Ma ei kujuta isegi ette, kuidas see enne lastesaamist põhimõtete arutamine käib. Et “oleme ikka head vanemad”. No mingeid asju ja saba ette arutada – et füüsilist vägivalda ei kasuta, kas nurka panemine on ok või ei ole ok, et püüame ikka rahulikuks jääda ja et üksteist ei kritiseeri laste kuuldes (seda viimast me küll arutasime ja oleme üritanud järgida, et märkusi kasvatuse osas laste kuuldes ei tee või väga vaikselt ütleme “rahulikumalt” vmt).
Aga tegelikult me ei tea keegi ette, kuidas mingis olukorras käitume. Kui palju ma närvi lähen? Millise iseloomuga üldse lapsed tulevad? Kui palju on magamata öid? jne. Me ei tea neid ette ja ei tea, kuidas tegelikult käitume.
Näiteks on meil põhimõte, et laste kuuldes üksteist ei kritiseeri, ei õõnesta teise autoriteeti. Aga mõnikord on seda väga raske teha- Nt kui ma näen, et mees on oma riidlemisega üle võlli läinud või riidleb üldse ilma asjata (rohkem on närvis sellepärast, et ta pidi oma põneva tegevuse pooleli jätma kui et lapsed oleksid midagi valesti teinud) – te nendel hetkedel ühest küljest tahaks kohe laste kaitseks välja astuda ja lõpetada see ebaõiglane olukord, teisest jälle on väga keeruline mõelda, kuidas seda teha, ilma et õõnestaks mehe autoriteeti (kui ma nt ei saa ise juhtimist ka üle võtta, nt mul on beebi parasjagu rinna otsas või istun wc-s s–l ja kuulen olukorda pealt ja saangi ainult hõigata “rahulikumalt!)).
Mu mehel on ka varasemast teismeline laps ja näen, et temaga teeb nii mõndagi, mis ei ole kooskõlas osade minu põhimõtetega (no mitte midagi väga dramaatilist). Kuna praeguseks on meie vanim laps juba sama vana kui mehe esimene laps meie tutvumise ajal siis näen, et ühiste lastega nendes küsimustes praktiseerib rohkem minu põhimõtteid. See võib olla tingitud ka sellest, kuna tutvumise ajal ta enam ei elanud eksiga koos ja soovis olla “hea ja tore isa”, mistõttu noh – tehti järeleandmisi kasvatuses ja nõudmistes, mida ta praegu meie lastega ei tee ja pigem kaldub vahel lausa teise äärmusesse ja on liiga range – nagu ei saa aru, et mingi kesktee on ka ????
Jah, mina ka ei kujuta ette, kuidas on võimalik arutada lastekasvatuse põhimõtteid, kui ei tea, milline vanem sa ise olema hakkad ja millised lapsed sul tulevad, sest palju oleneb ikka lapse iseloomust ka.
Meil on sama teema, et mees on minu maitsele kohati liiga närviline lastega seoses ja tõstab vahel täitsa asjatult häält, aga polegi ise osanud nii mõelda, et mehe keelamine on tema autoriteedi õõnestamine. Mu mehel on mõned kindlad asjad, mis teda närvi ajavad, näiteks toiduga mäkerdamine. Tal on see kiiks olnud sellest ajast peale, kui laps sai pooleaastasena oma esimesed ampsud. Kui laps on alla kahe aasta vana, siis minu arust on toiduga mäkerdamine natuke nagu paratamatu, aga mees käitub selle peale vahel nii, nagu ta oleks ennast hoopis kakaga kokku määrinud. Näiteks tegime jõulude ajal koos piparkooke, laps istus ka laua ääres ja ajas muidugi kõik kohad jahu täis ja siis tahtis mängima minna. Mees tegi ta puhtaks, aga laps tahtis paari minuti pärast tagasi tulla ja siis mees ei lubanud, et ajab jälle kõik jahu täis. Siis laps nutab ja mina ei saa aru, kuidas mees ei saa aru, et ta võtab lapselt rõõmu ära selles hetkes, sest laps ei saa ju aru, miks teda ei lubata. Siis ma muidugi ise lubasin ta laua äärde tagasi. Ja mees ei ole tavaolukorras üldse suur puhtusefriik ega aja mingit steriilsust ega laitmatut puhtust taga.
Üleüldse tahaks, et mees oleks lastega seoses rohkem chill ja lepiks teatud asjadega, et need kuuluvad lihtsalt lapse arengu ja uute oskuste õppimise juurde. Ilmselt on mul endal lapsepõlvetrauma, sest mu ema oli hästi närviline ja kohati ka vägivaldne ja seega ise tahaks käituda sellele täiesti vastupidiselt.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 20.01 00:41; 20.01 12:35; 20.01 12:42; 20.01 12:53; 20.01 14:15; 21.01 15:21; 21.01 23:02;