Kui on olnud tüli, mida ma ei alustanud ja tunnen, et mulle selgelt ülekohut tehtud – nagu märg kass kuulasin, kuidas ma solvanud ja manipuleerinud jms. Minu arust on see ebaõiglane ja ülekohtune, tema usub enda õigust. Ja nüüd nädal vaikust. Meil suhet 4 a, koos ei ela ja selliseid tülisid ja vaikseid perioode ennegi olnud. Kui ma tunnen, et ma pole süüdi, pole ma ise ühendust võtnud. Et las teine võtab aega ja saab oma tunnetest ja tahtmistest sotti. Kas teie võtate pärast tüli esimesena ühendust? Korra kestis selline vaikus peaaegu 2 kuud ja siis ma arvasin küll, et olemegi lahku läinud ja see oli väga raske aeg. Kardan, et venib jälle väga pikaks see närvesööv vaikus. Kui lõpp siis lõpp, olgu peale, aga selline tülis olemine on jube.
Kas sa selgitasid täpselt ja selgelt, et sa pole teda halvasti kohelnud. Sa pole teinud mitte midagi, mis paneks teda halvasti tundma ? Kui jah, siis miks sa ometi tahad sellise inimese suhtes olla ? Seksi tahad? Noo siis võta ühendust ja ütlegi, et tahad seksisuhet ja sul on täiesti ükskõik, mida teine tunneb ja sinust arvab. Mida siin närveldada on. Ja mis on jubedat selles, kui keegi sinuga ei võta ühendust, kui sa ei ole mitte midagi teinud. Närve sööb siis kui oled tegelikult ka süüdi. Kui oled süüdi, siis on väga lihtne viis tüli lõpetada. Vabanda. Kahetse ja räägi ausalt, milleks sul seda suhet vaja on. Mis on selles inimeses sellist, mida teistes ei ole ja miks sa tahad temaga suhelda. Aga kui sa midagi teinud ei ole, miks sul sees närib ? Siis tuleb ravile minna, selline asi ei ole normaalne.
Oleneb tülist, aga mina arvan, et tülil on alati kaks osapoolt. Ma pole TA, aga mulle käivad närvidele teatud elemendid, mis avalduvad just tüli käigus. Näiteks provotseeriv käitumine stiilis kobiseb midagi omaette minu kuuldes, mida ma ju kuulen, aga mida mulle otse ei öelda. Selline vaikse häälega omaette soigumine on tõsiselt tüütu ja vahel mõtlen, kas kuulen valesti või räägibki omette, aga samas minuga. Mingi lollakate naljade tegemine, mille üle ise tavaliselt kõva häälega naerab. Vahepeal vastab mulle ühesõnaliselt ühe ainsa sõnaga. Vahepeal on lambist pahas tujus ja ironiseerib sarkastiliselt. Kui püüan midagi arutada, vastab, et nii polnud. Kui mina midagi ei räägiks, siis võiksimegi vaikida kasvõi sada aastat. Ühel korral küsisin, miks vaikib ja siis vastas, et sellepärast, et mina ju vaikin ka!!