Eile õhtul tuli mu mees koju ja tunnistas mulle, et ta on hädas. Nimelt oli ta käinud kasiinos ja asi läks käest ja ta ei kontrollinud enam olukorda.
Sain kuulda siis nii mõndagi- viimasel ajal on ta üha enam ja enam sinna \”ära eksinud\” ja summad, mis sinna jäänud, märkimisväärsed. Panin mitu kaks pluss kahte kokku selle jutu peale ja tõesti, hakkas hirm…
Mees kahetses, lubas , et sellega on nüüd kõik jne. Usuksin, kuid olen liiga palju kuulnud (peamiselt läbi meedia), kuidas inimesed selles augus on ja sellest välja ei saa. Mängitakse maha kõik…
Lisan veel, et tegemist on täiesti korraliku mehega, riigi allasutuse juhiga.. Sellist asja e usuks temast keegi.
Öösel andis ta mu kätte oma dokumendid- ilma nendeta ei pidavat sisse saama…
Mida aga veel saaks teha? Ma tean, et ma ei saa tema käike kontrollida, aga ütlesin, et järgmine kord, kui see tuleb muidugi, teen asja avalikuks, räägin tema perega (nad on siiamaani talle ikka laenu andnud, kui vaja). Avalik häbi ehk ka aitab, praegu siiski koduseinte vahel see kõik…
Teema: Kasiinosõltuvus- mida teha, et seda peatada???
Mees paneb endale kasiinokeelu ja rohkem teda sisse ei lasta. Dokumente pole vajagi, kui tal on püsikliendi kaart, kasiinosse saab ikka, seega dokumentide ära andmine ei aita. Keeldu saab ka muidugi tühistada.
Niikaua, kui mehe võlgade katteks võõraste meestega seksima ei pea on kõik ok.
mingu psühholoogi juurde nõustamisele.
Kasiinokeeld peale siiski esiteks ja siis anonüümsetesse mänguritesse koosolekule – kui tal ikka on tõsi taga, et ta enam ei soovi mängida.
Kui ta aga midagi ei tee ja leiutab vabandused, miks koosolekud ei sobi ja miks keeldu panna ikka ei tasu jne – siis ka midagi ei muutu ja usu – ta istub ühel hetkel taas seal ja laseb kogu vaba raha tuulde.
Kui ta tahab vabaneda jamast, siis ükski abinõu pole paha, aga kui ta tegelikult hoiab sõltuvusest kinni, siis iga abinõu tundub mõttetu…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas keegi teine, antud juhul siis mina oma mehe eest, saaks teise inimese eest keelu peale panna?[/tsitaat]
Muidugi ei saa, ta on täiskasvanud inimene ja otsustab ise.
Ei saa, inimene ise peab panema keelu. Ja see pole imerelv. Seda saab tühistada. Ainus trikk, et mänguisu tuleb tavaliselt õhtuti, aga keeldude-asutus ei tööta õhtul-öösel. Aga alati saab ennast ka muudmoodi sise shlikerdada.
Ei tahaks Sind kurvastada, aga 50% mängusõltlastest sammub allakäigutrepist alla ja tagasi ei tule. Kui, siis , üleni võlgades ja lootusetsus olukorras.
Lubadused lõpetada annab iga kasiinosõltlane iga kord kui parasjagu rahast lage on.
Ma ei tahaks mingil juhul perelõhkumist soovitada, aga ausalt- kui saad, lahku. Tõmbab ka sinu lootusetusse, häbisse ja võlgadesse.
See ei ole enam see mees, kelle sa valisid, kellele austusega otsa vaadata ja kes oleks tugisammas.
Minu exmees oli sõltlane. Mitte miski ei aidanud. Lubadused pudenesid suust kergelt. Mina tahtsin neid väga uskuda…
Lõppes sellega, et ta tahtis me korteri maha müüa võlgade katteks. Õnneks oli korter minu nimel ja mul lõi sel hetkel pea selgeks. Kõigest olime juba ilma jäänud: kodutehnikast ja mööblist. Isegi laste kallimad mänguasjad (puldiautod – aasta oli siis 96 ja need päris kallid) oli salaja maha müünud.
No kuidas sulle meeldiks see, tuled töölt koju ja pesumasin ning tolmuimeja on maha müüdud?
Ühesõnaga, korterimüügist keeldusin ja olin seetõttu nii halb naine, et pakkis ülbelt asjad ja kolis kodunt välja. Arvan, et hiljem ta seda väga kahetses, aga õnneks oli mul oidu kohe korterilukud ära vahetada ja tema haldat juttu enam ei uskunud.
Mees lõpetas oma allakäigu vanglas. Vangis olles leidis omale inimese, kes (vist) suutis ta sellest jamast välja tuua. Mina seda ei oleks pärast kõiki neid üleelamisi suutnud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah- soovitus lahku minna tundub mulle praegu veel kohatu. Oleme siiski perekond ja soov on selleks ka jääda.
Tean, et pean olema valvel ja valmis kõigeks. Ma ei kujuta praegu seda \”kõike\” tegelikult ette praegu, sest tavaliselt \”sellised asjad ei juhtu ju minuga\”.
Usk oma mehesse on praegu veel olemas, kuigi usun ka seda, et sõltuvuses olevad inimesed ei ole enam need, kes nad olid enne.
Jah,olen valvel… Nüüd ma vähemalt tean…[/tsitaat]
Kaua sa jaksad valvel olla? Iga kord kui mees hilineb, hiilib pähe mõte, ega ometi jälle…? Iga kord kui tal raha otsas on, on sinu esimene mõte: jälle käis mängimas… Just see pidev kahtlustamine ja usaldamatus on kõige raskemad ja pika kahtlustamise järel kaob ka armastus. Mina võitlesin oma mehe sõltuvusega 3 aastat, siis andsin alla. Olime selleks ajaks puhta laostunud. Õnneks võlgu väga palju tal ei olnud, müüs kodus olnud asju pigem, siiski maksin veel aasta otsa tema võlgu, kui tema oli lahkunud.
Jõudu sulle!
Ja veel, ma soovitan tema jutus kahelda ja veidi uurimistööd teha. Kui ta sulle üles tunnistas, siis see tähendab, et ta seis on VÄGA SITT, palju hullem kui ta sulle eile rääkis. Tee veidi nuuskimistööd sugulaste ja tuttavate hulgas, võid leida, et ta on kõigile juba võlgu. Lisaks ehk ka töökohast \”laenanud\”.
Kas teil on ühine kinnisvara või muu \”varandus\”. Lase kõik enda nimele kirjutada. Ütle, et siis jääb meile vähemalt see alles, kui ta peakski jälle kasiinosse minema. Muidu on tõesti ükspäev reaalsus ukse ees-kolite kuuse alla.
Mina olin see naine, kes võttis oma korteri pealele laenu, et mees välja aidata. Rääkisin ka endale, et me oleme perekond, et ma ei saa teda hätta jätta.
Järgmised viis aastat elasin 15 krooniga päevas. Kogu tema kõrge palk läks taastekkivatesse kasiinoringidesse või võlgade maksmiseks. Ka minu üsna hea palk läks võlgadeks, ta suutis kogu aeg leiutada skeeme, et panna mind enda nimel võlgu võtma. Asja tipp oli kiirlaenukontor jäleda intressiga.
Ta väitis kogu aeg, et ei mängi enam, et need on vanad võlad. Et elu ongi kallis, et ega ma ju ole selline naine, kes raha pärast ta maha jätab. Me ju oleme perekond, peame koos vastu pidama etc.
Ühel hetkel, siis kui olime jamadest välja rabelenud – õnneks oli siis majanduskasv, palgad vaid kasvasid, ma sain teha lisatöid, ja nii sain jälle endale normaalset toiudraha teenida – ühel hetkel tuli ta taaskoju silmad peos. Et ta tahaks midagi öelda aga ainult juhul, kui ma teda maha ei jäta. Et nüüd juhtus uuesti. Et ta on taas kasiinos käinud ja palga maha mänginud. Olgu ma hää ja andku talle homseks söögiraha.
Mul läks silme eest mustaks. Ma ei öelnud midagi. Ei andndud midagi. Pakkisin hommikul asjad ja kolisin välja.
Elu parim otsus, seitse aastat ja 500 000 kr hiljem.
PS – oma korteri ma kaotasin. Tuli maha müüa, saadud rahast plekkisin kõvastu võlgu kinni. Uue ostsime abielu ajal ja lahutuse käigul nõudis mees poole selle väärtusest sisse.
Mis puutub siinsetesse soovitustesse võtta mehelt dokumendid, konfiskeerida varavõtmed jne, siis see on lollus. Kasiinosõltlane leiab alati viisi kuidas leida raha oma sõltuvuseks. Arved esitab ta hiljem sulle, kutsikapilk silmis. KUI mes on on nii tugev, et tahab ise mängimisest loobuda EI ANNA ta sulle mingeid asju \”hoiule\”, vaid tegeleb oma sõltuvusega ning vabaneb sellest. Kui aga tal on vaja sinu hoiuteenust on asi üsna lapsekingades. Ära usu hülge juttu.
Tahad rääkida, jäta meil. Ma olen asjaga tegelenud, oskan vast teisiti vaatenurki anda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Saan aru viimastest vastajatest. Te olete selle kõik läbi elanud, näinud kõrvalt ja saanud osa.
Kas saate aru ka minust, kui suht võimatu tundub mulle teie soovituste peale ära minna. Et enne, kui on hilja.
Te ju ise ka ei läinud. Enne peab mingi mõõt täis saama, kui see otsustus tuleb. Olete nõus?
Kuidas ta siis peaks tegelema sõltuvusega? Ta ju võib mulle lubada, nii nagu ta lubas, kuid kuidas olla kindel, kui ta ise ennast ei usalda. Jah, ma võtsin ta dokumendid, jah, ma soovin, et ta selle keelu peale paneks, jah, ma ei anna enam oma rahalisi vahendeid tema kätte.
Mis veel?
Mina ei saagi vast rohkem teha… Ja jah- võibolla tõesti ei taju olukorra tõsidust, aga teiste vigadest teatavasti raske õppida… eks teate seda isegi, samas olukorras olnud.[/tsitaat]
Minu arust ta üritab praegu vastutust enda pealt ära veeretada, sundida sind olukorda kontrollima. Ja sina lased tal seda lahkelt teha. Saa aru, et see on tema, mitte sinu mure.
Mispärast ei saa väikeses kohas minna psühholoogi juurde? Mis seal siis juhtub? Kasiinos saab küll käia väikeses kohas, aga psühholoogi juures sellestsamast kasiinos käimisest rääkida ei saa?! Loodetavasti sa saad nüüd ikka aru, kui sind lollitatakse.
Ise läksin just lahku alkohoolikust, keda püüdsin 3 aastat \”päästa\”. Surnult sündinud ettevõtmine.
Nagu lood näitavad, lahenduvad need ainult suure pauguga. Kas lahkuminek, kodu kaotus vms. Seda kasiino keeldu ei maksa väga tõsiselt võtta. Tegelikult pole kasiinol huvi nägude kontrolli teha, liiatigi on sõltlased kõige kasumlikumad kliendid. 100% blokk on peal neil geeniustel, kes on süsteemi läbi hammustanud ja võidavad pidevalt. Geeniuste blokkimisest on maja vägagi huvitatid, sõltlaste blokkimisest mitte
Ma saan aru sellest, et sa tegelikult ei taha abi, vaid õigustust. Sa justkui ei taha tõele näkku vaadata. Jaa, mina ka ei suutnud. Kahetsen väga. Ma raiskasin liiga palju aega oma elust. See kahetsus on kohati sama valus kui seal õuduses sees elamine. SEE on see mida ma saan sulle oma kogemustest öelda.
Hoiatus – sinu kannatuste karika mõõt on täpselt nii suur kui kõrgeks sa ta seinad ehitad. Sul tundub ehitusmaterjali jatkuvat. Rahapuudust pole, nagu ma mõistan? Aga usaldus?
Lõppeks – ikka sinu otsus, kas lased end lollitada ja finantseerid seda \”hobi\” või mitte. Vaba maa, vaba valik.
Põhiasi on ikka see – et sellest välja tulla peab ta ise tegutsema ja tahtma. See on liiga palju nämmutatud, aga kasiinosõltlast saab aidata vaid tema ise. Mul on kummaline lugeda sinu põhjendusi väikesest kohast ja mainekartusest. Kasiinouksest ta ei pelga sisse astuda? Või pelgad neid spetsialiste pigem sina?
Vaid tema ise saab oma dokumente hoida, vaid tema ise saab psühholooge otsida, vaid tema ise saab endale keelde panna. Muidu veeretab ta vastutuse sinule ja sa muutud tema kaaskannatajaks ning viimaks ka vihkamise objektiks, sest sina pole justkui oma ülesannete kõrgusel olnud.
Eks tee siis nagu mina – anna viimane võimalus. Ja siis veel üks. Ja siis veel üks… Pall on sinu käes.
PS – millest tuleb aru saada.
Kasiinosõltuvus on tugevate inimeste haigus. Nõrgemad inimesed laseks ammu nende laudade ja masinate juurest jalga, nähes et need vaid raha söövad. Tugevad, jonnakad, nn iseloomuga inimestel tekib hasart – millalgi peab see loll masin/laud mu papi tagasi andma. Kuidas ma lahkun, ja annan \”ettesöödetud\” masinatäie raha kelelgile teisele? Nad kasutavad oma tahtejõudu, end ennast seal paigal hoida.
KUI nad tahaks, saaks nad sellesama tahtejõuga end masinast eemal hoida, kui nad endale teadvustavad, et kasiino pole rikastumise koht, et maja alati võidab, et see ongi kogu selle lolluse põhimõte!!!
Niiet pole vaja neile liiast kaasa tunda. Nad on enamasti ka üsna head kaastunde ärakastajad, et sellel najal oma masinasöötmisi tõhusamalt harrastada.
iseloomutus, selline ülemuseks ei kõlba. ei saa aru neist, kes teevad lollusi kaine peaga.
Meie suhte alguses oli minu mehel sama probleem. Ma ausalt ei teadnudki sellest kuni hetkeni, mis ta pidi minu isa käest tooma mulle 200 krooni(5 aastat tagasi oli see meile piisavalt suur raha)….Kui ta mu töö juurde jõudis, siis raha tal ei olnud ja tal oli vägagi häbi. No igatahes võtsime me midagi ette. Mu mehe palk laekus tema pangaarvele, seega tema pangakaardi sain ma enda kätte, raha ma talle tööle kaasa ei andnud, võttis süüa. Tean kui pikk maa ja kaua kõnnib töölt koju, seda ta hakkaski tegema..koju minu juurde tulema peale tööd- OTSE! Õhtuti käisime koos väljas 🙂
Teadsin üsnagi täpselt palju ta teenib, seega ei saanud ta ka avanssi ülemuselt võtta kasiino jaos.
Meil toimis see väga hästi…Nüüd, 5 aastat hiljem saab ta kasiinost mööduda ilma, et selle poole vaatakski. Olen vahel küsinud, et kas kiusatust ei teki, ta vastab eitavalt.
Ausaltöeldes saime probleemist kiiresti jagu peale pangakaardi ära võtmist- umbes poole aastaga kindlasti…varsti saime lapse ja pere muutus tähtsamaks kui mistahes muu sõltuvus.
[small]Kubujuss kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mispärast ei saa väikeses kohas minna psühholoogi juurde? Mis seal siis juhtub? Kasiinos saab küll käia väikeses kohas, aga psühholoogi juures sellestsamast kasiinos käimisest rääkida ei saa?! Loodetavasti sa saad nüüd ikka aru, kui sind lollitatakse.
Ise läksin just lahku alkohoolikust, keda püüdsin 3 aastat \”päästa\”. Surnult sündinud ettevõtmine.
[/tsitaat]
Mina abiellusin alkohoolikuga ja päästsin teda vaid aasta. Olin vanem, mul oli kurb ja kahju, aga mul olid toeks mu sõbrad, sugulased, psühholoog. Ma nimelt avalikustasin koheselt, kui olin välja kolinud.
Arvan, et avalikustamine ei tähenda, et räägid nüüd kõigile tuttavatele letijärjekorras. Vahet pole, kas alkoholi või kasiinosõltuvus. Mees peaks rääkima oma sõpradega, et nad talle ei laenaks. Ta saaks tuge. Kui kardab psühholoogile minna, siis ta tahab varjata ja vajub edasi sohu. Ta peab endale ja teistele tunnistama, et on probleem ja tahab ISE sellest vabaneda. Ise paneb aja spetsialistile.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Saan aru viimastest vastajatest. Te olete selle kõik läbi elanud, näinud kõrvalt ja saanud osa.
Kas saate aru ka minust, kui suht võimatu tundub mulle teie soovituste peale ära minna. Et enne, kui on hilja.
Te ju ise ka ei läinud. Enne peab mingi mõõt täis saama, kui see otsustus tuleb. Olete nõus?
Kuidas ta siis peaks tegelema sõltuvusega? Ta ju võib mulle lubada, nii nagu ta lubas, kuid kuidas olla kindel, kui ta ise ennast ei usalda. Jah, ma võtsin ta dokumendid, jah, ma soovin, et ta selle keelu peale paneks, jah, ma ei anna enam oma rahalisi vahendeid tema kätte.
Mis veel?
Mina ei saagi vast rohkem teha… Ja jah- võibolla tõesti ei taju olukorra tõsidust, aga teiste vigadest teatavasti raske õppida… eks teate seda isegi, samas olukorras olnud.[/tsitaat]
Tegelikult saan ma sinust isegi aru. Esimest korda sellise asjaga kokku puutudes on tõesti raske kohe lahutama tormata. Võib-olla tõesti on sinu mees targem ja loobubki kohe? Alati on ikka selline mõte esimene.
Aga soovitan sul mitte väga kaua oodata. Tegelikult juba lähimad kuud näitavad, kas ta suudab oma lubadust pidada ja kas ta tahab seda teha.
Aga usu, sõltlased on väga osavad manipuleerijad. Väga osavad! Ära lähikuudel usu tema juttu kunagi ilma kotrollimata. Võta kasiinot kui armukest (ja usu, kasiino on veel hullem kui armuke). Õpi nuhkima, meest jälgima, mitte tema juttu kohe uskuma. Erinevalt armukese -loost saad oma mehele seda kõike tunnistada. Ei pea salaja tegema. Kui mees soovib ise ka sõtluvusest vabaneda, siis ei tohiks tal su nuhkimise vastu midagi olla. Kui aga mees hakkab vastu (sa ei usalda mind??), siis jäelikult käib salaja mängimas ikka edasi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mees paneb endale kasiinokeelu ja rohkem teda sisse ei lasta. Dokumente pole vajagi, kui tal on püsikliendi kaart, kasiinosse saab ikka, seega dokumentide ära andmine ei aita. Keeldu saab ka muidugi tühistada.[/tsitaat]
Ma ei saa hästi aru, kuidas see kasiinokeeld toimib? Ma olen elus kahel korral kasiinos käinud, ühe korra vetsus ja ühe korra parkimiseks raha vahetamas, mõlemal korral pidin ma selleks ikka sisse kõndima ja keegi huvi küll ei tundnud, kes ma olen. Need olid küll mõlemad väikesed kohad, aga raha kaotada saab ju ka seal.
Küll aga olen ma käinud mõned korrad tuttavatega pokkerit mängimas – ebaseaduslik üritus kellegi kodus. Maja maha ei mängi, aga need, kes päriselt mängivad (mitte vahel harva väikeste panustega oma lõbuks), ütlevad, et suurematel üritustel võib paarist tonnist vabalt ilma jääda või sama palju teenida. Nii et minu loogika ütleb, et kui sõltlane kasiinosse ei saa, läheb ta lihtsalt sellisesse kohta. Kui te just Ruhnu saarel ei ela, seal võib tõesti loota, et selliseid asju ei toimu.
Tean sõltlast,kes ravil käinud, pooleldi surmaga silmitsi seisnud võlgade pärast, pere lagedaks teinud (omal 7 kuused kaksikud kodus sel ajal) jne.
see on kahjuks haigus, millest päriselt terveks ei saa kunagi 🙁
Minu sygav kaastunne.
[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Küll aga olen ma käinud mõned korrad tuttavatega pokkerit mängimas – ebaseaduslik üritus kellegi kodus. Maja maha ei mängi, aga need, kes päriselt mängivad (mitte vahel harva väikeste panustega oma lõbuks), ütlevad, et suurematel üritustel võib paarist tonnist vabalt ilma jääda või sama palju teenida. Nii et minu loogika ütleb, et kui sõltlane kasiinosse ei saa, läheb ta lihtsalt sellisesse kohta. Kui te just Ruhnu saarel ei ela, seal võib tõesti loota, et selliseid asju ei toimu.[/tsitaat]
Teemaalgatajal soovitan mees just pokkeri peale ümber suunata, mõistus võib pähe tulla ja kui hästi läheb ning natuke vaeva ka nähakse, siis võib ka raha teenida.
Nüüd on põhiline jälgida mehe arvutikasutust jms. EMTA on küll nö. blokkinud kõik litsentsi mitteomavad netikasiinod ja pokkeritoad, kuid keelust möödapääsemine on tegelikult imelihtne.
Psühhiaatri/Psühholoogi juurde peab kindlasti pöörduma!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
