Tere.
Palun kaaslugejate abi!!!
Oleme mehega peaegu 4 a koos olnud ja minu poeg kes on 8 aastane ei ole tema päris laps.
Mehel endal lapsi pole kaa
Meil on pidevalt tülid lapse pärast on asju kus mulle tundub et ta on ülekohtune ja kade .
Seepärast kirjutangi et saada aru ja teie abi kas on olukord nii et kasuisa on kade lapsepeale.
Nt laps kardab vahepeal(siis kuus mõned korrad) siis ta on vist 2 korda lasknud et laps magab minu juures ,muidu oleme lapsega diivani peal maganud ja siis on ka piisavalt palju vingumist et laps jälle diivani peal magab.
Tema süüdistab mind et laps palju nutiseadmes .
Tõsi hirmutavad mängud olen ära keelanud.Viimane kord tülitsesime ütles et kui me lahku läheme siis laps tema vanemate juurde minna ei tohi kahjuks laps väga armastab maal olla ja tema vanemaid ja ka mehe ema on ise öelnud et ta tahab lapsega koos olla ,et ootab külla jne
Siis on olnud olukordi kus ta magab ja laps äratab ta üles kogematta kargab püsti ja karjub.
Samas on ka purjus peaga öelnud et hoolib meist jne.
Mida te teeksite kas lõpetada suhe või proovida pereteraapiat, ja kas mulle tundub nii et inimene on kade lapse peale ja võistleb temaga?
Ma täpsustan laps ei taha magada meie vahel vaid ta kardab vahepeal üksi magada tal on hirmud ja tahab et mina ta kõrval olen aga kasuisale ei meeldi et ta diivanil magab sest tal on oma tuba ja voodi.
Mina teen selgeks seda ,et ta kardab ju mis ma siis tegema pean ….las ma olen ta kõrval ja sellest tulebki tüli.
Ja mis puutub üles äratamisse
Nt : ühekorra laps seisis ta näo ees ja ühe korra puutus teda.
Help needed.
Teema: Kasuisa probleemid lapsega
Johhaidii. Kui see lugu on tõsi, siis palun ära selle mehega küll lapsi lisaks saa ja parem sinu enda lapsele oleks sul sellest mehest lahku minna. Ja selle mehe vanemate juurde ei olegi su lapsel nagunii asja peale lahkuminekut, täiesti võõrad inimesed ju.
Kui tahad selle mehega elada, siis las laps läheb oma isa juurde elama.
Oi! Mina tean ühte meest, kes oma lihaste laste peale karjub öösel ja sõimab neid, kui lapsed kogemata üles ajavad. Karjub ja sõimab ka rinnalast – ikka päris rõvedate sõnadega.
Ei oska nõu anda. Ise läheksin lahku. Läheksin lahku ka oma lapse isast kui see nii lapse/lastega käituks, veel enam läheks lahku lapse kasuisast.
Mis krdi kade??! Psühh on! Aastatega see vaid süveneb ja kui Sa sama loll oled (nagu mina olin), et temaga lapse ka teete siis võid olla üsna kindel, et asi läheb veel hullemaks. Mul võttis kaks aastat aega, et aru saada. See ei ole ok! Suurem laps võtab juustu-ei ole ok! Väiksem võtab-muidugi võta pisike! Needsamad vanavanemad keeravad Sulle selja sekundiga, kui lahku lähed! PS. sõimavad litsiks ka veel, sest nad peavad JÄLLE oma pojukest ise kasvatama/jälgima jne. Sellel nn. mehel on enesehinnanguga probleem, sest tal puudub moraalne õigus Su last kasvatada! Ta ei võistle lapsega. Talle käib vastu, et Sa tegeled lapsega enne teda. Palun ole kena ja jookse!!
Ma lähen alati vihaseks, kui loen, kuivõrd lollid on naised, kes võtavad mingi sitapeast mehe enda ja oma lapse juurde. Kas tõesti on mehenälg nii suur, et ei suuda oma lihast last ettepoole seada? Jäänud siis lapse isaga kokku, mitte ära torma ühe isase juurest teise juurde ja sigi.
Vastik on lugeda neid kärgperede lugusid ja seda kuidas lapsed kannatavad.
Ma arvan, et paariteraapia küll kuskilt otsast mööda külgi maha ei jookse, isegi kui peaksite otsustama millalgi lahku minna.
Vaataks seda olukorda lähemalt.
Mehe kadedus võib olla õigustatud või õigustamata. Kõik sõltub sellest, kui palju sa lapse vajadusi mehe vajadustest ette poole tõstad. Arusaadavalt, mida väiksem laps, seda rohkem ta tähelepanu vajab aga laste seadmine paarisuhtest ettepoole on üks põhjuseid, miks suhted lörri lähevad. Mehega peaksite jõudma kokkuleppele, et sina pöörad lapse kõrvalt piisavalt tähelepanu ka mehele ning ei eelda seda, et laps on igas küsimuses olulisem ning mehe sõna ei maksa midagi ning mees peaks omakorda püüdma leppida sellega, et ta on valinud lapsega naise, kelle osa ressurssi kulub paratamatult lapse peale ning kes ei saa mehe jaoks oma lapse heaolu ohverdada, vaid peab leidma tasakaalu kahe vahel. Mehe ülesanne on sind selle tasakaalu leidmises toetada. Mida kriitikavabamalt ta suudab seda teha, seda parem kõigile.
Mis puutub sellesse, et laps magab ühes voodis ema ja kasuisaga, siis minu seisukoht on siin samuti ei. Hädaolukorrad – suurem emotsionaalne üleelamine, haigus vms, jah sellisel juhul on see aktsepteeritav, kuid tuleb aru saada sellest, et kasuvanemal ei pruugi olla lihtne jagada voodit partneri lapsega ning lapsed voodis on niikuini igas paarisuhtes omavahelise intiimsuse surm. Ka siin tuleks paaril kokku leppida, kuidas olukord lahendada nii, et lapsel säiliks õigus aeg-ajalt ema kaissu pugeda ning mees samuti ei tunneks kõrvaletõugatuna.
Nutiseadmete osason keelamisest vähe kasu, kui lapsele muud rakendust selle asemel ei pakuta. Kaasa mees muude tegemiste ideede väljapakkumisse.
Mis puutub võimalikku lahkuminekusse, siis kurb tõsiasi on see, et koos lahkuminekuga mehest tulebki paratamatult distantseeruda ka mehe perekonnast. Sa ei saa mehe vanemaid seada valiku ette, kas lähtuda mehe või sinu ja su poja huvidest. Veri on paksem kui vesi ning kui mees peaks soovima uue perega puhtalt lehelt alustada oleks pehmelt öeldes veider küll kui eksnaine koos lapsega, kes isegi pole bioloogiliselt mehe vanematega seotud, vanemate maakodu väisab, sest “lapsele kahjuks meeldib”. Mõned pillid on elus mõrudad aga need tuleb sellele vaatamata alla neelata. Pigem panustage ühise suhte hoidmisesse ja KUULA PÄRISELT ka mehe vajadusi ning soove; ehk puudub üldse lahkuminekuvajadus.
Kui tahad selle mehega elada, siis las laps läheb oma isa juurde elama.
Lapse isa uus naine hüppab sellise asja peale kindlasti rõõmust lakke.
Kust te küll nii geniaalseid soovitusi võtate???
Kui tahad selle mehega elada, siis las laps läheb oma isa juurde elama.
Lapse isa uus naine hüppab sellise asja peale kindlasti rõõmust lakke.
Kust te küll nii geniaalseid soovitusi võtate???
Miks arvatakse, et uued naised on vastu? Mina lapse isa uue kaaslasena küll midagi negatiivset selles ei näe, kui mingil põhjusel mehe laps püsivalt meile peaks kolima. Niikuinii on ta igal ajal teretulnud. Pigem kahtlen, kas laps ise rõõmust lakke hüppaks, kui teda nagu hüpiknukku ühest kohast teise saadetakse ilma tema enda soovidega arvestamata.
Noh, nutiseadmete seisukohalt on tal nagunii õigus. ja ka oma vanemate seisukohalt.
kui van alaps on? Kui 12-aastane ronib teie voodisse, siis muidugi häirib teda. Mu enda mehel on 11-aastane poeg ja mul oleks ikka maruveider, kui too meie vahele roniks 😀 Mu mees ise ei lubaks seda 😀 Kui te olete 4 aastat koos olnud, siis ilmselt ei ole laps 2-3-aastane?
No ja see ülesäratamise teema ka, ikka eelnevalt kuulaks, kuidas ja mida ta karjub. No et kas ehmatusest kargab üles ja sama ehmatuse saatel toob paar kõvemat häält kuuldele – no nagu mõned kiljatavad, kui ehmuvad. Või sõna otseses mõttes riidleb lapsega?
Ja kuidas see kogemata äratamine on toimunud? laps lihtsalt mängib ja midagi kukub, või tegelikutl keerab muusika übervaljuks jne? Et neid asjaolusid tuleb ka arvesse võtta – ka son kogemata, või hoolimatusest. Mäletan isegi, kuidas teismelisena pidid kõik gameboy´d jmt heliga olema, et ikka kõik kuuleksid ja selles osas pole praegu midagi muutunud noorte seas, ainult hullemaks läinud oma kaasaskantavate kõlaritega…
Nii et esmalt peab vaatama loo tervikpilti, enne kui midagi arvata
Kui tahad selle mehega elada, siis las laps läheb oma isa juurde elama.
Lapse isa uus naine hüppab sellise asja peale kindlasti rõõmust lakke.
Kust te küll nii geniaalseid soovitusi võtate???
Miks arvatakse, et uued naised on vastu? Mina lapse isa uue kaaslasena küll midagi negatiivset selles ei näe, kui mingil põhjusel mehe laps püsivalt meile peaks kolima. Niikuinii on ta igal ajal teretulnud. Pigem kahtlen, kas laps ise rõõmust lakke hüppaks, kui teda nagu hüpiknukku ühest kohast teise saadetakse ilma tema enda soovidega arvestamata.
Uusi naisi on erinevaid. Mina näiteks ei oleks nõus võtma mehe last meie koju elama. Asjade omavahelise selgeksrääkimise küsimus. Ma julgustaks kõiki nn uusi naisi asju välja ütlema ja enda ja oma kodu õiguste eest seisma. Mees, kes austab oma naist ja ühist kodu, ei too ju ometi vastu naise tahtmist sinna elama kedagi, kes sinna ei kuulu. Arvamusi on muidugi erinevaid, aga meie peres on nii.
Uusi naisi on erinevaid. Mina näiteks ei oleks nõus võtma mehe last meie koju elama. Asjade omavahelise selgeksrääkimise küsimus. Ma julgustaks kõiki nn uusi naisi asju välja ütlema ja enda ja oma kodu õiguste eest seisma. Mees, kes austab oma naist ja ühist kodu, ei too ju ometi vastu naise tahtmist sinna elama kedagi, kes sinna ei kuulu. Arvamusi on muidugi erinevaid, aga meie peres on nii.
Ja mees peab olema nõus, et naise laps eelmisest kooselust kaasas käib? Päris huvitav mõtteviis tänapäeva võrdses maailmas.
Mul on su mehe lastest kahju ka, et nad ei kuulu oma isa juurde. Külas ikka võivad käia või on see ka keelatud?
Aga sellele, kes kritiseeris lapse isa juurde elama saatmist – mis selles halba oleks, kui laps saaks koju, kuhu teda tahetakse ja temast hoolitakse? Praegusel juhul on ju üsna selge, et selles kodus see laps pole tahetud ei uue mehe, ega ema poolt, muidu ei oleks sellist teemat tehtudki.
Ja mees peab olema nõus, et naise laps eelmisest kooselust kaasas käib? Päris huvitav mõtteviis tänapäeva võrdses maailmas.
Mees võttis selle naise koos lapsega! Vaevalt talle see üleöö üllatuseks tuli. Otsinud siis mõni ilma pagasita.
Kui mind keegi öösel niisama üles ajaks, siis järgneks ka vihane kisa. Uni on püha ja puutumatu ja niisama segama ei tulda.
Naljakas on see, et eesti keel on vigane, samas soovitakse kirjutada inglise keeles.
Kui tahad selle mehega elada, siis las laps läheb oma isa juurde elama.
Lapse isa uus naine hüppab sellise asja peale kindlasti rõõmust lakke.
Kust te küll nii geniaalseid soovitusi võtate???
Miks arvatakse, et uued naised on vastu? Mina lapse isa uue kaaslasena küll midagi negatiivset selles ei näe, kui mingil põhjusel mehe laps püsivalt meile peaks kolima. Niikuinii on ta igal ajal teretulnud. Pigem kahtlen, kas laps ise rõõmust lakke hüppaks, kui teda nagu hüpiknukku ühest kohast teise saadetakse ilma tema enda soovidega arvestamata.
Uusi naisi on erinevaid. Mina näiteks ei oleks nõus võtma mehe last meie koju elama. Asjade omavahelise selgeksrääkimise küsimus. Ma julgustaks kõiki nn uusi naisi asju välja ütlema ja enda ja oma kodu õiguste eest seisma. Mees, kes austab oma naist ja ühist kodu, ei too ju ometi vastu naise tahtmist sinna elama kedagi, kes sinna ei kuulu. Arvamusi on muidugi erinevaid, aga meie peres on nii.
Eks igas peres omad põhjused ja üldiselt nõustun selle austamise jutuga, kui kokkukolimine peaks puudutama täiskasvanud lapsi või vanurist vanaema, kes ise hakkama ei saa. Minu jaoks on alaealised lapsed natuke teine kategooria ja pigem tunnen, et ma ei austaks ma oma abikaasat, kui seaksin tingimuseks, et tema laps meile elama asuda ei või. Valisin ta ju teades, et tal on laps, kes vajab üleskasvatamist.
Mees võttis selle naise koos lapsega!
Ja naine võttis mehe, kes varjas, et tal laps on?
Kellelegi ei meeldi, kui teda üles aetakse. Tegelikult ka, miks laps seisab magava inimese näo ees või läheb teda näperdama, see polegi ju mõistlik käitumine ja tulebki õpetada, et nii ei tehta. Samuti võib lahkumineku korral tõesti olla nii, et mehe vanavanematega siis enam ei suhtle, eks see ole vanavanemate otsus, aga seepärast ma küll mehega kokku ei jääks, et vanavanemad on toredad, vaataks ikka, kuidas suhe mulle sobib ja pereelu toimib. Teraapia on hea idee küll, kui teil probleemid on.
Uusi naisi on erinevaid. Mina näiteks ei oleks nõus võtma mehe last meie koju elama. Asjade omavahelise selgeksrääkimise küsimus. Ma julgustaks kõiki nn uusi naisi asju välja ütlema ja enda ja oma kodu õiguste eest seisma. Mees, kes austab oma naist ja ühist kodu, ei too ju ometi vastu naise tahtmist sinna elama kedagi, kes sinna ei kuulu. Arvamusi on muidugi erinevaid, aga meie peres on nii.
Päris jõhker ikka.
Kui sellise asja mees oleks kirjutanud, et “naine toob oma teisega tehtud lapse meie ühisesse koju”, siis ilmselt oleks ta sõelapõhjaks juba ammu tulistatud.
Samas, naised oigavad mingist võrdsusest ja mineteamillest veel…
Aga siin üks tädi julgustab “õiguste eest seismist???”
Mis krdi õigused sul on, mida meestel pole???
Nt : ühekorra laps seisis ta näo ees ja ühe korra puutus teda.
Ma hakkaks oma lapse peale ka karjuma, kui ta mind une pealt puutuks. Õnneks ta ei tee niisugusi lollusi.
Last tuleb kasvatada.
Lisaks vajab täiskasvanud inimene privaatsust. Eriti kui pole oma laps, on imelik temaga samas toas magada. Kui kardab, siis ööbid sina lapse toas, mitte vastupidi. Siis oled sina lapse toas külaline, mitte ei harju laps teie magamistuba enda territooriumiks pidama. Privaatsus on oluline!
Uusi naisi on erinevaid. Mina näiteks ei oleks nõus võtma mehe last meie koju elama. Asjade omavahelise selgeksrääkimise küsimus. Ma julgustaks kõiki nn uusi naisi asju välja ütlema ja enda ja oma kodu õiguste eest seisma. Mees, kes austab oma naist ja ühist kodu, ei too ju ometi vastu naise tahtmist sinna elama kedagi, kes sinna ei kuulu. Arvamusi on muidugi erinevaid, aga meie peres on nii.
Sul on ikka ekstra s… mees! Aga ilmselt te sobite.
Aga muidu need kärgpered ajavad mind oksele.
Kui laps kardab üksi magada, tuleb seda harjutada, mitte teda muudkui enda voodisse tassida. Mehel on õigus, lapse koht ei ole vanemate voodis ja see pole samuti normaalne, et sina ja laps diivanil magate ning mees üksi voodis. Laps ei õpigi üksi magama kui sa tal seda teha ei lase. Võid käia näiteks lastepsühhologi konsultatsioonil, et arutada, mida laps kardab, millest need hirmud on tekkinud ja kuidas teda normaalse elu juurde tagasi harjutada.
Liiga palju aega nutiseadmetes ei tee kellelegi head, lapsele ammugi mitte. Teatud olukordades võib see õigustatud olla (pikad autosõidud, lapse jaoks igaval täiskasvanute üritusel pikem ootamine vms), aga lihtsalt niisama kodus passides võiks tõesti pigem mängida, joonistada, õue minna või muud toredat teha. Siin on jällegi vanemate (ehk sinu) suunamist vaja.
Magavat inimest ei segata, ka seda tuleks lapsele õpetada. Kui laps just aastane ei ole (mida ta ei saa olla kui olete juba neli aastat koos olnud ja lapsel teine isa), siis nii palju peab ta aru saama, et magavat inimest ei ole tema asi torkima minna, ka näo sees ei ole vaja seista. Mina isiklikult ehmuks sellise asja peale väga ja võiksin ilmselt samuti unesegasena tõsiselt vihaseks saada.
Kui te lahku lähete, ei ole sul mehe vanemate juurde tõesti asja. See, et lapsele seal meeldib, ei puutu asjasse, need ei ole tema vanavanemad. Kuna sa hetkel nende pojaga koos elad, püüavad nad loomulikult sinu lapsesse kui perekonda suhtuda, aga see ei tähenda, et nad teid regulaarselt külla ootaks kui mehega siiski lahku läheksite. Siin pead ka mehe arvamust arvesse võtma, sest kas sulle endale meeldiks, et sinu eksmees oma eelmisest kooselust saadud lapsega peale teie lahkuminekut su vanemate juures käiks?
Kokkuvõttes tundub mulle, et pead alustuseks ise rohkem vastutust võtma, oma lapsega tegelema ja teda suunama ning ühtlasi paarisuhte nimel töötama. Või lihtsalt lahku minema, sest kui juba esimese nelja aasta sisse nii suur ports probleeme mahub, ei ole tulevikult midagi roosilist oodata.
Kui tahad selle mehega elada, siis las laps läheb oma isa juurde elama.
Lapse isa uus naine hüppab sellise asja peale kindlasti rõõmust lakke.
Kust te küll nii geniaalseid soovitusi võtate???
Miks arvatakse, et uued naised on vastu? Mina lapse isa uue kaaslasena küll midagi negatiivset selles ei näe, kui mingil põhjusel mehe laps püsivalt meile peaks kolima. Niikuinii on ta igal ajal teretulnud. Pigem kahtlen, kas laps ise rõõmust lakke hüppaks, kui teda nagu hüpiknukku ühest kohast teise saadetakse ilma tema enda soovidega arvestamata.
Uusi naisi on erinevaid. Mina näiteks ei oleks nõus võtma mehe last meie koju elama. Asjade omavahelise selgeksrääkimise küsimus. Ma julgustaks kõiki nn uusi naisi asju välja ütlema ja enda ja oma kodu õiguste eest seisma. Mees, kes austab oma naist ja ühist kodu, ei too ju ometi vastu naise tahtmist sinna elama kedagi, kes sinna ei kuulu. Arvamusi on muidugi erinevaid, aga meie peres on nii.
Aga kui lapse ema näiteks surma saab, kas siis läheb mehe laps lastekoduse? Siin pole austusega mingit pistmist. Sul pole kodus mees vaid supinahk. Ema ja isa on võrdsed lapsevanemad ja nende vastutus lapse eest on võrdne. See pole mingi isa, kelle koju laps ei tohi tulla, see pole mees, kes seab uue naise soovid olulisemaks oma enda lapsest.
kui van alaps on? Kui 12-aastane ronib teie voodisse, siis muidugi häirib teda. Mu enda mehel on 11-aastane poeg ja mul oleks ikka maruveider, kui too meie vahele roniks ???? Mu mees ise ei lubaks seda ???? Kui te olete 4 aastat koos olnud, siis ilmselt ei ole laps 2-3-aastane?
Oh, kuidas on võimalik, et inimene loeb, aga midagi aru ei saa ja miks sel juhul on veel vastata vaja?
Teemaalgataja ju kirjutas, et laps on 8-aastane. Laps ei maga nende voodis, vaid diivanil.
Teemasse ka – normaalne täiskasvanud inimene ei ole lapse peale kade, vaid on toetav ja pakub lapsele turvatunnet. Niigi lõhkisest perest laps peab nüüd veel oma kodus võõra mehe sõimu ja kiunu taluma. Ise tahaksid endale sellist kodu ja lapsepõlve?
Kui tahad selle mehega elada, siis las laps läheb oma isa juurde elama.
Lapse isa uus naine hüppab sellise asja peale kindlasti rõõmust lakke.
Kust te küll nii geniaalseid soovitusi võtate???
Miks arvatakse, et uued naised on vastu? Mina lapse isa uue kaaslasena küll midagi negatiivset selles ei näe, kui mingil põhjusel mehe laps püsivalt meile peaks kolima. Niikuinii on ta igal ajal teretulnud. Pigem kahtlen, kas laps ise rõõmust lakke hüppaks, kui teda nagu hüpiknukku ühest kohast teise saadetakse ilma tema enda soovidega arvestamata.
Uusi naisi on erinevaid. Mina näiteks ei oleks nõus võtma mehe last meie koju elama. Asjade omavahelise selgeksrääkimise küsimus. Ma julgustaks kõiki nn uusi naisi asju välja ütlema ja enda ja oma kodu õiguste eest seisma. Mees, kes austab oma naist ja ühist kodu, ei too ju ometi vastu naise tahtmist sinna elama kedagi, kes sinna ei kuulu. Arvamusi on muidugi erinevaid, aga meie peres on nii.
Aga kui lapse ema näiteks surma saab, kas siis läheb mehe laps lastekoduse? Siin pole austusega mingit pistmist. Sul pole kodus mees vaid supinahk. Ema ja isa on võrdsed lapsevanemad ja nende vastutus lapse eest on võrdne. See pole mingi isa, kelle koju laps ei tohi tulla, see pole mees, kes seab uue naise soovid olulisemaks oma enda lapsest.
Taas- räägitud teema, et mis saab siis kui lapse emaga midagi juhtub. Jääb elama oma koju inimeste juurde, kellega tal on lähedane suhe ja kontakt. Ehk siis jääb elama oma ema vanemate juurde (elavad seal mitu põlvkonda samas majas). Asi oli räägitud juba enne minuga tuttavaks saamist mehe ja lapse ema vahel.
Mina ei pea sellise asja omavahelist selgeksrääkimist imelikuks. Imelik oleks kui inimesed ei saa omavahel asju räägitud ja ei aruta teemat, mis puudutab neid mitte küll igapäevaselt, ent sageli siiski.
Õudne on lugeda seda, kuidas täiskasvanud omavahelisi suhteid klaarides üldse ei suuda selle väikese inimesega arvestada. Ja ma ei pea silmas teemaalgatajat, vaid ka enamust vastajaid.
kas sulle endale meeldiks, et sinu eksmees oma eelmisest kooselust saadud lapsega peale teie lahkuminekut su vanemate juures käiks?
Sa ei küsi küll minult, aga minul isiklikult poleks selle vastu midagi. Minu eksmees käis aastaid pärast meie lahutust mu emal külas – ka oma uue abielu lapsega. Aitas siin-seal majapidamises, pani lambi lakke või vahetas kardinaid. Sõid, ajasid juttu. Kuna mina ette teatamaat ema juures ei käinud, siis me ka iial kokku ei sattunud. Mul polnud selle vastu vähimatki. Kahe inimese omavahelised suhted ei puuduta mind. Kui nemad hästi läbi saavad ja neil on teineteisega huvitav, siis kuidas peaks nende sõprust takistama see, et ühe tütar oli kunagi teise abikaasa. Kuidas see mind peaks häirima, see ei puutu enam kuidagi minusse.
Ka minu vanima tütre ex-elukaaslane käib seni paar korda aastas meil külas. Helistab ette, et tuleb läbi või helistame meie sünnipäevaõnnitlustega. Lõpuks nad olid klassikaaslased, sõbrad ja hiljem partnerid enam kui 15 aastat. Me teame seda poissi väga palju aastaid. Tema jalad on meie söögilaua all olnud sadu kordi, kui ta tütre sõbrana juba umbes 9-10-aastasena hakkas sageli meil mängimas käima.
Nüüd toob mingit pisinänni, istume, ajame juttu. Teinekord mu mees käib temaga saunas, kui saun niikuinii küdemas. Oleksin väga imestunud, kui mu tütar tuleks seda keelama. Kuidas puutuvad meie külalised meie mujal elavasse tütresse ja mis oleks tema õigus valida, keda me külla kutsume? Muidugi ta ka ei üritagi seda teha, mis tal sellest (nagu ta ise ütleb). Korraga me neid ei kutsu ja exiga meie tütrest üldse ei räägi, tavaliselt mitte sõnagi. Tütrele, kui just jutuks ei tule, me oma külalisi üles ei loe niikuinii, seega ei raporteeri ka ta exi külaskäike. Ega meie ju lahku ei läinud, nemad läksid.
8-aastane, kes ronib emme juurde magama, sest kardab? Äkki ei karda? Äkki on tegu armukadeduse ja omamoodi võimumänguga, et tema emmet keegi võõras mees endale ei saaks.
Ja äratab nii, et läheb seisab mehe voodi juures ja puudutab?!?! Jumalast creepy ju, ma saaks krambid kui keegi tuleb seisab mu juurde ja vahib mind kui ma magan ja puudutab mu nägu.
8-aastane ei ole titt, et aru ei saa. Mulle tundub, et lapsel on mingi tõsine hälve…
Laps kardab siis, kui puudub turvatunne. Kui peres elab närviline ja pröökav mees, kes aegajalt tina paneb ja ähvardab, siis selge see, et laps kardab. 8-aastane ei pea teadvustama, mida ta täpselt kardab, võib-olla alateadlikult ema pärast.
Laps on teda 4 aasta jooksul paar korda kogemata äratanud ja see on asi, mille peale peaks karjuma??? Sel mehel pole tõesti psüühikaga kõik korras.
Sellistes tingimustes elades võib lapsest samasugune närvihaige mees kasvada.
