Oli selline ebameeldiv intsident, et läksin lapsele lasteaeda järgi. Nägin kaugelt oma lapse rühma ja kasvataja jutustas teise kasvatajaga. Kolleegiga lobisemine on ju tohutult tähtis tegevus. Märkas mind, kuid lasi mul minut-kaks oodata. Võtsin oma lapse juba aedikust välja, siis alles kasvataja jõudis minuni ning ütles tere. Ootasin siis veel kaks-kolm minutit seal juures, et kas tahab midagi öelda päeva kohta. Tuli teise lapse vanem oma lapsele järgi, siis see kasvataja keeras mulle selja ning hakkas tolle lapse emaga vestlema. Minule ei öelnud rohkem ühtegi sõna. Minu lapsele hõikas head aega. Minu arvates oleks võinud ikka mainida, et midagi polnud. Aga niimoodi ära saata? Minu meelest ikka üsna ebaviisakas. Ühtlasi ikkagi ei saa ka aru sellest kolleegidega lobisemise vajadusest. Päevast-päeva oled koos samade inimestega, millest on veel rääkida, et isegi laste kojumineku ajal ei suuda kasvataja leida iga lapse jaoks minutit kirjeldamaks päeva? Lapsed jooksevad omapäi ringi, kasvatajad lobisevad. See pole ju normaalne. Kella vaadates peaksid ju teadma, mis kell vanemad järgi tulema hakkavad. Poleks oodanudki muud, et päev läks korda, probleeme polnud. Või on asi minus? Edaspidi kavatsen ka antud kasvatajast mööda mühata nagu poleks teda olemaski.
Teema: Kasvataja käitumine
Lapsele järeleminemine oli ebameeldiv intsident?
Kohutav lugu selle kasvatajaga. Kaeba Lustile.
Lasteaed ei ole kohustuslik. Võid ise oma last kasvatada.
Ja siis paned endale ehk teraapiaaja. Sa arvad, kõik peavad sind teenindama.
Sa oled vist varem ka siia sarnaseid teemasid teinud?
Jutu põhjal küll midagi imelikku ei märka. Ja lasteaias on juba ammu muideks õpetajad, mitte kasvatajad. Ja kas sul endal siis pole suud peas, et õpetajalt lapse päeva kohta küsida?
Kui midagi oleks teistmoodi olnud küll siis oleks öeldud. Iga päev korrutada “Kõik oli hästi ja laps oli tubli!” igale lapsevanemale iga päev ja nii pea aasta aega. Ma nüüd ei teagi…
Ja ülejäänud info on võimalik saada lastevanemate koosolekutel. Kui neist osa ei võta, ei saagi eeldada, et õpetaja tuleb nämmutama kõik asjad isiklikult sulle ette.
Päris viisakas kasvataja siis, kes ikka tere ütles, meil ei öelda sedagi. Võtan õuest lapse ja vaatan korra õpetajale otsa, kas märkas, et tulin järgi ja ongi kõik. Mingeid päeva kirjeldamisi pole küll kunagi olnud. Mõnikord on tulnud rääkima, kui on midagi ebameeldivat juhtunud, kui kõik korras, siis mitte. Mingeid asju on ka meil, millega rahule ei saa jääda, näiteks täiepideemia korral surutakse välisriided ikka kõik kokku üksteise selga, joovad ühest tassist jne, aga sinu toodud asjad on pigem küll pisiasjad.
Sülle võtmisest niipalju, et meil läks laps lasteaeda 1a ja 9 kuuselt, seal oli temast palju väiksemaid, üks koguni 1a ja 4 kuune, kes magas veel 2 päevaund ning jäigi õueajal nuttes õpetaja sülle magama ning teised saidki sellevõrra vähem tähelepanu. Õpetajaid on 2 + 1 abiõpetaja, lapsi on rühmas 16, kõik ei mahu sülle ja alguses tegeletaksegi n.ö. “tulekahjude kustutamisega”. Vahel on nii, et kui lapsed tulevad õuest, võtavad riided seljast, mõni viskab oma kappi, mõni põrandale. Õpetaja siis käib, korjab maha visatud asjad üles, tõstab kappi ning need mis juba kapis on, neid eraldi sättida ei jõua, sest 16 last ootavad kätepesu, vetsu ja söögikorda. Soovitan soojalt võtta aega ning olla koos lapsega paar nädalat, et jälgida, kuidas lasteaia õpetaja töö tegelikult välja näeb.
Õpetajate suhtumine sinusse sõltub paljuski sellest, kui koostööaldis sa ise oled või kui konstruktiivset kriitikat oskad teha.
Sülle võetakse seal osasi7d lapsi, tavaliselt neid, kes maha ei rahune lasteaeda tulles. Minu laps on ka suht suur sülle tahtja, kuid lapse sõnade kohaselt ei võta kasvatajad teda sülle kuna ta ei korralda stseene, et kasvataja tähelepanu saada.
Meie sõimerühmas (mitu aastat tagasi) oli ka see vahel jutuks, nii õpetajatega kui teiste vanematega. Oli paar last, keda oli vaja väga tihti süles hoida, sest muidu nad ainult nutsid. Minu laps rääkis, et tema tahtis ka sülle, aga ei võetud kunagi, sest teine laps oli kogu aeg kasvatajate süles. Oli teisigi lapsi, kes tahtsid sülle, aga õpetajad ütlesid ise ka, et ei ole ju mõeldav kõiki süles hoida, kes seda ei vaja. Loomulikult lapsevanemad saavad ju aru, aga selles vanuses lapsele ei olnud nii arusaadav, et miks kaks last saavad alati sülle, kui tahavad ja teised ei saa. Mõlemad nutjad läksid kuue kuu jooksul lasteaiast ära, sest nad ei suutnudki harjuda.
Aga sa ise teretasid ja küsisid päeva kohta? Mu meelest elementaarne asi. Kui lapsele järgi lähen, siis ikka uurin ise, kuidas päev läks. Kui läks hästi, siis seda öeldaksegi ja polegi enam muud rääkida. Kui oli mingi intsident, siis räägime pikemalt.
Teise vanemaga võiski õpetajal olla rohkem rääkida, kuna äkki teisel lapsel ei olnud mingil põhjusel hea päev ja see nõudis pikemat seletamist. Või oli äkki mingi organisatoorne teema (äkki lapsevanem nt hoolekogu liige ja vaja mingit üritust arutada vms). Samamoodi on lasteaiaõpetajatel omavahel vaja tööasju arutada ja ma küll ei leia, et sellets midagi hullu oleks, kui seda tehakse õues ajal, mil olukord rahulik ja lapsed kenasti mängivad.
Põhiline asi on see, et tuleb ise huvi tunda, olla sõbralik ja avatud, siis saad ka ise sama vastu. Kui tuima näoga lihtsalt seista ja oodata, siis on ka tulemus ja teiste reaktsioon samasugune. Ja kui hakkad mühatades mööda vuhisema, siis nii jääbki, lisaks jätad endast kohtlase mulje. Astu ligi, naerata, küsi kuidas päev möödus, ole meeldiv ja saategi kena lasteaiapäeva lõpu.
Jah, inimestevahelised suhted on ikka kahepoolsed. Kui tulid ise kohale ja hõikasid tere ning hakkasid lapse päeva kohta uurima, siis on küll kummaline, et õpetaja sind ignoreeris. Vastasel juhul, miks peaks kegi tahtma mingi päevast väsinud mossis lapsevanemaga rääkida, kes tulles teregi ei ütle.
Kui lugupeetud lapsevanem võtab õpetajat kui klienditeenindajat, lasteaeda kui teenindusasutust, võiks ta oma ebakvaliteetse toodangu üldse koduseinte vahele jätta. Imekergesti solvuvad titemammad!
Inimene ei pea jätma lauset pooleli, et tormata vastu lapsele järgi tulnud lapsevanemale. Õpetaja lõpetas viisakalt jutu teise õpetajaga ja tuli sinu juurde, ütles tere, jäi ootama, kas sul on küsimusi või muresid. Sina vaikisid, pöördus siis järgmise lapsevanema poole. Muud seal ilmselt polnudki. Kui sa oleks ise küsinud midagi ja huvi üles näidanud, siis oleksid ilmselt ka oma lapse päevast kuulnud.
Riided kapis – see on ikkagi lapsevanema rida. Õpetajad ei jõua kõiki kappe läbi käia ja laste riideid korda sättida, nemad peavad ikkagi olema rühmas laste juures. See on lasteaiaelu juures minu arust küll lapsevanema kohustus, et vaatad ise oma lapse kapi üle, kas on vaja puhtaid varuriideid, kui laps on vahepeal riideid vahetanud ja kapi põhja visanud, siis lapsele selgitada ja õpetada, kuhu ta oma riided peab panema. Kodus saab näidata, kuidas riideid kokku voltida jne. Pikapeale õpib. Mitte küll kohe, aga seda peadki õpetama. Ja ise jälgima, mis su lapse kapis toimub.
Kas kasvataja naeratas ka imelikult tervituse juurde?
Kasvataja tuli, ütles tere, mida sina tegid? Põrnitsesid teda vaikides altkulmu?
Või naeratasid ütelsid tere ja küsisid, kuidas Maril täna päev läks, kas kõik oli hästi, tegite midagi toredat ka? Ja kasvataja su sõbraliku pöördumise peale vaikis?
vahel tundub, et mõne ema laps on püha lehm, keda kõik peavad ümardama ! Kas sa teemaalgataja ka tead kui palju on neil lastega, riietamistega, sisse-välja jõudmistega kõigi puhul tegemist ? Keegi ei hakka sulle ilusasti pakitud adju kuskile sättima. Hea et üldse alles on.
Ma lähen ise ja sätin korda, te lapsel hea järgmine päev võtta. Kahtlustan et lapsed ise panevadki sageli asju oma kappi nii nagu osakavad.
Teema tegija on raudselt seesama inimene, kelle last mingi kolmeaastane kiusas süstemaatiliselt liivakastis ja kelle ema oli ka mingi imelik teemaalgataja arust. tõmbas jubeda probleemi üles. Täpselt sama kirjastiil. kahju kohe su lapsest.. 🙁
Imelik on see, et oodatakse, et kasvataja esimesena teretaks – teretan lasteaeda minnes alati esimesena.
inimesed on erinevad ja tahavad erinevat kohtlemist. minugi töös on üks inimene väga rahul meie teenusega, teine esitab kaebuse, et tema ootustele ei vastatud.
Kui ise tööle lähed, kuidas oma klientidega käitud? Kas oled ülisõbralik ja räägid küsimata asjadest või ootad küsimist?
Nimetades õpetajat klienditeenindajaks, siis tundub mulle et kõigi klientide ootustele ja arusaamadele on väga raske olla õige või meelepärane.
teemaalgataja, sa küsisid, kas asi on sinus ?
Jah, asi on puhtalt sinus ja sinu egos ja sinu soovis, et sind kummardatakse ja sinu vastu ise tullakse huvi tundma.
Kurb nähtus tegelikult.
Soovitan psühholoogi.
no ma ei tea, kui mul on VAJA õpetajaga rääkida, siis ma astun ise õpetaja juurde. Küllap õpetaja märkab ja jätab jutu pooleli siis. Aga ausalt, ma küll ei eelda, et nad iga päev mulle korrutavad, et “kõik hästi, midagi polnud”, kahjuks nad kipuvad seda tegema, ilmselt kuna muidu mõni läheb hulluks ja kirjutab kaebuse, et õpetaja ei tegele 😀
muide, mis sa arvad, kui palju õpetajad siis jutustavad päevas? enamuse ajast ikka tegelevad lastega ja vaevalt et nad laste kuuldes oma isiklikke asju arutavad, et siis kõik kenasti kodudes ette kantaks. Lisaks on ju rühmad ja teise rühma õpetajaga saavadki jutustada ainult õuesoleku ajal – kasvõi vahetada kogemust, kuidas mingid olukorrad on lahendatud. See on väga oluline õpetajate jaoks, kogemuste vahetamine. Just sellepärast, et lapsed ei ole ühesugused.
Kui su laps on nii suur, et oskab juba kurta, et sülle ei võeta, siis ta oskab sulle ka ise rääkida, kui on mingeid pärismuresid (kiusamine vmt).
minu jaoks on palju raskem see, et koguaeg on “kõik nii hästi”, et mul on raske uskuda, et kas kõik on ikka nii hästi või lihtsalt õpetajad ei viitsi mu lapsega vaielda … :/ aga no kodus ja aias käituvadki lapsed erinevalt
Mis puudutav riiete asumist jalatsite kohal, siis seal kapis on ju sisejalatsid. Ja lapsed nagunii mängides istuvad põrandal, ehk püherdavadki, nii et suurt vahet pole… Igal õhtul või hommikul sätin ise kapi korda, see ju minu lapse kapp, mitte õpetaja lapse kapp. tööl ka ju ei käi tööandja mu lauda korrastamas, ise ikka hoian paberid korras. Koristajatel on lausa keelatud laualt tolmu pühkida, kui paberid on laual.
Tundub jälle kuidagi ässitava teemana.
Ole rahul ja õnnelik, et su laps suudab lasteaias ilusti hakkama saada. Lasteaiarühmades on rohkem lapsi ning loomulikult iga lapse kõrval ei saa üks(kaks) õpetaja(t) olla ning ilmselt tegeletaksegi nö üldiselt või nö probleemsema situatsiooniga (sest nuttev või teisi kiusav või … laps mõjutab lõpuks kogu rühma meeleolu ja heaolu ning need oleks hea likvideerida ja ennetada). On variant ka leida personaalne hoidja, kes siis ongi ainult sinu lapse päralt ja võtab sülle, tegeleb ainult sinu lapsega jne. Pigem räägiksin lapsele laiemalt, et suures kollektiivis ei saa kõik olla nii nagu sinuga koos üks-ühele olles ning kiidaksin teda, et ta on nii tubli ja pakuksin talle koos olles enda poolt palju kallistusi ja süllevõtmisi. Õpetajaga vesteldes viitaks, et laps oleks rõõmsam, kui päeva jookusl ka korra üks-ühele kalli saaks vms.
Kui sul on soov teada lapse päeva kohta, lasteaias kehtivate reeglite kohta, astu ligi ja küsi. Ega sina pole enam väikelaps, kes veel ise suhelda ei oska.
Kolleegidega lobisemine. Kas sina oma endisel tööl ei rääkinud vahepeal oma kolleegidega niisama või ei arutanud ka tööd puudutavaid küsimusi (ja teie puhul sai kindlasti vaatamata sellele ka tööd tehtud). Või lastega sõbrannadega koos olles te ju ka lobisete, samal ajal jälgite laste turvalisust ja tegutsete lastega koos.
Õpetaja ütles ju su lapsele head aega, ei jätnud ju äraminekut tähelepanuta.
Puhtad vahetusriided panin ise kotiga kappi ja õpetajad neid niisama ei puutunudki. Äkki su laps tõmbas riided ülemiselt riiulilt või nagist alla ise õueks riietumisel (meil suunati sõimelapsigi ise võtma ja panema, õpetajad aitasid vajadusel riietumisel).
Ootasin siis veel kaks-kolm minutit seal juures, et kas tahab midagi öelda päeva kohta.
Et nagu päriselt või? Ootasid paar-kolm minutit, et äkki tahab õpetaja midagi öelda? No tule taevas appi, kas sul omal suud peas pole?
Lapsed jooksevad omapäi ringi, kasvatajad lobisevad. See pole ju normaalne.
Kas õpetaja peab iga kell lastega midagi organiseerima? See on ju loomulik, et lapsed jooksevad ringi. Lastel on silm peal hoitud, mis sellest kolleegiga juttu rääkimisest siis halba on? Kas sa ise lapsega mänguväljakule minnes ei räägi mõne teise emaga juttu, ise samal ajal lapsi jälgides. On ikka kummalisi inimesi maailmas….
Selline õhtupooliku aeg on lasteaias enamasti vabamängu aeg. See tähendab, et lapsed leiavad endale ise tegevust, jooksevad ringi, mängivad koos ja eraldi. Õpetaja ülesanne on eelkõige vaadata, et mingeid insidente laste vahel ei oleks ning kõik visuaalselt vaadates platsil olemas oleks. Organiseeritud tegevuste aega on päeva lõikes piisavalt, samas vabamäng on laste arengule väga oluline ja see peaks kindlasti iga päeva osa olema.
Õhtul järele minnes on meil lapsed tavaliselt õues. Kui lasteaia õue peale jõuan, siis esimese asjana võtan kontakti lapsega ning seejärel annan õpetajale märku, et olen olemas ning lapse nö üle võtnud, nt hõikan “tere”. Seejärel teab õpetaja, et laps on tema vastutusalast väljas, vanem on talle järele tulnud ja ta võib lapse selleks õhtuks oma nimekirjast maha tõmmata (meil nt õpetaja peab oma telefonis laste nimekirja, kelle ta õue sel õhtul kaasa on võtnud ning kui keegi läheb koju, kustutab nime maha). Kui õpetajal on midagi teada anda, siis ta minu “Tere” järel alustab juttu, või kui nt samal ajal räägib teise vanemaga siis annab märku, et soovib ka minuga rääkida. Kui mul on midagi öelda või küsida, siis teen samamoodi. Kui midagi ei ole, siis ütleme lihtsalt “head õhtut”, kui oleme võtnud lapse asjad ja lasteaia õuelt lahkume. Laps sageli teeb õpetajale veel kalli ka enne äraminekut. Selline praktika on meil toiminud 4 aastat juba.
Riietekapi osas on tõesti nii, et minu lapsele (ja on märgata, et ka teistele lastele rühmas) meeldib paraku kõige rohkem visata mingi seljast võetud ese just alla jalanõude riiulisse. Ilmselt on see kõige käepärasem ja kiirem. Lapse kappi koristan ise, reeglina hommikuti, sest õhtuti enamasti me sisse tuppa enam ei viitsi minna. Ei leia, et kapi koristus oleks kellegi teise kui vanema ülesanne.
Alguses räägid, et laps tahab jubedalt õpetajale sülle pugeda ja nüüd väidad, et laps lausa tahab ruttu õpetaja juurest minema saada.
Aina uskumatuks läheb see teema.
Selline õhtupooliku aeg on lasteaias enamasti vabamängu aeg. See tähendab, et lapsed leiavad endale ise tegevust, jooksevad ringi, mängivad koos ja eraldi. Õpetaja ülesanne on eelkõige vaadata, et mingeid insidente laste vahel ei oleks ning kõik visuaalselt vaadates platsil olemas oleks. Organiseeritud tegevuste aega on päeva lõikes piisavalt, samas vabamäng on laste arengule väga oluline ja see peaks kindlasti iga päeva osa olema.
Õhtul järele minnes on meil lapsed tavaliselt õues. Kui lasteaia õue peale jõuan, siis esimese asjana võtan kontakti lapsega ning seejärel annan õpetajale märku, et olen olemas ning lapse nö üle võtnud, nt hõikan “tere”. Seejärel teab õpetaja, et laps on tema vastutusalast väljas, vanem on talle järele tulnud ja ta võib lapse selleks õhtuks oma nimekirjast maha tõmmata (meil nt õpetaja peab oma telefonis laste nimekirja, kelle ta õue sel õhtul kaasa on võtnud ning kui keegi läheb koju, kustutab nime maha). Kui õpetajal on midagi teada anda, siis ta minu “Tere” järel alustab juttu, või kui nt samal ajal räägib teise vanemaga siis annab märku, et soovib ka minuga rääkida. Kui mul on midagi öelda või küsida, siis teen samamoodi. Kui midagi ei ole, siis ütleme lihtsalt “head õhtut”, kui oleme võtnud lapse asjad ja lasteaia õuelt lahkume. Laps sageli teeb õpetajale veel kalli ka enne äraminekut. Selline praktika on meil toiminud 4 aastat juba.
Riietekapi osas on tõesti nii, et minu lapsele (ja on märgata, et ka teistele lastele rühmas) meeldib paraku kõige rohkem visata mingi seljast võetud ese just alla jalanõude riiulisse. Ilmselt on see kõige käepärasem ja kiirem. Lapse kappi koristan ise, reeglina hommikuti, sest õhtuti enamasti me sisse tuppa enam ei viitsi minna. Ei leia, et kapi koristus oleks kellegi teise kui vanema ülesanne.
Sinu lapse kasvataja tundub selline soe isiksus. Seda näitab see, et laps kallistab teda koju minnes. Minu laps oma õpetajaid ei kallista, näeb välja kui päästetud kui järgi lähen ega vaata õpetaja poolegi enam. See näitab, et mu laps pole selle õpetajaga soojemat kontakti leidnud.
Lisaks olen lapselt kuulnud, et õpetajad räägivad omavahel lastest inetusi nt nimetavad sõnadega, millega lapsi ei nimetata, see sõna oli konkreetselt “napakad” ja arutlevad, kes peaks minema üle muusse lasteaeda. Minu laps on kodus kõva jutupaunik, kuulen sealt sellist juttu, et suu jääb lahti vahel. Tean kindlalt, et lasteaias midagi toimub, kuna minu laps kodus selliseid väljendeid ei kuule. Ka kasvatajad arvavad, et lapsed ei pane nende jutte tähele. Nagu näha nad eksivad.
Võibolla pole lapsele lihtsalt õpetatud viisakust, et kui kuskilt ära minnakse, siis öeldakse ikka “head aega” ka. Seda peaksid muidugi lapsevanema ja õpetaja mõlemad õpetama.
Kas oled kasvatajaga nendel teemadel rääkinud? Kindlasti võta teema üles, aga ära jää ootama, et sinuga ise rääkima hakatakse. Jutu võtab üles ikka see, kellel on probleem ja kes otsib lahendust.
Muidugi on olukordi, kus lasteaiaõpetajate ja lapsevanema seisukohad lapse kasvatamises ei kattu. Ega muud üle ei jäägi, kui erinevused Lahti rääkida ja kompromisse leida, lapsega mujale minna, kui võimalik või siis leppida olukorraga, et ühiskonnas ongi erinevaid õpetajaid ja kasvatusviise.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
