Kasside plusspooled on teemaalgatajale ilusasti kirja pandud, ma lisan miinuseid ka.
Kui sul tuleb ette midagi, mis kassi jaoks on elumuutus, siis sa ei saa ette teada, kuidas su loom käituma hakkab. Meie pere puhul oli selleks kolimine ja uue beebi sünd. Sõrmenipsuga muutusid mu kolm seni nii paid kassi millekski hoopis teiseks ja ei ole juba hulk aastaid aidanud mitte kui midagi, ka Feliway mitte. Kõigepealt muutus nende omavaheline suhtlus – uues kohas toimus võimuvõitlus, kestis paar aastat.
Uues kodus ei sobinud neile enam kraapimispuud – üks hakkas kraapima pehmet mööblit, teine puitu, kolmas vaipu. Hävitustöö on olnud korralik.
Meie kassid on toakassid. Aga loom tahab ikkagi õue, seega otsivad nemadki, kust aga läbi mahuks. Aknast näiteks. Suvel on õhtutamine keeruline, üks läks läbi sääsevõrgu ka, nüüd meil on metallist võred ees, silmale väga inetu. Ustest üritavad samuti, seega pole võimalik isegi mitte suvel terrassiust lahti hoida. Ja kasse õue lasta pole ka võimalik.
Lilli mul enam pole. Kardinad on pidevalt utakil, ma ei leia enam indugi uusi osta, sest no kaua võib. Mõtlengi, et siis ostan, kui mul kasse enam pole. Diivaneid paar tükki nad ära hävitanud. Aga kuna nad on 12-aastased ja vitaalsed, siis on nad mul veel kaua.
Kassikarvu on igal pool. Mõni päev ma koristan ainult kasside pärast. Aknad ja peeglid on kassi ninajälgi kogu aeg täis, hullemad kui lapse käejäljed (laps saab suureks ja enam ei tee, kass teeb kuni surmani). Kassikasti tuleb puhastada iga päev mitu korda. Alguses see on nagu lihtne, aga 10+ aasta peale hakkab närvidele käima. Sest väga hoolsast puhastamisest hoolimata on elamine haisev. Küll üks kass läheb teisega riidu ja karistuseks laseb nurka loigu. Küll üks kakab kastist mööda ja kui ostad kinnise kasti, siis ta ei salli seda ja pissib sinna kasti kõrvale. Liiva koostis muutub ja ajab kassi vihaseks, kraabib kõik laiali ja pissib kuhu tahab. Ja kui kõik ka kenasti kastis käivad, siis paratamatult tassivad liiva põrandale ja käppadega laiali. Isegi kui keegi pikka aega maha ei pissi, ikka on kassipissi õrn hõng üleval. Kõikidel kassipidajatel on, rääkigu nad ise, mida tahes.
Üks mu kassidest oksendab kogu aeg riidekapi otsas. Eritoidud, tervis kontrollitud, kõik ok. Aga oksendab. Sööb ahmides, küllap sellepärast. Vahel jookseb nire mööda kapiust alla, vahel on lihtsalt kuhi kapi otsas. Kolmas kass ei söö sööke, mida teised kaks söövad, saab eraldi süüa, aga nuiab vahetpidamata, on jalus terve mu ärkveloleku aja. Oleme mitu korda kukkunud ta pärast. Peale ei taha ju ka astuda. Üks kass karjub öösiti hirmsa häälega ja kondab ringi, käib uste taga kraapimas – tal on igav ja otsib seltsi.
Alguses ei olnud ühtegi probleemi, aga praegu iga aastaga asjad süvenevad ja kuhjuvad. Eks meil endil ole kannatust ka vähemaks jäänud.
Ülejäänud aja on nad imelised.
Kui kahtlete, ärge võtke kassi. Käige varjupaigas vabatahtlikeks, seal on abi vaja ja laps saab kassiisu ehk rahuldatud, kui aru saab, et nii saab ta toeks olla paljudele kiisudele.
