Teema: Täiskavanud laps ja tema iseseisvumise soovi puudumine

Meil on suur pere ja suur maja.
Suuremad pojad on 25a ja 20a ja elavad samuti meiega koos. Käivad tööl, oma kulud kannavad ise ja annavad ka söögiraha koju. Pruuti pole veel kumbalgi ja kodust välja kolima ei kipu..
Vanema pojaga just arutasime ükspäev, et täiesti mõttetu oleks omale eraldi korter üürida ja seal ihuüksi kükitada kui kodus ruumi on. Nad on harjunud, et kodus on nooremad õde ja vend seltsiks, alati kellegagi rääkida, koos tegutseda. Vanem poeg käib Soomes tööl ja need nädalad kui teda kodus pole, loevad nooremad päevi ja igatsevad, et millal vend tuleb.
Tütar lõpetab kohe 9. klassi ja otse loomulikult läheb kodulähedasse gümnaasiumisse. Kui veab, siis ka kodulinna kõrgkooli. Just sellepärast, et ei peaks üksinda kusagile kaugele minema ja kallist üüri maksma.
Kõige nooremal läheb põhikooli lõpuni veel mõni aasta aega.
Kui kellelgi kunagi kindel suhe ilmub, eks siis hakkavad oma kodu peale mõtlema. Seni on meil kõigil koos hea olla ja meid mehega ainult rõõmustab see, et lapsed end kodus hästi ja turvaliselt tunnevad, mitte esimesel võimalusel jooksu ei pane.

#3451255:

#3451190:

Mu vanemal pojal saab olema kooli lõppedes valik, kas kolida kodust välja või paar aastat noorema vennaga ühte tuppa ???? sest lõpmatuseni me kaht nooremat last meie magamistoas pidama ka ei hakka, vähemalt kolmanda lapse koolieaks võiksid ehk oma tuppa kolida. Kuna ma ise kolisin ka pärast keskkooli teise linna õppima, siis peaksin täiesti normaalseks olukorda, kus anname noorele igakuise kindla summa, millega ta endale korteri üürib ja toidu ostab.

vaene vanem poeg, kes niimoodi kodust välja visatakse ???? hea, kui söögirahagi antakse, äkki ei jagu tolleks ajaks enam nooremate kõrvalt sedagi.

miks küll teha nii palju lapsi (tundub vähemalt 4), kui nad ära ei mahu? äkki tasuks suuremasse korterisse kolida? tõenäoliselt “armastab” suur laps pisemaid õdesid-vendi palavalt, kui nende pärast kodust lahkuma peab. või kui suhted niikuinii pekkis, siis ehk on isegi õnnelik, et minema pääseb

Ei aja ju kuhugi – vabalt võib vennaga tuba jagada, nagu nad teismeeani nagunii tegidki, kuni tahtsid eraldi tube ja suuremat privaatsust. Ja mahuvad meil lapsed ilusti kahekaupa tubadesse ära ka, lihtsalt praegu oleme vanematele lastele vastu tulles hoidnud väiksemad enda juures, et teismelistel oleks kummalgi eraldi tuba. Konkreetselt see laps unistab nagunii MIT’st – kui ta sinna peaks sisse saama, näeksime teda ehk paar korda aastas ja eraldi tuba talle kodus hoida poleks ju mõtetki.

Me ei näe mõtet soetada suuremat elamist, mis mõne aasta pärast jälle liiga suureks muutuks, ja, nagu öeldud, oleme meelsasti nõus last 100% rahaliselt õpingute ajal toetama. Ma tegelikult ei pea ka päris õigeks otse ema/isa tiiva alt naise/mehe tiiva alla minemist, mingi iseseisva elu kogemus võiks inimesel siiski olemas olla.

#3450921:

#3450763:

See on ju ainult hea, kui kodu lähedal koolis saab käia ja rahulikult õppimisele pühenduda ilma, et muretsema peaks, kust üüriraha saada jms.

Täpselt. Olen mõelnud, et küll on lihtne nende tudengite perede elu, kes elavad Tartus. Koolitan oma lapsi ja üürikulu, on see siis elades ühiselamus või üürides mitme peale korterit, on ikkagi suur kulu.

mina tänan tallinlasena õnne, et laps viimasel hetkel siiski ttü kasuks otsustas ja tartusse ei läinud. majanduslikult oluliselt kasulikum nii meile kui talle. lisaks võimaldab see jagada koduseid kohustusi (kodutööd, poeskäimine, söögitegemine, koeraga jalutamine jne), ka autode kasutus on oluliselt ökonoomsem, mitme pereliikme samas suunas tehtavad sõidud saab ühildada.

Ma mõtlesin, et umb 30-aastasest lapsest on jutt, aga alles 20-ks saav.
Kui õppiv, siis ilmselt ka täiskohaga kuskil ei tööta, et oleks juba täiesti võimeline ise majandama (elukoha- ja söögikulud) ja kool sealkandis. Minuarust sellises vanuses sellise kooli/elukoha asukohaga isegi tavaline. Koos sõbrannaga, üksi või juba paarilisega üürmised ikka nõks hiljem, kui finantse selleks tekib ja tahetaksegi omaealistega või juba leitud paarilisega olla. Kui kool vanemate elukohast kaugel, siis muidugi tuleb paratamatult koheselt ühiselamus või korteris (üksi, mitmekesi) elamine vanematest eraldi.
Ma mäletan, et mulle muutusid vanemad ja vanematega koosolemine just peale keskkooli lõpetamist kuidagi uuesti oluliseks (enda peret veel ei olnud ja teismelise vanematega mittemidagitegemise soov oli üle läinud) ning oligi lihtsalt tore olla ühiselt lisaks sõbrannadega/sõpradega olemistele. Selle koos reisimise kohta on paljud lapsevanemad öelnud ka muigamisi, et eks tudengil ole kasulikum ka, sest sellistel reisidel vanemad tihti maksavad mingid asjad ikkagi ise, kuigi laps juba täiskasvanu. Eraldi reisides ollakse rohkem ja ainult oma rahakotist sõltuv.

#3452440:

Meil elab üliõpilane eraldi. Samas linnas kus kool ja meie,vanemad. Üsna mõttetu iseseisvumine sest tööl ta ei käi ja ei teeni. Seega elab seal teises kohas meie kulul. Odavam oleks kodus elada. Meile odavam.

Pikas perspektiivis võib jällegi see odavam tulla, et ta praegu saab majandamise kogemuse kätte. Ma vähemalt loodan, et te ometi ei anna täiskasvanud inimesele raha siis, kui küsib, ja nii palju, kui küsib, vaid kindla summa iga kuu, ja ise peab vaatama, et kõigeks jätkuks?

Minu jaoks on normaalne, et täisealiseks saanud laps iseseisvub tasapisi, mitte ei viska teda 18. sünnipäeval kodust välja.

Oma lapsepõlve meenutades olen emale siiani tänulik, et ta võimaldas mul omandada kõrghariduse. Kui oleksin pidanud ülikoolis õppimise kõrvalt mässama elukoha leidmise, korteriüüri ja selle saamiseks tööl käimisega, oleks ülikool vähemalt minul küll lõpetamata jäänud. Mitte, et ma kõrgharidust väga üle tähtsustaksin, ent tänu sellele saan ma töötada südamelähedasel erialal, mis pakub mulle eneseteostust. Sama lugu oleks olnud ka kutsekooliga – sealgi oleks oma elu peale minek õppimist tublisti takistanud.

Ja kui ülikool lõpetatud ning umbes samal ajal ka pulmad peetud ning otsisime mehega endale eluaset, siis teatas mu ema mulle, et ta keelab mul kodust lahkumise. Et tema ei jaksa suurt maja üksi kütta ega koristada ja kardab ka. Jäin endale kindlaks, et meie kolime minema. Seepeale lubas ema meiega kaasa tulla. Lõpuks siis lahendasime olukorra nõnda, et jäime sinna, kuid tegima majale juurdeehituse nii, et ema on samas majas, aga eraldi omaette.

Praegu on ta eakas, käin tema eest poes ja apteegis, toon talle ravimeid, aitan. Tema omakorda aitab lastel õppida. Kõik osapooled on rahul ja eriti rahul on lapsed, kellel on tugev side vanaemaga.

#3452553:

Kas tõesti pole te siiani oma last õpetanud peres elades enda eest hoolitsema ja peresse panustama, et oma sokkide pesemiseks peab ta väljaõppe saama kuskil eraldi katuse all elades, mis tuleb teil niikuinii endil kinni maksta.

Kui sinu jaoks tähendab iseseisev elu ise oma sokkide pesemist, siis sa vist elad ikka veel koos vanematega või läksid vanematekodust otse mehe tiiva alla – konnasilmadest ja kumminaalmaksudest ei paista sa midagi teadvat, ehk et iseseiva elu juurde kuulub nii palju asju lisaks sokipesule, ja just selle “nii paljude asjade”ga arvestamise kogemust tahaksin ma oma lastele.

Teisest küljest, mu oma mees on selline, kes elas tudengina vanematekodus ja kolis oma koju siis, kui teenis juba hästi ja oli korteri sissemaksu raha kõrvale pannud, ja 2008. aasta kriisi ajal (praegune pole meid veel majanduslikult puudutanud) oli ikka tunda küll, et tal ei ole vaese tudengielu kogemust – ta lihtsalt ei oskagi osade asjade pealt kokku hoida. Õnneks asjad paranesid enne, kui säästud otsa oleksid saanud, aga jah, vana koer uusi trikke kergelt ei õpi.

#3452849:

Päris jahmatavad vastused siin. Kanaemad kaitsevad oma täiskasvanud lapsi ja tahavad neid nii kaua kui võimalik oma tiiva all hoida. Masendav. Ma ei imesta, et nii palju lumehelbekesi on. Ma ise lendasin 18 aastaselt pesast välja. Ülikool, suht raju noore inimese elu, aga elama õppisin. Tahan, et mu lapsed sama kogeks. Aga kahjuks jah, väga palju istutakse kodus tänapäeval.

see, et sina 18selt kodust välja lendasid, ei tähenda seda, et seda kõik teised tegema pidid. oskad sa mulle palun selgitada, miks oleks vaja tänapäeval, kui kool 12.klassi kestab, 11.kl õpilane, kes just 18 saanud üleöö kodunt välja visata? millest ta elaks? peaks kooli pooleli jätma ja tööle minema?
ja kas vanemad peaksid siis oma suurema korteri või maja üleöö väiksema vastu vahetama?

paljudes peredes, kus laps valib ülikooli minnes kodulinna ülikooli, tähendab ülikooli minnes koju elamajäämine olulist majanduslikku võitu: hea õppimise eest saab tudeng stipendiumi, mille eest saab nüüd maksta ise oma riiete, väljas söömise, autokulude, hobide eest, lisaks ostab vahel ühtteist ka koju külmkappi. nt ma pole peale lapse ülikooliminekut pidanud talle enam sentigi taskuraha andma ega mingeid tema kulusid kandma, enamgi veel, meil on kokkulepe, et korra kuus ostab tema sügavkülmiku täis. erialastipp ja tulemusstipp kokku on umbes samapalju kui miinimumpalk.
kui ta aga elaks eraldi ja peaks üürima mingit üürikat, siis ta sellest rahast ära ei elaks, vaid me peaksime veel peale maksma, et lapsel katus pea kohal ja kõht täis oleks.

Jah, kui me elaks nt 8-kesi mingis ühetoalises uberikus, siis võibolla ma mõtleksin teisiti. aga kuna elame omas majas ja meil on vaid 1 laps, kes nagunii selle maja ainsana pärib, siis miks ta ei või kodus edasi elada, seni kuni peret veel loonud pole. kuigi siia mahuks ka tema pere ära.

#3453378:

paljudes peredes, kus laps valib ülikooli minnes kodulinna ülikooli, tähendab ülikooli minnes koju elamajäämine olulist majanduslikku võitu

Parim suhtematerjal on see, kes on teinud mõlemat:
* elanud iseseisvalt,
* elanud kooselu (nagu naine ja mees).

Vanemad, kes veenavad lapsi ka ülikooli ajal nendega koos elama, lükkavad esimest neist omadustest edasi. Ehk siis lükkavad edasi oma laste iseseisvumist, samuti vanaemaks-vanaisaks saamist.
Teine omadus näitab, et esimesest kooselust sageli asja ei saa. (Erandid kinnitavad reeglit.)

#3453373:

Haha. Mehel oli kogutud sissemaksuraha, sinul aga… mis sinul oli?

Mees on must viis aastat vanem. Sel ajal, kui mina sain kätte õpetajakutse, oli tema juba kuus aastat programmeerijana raha teeninud. Seda vahet on võimatu aastaga tasa teha.