Ma ei tea mida ma valesti teinud olen kui peagi 20-aastaseks saav noor inimene ei ole seda nägugi, et tahaks pesast välja lennata. Kooli valis kodulähedase ja kui tuleb juttu tulevukuplaanidest, siis tema tahaks reisivõimaluse avanedes terve perega reisida. See siis kunagi tulevikus, mitte sellel suvel. Nagu polegi isu täiskasvanuks saada ja omi plaane teha. Ta on pere lastest vanim ja võibolla on asi selles. Ma ise olin noorim ja kui olin 16-17 siis ei tulnud enam pähegi, et võiks vanematega kuskil kaugemal käia ja tegin kõikvõimaliku selleks, et iseseisva elu peale saada. Võibolla kui mul olnuks paar nooremat õde-venda kes veel lapsed, siis olnuks teistmoodi?
Esileht › Pereelu ja suhted › Täiskavanud laps ja tema iseseisvumise soovi puudumine
Teema: Täiskavanud laps ja tema iseseisvumise soovi puudumine
Ilmselt oled teinud kõik õigesti. Tänane 20-aastane ei kibele ummisjalu kodunt ära, kui just vanematega suhted halvad pole. Poisid lähevad hiljem, tüdrukud varem.
Aga miks ta peaks minema ära? Tahad, et läheks meeleheitlikke samme tegema, vale kaaslasega hakkaks koos elama, sest kodus olla ei taha või kodust visati välja? Lapse veel tegema, et elu veelgi raskem oleks vale kaaslasega?
20-aastaseks saav, ehk siis praegu alles 19-aastane ei peagi veel väga ära kibelema. Minu poeg on vaid natuke noorem, saab ka käesoleva aastanumbri sees 20. Tõsi küll, ta on alles abiturient. Pigem on oluline küsimus, mida su poeg teeb? Gümnaasium on läbi? Töötab või õpib? Kui õpib, siis kuidas ta saakski iseseisvuda? Kas sa oled talle ostnud omaette elamispinna, võtmed pihku surunud, aga ta keeldub sinna kolimast? Kui käib tööl, tahab ehk natuke koguda, enne kui omaette kolib?
Mina sinu asemel enne 25. sünnipäeva ei muretseks.
See on ju ainult hea, kui kodu lähedal koolis saab käia ja rahulikult õppimisele pühenduda ilma, et muretsema peaks, kust üüriraha saada jms.
20-aastaseks saav, ehk siis praegu alles 19-aastane ei peagi veel väga ära kibelema. Minu poeg on vaid natuke noorem, saab ka käesoleva aastanumbri sees 20. Tõsi küll, ta on alles abiturient. Pigem on oluline küsimus, mida su poeg teeb? Gümnaasium on läbi? Töötab või õpib? Kui õpib, siis kuidas ta saakski iseseisvuda? Kas sa oled talle ostnud omaette elamispinna, võtmed pihku surunud, aga ta keeldub sinna kolimast? Kui käib tööl, tahab ehk natuke koguda, enne kui omaette kolib?
Mina sinu asemel enne 25. sünnipäeva ei muretseks.
Ma vist olen pime, aga kust sa tead, et teemaalgatajal poeg on?
Vaene 19a laps. Vanemad ei jaksa ära oodata, et lapsest lahti saaks.
Miks ta peaks? Tundub, et ta armastab oma peret, oma kodu. Ja tõesti, ta ju siiski on veel laps, las ta olla. Küll ta tunneb ise, kui minekuisu tuleb.
Mõnel samas ei tulegi. Minul on kodus 27 aastane poeg. Ehitab õue peale uut majakest, rassib ja toimetab. Peret või püsisuhet veel pole. Mõni jääbki koju ja mis selles halba on?
mina see julm ema, kes tahab lastest lahti saada. ärge tulge ütlema, etoioiiomalaps, mikslapsisaid jne. samuti võiks siis ju kõigi sugulastega koos elada, saate poindist aru jah?
ma ei mõista, miks 20+ inimesed veel kodus elavad.vanemad oma töö ju teinud? üles kasvatanud, harinud? nii, mida on siis veel kodus passida? mingu ja elagu oma elu, mingu tööle, kooli. imestan alati, kui vatitupsud kinnituvad emmede põllepaelte külge, elavad kodus. null panud kodutöödesse, ühiskassasse. mina ei taha kommuunielu, ei taha boyfriende oma koju ööbima ndalavahetustel. tahan paljalt silgata, veini juua, kus iganes oma elamises vabalt tunda. kui mingi friendid meil, no pole mul siis seda vabadust ennast hästi tunda.
Vaene 19a laps. Vanemad ei jaksa ära oodata, et lapsest lahti saaks.
Kas see ei olegi lastekasvatamise eesmärk, et neist iseseisvad inimesed saaksid?
Mina mäletan, et minu iseseisvumise soov tulenes sellest, et meil olid peres kohustused üsna võrdselt jagatud, iga päev tuli kas süüa teha, koristada, triikida, nõusid ,pesta, pesu pesta, midagi õmmelda- parandada ja vanematel oli oma arvamus, mis ajaks need asjad tehtud peavad saama. Mina aga tahtsin omas rütmis elada. Lapse kodust välja saamise võtmesõna ongi, et täiskasvanud inimesele täiskasvanu jagu pere kohustusi kaela jagada. Üksi eladss võid vabalt nädal otsa sama taldrikut kasutada, süüa kolm päeva järjest õhtusöögiks topsi jogurtit ja tuba sassi ei lähegi, koos elades nii ei saa.
Miks ta peaks? Tundub, et ta armastab oma peret, oma kodu. Ja tõesti, ta ju siiski on veel laps, las ta olla. Küll ta tunneb ise, kui minekuisu tuleb.
Mõnel samas ei tulegi. Minul on kodus 27 aastane poeg. Ehitab õue peale uut majakest, rassib ja toimetab. Peret või püsisuhet veel pole. Mõni jääbki koju ja mis selles halba on?
Sellest on nii palju halba, et kui isa- ema ära surevad on poeg täiesti üksi, ilma laste, ilma pereta.
Minu hea tuttav ja koolivend jäi ka vanematekoju ja oli juba üle kolmekümne, kui vanemad surid. Kuskil 36-selt leidis endale kena tüdruku, kellega abiellus ja hiljem lapsed sai, nii et nüüd on temalgi oma pere. Selle sõbra probleem oli hoopis selles, et tema õde, kes oli varem abiellunud ja kodust välja kolinud, oli juba harjunud mõttega, et vend jääbki üksi ja hea seal tema juures suvitamas käia ja venna elumuutus häiris teda nii väga, et ta sellega ei tahtnud kuidagi leppida.
Koos reisimine küll ei näita mitte-iseseisvumist. Paljud inimesed reisivad täiskasvanud lastega. See on ju tore viis veeta pikemalt koos aega. Käiakse ka siis, kui lapsed on juba pereinuimesed, st väiksed lapsed + vanemad + vanavanemad. Või on siiski midagi muud, peale reisi-teema, mis sind häirib?
Miks ta peaks? Tundub, et ta armastab oma peret, oma kodu. Ja tõesti, ta ju siiski on veel laps, las ta olla. Küll ta tunneb ise, kui minekuisu tuleb.
Mõnel samas ei tulegi. Minul on kodus 27 aastane poeg. Ehitab õue peale uut majakest, rassib ja toimetab. Peret või püsisuhet veel pole. Mõni jääbki koju ja mis selles halba on?
Sellest on nii palju halba, et kui isa- ema ära surevad on poeg täiesti üksi, ilma laste, ilma pereta.
Kas 27-aastast meest loetakse juba lõplikult mahakantuks?
No ma ei tea, need ajad peaks küll möödas olema, kui neiut sunniti mehele minema või noormeest “kedagi ometi ära võtma” ainult seetõttu, et mingi vanus kukkus ja oleks linnuke kirjas.
ma ei mõista, miks 20+ inimesed veel kodus elavad.vanemad oma töö ju teinud? üles kasvatanud, harinud? nii, mida on siis veel kodus passida? mingu ja elagu oma elu, mingu tööle, kooli. imestan alati, kui vatitupsud kinnituvad emmede põllepaelte külge, elavad kodus. null panud kodutöödesse, ühiskassasse.
Jah, 20+ ma eeldaks mitte vanemate hoolituse peal mugavlemist, vaid majapidamistöödes oma panuse andmist.
Aga kodust välja samas ei viskaks. Ise otsutab, kas elab kodus ja annab oma panuse ühise majapidamise eest hoolitsemisse või siis kolib eraldi ja korraldab asju, nagu ise tahab.
Ma ei tea mida ma valesti teinud olen kui peagi 20-aastaseks saav noor inimene ei ole seda nägugi, et tahaks pesast välja lennata. Kooli valis kodulähedase ja kui tuleb juttu tulevukuplaanidest, siis tema tahaks reisivõimaluse avanedes terve perega reisida. See siis kunagi tulevikus, mitte sellel suvel. Nagu polegi isu täiskasvanuks saada ja omi plaane teha. Ta on pere lastest vanim ja võibolla on asi selles. Ma ise olin noorim ja kui olin 16-17 siis ei tulnud enam pähegi, et võiks vanematega kuskil kaugemal käia ja tegin kõikvõimaliku selleks, et iseseisva elu peale saada. Võibolla kui mul olnuks paar nooremat õde-venda kes veel lapsed, siis olnuks teistmoodi?
aga millise raha eest see õppiv laps peaks välja kolima? kas vanemad maksavad üürika või ostavad korteri?
ma saan aru, et välja kolitakse ruttu, kui suur pere elab pisikesel pinnal, kus kellelgi pole privaatsust. kui elatakse aga nt eramajas või avaras korteris, kus igal pereliikmel on oma tuba ja piisavalt ruumi, siis tundub üürika võtmine mõttetu raharaisk. pigem elagu kauem kodus ja kogugu sissemaksuraha. kooli ajal keskendugu õppimisele, mitte üüriraha teenimisele.
sõprade hulgas on mitu 35+ inimest, kes käivad suviti reisimas koos oma pere ja vanematega, mu meelest väga armas.
See on ju ainult hea, kui kodu lähedal koolis saab käia ja rahulikult õppimisele pühenduda ilma, et muretsema peaks, kust üüriraha saada jms.
Täpselt. Olen mõelnud, et küll on lihtne nende tudengite perede elu, kes elavad Tartus. Koolitan oma lapsi ja üürikulu, on see siis elades ühiselamus või üürides mitme peale korterit, on ikkagi suur kulu.
Annaks jumal, et mu lapsed ikka minuga koos olla tahaksid ka sellises vanuses. Nende tulevikule mõeldes on meil olemas ka varukinnisvara, juhul kui neist kellelgi hoovõtukohta, pelgupaika vaja.
Ise pidin juba alates 19 hakkama saama ilma mingi vanemate toeta ja nii rasket algust neile ei soovi.
mina see julm ema, kes tahab lastest lahti saada. ärge tulge ütlema, etoioiiomalaps, mikslapsisaid jne. samuti võiks siis ju kõigi sugulastega koos elada, saate poindist aru jah?
ma ei mõista, miks 20+ inimesed veel kodus elavad.vanemad oma töö ju teinud? üles kasvatanud, harinud? nii, mida on siis veel kodus passida? mingu ja elagu oma elu, mingu tööle, kooli. imestan alati, kui vatitupsud kinnituvad emmede põllepaelte külge, elavad kodus. null panud kodutöödesse, ühiskassasse. mina ei taha kommuunielu, ei taha boyfriende oma koju ööbima ndalavahetustel. tahan paljalt silgata, veini juua, kus iganes oma elamises vabalt tunda. kui mingi friendid meil, no pole mul siis seda vabadust ennast hästi tunda.
Huvi pärast, kas sul tuksumist on tunda, kui käe rinnale asetad? Või hoiab vaid vein püsti, mida mainisid.
Kõige tähtsam on, et laps saaks hariduse, et elus edaspidi iseseisvalt hakkama saada. Selles, et õppiv nooruk kodus elab, ei ole küll midagi halba. Palju hullem on kui noor trügib ruttu oma elu peale ja selle tõttu jääb haridus poolikuks ja peab elu lõpuni miinimumpalgaga leppima ja vanemad jäävad kuni oma elu lõpuni talle nö raha juurde andma.
Kas see 20-ne aastane nooruk peaks siis järgmistel aastatel perereisist ilma jääma, sest ta sai täiskasvanuks? Saan aru, et ta tööl ei käi vaid õpib ja elab kodus. Tal pole teenistust ju, ta ei saa ise oma reiside eest maksta. Pigem on ju hea märk, et lapsele meeldib koos vanematega reisida ja olla, näitab et suhted on head ja korras. Hull oleks pigem see, kui laps kiiresti minema kolib ja vanematega enam mingit tegemist teha ei taha. Näinud küll neid juhtumeid, et kiiresti mehele ja ükskõik kellele, peaasi et kodust minema saaks.
Tahtmine tuleb vast mõne aasta pärast kui ise juba teenib, eks jõuab elus iseseisvalt elada küll.
loen ja ei saa aru, kas mina olen tulnukas või kõik teised on tulnukad 😀 minu jaoks on kuidagi…elementaarne, et kui kool läbi, siis kodust minema. kooli all mõtlen ma keskkooli. samas ma saan muidugi Tartu ja Tallinna inimestest aru, et kui samas linnas kõrgkoolis käiakse, siis elatakse vanemate juures edasi. endalgi mõned tuttavad on nii teinud, aga neid oli ikka väga vähe.
loen ja ei saa aru, kas mina olen tulnukas või kõik teised on tulnukad ???? minu jaoks on kuidagi…elementaarne, et kui kool läbi, siis kodust minema. kooli all mõtlen ma keskkooli. samas ma saan muidugi Tartu ja Tallinna inimestest aru, et kui samas linnas kõrgkoolis käiakse, siis elatakse vanemate juures edasi. endalgi mõned tuttavad on nii teinud, aga neid oli ikka väga vähe.
Stagnakas oled.
loen ja ei saa aru, kas mina olen tulnukas või kõik teised on tulnukad ???? minu jaoks on kuidagi…elementaarne, et kui kool läbi, siis kodust minema. kooli all mõtlen ma keskkooli. samas ma saan muidugi Tartu ja Tallinna inimestest aru, et kui samas linnas kõrgkoolis käiakse, siis elatakse vanemate juures edasi. endalgi mõned tuttavad on nii teinud, aga neid oli ikka väga vähe.
Stagnakas oled.
vist küll 😀 pean oma minapilti korrigeerima ja oma 16-aastase osas tulevikunägemust ilmselt muutma. ma seni olin harjunud mõttega, et 18 ja “nägemist”, aga püüan nüüd improviseerida.
Ma vist olen pime, aga kust sa tead, et teemaalgatajal poeg on?
Teemast välja, aga ma olen tähele pannud, et kui on ilma sugu avaldamata kirjutatud lihtsalt “laps”, siis Perekoolis millegipärast arvatakse automaatselt, et tegu on pojaga.
loen ja ei saa aru, kas mina olen tulnukas või kõik teised on tulnukad ???? minu jaoks on kuidagi…elementaarne, et kui kool läbi, siis kodust minema. kooli all mõtlen ma keskkooli. samas ma saan muidugi Tartu ja Tallinna inimestest aru, et kui samas linnas kõrgkoolis käiakse, siis elatakse vanemate juures edasi. endalgi mõned tuttavad on nii teinud, aga neid oli ikka väga vähe.
teise linna õppima minnes on kodust väljakolimine muidugi paratamatu, kui kodu just 10-20 km koolist ei asu.
miks peaks samasse linna õppima jäädes kodust välja kolima, kui kodus on oma tuba olemas? miks üürida endale eraldi korter või siis minna ühikasse või ühiskorterisse võõrastega? keegi peab selle üürika ju kinni maksma, samas lapsepõlvekodus jääb tuba tühjaks? vanemana ma küll ei näe põhjust, miks maksta lapse üürika eest ning kütta tühjaks jäänud tuba, kus keegi ei ela 🙂 tartus või tallinnas alla 200 euro kuus naljalt elamispinda ei leia, enamik jäävad 300-400 euro vahele – miks selline kulu?
või kes läheb peale keskat tööle, siis tavaliselt palk on natuke üle miinimumi – miks sellest suurem osa maksta üüriks? pigem elada kodus edasi ja panna see summa kõrvale, mõne aastaga on sissemaksu raha niimoodi koos ja saab elamispinna osta ning laenumakse tõenäoliselt väiksem kui samasuguse korteri üür
Mina eeldaks siiski ka, et peale 20 lapsed lähevad oma elu peale. Ma hästi ei kujuta ette, kui tekivad mingid kindlad boy/girlfriendid, kellega ma peaks siis vannituba ja hommikusöögilauda pidevalt jagama ja nende tegemisi seina tagant kuulma. või kus nad siis seda vanainimesteasja teevad?
See, et laps vee ülikoolis käib pole argument.Paljud jätkavad peale bakat kohe magistriga- siis ikka veel vanematekodus??
Ülalpidamiskohustus on vanematel 21eluaastani, kui laps õpib.
Selle pärast ei tohikski liiga noored lapsi saada. Nad panustavad sellele, et laps kolib 18selt välja ja siis nad hakkavad alles ise elama. Ootavad seda nagu jõuluvana.
Mida laps peab tundma?
Jah, minu poeg on selline ja sünnist saadik ei soovi pea midagi ise algatada ja ise teha. Olen sellega niiiii hädas. Nüüd, üle 20-aastasega vist peab alla andma. Ma/me isaga tahaksime igale poole minna, käia, teha. Lapse soov oleks hommikust õhtuni nt arvutis olla, koolis/tööl käia, kohutavalt laisk olla jne. Kogu aeg käib üks “kaklus” selle üle 🙁 Öeldakse, et eeskuju peab olema, aga meie peres on kõik täpselt vastupid.
Kodust tänapäeval ei pea väga välja ronima, üürihinnad on liiga mõrvarlikud.
Minul on hoopis muud hirmud. Kardan just seda, et äkki laps hakkab kiirustama pesast välja lendamisega, armub valesse inimesesse ja äkki see vale inimene hakkab temaga manipuleerima ja teda ära kasutama ja keerab teise inimese vaimse tervise nässu. Mina kui ema olen selleks vaeva näinud ja palju panustanud, et laps kasvaks normaalses ja toetavas keskkonnas ja ma ei elaks seda üle kui järsku tuleb mingi võõras ja keeraks kõik nulli ja mu lapsele liiga teeb. Samas tean ka, et mul on tark tütar ja ta üldiselt tunnetab ära ohumärgid ja ei lase endaga mängida. Samas ei saa selles kunagi kindel olla, kui ikka armastus pähe lööb. Eks ma kardan sellepärast, et minuga läks nii. Emaga olid suhted halvad ühe katuse all ja vaatasingi, et saaks kiirelt minema ja ega väga ei valinudki, et kuhu ja kelle juurde. Peaasi, et ema juurest minema ja talle midagi võlgu poleks.
Mina sellest numbrit ei teeks, kui laps jääbki koju elama pikemaks ajaks. Tõepoolest, ma tean kui raske on oma kodu soetada, tänapäeval iseseisvat elu alustada ja kui lihtne on leida vale inimene ja eriti kui tema rüppe veel tõugatakse. Ka lapse isa on lapsele öelnud, et kui kunagi otsustab pesast välja lennata, aga elu kisub kibedaks, siis pidagu meeles, et alati isa kodu uks on talle avatud ja ilma häbitundeta võib tagasi tulla. Minu poolt on täpselt sama. Kinni ei hoia, aga ära ka ei kihuta. Peaasi, et lapsel läheks elus hästi ja ta on eluga rahul. Teda koheldakse hästi jne.
Esileht › Pereelu ja suhted › Täiskavanud laps ja tema iseseisvumise soovi puudumine