Teema: .

Päris niisama tahtmise korral küll ei või – ju nad peaksid ikka kõigepealt tõestama, et sa reegleid kuidagi rikkunud oled. Ja seda tõestamist on neil raske teha, sest et kui lepingus pole just kirjas punkti, et neil on õigus regulaarselt sinu kodus kassi elamistingimusi vms kontrollimas käia, siis pole sul mitte mingisugustki kohustust neid enda koju lasta ega üleüldse nendega edaspidi suhelda. Ja ega need andjad ju mingid püstihullud ka ei ole – kui sa ikka kassi just lausa ei piina, siis ei hakka nad teda mingite väiksemate rikkumiste puhul kindlasti tagasi nõudma. Mina olen varjupaigas alla kirjutanud lepingule, et hoian oma kassi toas, aga loomulikult võtan ma seda vaid kui formaalsust ja olen kassi ka õue lasknud. Varjupaigast pole keegi selle vastu kordagi huvi tundnud.

See on siis praktika. Kuidas juriidiliselt asi õige on, milliseid punkte lepingutes leida võib ja kui seaduslikud need on, oskab ehk keegi teine öelda.

#3475693:

Päris niisama tahtmise korral küll ei või – ju nad peaksid ikka kõigepealt tõestama, et sa reegleid kuidagi rikkunud oled. Ja seda tõestamist on neil raske teha, sest et kui lepingus pole just kirjas punkti, et neil on õigus regulaarselt sinu kodus kassi elamistingimusi vms kontrollimas käia, siis pole sul mitte mingisugustki kohustust neid enda koju lasta ega üleüldse nendega edaspidi suhelda. Ja ega need andjad ju mingid püstihullud ka ei ole – kui sa ikka kassi just lausa ei piina, siis ei hakka nad teda mingite väiksemate rikkumiste puhul kindlasti tagasi nõudma. Mina olen varjupaigas alla kirjutanud lepingule, et hoian oma kassi toas, aga loomulikult võtan ma seda vaid kui formaalsust ja olen kassi ka õue lasknud. Varjupaigast pole keegi selle vastu kordagi huvi tundnud.

See on siis praktika. Kuidas juriidiliselt asi õige on, milliseid punkte lepingutes leida võib ja kui seaduslikud need on, oskab ehk keegi teine öelda.

Ilmselt ei viitsinud sinuga suhelnud inimene oma tööd korralikult teha, üldiselt see nii ei ole ja silma hoitakse peal. Eesti on nii väike, et see pole keeruline. Tahaks vähemalt loota, muidu putitatakse inimeste annetuste eest neid loomi selleks, et nad hiljem maja ees auto alla jääks ja veel piinarikkamalt sureks? See on see, milleks MTÜ-d vabapidamiseks kasse ei loovuta.

Selge see, et tühja keegi inimeselt looma ära võtma ei hakka. MTÜ huvides on, et kass hea pere leiaks ja teda ei solgutataks. Aga seal on siiski oluline see, et MTÜdel on tingimused seatud loomade turvalisuse jaoks ning pered valitakse vastavalt sellele. Linnas ja alevites ning suurte teede ääres vabapidajad välistatakse eos, kuna iga pikaaegsem vabatahtlik on sellise pidamise tulemusel viga saanud kasse tohterdanud ja tuhandeid eurosid magama pannud. Omanikud võtavad muidugi uue ja ring jätkub… Kassipäästjad ei peaks tegutsema kui vabapidajaid ei oleks.
Vabapidamisel veel teised ohud nt õhupüssidega naabrid, kassikaklused, haigused jne, mida hooliv kassiomanik oma loomale ei taha.
Kui MTÜ-ni jõuab info, et meie juurest võetud kass on tõepoolest vabapidamisel, siis ametlikult kohtusse andma ei hakka. Neid ressursse saab kasutada millegi kasulikuma jaoks ja üle pole neid kunagi. Seda aga, et kass ära kaob ja omanikul juhuslikult ühestki MTÜ’st enam kunagi looma saada ei õnnestu, võib eeldada küll. Samuti võib ühel hetkel tabada üllatus kui MTÜ’le on teatatud auto alla jäänud kassist ja tuleb välja, et see on teie nimel, aga ei peaks olema vabakäigukass. Viime kiirabisse ja maksate kogu täiega ravikulud. Olete kassi võttes võtnud ka vastutuse. Arved võivad ulatuda tuhandetesse.

#3475945:

#3475793:

#3475693:

Päris niisama tahtmise korral küll ei või – ju nad peaksid ikka kõigepealt tõestama, et sa reegleid kuidagi rikkunud oled. Ja seda tõestamist on neil raske teha, sest et kui lepingus pole just kirjas punkti, et neil on õigus regulaarselt sinu kodus kassi elamistingimusi vms kontrollimas käia, siis pole sul mitte mingisugustki kohustust neid enda koju lasta ega üleüldse nendega edaspidi suhelda. Ja ega need andjad ju mingid püstihullud ka ei ole – kui sa ikka kassi just lausa ei piina, siis ei hakka nad teda mingite väiksemate rikkumiste puhul kindlasti tagasi nõudma. Mina olen varjupaigas alla kirjutanud lepingule, et hoian oma kassi toas, aga loomulikult võtan ma seda vaid kui formaalsust ja olen kassi ka õue lasknud. Varjupaigast pole keegi selle vastu kordagi huvi tundnud.

See on siis praktika. Kuidas juriidiliselt asi õige on, milliseid punkte lepingutes leida võib ja kui seaduslikud need on, oskab ehk keegi teine öelda.

Ilmselt ei viitsinud sinuga suhelnud inimene oma tööd korralikult teha, üldiselt see nii ei ole ja silma hoitakse peal. Eesti on nii väike, et see pole keeruline. Tahaks vähemalt loota, muidu putitatakse inimeste annetuste eest neid loomi selleks, et nad hiljem maja ees auto alla jääks ja veel piinarikkamalt sureks? See on see, milleks MTÜ-d vabapidamiseks kasse ei loovuta.

Selge see, et tühja keegi inimeselt looma ära võtma ei hakka. MTÜ huvides on, et kass hea pere leiaks ja teda ei solgutataks. Aga seal on siiski oluline see, et MTÜdel on tingimused seatud loomade turvalisuse jaoks ning pered valitakse vastavalt sellele. Linnas ja alevites ning suurte teede ääres vabapidajad välistatakse eos, kuna iga pikaaegsem vabatahtlik on sellise pidamise tulemusel viga saanud kasse tohterdanud ja tuhandeid eurosid magama pannud. Omanikud võtavad muidugi uue ja ring jätkub… Kassipäästjad ei peaks tegutsema kui vabapidajaid ei oleks.

Vabapidamisel veel teised ohud nt õhupüssidega naabrid, kassikaklused, haigused jne, mida hooliv kassiomanik oma loomale ei taha.

Kui MTÜ-ni jõuab info, et meie juurest võetud kass on tõepoolest vabapidamisel, siis ametlikult kohtusse andma ei hakka. Neid ressursse saab kasutada millegi kasulikuma jaoks ja üle pole neid kunagi. Seda aga, et kass ära kaob ja omanikul juhuslikult ühestki MTÜ’st enam kunagi looma saada ei õnnestu, võib eeldada küll. Samuti võib ühel hetkel tabada üllatus kui MTÜ’le on teatatud auto alla jäänud kassist ja tuleb välja, et see on teie nimel, aga ei peaks olema vabakäigukass. Viime kiirabisse ja maksate kogu täiega ravikulud. Olete kassi võttes võtnud ka vastutuse. Arved võivad ulatuda tuhandetesse.

Ma saan aru, et oled ise varjupaigatöötaja või vähemasti mõne varjupaigaga lähedalt seotud? Tead, pole ime, et sellise suhtumise peale, nagu sa kirjutad ja nagu teil varjupaikades on, ootavad varjupaigakassid vahel aastaid, enne kui kodu leiavad või surevadki lõpuks kassikarja keskel varjupaigas stressi jms kätte. Kuidas sa võid mõelda, et sa tead paremini kui mina, mis minu kassile parim on? Kuidas sa võhivõõra suvalise inimesena saad hinnata seda, kui palju mina oma kassist hoolin või ei hooli, kui ma otsustan ta õue lasta? Kas sa arvad, et ma pole piisavalt pädev hindama õues käimisega kaasnevaid riske? Kui võtan varjupaigast kassi, siis iga kell armastan ma teda rohkem kui sina, kes vaid korraks ta elust läbi vilksatas, mulle on väga oluline, et temaga oleks kõik hästi ja sul ei ole mingit õigust minu eest otsuseid teha või käskusid ja keeldusid jagada. Sinusuguste pärast võtavadki inimesed pigem naabritädi steriliseerimata kassi poolmetsiku poja kuskilt kuuri tagant, sest siis ei ole mitte kellelgi õigust oma äranägemise järgi emotsionaalse (ja ka materiaalse, nagu ma su postitusest välja loen) väljapressimisega tegelemas käia.

Võin mõelda ja mõtlengi. Inimesed nõustuvad MTÜ-delt looma võttes tingimustega, mis pole sinna pandud ilma põhjuseta vaid aasta(kümnete) pikkuste kogemuste järel väga paljude kassidega. Kodu valides, potentsiaalsete huvilistega vesteldes kinnitavad kõik meile, et nad on teadlikud ja nõus nende tingimustega. Mul on hoopis küsimus, et mis õigusega peetakse seda formaalsuseks ja meile näkku valetatakse? Me ei otsi enda üles poputatud kassidele igasugust kodu, vaid vastutustundlikku ja hoolivat kodu! Kes soovib kassi pidada nii, nagu vanasti peeti, et kass käib sisse-välja ja tema asukohast alati võib-olla täpselt aimugi pole, veterinaaril käiakse paar korda elus jne, see võtkugi kusagilt kus jagavad teised samasugused. Me ei saa kätt ette panna, maailm muuutub vaikselt, mitte üleöö.

Mis puutub armastusse, siis igaüks armastab ja hoolib erinevalt. Kõikide nende kasside omanikud ilmselt väga armastasid oma kasse, keda poputanud või tuvastamiseks tee pealt koduväravasse oleme viinud. Ka siis kui see on aasta jooksul nende mitmes kass, kes sellisel moel hukka saab. Mina ütlen, et kui sa päriselt ka armastad ja hoolid, siis sa teed kõik, et su pereliikmel oleks turvaline ja ei tahaks neile oma mugavuse nimel sellist lõppu. Väikestel lastel sa ju hoiad silma peal?

Varjupaigas ei sure kassid stressist, vaid tänaval saadud haigustest ja eutaneerimise läbi, kuna kasse tuleb peale rohkem kui ruumi ja raha jätkub. Eutaneerimine on humaansem protsess kui autorataste all surma saada. Esialgu tehakse süst, et loom magama jääks ja siis surmasüst. Autorataste all on enamasti pikk piinlemine, sageli leiame loomi, kes on üritanud teelt ära roomata, aga lõpuks on ikkagi alla andnud ja üle sõidetud.
Me oleme need kassid tänavalt kinni püüdnud (vahel nädalate töö ja on meilgi EMO-s lõppenud), üles putitanud tehes neile iga mitme tunni tagant süste, pudelist lutitanud, pannes silmatilkasid, puhastades kõrvu, nokkides puuke, pesnud, toites läbi sondi, sotsialiseerinud jnejne. Pooled kassid on metsikud, isegi väikese pojana tõelised tiigrid st iga kord kui üritad, on terve elamine sinu ja tema karvu ja (sinu) verd täis. Kui lõpuks tehtud saad, hakkad järgmisega pihta. Nutad ja teed, sest ta on seda väärt. Hiljem hakkad suhtlema potentsiaalsete kodudega, valid välja enda meelest parima ja tuleb välja, et kass, kelle üles poputasid enda töö, pere ja magamata ööde kõrvalt, on vabakäigukass? Ilmselt oleme kassi investeerinud ajaliselt rohkem kui sina enda vabakäigukassi oled. Seda mõne kuu jooksul 🙂

Mis väljapressimisse puutub, siis millest sa räägid? Kirjutati alla täiesti ametlikule juristi koostatud lepingule, omanik vastutas looma eest ja maksab looma arved. Ei tasu seada looma ohtu, suured arved ei ole tavapäratud.

Üldiselt ei ole MTÜ-del probleeme, et kasse ei võeta. Probleem on selles, et neid tuleb sama palju peale. Meie sihtgrupp on vastutustundlikud pered ja kui need ära kukuvad, kes kasse vabapidamisel peavad, on see meile ainult vähem suhtlemist ja tööd.

Oot-oot, kui võtta aluseks eelnev jutt – kas vastutustundlikud on siis ainult need pered, kes kasse MTÜ-delt võtavad?

Teised ei olegi?

Et kui ma olen kassi võtnud kuskilt nö küla pealt, lasknud ta ära lõigata, vajadusel arsti juures käinud, ostan enam-vähem ok toitu (nt teraviljavaba krõbinaid) ja muidu hoolitsen ja tegelen kassiga (oma õues saab vahepeal ka välja) – et aga kuna ta pole MTÜ kass, siis ma olen ikkagi hoolimatu, vastutustundetu ja ei armasta oma kassi?

Seda ma ei öelnud. Loomulikult võib kassi võtta kust iganes. Ütlesin, et vastutustundlikku omanikku need tingimused ei häiri. Nende täitmine on neile iseenesestmõistetav nagunii.

Kassil lahtiselt hoovis jalutada lubav omanik on kassist hooliv ja teda hellitav, aga mitte eriti vastutustundlik. Elu on näidanud, et kassid ei püsi enda hoovis. Piisab ühest eksimusest või pahatahtlikust naabrist, isegi metsloomast. Jalutatakse rihma otsas.

See on leping nagu iga teinegi leping – st sa loed selle läbi ja kui nõustud lepingus olevate punktidega, allkirjastad ning leping hakkab kehtima. Kui sa mõne lepingupunktiga nõus pole, siis miks sa üldse sõlmid sellise lepingu? Kui lepingu täitmine pole võimalik, siis jah, leping lõpetatakse ja sõltuvalt sellest, mis seal kirjas on, tuleb lepinguobjekt (antud olukorras subjekt) tagastada.
Tõuloomade aretajad teevad sarnaseid lepingud – ostad looma, sõlmid lepingu. Kui looma enam ei taha, siis tuleb ta aretajale/müüjale tagastada.
Analoogne olukord on kodu soetamisega laenu abil. Sõlmid pangaga laenulepingu, ostad kodu. Kas kodu kuulub päriselt sulle või pangale? Aga kui laenulepingut enam ei täida? Siis lõpetab pank lepingu ja nõuab laenu tagasi. Kui maksta pole võimalik, siis jah – võidakse kodu käest ära võtta ja võla katteks maha müüa.
Ma kunagi olen sellisel viisil looma võtnud. Loovutuslepingus (olenevalt loomast) võivad olla erinevad tingimused. Minu lepingus oli kõige tähtsam punkt see, et ei lase loomal järglasi saada. Kas hoian vastassugupoolega kokku puutumast või lasen kastreerida – vaba valik. Koostöös kohaliku veterinaariga (jah, tema oli teadlik, et tegu on nö lepingulise loomaga) ei tulnudki järglasi (kuigi need oleks väga nunnud olnud – aga mis teha, tingimused olid seatud).

vot selliste isehakanud ullikestest “loomakaitsjate” tõttu otsivadki inimesed ajalehekuulutuste kaudu kutsikaid ja kassipoegi, sest kui sa tahad omale võtta uut lemmikut (sest eelmine suri 15-17a vanuselt vanadusse), siis sa lihtsalt võtad, lased vaktsineerida, steriliseerida, lisad registritesse jne, mitte ei pea enne pakkide viisi oma cv-sid kuhugi suva tibidele esitama, oma kodust pilte saatma või mida krrdit veel.
minu jaoks on sellised liigsete andmete küsijad kriminaalidega samaväärsed, sest ma ju ei tea, ega neid andmeid äkki hoopis sissemurdmise ettevalmistamiseks ei küsita.

No mulle tundub, et lepinguga (kus igasugu punktid ja nõuded sees) võetud kass, polegi siis tegelikult ikkagi enda oma.

Kas neud lepinguga kasse võetakse tõesti nii tihti kogu aeg? Ja KÕIKI kontrollitakse? Niimoodi ei taheta ju lõpuks enam neid üldse võtta, vaid otsitakse muid variante, kust kass leida.

Meil on praegu kass, lõigatud. Saab ka oma hoovis vahel ringi käia.

Olen mõlgutanud mõtteid, et teise kassi võiks kuskil varjupaigast või MTÜ-st võtta.

Aga kahtlema ajavadki need lepingud ja jutud, mis nende kohtade kohta kuulnud-lugenud olen.

Sellepärast on minu jaoks varjupaigaloom välistatud, et mingid varjupaigatädid tikuvad sõlmima karmimat lepingut kui tõuloomakasvatajad. Mustmiljon miinust saan sellepärast, aga mis mul sellest. Koduste kasside poegade võtmist vaenatakse täiest jõust, aga kui kassipojad on juba tänavale visatud, siis võib neid võtta küll. Eriti hea, kui on juba haiged ja kirpe täis.

Kassi-MTÜdel erinevalt tavalistest varjupaikadest on veel veidramad arusaamad. Püütakse kinni mingi metsik ja väga haige kass, kes vähemalt pool aastat ei lase end vabatahtlikult üldse puutuda, kulutatakse tema ravimise peale tuhandeid, nuiatakse annetusi, pikapeale leitakse kodu, kui hästi läheb. Ühe tigeda ja puruhaige kassi peale kulunud rahaga saaks võib-olla viis koduta kassi kodudesse aidata, aga see ettepanek on täielik ketserlus. See üks elu on tähtsam kui need viis. Või saaks paraja karja hulkuvaid ja metsikuid kasse ära steriliseerida ja kastreerida, et nad rohkem poegi juurde ei toodaks, ja siis lahti lasta. Aga MTÜd eelistavad püüda kolooniast paar kassi ja nende peale raha kulutada, selle asemel et tõsisemate tervisehädadega kassid kassidemaale aidata, sõbralikud steriliseerida-kastreerida ja neile kodu otsida, metsikumad steriliseerida-kastreerida ja lahti lasta.