Õigemini, pohmell ei olegi nii suur ega aja ahastama, vaid iseenda käitumine.
Kuidas saada enda seest meeletult vastik tunne välja? Ma lihtsalt rikkusin kõik ära. Häbistasin end inimese ees, kellele tahan nii väga meeldida.
Kõik oli ilus ja väga romantiline. Olime kahekesi mere ääres. Ilus täiskuu. Jalutasime. Kui minu koduaeda jõudsime istusime õues. Sõime head ja paremat. Grillisime, kuulasime muusikat, jõime veini. Ja mingil momendil mul lõi konkreetselt pildi eest ära. Mäletan uduseid hetki, kuidas tegin mehele ettepaneku seksiks. Me ei ole varem kunagi seksinud. Algatasin ise suudlemist. Aga seda mitte seksikalt, vaid pealetükkivalt. Ühel hetkel rabistasin ta kallal veel nõmedamalt – seda on mul isegi piinlik siia täpsemalt kirja panna.
Ja mingil momendil oli mul ka täielik mäluauk, sest ma enam ei mäleta, kuidas ma tuppa voodisse sain. Miks mul oli ärgates juuksed heinepepresid täis.
Mees oli ka veini joonud, kuid ei olnud purjus. Ja sellepärast ongi kohutavalt häbi, et ta nägi mind sellisena. Mäletan ka, et ropendasin vahepeal. Ma ei ropenda muidu ning pole iialgi ühelegi mehele ise esimesena seksi ettepanekuid teinud.
Täna olen terve päev kui vati sees. Lihtsalt nii häbi on, et eluisu on lausa otsas.