Esileht Kodunurk Kassi võtmine

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )

Teema: Kassi võtmine

Postitas:
Kägu

Minul mure.
Vanem laps on juba mitu aastat endale kassi soovinud. Nüüd siis sai talle lubatud, et sünnipäevaks saab. Aga mina siiski kahtlen ja kõhklen tegelikult, sest laps on nii väike (6), et kassi kantseldamine saab nii ehk naa enda koormaks. Lisaks on juba peres koer – kkuidas nad omavahel klappima saada? Ja lisaks veel tegelikult hirm selle pärast, mis kass korda võib saata (mööbel, kardinad, taimed jms).
Oeh ühesõnaga ma olen nõutu. Mulle endale meeldiks kass peres küll, aga pigem sellise rahuliku süleloomana. Väikse kassipoja näol siiski päris täpselt pole ju selge, mis iseloomuga ta on (mõistlik tõug on iseenesest välja valitud, aga siiski). Natuke pelgan seda ka, et lapsel ju võib see nn vaimustus kiirelt üle minna ja mis siis edasi.
Teisest küljest, kui lapsele lubadus antud, tuleks seda ju pidada. Abikaasa on samamoodi kõhklev, aga eks tema see esialgne lubaja oligi.

Mida teie teeksite? Kas ma mõtlen ja muretsen üle?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei, sa ei mõtle üle, sa kaalud olukorda enne perelisa ja see on täiesti vastutustundlik käitumine sinu poolt. See lubadus oleks pidanud küll pärast seda tulema, aga mis tehtud, see tehtud.

Alustuseks pead endale selgeks tegema, et tegemist saab olema sinu kassiga. 6aastane ei ole võimeline vastutama sellises mastaabis. Tal võivad ja peavadki olema omad kohustused kassiga seoses, aga vastutad selle looma eest sina kui täiskasvanu. Sina otsustad, mida ta sööb ja hangid selle söögi. Sina vastutad selle eest, et ta pere teiste loomade ja inimestega sotsialiseeruks, saaks teadmise mis on lubatud ja mitte. Sina vastutad ta tervise eest ja tassid teda arstile kui vaja, maksad arstiarveid. Lapse kohustus saab olla vaid see, et ta kassiga tegeleb ja ehk ka kassi liivakasti eest hoolt kannab. Kuigi, see viimane jääb ka pigem siiski sulle.

Ehk siis ära loo endale illusioone – sina võtad endale kassi.

Kui tõug on välja valitud ja eeltöö tehtud iseloomu osas, siis soovitan adekvaatsete kasvatajatega suhelda ja neilt nõuandeid küsida. Kasvataja peaks olema selline, kellelt saad tuge kogu kassi eluea jooksul. Kas on küsimus sotsialiseerimises, toitumises, tervisehädadades, ükskõik. Kõigepealt loo suhe kasvatajaga ja kui see on paigas ja tundub vastastikuselt sobiv, siis saad alles kassipoega valima (või ootama) hakata. Kui sa ei ole eelneva kassipidamise kogemusega, siis sul on vaja, et sul oleks kasvatajaga hea kontakt. Tema saab sulle nõu anda, mida teha kui kass nurka pissima hakkab, su toataimi hävitab, haigeks jääb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei usu, et lapsel kassivaimustus üle läheb, see pigem kasvab kogu perel. Meie laps unistas ka kassist ja sai ka sünnipäevaks, kui sai 8- aastaseks..Praegu on noormees 17 ja nad on siiani lahutamatud sõbrad. Ka meil oli 100 hirmu, aga need kadusid kohe, kui karvapall koju oli toodud Meil on ka koer, aga koer oli ka siis alles peaaegu kustikas, kui kiisu võtsime ja nad said kiiresti sõpradeks. Muidugi on kass see, kes on loomadest boss 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

võid võtta täiskasvanud kassi varjupaigast, kust saab ka infot kassi iseloomu kohta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meile tuli sügisel u 3-4 kuune kassipoeg, ja vaatamata sellele, et algusest peale olid temaga jamad (kassihaigus, kõht lahti, siis pissis igale poole, siis kräunus nagu hull, siis kraapis mu tumbat jne), siis ikkagi on ta nüüdseks pereliige ja kuigi mina olin esimene, kes kassi endale jätmise vastu oli, siis olin ka esimene, kelle sülle ja voodisse ta ennast magama sättis. Ühtlasi olen ainus,kes tema peale raha kulutanud on (liivad, kvaliteettoit, ravimid, sterilisatsioon, puurid-pesad jne) ja u 75% kastipuhastusest teen ka mina. Nii et jah, mina võtsin endale kassi, aga lapsed ikka veel paitavad ja toidavad ja nunnutavad. Minu kõige suurem hirm on see, et ükskord ta sureb ära, loodan, et lapsed on ka selleks ajaks suured.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul mure.

Vanem laps on juba mitu aastat endale kassi soovinud. Nüüd siis sai talle lubatud, et sünnipäevaks saab. Aga mina siiski kahtlen ja kõhklen tegelikult, sest laps on nii väike (6), et kassi kantseldamine saab nii ehk naa enda koormaks. Lisaks on juba peres koer – kkuidas nad omavahel klappima saada? Ja lisaks veel tegelikult hirm selle pärast, mis kass korda võib saata (mööbel, kardinad, taimed jms).

Oeh ühesõnaga ma olen nõutu. Mulle endale meeldiks kass peres küll, aga pigem sellise rahuliku süleloomana. Väikse kassipoja näol siiski päris täpselt pole ju selge, mis iseloomuga ta on (mõistlik tõug on iseenesest välja valitud, aga siiski). Natuke pelgan seda ka, et lapsel ju võib see nn vaimustus kiirelt üle minna ja mis siis edasi.

Teisest küljest, kui lapsele lubadus antud, tuleks seda ju pidada. Abikaasa on samamoodi kõhklev, aga eks tema see esialgne lubaja oligi.

Mida teie teeksite? Kas ma mõtlen ja muretsen üle?

Mis seal ikka, kogu kassindus, mis lapsest üle jääb, läheb otseselt ja üheselt sellele, kes kassi lapsele lubas. Olgu see lubajale õppetunniks, et enne mõtle, siis luba, sest tagajärjed tulevad ju endale. Ise olen rõõmsalt nõus nõustama ja juhendama. Aga tegema peavad “vandenõu korraldajad” 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Abikaasa on samamoodi kõhklev, aga eks tema see esialgne lubaja oligi.

No aga siis ei saa ju kassi, et kui mees tahab, siis lubab ja kui tahab, siis võtab tagasi.
Ja ta mitte ei kõhkle, vaid lihtsat ei viitsi iga kolme päeva tagant liiva vahetada. Muud selle kassiga ju muret pole ja arsti juures on kastiga lihtne käia.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kass jääb alati ikka ema-isa kantseldada. Üks hetk ju kolivad lapsed kodunt välja, ega nad siis ühikasse kassi kaasa võtta 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui koer on emane, siis vist on lihtsam, äkki lepib kassipojaga kergemini. Võib muidugi maad kuulata, ega ei ole võimalik võtta kassipoega majapidamisest, kus samuti koer ka on. Mul endal koeri ei ole olnud, aga olen näinud teistel, kuidas suur koer andunult kassipoja eest hoolitseb. Muidugi on lihtsam, kui kassi on võimalik algul hoida ühes ruumis eraldi, sest mingeid pahandusi teeb ta kindlasti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kassiga on muret ainult siis kui ta on väike. Mis sa sellest suurest kassist ikka niiväga kantseldama pead. Vaatad, et oleks puhas vesi ees, et kauss oleks vähemalt korra päevas vahetatud, mängida oskab kassiga ka laps (kass tahab, et temaga mängitakse), pai oskab ka laps teha… No ega suurt muud kantseldamist ei olegi vaja, kui te just ei plaani pikakarvalist võtta, keda peab kogu aeg kammima ja kevadel paljaks pügama. Koeraga on kordades rohkem kantseldamist kui kassiga, kass on koera kantseldamise kõrval nohu. 😀

Mul on laps 5-aastane, võtsime kassi kui ta oli 4-aastane, kass ja laps saavad omavahel väga hästi läbi. Mõnikord laps paneb kassile süüa. Kaussi vahetan muidugi mina ja kui on veel mingeid jooksvaid probleeme (et ei läheks lilli närima, et saaks ussirohi antud jms). Meie võtsime varjupaiga kassi, kass oli siis juba 6-kuune nii et see kaussi pissimise harjutamise periood jäi meil ära. Alguses kaks päeva oli pelglik, siis tuli kapist välja ja on sellest ajast alates meie suur sõber ja kui lillede närimine välja arvata, siis muud muret temaga ei ole. Toitu tellime zooplusist korraga mitmeks kuuks, laps mängib kassiga, kõik on rõõmsad ja rahul, mingit koormat ma küll ei tunne, et kass majas ja peab kantseldama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No kassi iseloom on muidugi loterii, ma ei oska siin kaasa rääkida, aga mul on kaks korda selle loteriiga vedanud ja ma ei tea, kui tõenäoline on halva iseloomuga kassi saada. Üks tuttav küll sai sellise kassi, kes ainult küüntega rippuski küll kardinates ja küll inimese jala küljes, see pere pidi lõpuks kassist loobuma, sest laps kartis juba kassi rohkem kui suuri koeri ja mingeid ümberkasvamise märke ei ilmnenud. Eks see iseloomu asi ongi suurim osa murest, sest kui kass on hea iseloomuga, siis polegi temaga suurt muret, natuke mängida, toita, paitada, hoolitseda. Koera teema muidugi on ka keeruline, siin oleneb juba mõlema looma iseloomust. Minul oli kass enne kui koer, meil ei tekkinud küll mingeid küsimusi, kes on peremees – kass kehtestas end kohe, vahel armulikult natuke mängib ka koeraga, koer suhtub kassisse kui sõpra ja venda 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui koer juba on kodus, siis on vähemalt loomapidamise kogemus olemas.

Kass, või veel parem kaks kassi kodus – see on lihtsalt nii palju toredam, kui ilma kassita elu.
Mina ise olen võtnud Pesaleidja varjupaigast aastase vahega kaks kassi. Ja võtsin teadlikult vanemad kassid. Nende iseloom siiski on näha. Varjupaigas näeb ka, kas ta üldse teiste loomadega võiks sobida; kas temast võiks saada ka mõnus kaisukass. Kui on väike laps majas, siis muidugi sellist alles inimest usaldama õppivat kassi ei soovitaks.
Kui oled fb inimene, vaata Pesaleidja lehte. Seal tutvustatakse kasse ka toredalt ja hakkad endale ka pilti looma, et millist kaasi tahad. Kui oled Tallinna inimene, lepi kokku ja mine lihtsalt neid kasse vaatama algul.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Noore täiskasvanud kassi võtmisel on mitmeid eeliseid: tal on juba väljakujunenud iseloom, sa näed, kelle sa võtad; ta ei tee enam titetempusid ja varjupaikades on selliseid palju saadaval. Kassi eluiga on nii pikk, et vahet pole kas võtad kassibeebi või noore täiskasvanud kassi. Minu kass on nüüd mul peagi 10 a olnud ja tuli umbes 1-2 a vanusena. Ei saa arugi, et kuidagi vanemaks oleks jäänud, erinevalt 7-aastasest koerast, kes on selgelt mitte enam noor koer.

Kass ja koer saavad mul läbi küll, aga kass oli mul enne ja siis võtsin koera. Niipidi on mõneti lihtsam, sest sai koerale selgeks tehtud, et kass on tähtis loom, keda ei või tülitada (kass tegi suurema osa sellest tööst ise ära). Kass ise harjus koeraga üsna kiiresti ja nüüd on tal koerast ükskõik. Kaisus ei maga, aga tema kausist võib süüa või juua küll. Samuti võib koeraga samas ruumis, üsna lähestikku magada, ehk kassil koera vastu midagi pole. Koer suhtub kassi isegi paremini.

Kass ja koer on minu omad, kuigi võetud sai osaliselt ka selleks, et lastel oleks toredam. Aga regulaarselt nendega seotud ülesandeid võin alles nüüd neile usaldada, kui lapsed on varateismelised.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul vastupidine olukord. Kaalun koera võtmist, sest kunagi aastaid tagasi on olnud ja tahaks uuesti. Kassid on ka hetkel peres olemas. Aga pead arvestama, et nad on väga erinevad. Kass on hea lemmikloom laisemat võitu inimesele või perele. Lihtsam hooldada, kuna ei pea jooksma ega jalutama (meie küll jalutame õues enda omadega, sest muidu nad frustreeruvad), ei pea vihmaga välja ronima sügisel pissitama jne. Ja kassid ju nurruvad, mis maandab stressi paremini kui ükskõik mis muu asi maailmas. Kuidagi see nurrumise vibra paneb tööle ajus tunde, et kõik on hästi ja kõik on hea… Ju siis lapsel on seda vaja. Koer on kuidagi konkreetsem, nõudlikum, aktiivsem kaaslane. Minu meelest kass on unise oleku loom ja koer ärkveloleku loom. Kui nüüd minna esoteeriliseks :). Raha ja hoolitsust kulub mõlema peale samavõrra. Kokkuvõtlikult – kui oled nn loomainimene ja tunned, et saad hakkama, siis võta muidugi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kassi ei ole vaja otseselt kuidagi eriliselt hooldada või kantseldada. Kui ta on toakass, siis peab 1-2 korda päevas puhastama tema liivakasti – minu arvates ei ole see küll kuigi märkimisväärne töö, kord aastas tuleks käia temaga arsti juures vaktsineerimas ja tervisekontrollis. Kassi võttes lisandus igakuine kulu liiva ja toidu näol.
Kui koer pole just mingi eriliselt tugeva jahiinstinktiga murdja, siis lepib kassipojaga küll igaüks neist, kes peremehe sõna kuulab. Kassi kasvades saab enamasti “ülemus” just kassist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Soovitan ka varjupaigast rahuliku noorema kassikese võtmist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kasside plusspooled on teemaalgatajale ilusasti kirja pandud, ma lisan miinuseid ka.

Kui sul tuleb ette midagi, mis kassi jaoks on elumuutus, siis sa ei saa ette teada, kuidas su loom käituma hakkab. Meie pere puhul oli selleks kolimine ja uue beebi sünd. Sõrmenipsuga muutusid mu kolm seni nii paid kassi millekski hoopis teiseks ja ei ole juba hulk aastaid aidanud mitte kui midagi, ka Feliway mitte. Kõigepealt muutus nende omavaheline suhtlus – uues kohas toimus võimuvõitlus, kestis paar aastat.
Uues kodus ei sobinud neile enam kraapimispuud – üks hakkas kraapima pehmet mööblit, teine puitu, kolmas vaipu. Hävitustöö on olnud korralik.
Meie kassid on toakassid. Aga loom tahab ikkagi õue, seega otsivad nemadki, kust aga läbi mahuks. Aknast näiteks. Suvel on õhtutamine keeruline, üks läks läbi sääsevõrgu ka, nüüd meil on metallist võred ees, silmale väga inetu. Ustest üritavad samuti, seega pole võimalik isegi mitte suvel terrassiust lahti hoida. Ja kasse õue lasta pole ka võimalik.
Lilli mul enam pole. Kardinad on pidevalt utakil, ma ei leia enam indugi uusi osta, sest no kaua võib. Mõtlengi, et siis ostan, kui mul kasse enam pole. Diivaneid paar tükki nad ära hävitanud. Aga kuna nad on 12-aastased ja vitaalsed, siis on nad mul veel kaua.
Kassikarvu on igal pool. Mõni päev ma koristan ainult kasside pärast. Aknad ja peeglid on kassi ninajälgi kogu aeg täis, hullemad kui lapse käejäljed (laps saab suureks ja enam ei tee, kass teeb kuni surmani). Kassikasti tuleb puhastada iga päev mitu korda. Alguses see on nagu lihtne, aga 10+ aasta peale hakkab närvidele käima. Sest väga hoolsast puhastamisest hoolimata on elamine haisev. Küll üks kass läheb teisega riidu ja karistuseks laseb nurka loigu. Küll üks kakab kastist mööda ja kui ostad kinnise kasti, siis ta ei salli seda ja pissib sinna kasti kõrvale. Liiva koostis muutub ja ajab kassi vihaseks, kraabib kõik laiali ja pissib kuhu tahab. Ja kui kõik ka kenasti kastis käivad, siis paratamatult tassivad liiva põrandale ja käppadega laiali. Isegi kui keegi pikka aega maha ei pissi, ikka on kassipissi õrn hõng üleval. Kõikidel kassipidajatel on, rääkigu nad ise, mida tahes.
Üks mu kassidest oksendab kogu aeg riidekapi otsas. Eritoidud, tervis kontrollitud, kõik ok. Aga oksendab. Sööb ahmides, küllap sellepärast. Vahel jookseb nire mööda kapiust alla, vahel on lihtsalt kuhi kapi otsas. Kolmas kass ei söö sööke, mida teised kaks söövad, saab eraldi süüa, aga nuiab vahetpidamata, on jalus terve mu ärkveloleku aja. Oleme mitu korda kukkunud ta pärast. Peale ei taha ju ka astuda. Üks kass karjub öösiti hirmsa häälega ja kondab ringi, käib uste taga kraapimas – tal on igav ja otsib seltsi.
Alguses ei olnud ühtegi probleemi, aga praegu iga aastaga asjad süvenevad ja kuhjuvad. Eks meil endil ole kannatust ka vähemaks jäänud.
Ülejäänud aja on nad imelised.
Kui kahtlete, ärge võtke kassi. Käige varjupaigas vabatahtlikeks, seal on abi vaja ja laps saab kassiisu ehk rahuldatud, kui aru saab, et nii saab ta toeks olla paljudele kiisudele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Koera suhtumise ja üldiste kõhkluste koha pealt ma ei oska sõna võtta, AGA kui tahate välja kujunenud iseloomuga looma, siis võtke täiskasvanud kass.
Iseasi, kuidas iseloomu teada saada. Ma olen päris palju varjupaigas vabatahtlikuna käinud ja sealt ka paar looma võtnud. Esimese võtsime kassipojana ja tegu oli imelise kassiga. Leebe, rahulik, sotsiaalne. Teise kassi võtsime samuti kassipojana, temagi tundus nii rahulik ja sõbralik – nurrus vaikselt oma puuris. Kodus kohanedes selgus, et kass on meeletult aktiivne, ajaks ainult mänguasja taga ja jookseks kasvõi mööda seinu. Inimesega muidu tegemist ei tahtnud teha kui ainult mängimiseks. Noh, iseloom selline. Puuris oli tal muidugi hea ja rahulik, seal ei saanud keegi teda puutuda.
Praeguse kassi võtsin heategevusorganisatsioonilt hoiukodusse, ja kuigi teie olukorras ilmselt mitte teostatav (koer), on see minu arvates olnud kõige parem viis loomaga tuttavaks saamiseks. Mina muidugi ei võtnud teda selle eesmärgiga, et kui ei sobi, saab tagasi anda. Ma pidin lihtsalt paar kuud ravima-sotsialiseerima ja mul polnud plaaniski teda endale jätta.

Linnade varjupaigad on väga suured. Inimesed, kes seal töötavad, annavad loomadele korra päevas süüa, koristavad kasti, ravivad ja ehk üritavad pai teha. Aga rohkemaks ei ole neil aega. Kui sul on 80 kassi vastutada, siis iga ühe kohta iseloomustust kirjutada on raske. Pealegi on kodus hoopis teine keskkond, kass käitub ka teisiti jne. Niisiis – proovige väiksemaid heategevusorganisatsioone, kus loomad on olnud kassitubades või lausa hoiukodus. Sealt osatakse palju rohkem infot anda looma käitumise kohta kodukeskkonnas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kassipoeg on väike ainult natuke aega, see pole hullu, armas hoopis.
Ülejäänud elu on ta täiskasvanu. Võta flegmaatilisem tõug korralikust kasvatusest. Siis saad küsida iseloomu kohta ja kui jooksvalt küsimusi tuleb. Ja korraliku pere kiisud on õppinud juba kasti kasutama ka pole nii vägivaldsed mängides. Võid proovida ka leida kasvatust kus peres on nii koerad kui kassid, siis on kiisu juba harjunud koertega, kui koer on sõbralik ja rahulik siis küll ka tema lepib

Please wait...
Postitas:
Kägu

Enne kassi võtmist võiks käija ära allergoloogi juures, et varsti ei oleks kuulutust, ära anda kass, sest laps allergiline.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eelkõige oleneb kõik looma iseloomust. Mina soovitaks ka varjupaigast noort kassi, mitte päris pisikest poega. Mul toakass ja erilist hävitustööd 10 aasta jooksul tehtud pole. Diivanit ja vaipa üritas kraapida, sai keelata ja veepritsi kasutada. Esikus eraldi matt kassile kraapimiseks ning lisaks kraapimisalus. Muu mööbel püsib puutumatuna, kardinaid mööda ronitud pole. Liivakastist korjan korra päevas junnid välja, kasutan kvartskristalle ja vahetan neid umbes 3-4 nädala tagant, haisema selle ajaga miski ei hakka.
Kolinud olen koos kassiga 3 korda. Loom oli algus stressis ja häiritud aga paari kuuga loksus kõik paika. Lapse sünd ärevust ei tekitanud, kass hoopis ignoreeris titte. Kui laps suuremaks kasvas siis kõndis tema eest lihtsalt minema, lasteaialapsel lubas päevas paar korda pai endale teha.
Aga kõik oleneb konkreetsest loomast. Minu oma on inimpelglik ja omapead kõndija. Kui pai või sügamist soovib siis tuleb inimese juurde aga muidu sobib talle kui toit ja jook on ees, liivakast puhas ning ta rahule jäetakse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Enne kassi võtmist võiks käija ära allergoloogi juures, et varsti ei oleks kuulutust, ära anda kass, sest laps allergiline.

väga hea allergiatest on muide ära käia seal kassitoas (Pesaleidja vmt), mina sain kohe teada, et ei talu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Soovitan: ära võta kassi! Kass on üsna pikaealine loom, 15+ aastat on ta su pereliige.
Teil on koer lemmikloomaks, seega kassi võtmine on täiesti ebavajalik. Kass on iseseisev loom ja ta ei pruugi tahta süles olla. Lisaks jah, ta kraabib. Kui kõhklete, ära võta. Ja lapsele pole vaja anda lubadusi, mis on nii ajuvabad. Me räägime siin elusolendist, mitte mänguasjast.
Kui palju laps koeraga tegeleb muidu? Korra päevas käib ikka pai tegemas?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Siin toodi välja, et karvu on palju. Me ostsime just sellepärast endale robottolmuimeja. Jah, ka tavalisega saab, aga lõpuks ei viitsinud enam iga päev, vahel ka mitu korda, imeda. Neid karvu on küll palju vähem kui enne kasside võtmist kartsin, aga häirib juba kui mõnigi põrandal silma hakkab. Nüüd laseme robotil vähemalt korra päevas toa üle käia ja elu on kohe palju mõnusam :). Meil on ka kaks kassi, eks ühe korral oleks karvu poole vähem.

Please wait...
Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )


Esileht Kodunurk Kassi võtmine