Teema: Kas võtate esimesena ühendust?

Mina selliseid solvumis- ja manipuleerimismänge ei mängi. Kui on tüli olnud ja tunnen, et olen haiget saanud, siis ütlengi teisele selgelt ja sirgelt: see, mida sa praegu ütlesid/tegid, teeb mulle väga haiget. Kui teine pool selle peale vabandab ja tunnistab, et ei teinud seda meelega, saab edasi minna. Kui aga on näha, et teisel on minu haigetsaamistest jätkuvalt ükskõik, siis milleks selline suhe.

Ühesõnaga ma ei keskendu mingile ühele konkreetsele konfliktile. Vaid küsin endalt alati: kas see suhe suures plaanis toob mulle rohkem rõõmu ja positiivseid emotsioone kui ebameeldivusi? Või vastupidi? Ja sellele vastusele vastavalt võtangi otsuse, kas püüan ise kontakti võtta või eemaldun.

#4180305:

Mina selliseid solvumis- ja manipuleerimismänge ei mängi. Kui on tüli olnud ja tunnen, et olen haiget saanud, siis ütlengi teisele selgelt ja sirgelt: see, mida sa praegu ütlesid/tegid, teeb mulle väga haiget. Kui teine pool selle peale vabandab ja tunnistab, et ei teinud seda meelega, saab edasi minna. Kui aga on näha, et teisel on minu haigetsaamistest jätkuvalt ükskõik, siis milleks selline suhe.

Ühesõnaga ma ei keskendu mingile ühele konkreetsele konfliktile. Vaid küsin endalt alati: kas see suhe suures plaanis toob mulle rohkem rõõmu ja positiivseid emotsioone kui ebameeldivusi? Või vastupidi? Ja sellele vastusele vastavalt võtangi otsuse, kas püüan ise kontakti võtta või eemaldun.

Aga ma mõtlen, et miks ta siis ise ei helista ja ei ütle, et tahaks leppida või et sai aru, et see asi läks üle piiri vms? Mul selline tunne, et tal muud tegemist hetkel ja kui ma ise ühendust võtan ja hakkan rääkima, et ma sain haiget, siis viib see uue vaidluseni, et kes millal midagi ütles jne….

#4180327:

#4180314:

Aga ma mõtlen, et miks ta siis ise ei helista ja ei ütle, et tahaks leppida või et sai aru, et see asi läks üle piiri vms?

Einoh ju ta siis ei taha leppida ja ei saa aru – või lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda, sest sa pole talle piisavalt tähtis. Kui ise võtad vaevaks tema ukse taha kraapima ja lunima minna, siis võimalik, et laseb sind siiski sisse ja sügab sind natuke aega kõrva tagant, seni kuni järgmine kord jalaga annab.

Kui sulle sobib olla suhtes inimesega, kes A) ei saa aru, kui läheb üle piiri, nii et sina oled nagu märg kass, või B) saab aru küll, aga ei pea sind piisavalt tähtsaks, et viitsida lepitust otsida, siis anna minna, võta ühendust ja alanda ennast. Või veel parem, enne seda marineeri veel mõned nädalad, tegele intensiivse sisekaemusega, et kes süüdi on ja kes peaks vabandama, ja siis võta ühendust ja alanda ennast. Ja mine sa tea, vb selle aja sees tal tuleb endal millalgi igavam hetk peale ja võtab lausa ise ühendust, oh rõõmu.

Ega inimene ei püsiks 4a sellises suhtes, kui talle ei sobiks. Koos ei ela, nädalate kaupa ei suhtle – mis viga sellist suhet lõpetada, kas või päeva pealt. Kui ei lõpeta, ju siis meeldib. Ja siis pole siin küll midagi nõu anda, et kes peaks esimesena ühendust võtma. Tuleb endale ausalt tunnistada, et piinlemine istub ja teisiti ei tahakski elada, ja võtta sellest viimast.

Jah, õige…. ja ma ei saa helistada ja küsida, et kas saad aru, et tegid mulle liiga jne. Ta peab ise selle peale tulema, eks?

#4180337:

#4180327:

#4180314:

Aga ma mõtlen, et miks ta siis ise ei helista ja ei ütle, et tahaks leppida või et sai aru, et see asi läks üle piiri vms?

Einoh ju ta siis ei taha leppida ja ei saa aru – või lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda, sest sa pole talle piisavalt tähtis. Kui ise võtad vaevaks tema ukse taha kraapima ja lunima minna, siis võimalik, et laseb sind siiski sisse ja sügab sind natuke aega kõrva tagant, seni kuni järgmine kord jalaga annab.

Kui sulle sobib olla suhtes inimesega, kes A) ei saa aru, kui läheb üle piiri, nii et sina oled nagu märg kass, või B) saab aru küll, aga ei pea sind piisavalt tähtsaks, et viitsida lepitust otsida, siis anna minna, võta ühendust ja alanda ennast. Või veel parem, enne seda marineeri veel mõned nädalad, tegele intensiivse sisekaemusega, et kes süüdi on ja kes peaks vabandama, ja siis võta ühendust ja alanda ennast. Ja mine sa tea, vb selle aja sees tal tuleb endal millalgi igavam hetk peale ja võtab lausa ise ühendust, oh rõõmu.

Ega inimene ei püsiks 4a sellises suhtes, kui talle ei sobiks. Koos ei ela, nädalate kaupa ei suhtle – mis viga sellist suhet lõpetada, kas või päeva pealt. Kui ei lõpeta, ju siis meeldib. Ja siis pole siin küll midagi nõu anda, et kes peaks esimesena ühendust võtma. Tuleb endale ausalt tunnistada, et piinlemine istub ja teisiti ei tahakski elada, ja võtta sellest viimast.

Jah, õige…. ja ma ei saa helistada ja küsida, et kas saad aru, et tegid mulle liiga jne. Ta peab ise selle peale tulema, eks?

Selle asja uuesti teemaks võtmine oleks veel eriti nõme. Otsi omale uus ja normaalne kallim. Sa ei ole kalts!

Minu isikliku kogemuse põhjal (1,5 aastat kokku-lahku) ei ole selline limbos elamine seda kõike väärt. Lase lahti ja anna endale võimalus kohata kedagi, kellega pole vaja vaikimismaratone maha pidada.

#4180295:

Minu arust on see ebaõiglane ja ülekohtune, tema usub enda õigust.

Aeg on edasi minna ja uutele jahimaadele suunduda. Selle mehega ei ole enam midagi peale hakata.

Ma ei jääks mingit tema ühenduse võtmist ootama, vaid lõpetaks selle pulli ära. See pole küll suhe, mis vääriks hoidmist.

#4180295:

Korra kestis selline vaikus peaaegu 2 kuud ja siis ma arvasin küll, et olemegi lahku läinud

No tõesti! Kas mehel tuli x isu peale ja mujalt ei saanud, et siis jälle ühendust võttis? Väga imelikud suhted inimestel…aga näed! ikka ühinevad rõõmus taas. Oh naised, naised. Miks te lasete endaga nii käituda?

#4180295:

Kui on olnud tüli, mida ma ei alustanud ja tunnen, et mulle selgelt ülekohut tehtud – nagu märg kass kuulasin, kuidas ma solvanud ja manipuleerinud jms. Minu arust on see ebaõiglane ja ülekohtune, tema usub enda õigust. Ja nüüd nädal vaikust. Meil suhet 4 a, koos ei ela ja selliseid tülisid ja vaikseid perioode ennegi olnud. Kui ma tunnen, et ma pole süüdi, pole ma ise ühendust võtnud. Et las teine võtab aega ja saab oma tunnetest ja tahtmistest sotti. Kas teie võtate pärast tüli esimesena ühendust? Korra kestis selline vaikus peaaegu 2 kuud ja siis ma arvasin küll, et olemegi lahku läinud ja see oli väga raske aeg. Kardan, et venib jälle väga pikaks see närvesööv vaikus. Kui lõpp siis lõpp, olgu peale, aga selline tülis olemine on jube.

Miks sa sellises suhtes üleüldse oled?

#4180405:

Olen teiste kõnelejatega nõus. Kahjuks mul endal on ka selline kogemus. Olin samuti 4a suhtes ja selline kokku-lahku ja vaikimised kestsid sellest “suhtest” viimased 2a ja olin suur osa ajast ärev ja stressis. Kõige hullem oli siis, kui meil oli mingi tüli ja mees iga tüli ja vihahoo ajel hakkas pritsima, et lähme lahku ja siis kaduski päevadeks ära, kuidagi ei kontakteerunud. Me ka ei elanud koos, st meil ei olnud ühist elamist ,aga olime emma-kumma juures siiski igapäevaselt ja öiselt koos. Kui läksime tülli, siis ta tõmbas oma koju ära jälle ja ei suhelnud.

Ilmselgelt oli see kõik alandav. Tema ühe tüli ajal ütles isegi otse, et kui mina ei tunnista, et mina algatasin tüli (ja olen seega süüdi), siis lähme lahku. Algatamine oli siis tema jaoks see, kui ma mingi probleemi jutuks tõin. Ja tema loogika järgi oli tülides alati süüdi see, kes algatab. Ükskõik siis, kuidas ise käitus ja mida ütles, mis üldiselt oli hullem kui see, mida mina ütlesin. Ületas korduvalt piire ja ütles väga inetuid asju ning ka karjus mu peale, loopis ja lõhkus asju.

Ma tundsin samu tundeid ilmselt, mis sinagi, kui ta täiesti külma kõhuga päevadeks ära kadus, üldse ei kontakteerunud ja mulle tundus, et tema lihtsalt nautis oma elu ja aega minuta sel ajal. Tegi südamerahus oma asju, käis inimestega suhtlema jne, samal ajal kui ma olin tegutsemisvõimetu ja üliärev, stressis ja pinges ega suutnud ei magada ega süüa. Tagantjärgi muidugi sain aru, et see asi oli kõik idiootsuse tipp ja enda hävitamine. Mees selgelt sai aru, et on võimupositsioonil, kohtles mind nagu kaltsu ja ütles muuhulgas ühe tüli ajal ka seda, et mina tahangi, et mind halvasti koheldakse. Sellepeale, kui ma poolnuttes kurtsin talle, et ta kohtleb ja räägib minuga halvasti. Kusjuures suhtes alguses oli tema see paaniliselt klammerduv pool, kes pommitas ja tahtis kogu aeg koos olla. Mina olin aastake üpris eemalehoidev ja kõhklev. Siis, kui nägi, et on lõpuks kätte saanud, olen talle pühendunud, siis tuli ka muutus.

Mina neid pause ei suutnud kordagi üle 3-4 päeva kannatada ja kontakteerusin lõpuks ise. Sealt muidugi tüli kuidagi keris edasi, aga kuidagi leppisime jälle ära.

Aga ma soovitaks ka mitte ise kontakteeruda, tõsiselt. Kui oled kindel, et sinuga on ülekohtuselt käitutud, aga teine on õigust täis, ei näe mingit eksimust, siis teed vaid endale karuteene. Ta näeb, et võibki sinuga käituda kuidas iganes ja niigi olematu austus kahaneb veel olematumaks. Seda hullemini sinuga käituma hakkab. Tõenäoliselt ta ei hooli jah, kui varem 2 kuud pildilt kadunud on. Isegi kui pärast seda ise välja ilmub, siis meestel on tavaliselt põhjuseks see, et üritasid terve aeg uut leida, aga keegi ei võtnud vedu ja siis meeleheitest ja mugavusest vana naise juurde tagasi.

Ma väga tänan, et sa selle loo kirjutasid. Ma loen seda ja nutan, sest nii aasta tagasi lõppes mul suhe, mis on üks ühele sinu poolt kirjeldatavaga. Ma nii üritasin normaalset suhet luua, kuid tegelikult kogu suhe oli üks pidev emotsionaalne terror, kus ma sain lõputult süüdistusi. Küll ma ei arvestanud temaga, ikka minul oli ego ning küll ma suhtlen meestega (loogiline, et ma tunnen ka meesinimesi) ja tema poolt olid meeletud armukadedusehood, mis andis talle õiguse minuga halvasti käituda, karjuda ja ropendada ning lihtsalt emotsionaalselt terroriseerida. Näide: Ta pahandas minu peale, mida ta ei väljendanud mulle, mille tulemusel mina olin enda arvates temaga suhtes, kuid tema ei olnud, seega ta lõi suhte teise naisega. Tegime kogu selle selgituspotsessi ja andestamise läbi, mille tulemuseks oli, et ta muutus minu osas kiivalt armukadedaks, kuid mina tema konkreetset kõrvalpanemist mainida ei tohtinud.

Muidugi oli meil ka ilusaid aegu ja kuna ma väga soovisin suhte õnnestumist, siis lootsin, et need on vaid meie suhte kasvuraskused, kuid nüüd hiljem saan aru, et meie suhtes olid topelstandardid, st temal olid õigused, tema peas oleks pidanud kogu suhe olema selline nagu tema soovib ning kõik see, mis talle alguses minu puhul väga meeldis (elurõõm ning isiklikud väärtused), need tuli alla suruda.

Kui keegi nüüd mõtleb, et miskid pooletoobised möllasid, siis kokku said kaks edukat inimest, kel on hea haridus ning peaks ka emotsionaalselt intelligentsed olema, kuid tegelikult oli see lihtsalt üks lõputu emotsionaalsen terror. Lahkuminnes tema süüdistan mind sajas asjas, kuid nüüd alles saan aru, et kõik see mida ta minu kohta ültes, see oli tema enda kirjeldus.

Minul võttis kogu sellest aastasest suhtest selgeksmõtlemine aega nii aasta. Ma olin emotsionaalselt nii läbi, et kuna ma töötasin vastutusrikkal ametikohal, siis ma kaotasin töö, kuid õnneks saingi paremasse kohta. Väga keeruline oli, sest maailmapilt oli ikka suht segi terroriseeritud. Jah, ma ise lasin seda endaga teha, sest ma armastasin ning mul ei ole lihtsalt kunagi sellist suhtekogemust olnud. Aga tore on see, et nüüd tunnen sellised manipulatiivsed suhted kohe ära. Parem olen üksi, kuid kehva meest oma ellu ei vali. Tõsi, nüüd ongi juba teistsugune kaaslane.

Teemaalgataja, see on nüüd sinu suurepärane võimalus sellest haige psühhikaga meehest lahku minna. Ära kontakteeru temaga, lihtsalt distantseeru. Mõtle oma mõtted selgeks, küll kunagi tuleb sinu ellu hoopis tervema mõttemaailmaga mees. Ma tean, et kõik see haigest suhtest tervenemine võtab aega, kuid see on seda kõike väärt, sest mingi hetk sa saad aru, et sa olid nagu kurgumulguni mädasoos, kuid nüüd on sinu võimalus jälle heas säravas maailmas elada. Tervenemine võtab aega, kuid tegelikult sa tead, et milline on hea suhe ja et sa oled seda kõike väärt. Seda meest sa selliseks ei kasvata, seegi paku endale teistsugust elu. Sa oled seda väärt!!!

#4180295:

Kui on olnud tüli, mida ma ei alustanud ja tunnen, et mulle selgelt ülekohut tehtud – nagu märg kass kuulasin, kuidas ma solvanud ja manipuleerinud jms. Minu arust on see ebaõiglane ja ülekohtune, tema usub enda õigust. Ja nüüd nädal vaikust. Meil suhet 4 a, koos ei ela ja selliseid tülisid ja vaikseid perioode ennegi olnud. Kui ma tunnen, et ma pole süüdi, pole ma ise ühendust võtnud. Et las teine võtab aega ja saab oma tunnetest ja tahtmistest sotti. Kas teie võtate pärast tüli esimesena ühendust? Korra kestis selline vaikus peaaegu 2 kuud ja siis ma arvasin küll, et olemegi lahku läinud ja see oli väga raske aeg. Kardan, et venib jälle väga pikaks see närvesööv vaikus. Kui lõpp siis lõpp, olgu peale, aga selline tülis olemine on jube.

Joppenpuhh!

#4180405:

Olen teiste kõnelejatega nõus. Kahjuks mul endal on ka selline kogemus. Olin samuti 4a suhtes ja selline kokku-lahku ja vaikimised kestsid sellest “suhtest” viimased 2a ja olin suur osa ajast ärev ja stressis. Kõige hullem oli siis, kui meil oli mingi tüli ja mees iga tüli ja vihahoo ajel hakkas pritsima, et lähme lahku ja siis kaduski päevadeks ära, kuidagi ei kontakteerunud. Me ka ei elanud koos, st meil ei olnud ühist elamist ,aga olime emma-kumma juures siiski igapäevaselt ja öiselt koos. Kui läksime tülli, siis ta tõmbas oma koju ära jälle ja ei suhelnud.

Ilmselgelt oli see kõik alandav. Tema ühe tüli ajal ütles isegi otse, et kui mina ei tunnista, et mina algatasin tüli (ja olen seega süüdi), siis lähme lahku. Algatamine oli siis tema jaoks see, kui ma mingi probleemi jutuks tõin. Ja tema loogika järgi oli tülides alati süüdi see, kes algatab. Ükskõik siis, kuidas ise käitus ja mida ütles, mis üldiselt oli hullem kui see, mida mina ütlesin. Ületas korduvalt piire ja ütles väga inetuid asju ning ka karjus mu peale, loopis ja lõhkus asju.

Ma tundsin samu tundeid ilmselt, mis sinagi, kui ta täiesti külma kõhuga päevadeks ära kadus, üldse ei kontakteerunud ja mulle tundus, et tema lihtsalt nautis oma elu ja aega minuta sel ajal. Tegi südamerahus oma asju, käis inimestega suhtlema jne, samal ajal kui ma olin tegutsemisvõimetu ja üliärev, stressis ja pinges ega suutnud ei magada ega süüa. Tagantjärgi muidugi sain aru, et see asi oli kõik idiootsuse tipp ja enda hävitamine. Mees selgelt sai aru, et on võimupositsioonil, kohtles mind nagu kaltsu ja ütles muuhulgas ühe tüli ajal ka seda, et mina tahangi, et mind halvasti koheldakse. Sellepeale, kui ma poolnuttes kurtsin talle, et ta kohtleb ja räägib minuga halvasti. Kusjuures suhtes alguses oli tema see paaniliselt klammerduv pool, kes pommitas ja tahtis kogu aeg koos olla. Mina olin aastake üpris eemalehoidev ja kõhklev. Siis, kui nägi, et on lõpuks kätte saanud, olen talle pühendunud, siis tuli ka muutus.

Mina neid pause ei suutnud kordagi üle 3-4 päeva kannatada ja kontakteerusin lõpuks ise. Sealt muidugi tüli kuidagi keris edasi, aga kuidagi leppisime jälle ära.

Aga ma soovitaks ka mitte ise kontakteeruda, tõsiselt. Kui oled kindel, et sinuga on ülekohtuselt käitutud, aga teine on õigust täis, ei näe mingit eksimust, siis teed vaid endale karuteene. Ta näeb, et võibki sinuga käituda kuidas iganes ja niigi olematu austus kahaneb veel olematumaks. Seda hullemini sinuga käituma hakkab. Tõenäoliselt ta ei hooli jah, kui varem 2 kuud pildilt kadunud on. Isegi kui pärast seda ise välja ilmub, siis meestel on tavaliselt põhjuseks see, et üritasid terve aeg uut leida, aga keegi ei võtnud vedu ja siis meeleheitest ja mugavusest vana naise juurde tagasi.

Aga selles oli tal ju õigus kui sa ise alati tagasi läksid ja sellise käitumisega leppisid. Vabandust, aga nii on. Kui inimene laseb ennast kohelda nagu kõntsa, siis järelikult pole tal selle vastu midagi.

#4180424:

See haiget tegemise jutt ei vii mitte kusagile. Kes ütles mida, kes solvus millest, seda on täiesti mõttetu arutada. Mingi mõttetu vaikimine. See on ju lasteaed. See ei vii edasi. Kui ma tahaksin tõesti ära leppida, siis ma täielikult unustaksin ära need tülid ja alustaksin uuuesti suhtlust esimesena nii nagu poleks minu jaoks mitte kunagi mingit tüli, vaikimist ja muud olnudki.

Esimesed korrad teeksin teemaalgataja asemel tõesti nii. Egas alati saagi täpselt öelda, et kes nüüd oli süüdi või kes algatas, tüli on tüli. Ei ole mulle probleem sõbrale veinipudeliga külla astuda ja rõõmsat juttu teha, nagu midagi polekski olnud.

Kui aga hakkab korduma selline muster, et pärast järjekordset tüli peab alati just nimelt üks pool “täielikult unustama” ja teiselt tähelepanu ja suhtlust otsima nagu midagi poleks olnudki, siis pole see enam aus. Mõlemad peaksid ikkagi väljendama oma soovi ja huvi teisele vastu tulla, koos jätkata. Kui ainult üks ajab teist taga, teine aga huvi üles ei näita, siis sellest suhtest asja ei saa.

#4180295:

Kui on olnud tüli, mida ma ei alustanud ja tunnen, et mulle selgelt ülekohut tehtud – nagu märg kass kuulasin, kuidas ma solvanud ja manipuleerinud jms. Minu arust on see ebaõiglane ja ülekohtune, tema usub enda õigust. Ja nüüd nädal vaikust. Meil suhet 4 a, koos ei ela ja selliseid tülisid ja vaikseid perioode ennegi olnud. Kui ma tunnen, et ma pole süüdi, pole ma ise ühendust võtnud. Et las teine võtab aega ja saab oma tunnetest ja tahtmistest sotti. Kas teie võtate pärast tüli esimesena ühendust? Korra kestis selline vaikus peaaegu 2 kuud ja siis ma arvasin küll, et olemegi lahku läinud ja see oli väga raske aeg. Kardan, et venib jälle väga pikaks see närvesööv vaikus. Kui lõpp siis lõpp, olgu peale, aga selline tülis olemine on jube.

Oled siis solvanud ja manipuleerinud? Juba perekooli oma suhtest teema tegemine on manipuleerimine.

#4180794:

#4180295:

Kui on olnud tüli, mida ma ei alustanud ja tunnen, et mulle selgelt ülekohut tehtud – nagu märg kass kuulasin, kuidas ma solvanud ja manipuleerinud jms. Minu arust on see ebaõiglane ja ülekohtune, tema usub enda õigust. Ja nüüd nädal vaikust. Meil suhet 4 a, koos ei ela ja selliseid tülisid ja vaikseid perioode ennegi olnud. Kui ma tunnen, et ma pole süüdi, pole ma ise ühendust võtnud. Et las teine võtab aega ja saab oma tunnetest ja tahtmistest sotti. Kas teie võtate pärast tüli esimesena ühendust? Korra kestis selline vaikus peaaegu 2 kuud ja siis ma arvasin küll, et olemegi lahku läinud ja see oli väga raske aeg. Kardan, et venib jälle väga pikaks see närvesööv vaikus. Kui lõpp siis lõpp, olgu peale, aga selline tülis olemine on jube.

Oled siis solvanud ja manipuleerinud? Juba perekooli oma suhtest teema tegemine on manipuleerimine.

Mida sa jälle sonid, mis manipuleerimine see olla saab? Kui nii tundlik oled, miks siis loed siin neid teemasid?