Lapsed on sugulaste lapsed. Vanused on 4, 5 ja 7. Ma võiks ju neid hoida. täpselt et hoida elus, anda süüa, ja valvata. Aga nad tahavad, et ma mängiks ja tegeleks nendega nende mänge koos. Nii ei õnnestu, et annan pliiastid ja paberi, et joonistage.
Paljugi mis lapsed tahavad. Sa ei pea ju nende pilli järgi tantsima. Ütled lastele selgelt, et tänane ülesanne on näiteks punaseid sõstraid korjata ning annad neile väikesed ämbrid kätte ning ongi tegevus olemas. Või siis ütled lastele, et minu plaan on täna need ja need tööd ära teha, kas tulete appi või mängite/joonistate isekeskis ja mind ei sega.
Aga miks ta üldse peaks hakkama seda kõike tegema? Enda elu keeruliseks tegema lastega, kes ei ole tema lapselapsed ega otsesed pereliikmed? Sellises vanuses lastega tähendab päev ikkagi pidevat nämmutamist, mida teha, mida mitte teha. Ja selles vanuses lastega koos mingi koduse töö tegemine on pigem eraldi ettevõtmine, et lapsed midagi tehtud saaks, mitte et ise midagi tehtud saaks. Ja lisaks laste omavaheline maadejagamine, mis ka päeva jooksul asja juurde käib.
Kes sellise lisatöö endale võtab, peab ikka eriline lastearmastaja olema. Kõik ei ole sellised, et ei pane lapsi enda ümber tähelegi, et kogu see lastega asjatamine tuleb loomulikult. Enamasti on see ikkagi lisakoormus, lisatähelepanu, lisaenergia, mis sellele kulub.
Ilmselgelt kasutatakse teemaalgatajat lihtsalt ära. Usun, et kui ta lapsehoidmise eest tasu hakkaks küsima, kaoks need abi vajavad sugulased kiiresti ära ja viiks lapsed ruttu lasteaeda. Lasteaia kohatasu maksavad ju niikuinii, vaevalt et nad veel ka lapsehoidmise eest maksma tahaks hakata. Kuigi minu arust ei pea inimene hakkama mingit põhjust välja nuputama või kuidagi end peitma, kui ta ei taha sugulaste lapsi hoida. Tuleb ise ei öelda ja mitte põdeda.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 05.08 18:39; 05.08 19:13; 05.08 21:24; 05.08 21:39; 05.08 22:08; 06.08 12:13;
