliha sulama, ma unustasin? Ega mehele, et ole hea, kui koju tuled, võta poest jahu, mul läks meelest? Noh, supernaine oled siis, müts maha.
Oleks ma kodune, aega nii et tapab ja auto pee all siis võin sõita kuipalju vaja. Mina aga käin tööl, 14km kodunt. Lapsed sama kaugel koolis. Mu tööandja saaks kreepsud kui ma ütleks, et kuule ma sõidan nüüd koju lapse pinali järele! Mina saaks kreepsud, kui mõni mu lastest üleüldse sellise ettepaneku mulle teeks!
Ükskord sõitsin tõesti koju aga oli jõulupidu ja minu süü, et unustasin lapsele peoriided kaasa anda (I klass).
Minu tütar (3. klass) ei ole kunagi helistanud, paludes midagi järele tuua.
Ükskord nägin, et sõbrapäeva kaardid olid jäänud laua peale. Jooksin oma 500 m rekordi ja jõudsin veel enne 1. tunni algust talle need ära viia. Teinekord nägin, et maha oli jäänud inglise keele tööleht, mille põhjal samal päeval pidi kontrolltöö olema. Selle viisin ka ära, et ta saaks veel enne tööd üle vaadata.
Kui ma näen, et maha on jäänud asi, mille puudumine paneks mu lapse muretsema või isegi nutma, siis igatahes viin ära.
Mina põhimõtteliselt ei vii (kui just väga oluline asi ei jäänud), põhjus väga lihtne, kui laps käib koolis, siis ta on juba piisavalt suur, et ise oma asjade eest vastutama, ehk siis kui kogu aeg sedasi lapsele järgi joosta, siis lapsel endal ei tekigi iseseisvust ja ta ei hakkagi ise mõtlema, kas mul on ikka kõik asjad kaasas.
Kui üks kord unustab, siis usun see jääb ikka meelde ja järgmine kord on natuke hoolsam, saab ka aru ei ei ole koguaeg emme kõrval, peab ise ka oma asjade eest hoolitsema ja mõtlema. Arvan see on hea õppetund.
Kui oleksin kodune, siis küll.
Aga käin teises linnas tööl (ca 60km), samas lapsel on koolitee ca 15min. Seega tuleb ta ise koju järgi kui midagi maha unustab.
Viin küll, kui on midagi tõesti olulist. kehalise riided näiteks. Kuigi elan 4 km kaugusel koolist.Aga loomulikult kui pole võimalust viia, siis ei vii ka. Poiss mul suhteliselt tuulepea, palju tihedamini on pidanud minema hoopis koolikoti järgi kooli…
Ei vii. Mul niigi palju asju mida vaja ise meeles pidada ja kui laps ei saa ise meeles peetud, siis tassigu kõiki asju kaasas või saagu see 2, meie peres ei õpita hinnete peale ja kui ma tean, et laps saab koolis õpitust aru ja oskab, siis mulle sellest piisab. Kui õpetaja tahab oma võimu näidata halva hinde panemisega, sest lapsel ununes midagi maha, siis lasku käia, olgu tal see rõõm, minu jaoks see õpetaja enam inimlikku õpetaja mõõtu välja ei anna. Hoolsuse hinne on see, mis peaks olema mõjutusvahend.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
