Tänapäeval on robotniidukid kui müra ei meeldi ja mugavusest hoolid.
Robotniiduk vajab kindlaid tingimusi ja jamamist on sellega üksjagu. Vea neid traate nagu loll ja kaitse oma peenraid ja üksikuid taimi, pärast otsi, kust katki läinud. Üks raporteerib siledal pinnal ka kogu aeg, et on jälle kuhugi kinni jäänud. Kui suur pind ja olgugi kõige võimsam robot, siis juhtub temaga ka kõiksugu jamasid.
Naabrite juures oli küll algul tore vaadata ja tundus, et lahe riistapuu, tõstad kevadel õue ja sügisel sisse, ei miskit probleemi. Tegelikult muidugi nii ei ole.
Küll upub tiiki ära, küll jääb mutiauku kinni, küll niiskemasse samblasse, siis ei jõua miskipärast laadijani ja siis on üldse jalutama läinud. Oksad, käbid jm selline tuleks kogu aeg ära riisuda, pead olema hoolas laste mänguasjadega et ei lõhuks ennast ega asju. Ei mingit pisikest mänguautokest murul, korista nagu tuba. Kõik lillelehed hekseldas ära, mis traadist kaugemale ulatusid, puha näritud. Paned kaabli peenrast eemale, siis lõigud vahepealset osa ise kääridega.
Väike piiratud sile pind, aed ümber, palun väga, aga kui juba suurem ja segasem maastik, palju põõsaid-puid ja üksikuid taimepuhmaid, veesilmi ja igasugu liigutatavat aiakraami, pole see midagi nii mugav, suhtle nagu nagu pirtsaka ja vähe ohmu teenijatüdrukuga, kes õppust ka ei võta.