Teema: Kasside omavaheline harjumine?

Täiesti oleneb kasside iseloomust. Meil on 11, 6 ja 3 aastat vanad kassid, see kõige vanem tuli omal ajal titena, kui juba 2 vana kassi oli ees. Täitsa rahulikult võtsid tookord uut elanikku, kuigi üks neist vanadest lihtsalt ei andnud 5 päeva üldse näole. Siis harjus ära ja käis mööda nagu tühjast kohast.
See praegu 11-aastane pole kunagi noorematega eriti suhelnud (tulid juba täiskasvanuna eri aegadel), aga mingit tüli ka pole. Algul peletas kõhisedes eemale ja nii jäigi.
Nooremad omavahel hakkasid peaaegu päevapealt hoogsalt mängima, kui kõige viimane majja jõudis. Õigupoolest seellepärast ta meile jäigi, et nii tore mäng käis kogu aeg.
Lisaks on meil veel koerad ka.

Miks neid kasse nii palju peab olema?

Ja teine asi on see, et kui teid ennast oleks lastekodust kuhugi perre võetud ja te oleksite seal harjunud. Ja siis võetakse veel üks inime ja siis veel…?
Ise ka ei klapiks, sest need pole ju enda valitud.
Miks peab mitmeid loomi sel viisil piinama? Ikka üks president korraga…

Väga individuaalne

Mul on emane kass. Mingi hetk paluti mult ajutise hoiukoduna võtta üks kassipoeg, oli selline, no mitte päris pisike enam, aga ka mitte täiskasvanud, äkki mingi 5-kuune…. Kassipoeg otsis minu kassiga pideval tkontakti. Minu kass ainult sisises ja äsas käpaga ja nii 2 nädalat. Üks päev töölt koju tulles magasid teineteise kaisus…

Oleneb konkreetsetest kassidest eelkõige, kindlat garantiid ei saa keegi anda. Ja harjutamisperiood võib kujuneda üsna pikaks. Üldiselt harjuvad erinevast soost kassid omavahel kiiremini. Ja kindlasti mängib rolli ka see, kas see vanem olija on steriliseeritud/kastreeritud – lihtsustab asja.

Kindlasti ei tohiks lasta kasse kohe kokku. Korralda asjad nii, et uustulnuk elab mõnda aega ainult ühes toas, kuhu vanem kass ei pääse. Niimoodi harjuvad nad kõigepealt üksteise lõhnaga. Vaheta neil omavahel magamisasemeid. Järgmiseks sammuks võiks olla visuaalne tutvustamine nii, et mõlemad kassid tunnevad end turvaliselt ja ei saa teineteisele liiga teha. Olen kasutanud selleks suurt näitusepuuri – uus kass puuriga teise kassi tuppa – saavad nuusutada, vaadata, aga keegi teisele kallale minna ei saa. Samamoodi toimiks ka näiteks uksele pandav laste turvavärav. Jah, kass saaks sealt ju üle, aga ega ta ei hakka minema kui pole kindel, kes see kahtlane tegelane teisel pool on. Ja saavad kumbki taanduda. Tegelikult toimiks ka tavaline transpordipuur. Kui on näha, et kumbki kass enam stressimärke ei näita, saab nad ka füüsiliselt ühte ruumi lasta. Aga uuel peab olema oma kindel koht, kuhu põgeneda. Näiteks seesama transpordipuur. Kaklused tuleb kohe lahutada.

Eelkõige nõuab tähelepanu see vana olija. Tema peab saama kindlustunde, et tema on endiselt selle jõugu alfa, siis laabub kõik. Paitad vana kassi esimesena, süüa saab tema esimesena jne.

Eelpoolmainitud Feliway on hea nõuanne, aga mitte Feliway Classic vaid Feliway Friends. Aitab kassidel stressi maandada ja toota õnnehormoone. Õnnelik kass on sõbralik kass.

Pead endale ka selgeks tegema, et võibolla ei saa neist kunagi sõpru. Harjuvad? Jah, kindlasti. Magavad teineteise kaisus ja pesevad teineteist heldinult? Ei pruugi.

Mul on 3 isast kassi vanustes 5, 4 ja 1. Esimese ja teise kassi harjutamine läks mängleva kergusega. Suurteks sõpradeks nad ei saanud, aga tolereerisid teineteist juba paari päevaga. Kui kolmas kass majja tuli, siis oli olukord märkimisväärselt keerulisem. Kõige vanem kass oli täiesti stressis, ei maganud, sõi vähe, läks ka keskmise kassiga tülli ja väikese peale ainult pahises. Isegi kui pahisemine lõppes, siis kaks kassi korraga diivanile ei mahtunud – kui keegi juba diivanil teenindava personali süles oli, ei saanud keegi teine diivanile tulla. Lõpuks läks asi lausa nii kaugele, et vanema kassi heaolu huvides andsime talle antidepressante. Rohtudega saime sellest hullemast perioodist üle ja vanema kassi normaalne käitumine taastus. Aga pigem siiski üritas väikest vältida. Väike omakorda muudkui käis ja tüütas, tahtis mängida.

Praegu, kaheksa kuud pärast väikese kassi majja võtmist on olukord selline, et väiksem ja keskmine on nõus külg-külje kõrval magama ja omavahel mängima. Mingist kaisus magamisest muidugi juttu ei ole, lihtsalt kõrvuti. Vanem kass ei maga kellegagi kõrvuti. Aga igasugu agressiivsuse nähud on kadunud, toidujärjekorras oodates peetakse maha sõbralikke maadlusmatše ja joostakse üksteist taga ajades korruste vahel üles ja alla. Kui keegi kassidest diivanil inimese süles juba vedeleb, ei takista see kuidagi mõnda teist inimest samal diivanil oma magamisasemeks kuulutamast. Ehk siis toimub mõnus kooseksisteerimine.

Selle loo moraal on, et kõik ei pruugi kohe laabuda. Aga kui piisavalt tahta, näha vaeva ja aega anda, on mõnus kooslus täiesti saavutatav. Ah jaa, meie kasside perearst, kelle juurde me vanema kassi stressiga pöördusime, teatas läbi lillede, et parem oleks sellele kassile uus kodu otsida, kus ta oleks ainus loom. Vähe sellest, et ma keeldun oma pereliiget ära andmast (sa vastutad kõige eest, mille sa taltsutanud oled), on mu vanem kass praegu noore tõttu füüsiliselt palju aktiivsem ja midagi negatiivset ma küll nende kooselus ei näe.