Teema: Kass – miinused ja plussid?

Meil on kass teist aastat.  Ka lapse initsiatiivil, aga ma polnud ka väga vastu.

Osalised mured on õiged.

Liivakast- kasutame graanuleid, mis  ei haise  (proovige  erinevaid,  minu jaoks puugrranulid haisevad , aga Tofu nimelised graanulid   ei haise  )ja kass neid mööda elamist ka laiali ei tassi,   no mõni läheb kasti ümber maha, pole hullu.  Kassi liiva ei pea ostama pidevalt.  Vahetan umbes 3-4 nädala tagant.  Valan algul kasti 3/4  ja siis poole pealt ülejäänu, kuna kasti puhastamisega liiva väheneb.

Meie kass ka  paraku kuses… nii diivanile kui voodisse, aga sageli võib olla see haigusest, tal on kastis olnud valus pissida ja otsib pehmet turvalist kohta.  Siin tuleb minna ravitoidule ja arstiga konsulteerida.    Enamus kasse siiski ei ole kättemasuhimulised ja salakavalad- ma pole selliseid näinud.

Öösel trallivad ringi harva… üle 2aastased kassid juba väga harva, vähemalt meie oma.    Aga ronib sulle une pealt kaissu ja see ajab ka üles… aga on armas.

Kõige raskem asi kassipidamises on hoops reisimine ja ärakäimine. Meie oleme liikuvad ja kass saab hakkama ise ka 3 päeva,  aga ikka süda valutab ja otsi muudkui inmest , kes vaatamas käiks ja mõnikord on reisid ju pikemad ka..

Ma soovitaks teil hakata hoiukoduks. Pesaleidja, Kasside Turvakodu, Kurrmäu-  kõik nad otsivad ka hoiukodusid kassidele, vaadake sedakaudu.  SEe on selline ajutine katsetus ja ALATI on võimalik et võitegi kassi endale jätta, kui ta armsaks  saab (neid näiteid on palju)  .

#3619668:

Teraapiaks soovitaks võtta vahelduseks üks kass.

Teraapiaks kassivihjakale kass? Sa oled ka õel

Minu kass on väiksest peale täielik härrasmees olnud, kuid teemaalgatajal siiski kassi võtta ei soovita.

Hoiukodu ka ei soovita pakkuda, sest tõenäosus, et satub mõni käitumishäiretega isend, tõuseb meeletult.

#3619855:

#3619843:

Usu mind, kassid tunnetavad ära, kui sa neid ei salli. Kui me mehega veel nooremad olime, elasime mingi perioodi ämma juures. Meil oli kass, kes tuli ka sinna kaasa. Kuna ämm pole just kassiarmastaja ja tema suhtumine kassi oli halb, kassi peale käratamine jne, siis avastas ta pidevalt enda toast pissiloike ja väga kehvasti pestavates kohtades. Üks kord kass isegi kakas talle konkreetselt voodisse, kui ta magas. Samuti käis tema voodi all hädal. Kunagi varem ega hiljem sellist probleemi ei olnud, kui ämma juures.

Kindlasti ei saa öelda, et ma kasse ei salli. Olen ju kunagi varem mitut pidanud ja isegi taevani jumaldanud. Vastu olen saanud ikkagi just nimelt kusemise ja ülbuse.

Ahjaa ja lisandub veel ka miinusena see, et kassid ründavad ja küünistavad. Üks mu kass just seda tegi. Täielikus rahuolekus teleka ees istudes läksid äkki silmad põlema, võttis hoogu ja hüppas kallale, hambad ikka lõi konkreetselt sisse ja rippus käe/jala küljes. Pärast olid mitu nädalat verevalumid. Kujunes olukord, kus võiks isegi nimetada, et elu käis kassi hirmuvalitsuse all, iial ei võinud ette aimata millal ta rünnata võib. Ja miks ta seda üldse tegi, see jääb alatiseks mõistatuseks.

Siin mitmed on kirjeldanud oma vahvat kassipoissi, kellele antakse andeks, et too oma pahameeles jätkuvalt voodi täis kuseb v muid sigadusi korraldab. Mina ei suuda tolereerida sellist asja. Armastus saab ikkagi kesta sellisena, et austus on vastastikune. Kassid ei kipu oma peremehi austama, kui nad neile sigadusi korraldavad, või mis? Viimane kass ronis minu nähes mu värskelt tehtud voodisse, vaatas mulle põlglikult otsa ja sirinal kuses otse patjadele ..

Ja kui keegi siin väidab, et peale 2-3 eluaastat muutuvad kassid rahulikuks, siis mul on just vastupidine kogemus – kuni 2-3-aastani oli kass normaalne, aga peale seda hakkasid asjad aasta-aastalt aina hullemaks minema, kuni selleni, et kooselu muutus võimatuks.

Selle arutelu tulemusena jõuangi ma ma ka enda jaoks selleni, et peamine probleem on minu jaoks ikkagi selles, et ma ei usalda kasse. Kunagi ei saa kindel olla, et koju tulles pole kodu täis urineeritud. Ja, nagu teada, sellest haisust lahti ei saa. Kassi ei saa usalda, ega talle kindel olla. Kasse saavad pidada ikkagi lõputu kannatuse ja andestusvõimega inimesed, kes suudavad seda looma pidada vahvaks kassipoisiks ka siis, kui sinu armastusele vastatakse kusemise ja sigadustega. (See suhe meenutab veidi naise suhet peksva alkohoolikust mehega, mida naine aktsepteerib sellisena, nagu see on – ikka oma armas mees ju ..)

Kas su kassid lõigatud olid?

Kas laps suudab mõista, et kass jääb temaga pikkadeks aastateks? Kass elab 15-17 aastat (sõbrannal elas esimene kass 18-aastaseks) – niikaua peab tema eest hoolitsema. Kas laps on nõus ise poes käima, et regulaarselt kassile vajalikke tarbeid tuua – kassiliiv, söök, kassipiim, mämguasjad jms. Kassile tuleb iga päev süüa-juua anda, regulaarselt liivakasti puhastada. Kas laps saab sellega järgmised 15+ aastat hakkama? Iga päev – loomade eest hoolitsemisel puhkepäevi ei anta.

Kassiga, eriti noore loomaga, on vaja pidevalt tegeleda ja mängida. Noor kass on nagu laps – ta vajabki koguaeg tähelepanu. Kui temaga piisavalt mängitakse, jääb sellist kraapimist ja mööbli lõhkumist vähemaks. Kohe kui tekib huvi millegi keelatu vastu, tuleks ta huvi kõrvale juhtida just mänguasjadega.

Kes hakkab arsti juures käima? Kassi on vaja vaktsineerida. Kassil võivad tekkida tervisehädad – vajab ravi. Kes hakkab haigestunud kassi ravima? Nt kui on kellaajaliselt süstida/tabletti anda? Kas lapsel on piisavalt vastutustunnet, et teda saab usaldada haiget looma ravima?

Lõpetage loomadele inimeste emotsioonide projitseerimine. Kass ei tee midagi kättemaksuks, tal puudub võimekus selliselt mõelda. Samuti ei tee ta midagi viha pärast. Kassid on väga stressialtid loomad ja juba vähenegi muutus (ostsid uue parfüümi, külmkapp hakkas teist häält tegema, vahetasid pesuvahendit jms) võib tuua kaasa stressi ja sellega seotud muutused käitumises ning vahel ka tervisehädad. Stressiga tuleb tegeleda, vahendid stressi leevendamiseks on olemas.

Jah, iga loom on erinev, oma erineva iseloomuga. Aga aastatepikkune tõuaretus ei ole üldse toimunud ainult selleks, et saada spetsiifilise välimikuga loomi vaid ka selleks, et saada kindlate iseloomuomadustega loomi. Temperament ja iseloom on samuti tõuomadused, mida teadlikult aretatakse. Seega selle asemel, et mängida loteriid ja võtta tundmatu kassipoeg, tasuks pigem kaaluda, milliseid omadusi kassi juures eelistad, leida vastav kassitõug ning võtta kass tunnustatud kasvatajalt. Kasvataja omakorda oskab oma kassipoegade puhul ka juba varases vanuses öelda, kes on aktiivsem, kellest võiks saada suurema tõenäosusega sülekass, kes on vaiksem, kes häälekam. Lisaks on omanikul kasvataja näol olemas tugi kassipoja kasvatamisel.

Mul on kassid olnud terve elu, kõigepealt vanematekodus, siis juba täiskasvanuna endal. Praegugi terve plejaad neid siin. Vanematekodu kassid käisid õues ja paraku sai see kõigile neile järjest saatuslikuks. Üks sai hukka, siis võeti jälle järgmine ja järgmine. Mu oma kassid, olgugi, et elan vaikses piirkonnas eramajas, on eranditult tubased ja sellise eluga väga rahul. Pole neist keegi hulluks läinud toas istumisest. Mu kassidest ei ole ükski midagi katki kraapinud, kratsitakse mõnuga oma kraapimisposte, mööblit ei puutu keegi. Valesse kohta pissimist tuleb ette ühel kassil, aga see oleks väga suur ime, kui see kass ei pissiks – tegemist on lõikamata aretusisasega. Liivakaste on majas mitmeid, ei ütleks, et see mingi teab mis probleem oleks – stabiilselt puhtana hoides need ei haise ja kui liivakasti ette panna spetsiaalne matike, siis jääb ka käppade külge jäänud liiv mööda elamist laiali kandmata. Juhtmed kõik terved, mingeid asju ei ole lõhutud, riiulitelt asju alla ajamas ei käi keegi, öösel kõik magavad nagu miškad. Uksed, mis lahti olema ei pea, püsivad kinni ja keegi ei käi uste taga lõugamas ja kraapimas. Karvaprobleem on aktuaalne – pikakarvalised kassid, palju karva. Regulaarne kammimine aitab, regulaarne pesemine aitab veel paremini. Aga ikkagi tuleb kodust lahkudes kriitilise pilguga peeglisse vaadata ja vajadusel riided üle harjata. Jah, käivad laua peal kui keegi ei vaata. Teavad, et ei tohi ja silma all ei lähe, aga kui kedagi vaatamas ei ole, siis sel ajal ju võib… enne söömist lapiga laua üle tõmbamine on juba nii käe sees, et enam ei pane ise tähelegi.

Mina võtsin turvakodust täiskasvanud kassi, sest:
1. Iseloom teada – tahtsin rahulikku kaisukassi ja sain rahuliku kaisukassi

2. Liiva saab tellida ka nii, et kuller toob ise koju (ntx zooplus.de, tellin 2x 16kg tavaliselt – väga mugav ja soodne)

3. Kuna turvakodudes pole diivaneid, mida kraapida õpivad turvakodukassid reeglina kraapima ainult selleks ettenähtud asju – kraapimispuid. Mul on see kass nüüdseks 5,5 aastat ja pole kordagi mööblit rikkunud

4. Kui liivakast on puhas, siis mujale ei kuse ka. Mujale kusevad kassid ongi reeglina kivi lohaka omaniku kapsaaeda.

5. Kui sa peaksid kassi võtma, siis jumala eest ära võta kassipoega – pole mõtet võtta kassipoega ja siis nutta, et too käitub nagu kassipoeg (laamendab öösiti jne)

#3619982:

Lõpetage loomadele inimeste emotsioonide projitseerimine. Kass ei tee midagi kättemaksuks, tal puudub võimekus selliselt mõelda. Samuti ei tee ta midagi viha pärast. Kassid on väga stressialtid loomad ja juba vähenegi muutus (ostsid uue parfüümi, külmkapp hakkas teist häält tegema, vahetasid pesuvahendit jms) võib tuua kaasa stressi ja sellega seotud muutused käitumises ning vahel ka tervisehädad. Stressiga tuleb tegeleda, vahendid stressi leevendamiseks on olemas.

Jah, iga loom on erinev, oma erineva iseloomuga. Aga aastatepikkune tõuaretus ei ole üldse toimunud ainult selleks, et saada spetsiifilise välimikuga loomi vaid ka selleks, et saada kindlate iseloomuomadustega loomi. Temperament ja iseloom on samuti tõuomadused, mida teadlikult aretatakse. Seega selle asemel, et mängida loteriid ja võtta tundmatu kassipoeg, tasuks pigem kaaluda, milliseid omadusi kassi juures eelistad, leida vastav kassitõug ning võtta kass tunnustatud kasvatajalt. Kasvataja omakorda oskab oma kassipoegade puhul ka juba varases vanuses öelda, kes on aktiivsem, kellest võiks saada suurema tõenäosusega sülekass, kes on vaiksem, kes häälekam. Lisaks on omanikul kasvataja näol olemas tugi kassipoja kasvatamisel.

Mul on kassid olnud terve elu, kõigepealt vanematekodus, siis juba täiskasvanuna endal. Praegugi terve plejaad neid siin. Vanematekodu kassid käisid õues ja paraku sai see kõigile neile järjest saatuslikuks. Üks sai hukka, siis võeti jälle järgmine ja järgmine. Mu oma kassid, olgugi, et elan vaikses piirkonnas eramajas, on eranditult tubased ja sellise eluga väga rahul. Pole neist keegi hulluks läinud toas istumisest. Mu kassidest ei ole ükski midagi katki kraapinud, kratsitakse mõnuga oma kraapimisposte, mööblit ei puutu keegi. Valesse kohta pissimist tuleb ette ühel kassil, aga see oleks väga suur ime, kui see kass ei pissiks – tegemist on lõikamata aretusisasega. Liivakaste on majas mitmeid, ei ütleks, et see mingi teab mis probleem oleks – stabiilselt puhtana hoides need ei haise ja kui liivakasti ette panna spetsiaalne matike, siis jääb ka käppade külge jäänud liiv mööda elamist laiali kandmata. Juhtmed kõik terved, mingeid asju ei ole lõhutud, riiulitelt asju alla ajamas ei käi keegi, öösel kõik magavad nagu miškad. Uksed, mis lahti olema ei pea, püsivad kinni ja keegi ei käi uste taga lõugamas ja kraapimas. Karvaprobleem on aktuaalne – pikakarvalised kassid, palju karva. Regulaarne kammimine aitab, regulaarne pesemine aitab veel paremini. Aga ikkagi tuleb kodust lahkudes kriitilise pilguga peeglisse vaadata ja vajadusel riided üle harjata. Jah, käivad laua peal kui keegi ei vaata. Teavad, et ei tohi ja silma all ei lähe, aga kui kedagi vaatamas ei ole, siis sel ajal ju võib… enne söömist lapiga laua üle tõmbamine on juba nii käe sees, et enam ei pane ise tähelegi.

Tõesti kassid erutuvad väga igasuguste muudatuste peale toas. Meil 2 diivanit (4+3), vahetasime nende asukohta omavahel ja kass oli mitu päeva endast väljas, keerutas diivanite ümber ja vaatas mulle küsiva näoga otsa. Kui jõuluehete karbi tuppa tõime ja hakkasime kodu dekoreerima siis oli ta ka silmnähtavalt umbusklik ja erutunud. Toon koju mõne suurema uue potilille või jumal hoia mööblitüki ja ka seda ta vahib mitu päeva, ilmselt omaette arutades kas see on nüüd jääv või mööduv nähtus 🙂

Mida teised kassiomanikud arvavad, kas võib see valesse kohta häda tegemine minu väljatooduga korrelatsioonis olla?

Minu varjupaigakass (pojana võetud) pole kunagi väljaspoole kasti häda teinud. Käin temaga oues jalutamas ja ta küll kraabib rannas liiva huviga, kuid häda ei tee isegi mitte sinna. Tunnistab ainult enda kasti.

#3620098:

Mida teised kassiomanikud arvavad, kas võib see valesse kohta häda tegemine minu väljatooduga korrelatsioonis olla?

Enamikul juhtudest on valesse kohta pissimine põhjustatud nähtusest nimega ideopaatiline tsüstiit.

#3619771:

Ainult lapse soovi peale ei maksa kindlasti kassi võtta. Meil lunis laps 2 aastat jutti endale päris oma lemmiklooma. Ei saanud ta soovist täiesti aru, kuna meil on majas kogu aeg lemmikloomad olnud – et miks siis olemasolevad temale ei kõlba? Aga jah, laps tahtis nimelt Oma Isiklikku Lemmiklooma. Seadsin siis tingimused, et kui teeb need ja need tööd ära, kui toob kevadel koju neljade-viitega tunnistuse jne… Laps pingutas metsikult, hakkas isegi õppima – ja täitis tingimused ning saigi oma kaks aastat meeletult igatsetud lemmiku.

Ning siis… paari päevaga oli igasugune huvi kadunud! Tegemist meriseaga. Ta elab meil, lastetoas, aga laps ei vaata nädalate viisi kordagi tema puuri poolegi. Ei mingit mängimist, mitte iialgi, ei mingit puuri avamist, ei mingit isegi puuri juures peatumist ja vaatamist. Alguses ikka suunasin last, et näe pisikesel on igav, mine võta ta sülle, tee talle pai! Millalgi sai sõbralikust suunamisest sundimine, ja viimaks loobusin. Kahju on, sest see notsu on tegelikult täitsa armas ja tore elukas. Mina ja mu abikaasa oleme ainsad, kes võtavad ta iga päev puurist välja ning siis ta peesitab mu mehe rinna peal ja kudiseb mõnusasti. Nii et fakt on, et lapse meel on väga muutlik, ja looma tasub võtta ainult siis, kui see loom vanematele meeldib. Küsimus pole mitte ainult looma eest hoolitsemises ja arstiarvete tasumises, vaid selles, et laps võib keelduda temaga isegi mängimast, paraku.

Meil on 2 merisiga. Neil on kahekesi väga lõbus ja ka laps pole aasta jooksul huvi kaotanud.????

Ainukesed miinused- karvad ja kulud, mis kaasnevad hooldamisega.

Pluss – hing on kodus. Väga tühi tunne on, kui kassi pole kodus.

Isikliku kogemuse põhjal võin kinnitada, et kass on palju puhtam kui mees või lapsed. Iseloomult paras juurikas, äiaga võrdne, aga sellepärast ma ta ju võtsingi.